1 ja 2 ning Justiitsministri 30.11.2008 määrusega nr. 9 kehtestatud „Täitmisplaani“ § 11 tuginedes märgiti, et käesoleva aasta kevad-suvel toimub ulatuslik kinnipeetavate liigutamine vanglate vahel seoses nende avamise, sulgemise ja liitmisega ning lisati, et põhjendatud juhul võib kinnipeetava ümberpaigutamise otsustada täitmisplaanis ettenähtud menetlust järgimata. Vastuses nenditi, et ümberpaigutamise otsuse põhjendavasse osasse on jäänud märkimata ümberpaigutamise seos Viru Vangla avamisega, kuid leiti, et see ei saa anda alust haldusakti tühistamiseks. Kokkuvõtteks viidati „Euroopa vanglareeglistiku“ soovituslikule iseloomule ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele Bastone v Itaalia ning märgiti, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust viibida või valida paigutamist mingisse konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse, see otsustatakse ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu lähtuvalt kinnipeetava ja vanglasüsteemi vajadusest, lisaks on isikute vanglasisene paigutamine vangla poolt tehtav toiming, mille kohta Justiitsministeerium seisukohta anda ei saa. Kohtuistungil jäi E. K oma kaebuse väidete ja taotluste juurde ja palus riigilõivu tasumisega kantud 80 krooni suuruse menetluskulu hüvitamist. Täiendavalt väitis ta, et kaebus on koostatud soovist olla kinnipidamisasutuses oma kodukoha lähedal ja lisas, et kuna ta on paigutatud tugevdatud järelevalve osakonda, on kinnipidamise režiim ümberpaigutamisega muutunud. Justiitsministeerium oma esindajat kohtuistungile ei saatnud ega teatanud ka ilmumise võimatusest. Istungi toimumise aeg ja koht olid talle teatavaks tehtud ja teda oli hoiatatud, et mitteilmumise korral võidakse kaebus läbi vaadata ilma tema esindaja osavõtuta t.l. 14 ja 17-18). KOHTU PÕHJENDUSED Kinnipeetavate paigutamine vanglatesse ja ühest vanglast teise ümberpaigutamine on reguleeritud
s. E. K on juba kinnipeetav ja oli kuni vaidlusaluse haldusakti andmiseni paigutatud Tallinna Vanglasse.
1 ja 2 sätestatu lubab kinnipeetavat ühest kinnisest vanglast teise ümber paigutada, kui see on vajalik tema individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlusel ning ümberpaigutamise täpse korra kinnitamise õigus on antud justiitsministrile. Minister on vastava korra kinnitanud 25.03.2008 määrusega nr. 9 kehtestatud ja 15.04.2008 jõustunud „Täitmisplaanis“. Selle õigusakti § 7, § 8 ja § 10 sätestatu kohaselt toimub kinnipeetavate ühest vanglast teise ümberpaigutamine üldreeglina vangla direktori taotlusel ja selleks kehtestatud menetluskorras, kuid § 11 kehtestatu võimaldab põhjendatud juhul ümberpaigutamise üle otsustada ka ettenähtud menetlust järgimata. Lisaks omab E. K juhtumis tähendust ka „Täitmisplaani“ § 23, mille kohaselt peab enne selle õigusakti jõustumist paigutatud kinnipeetavate ümberpaigutamisel lähtuma kehtivatest sätetest üksnes võimaluse korral ja arvestusega, et see pole vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega.
1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmisele. E. K puhul ei kinnita miski, et ainus eelnimetatud sätte kohane ümberpaigutamise nõue - vastavus vangistuse täideviimise eesmärkidele saaks Viru Vanglasse paigutamise korral tema suhtes kuidagi rikutud olla. Samuti ei ole kaebaja väitnud ega tõendanud, et vaidlustatud haldusakti põhjenduseks märgitud ümberpaigutamise eesmärki – suunamist õiguskuulekale käitumisele, ei saaks tema suhtes selles vanglas edukat täita. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda paigutamist konkreetsesse vanglasse oma lähedaste elukoha või mistahes muul põhjendusel ning Eesti Vabariigi territoorium pole ka sellise suurusega, et kinnipidamiskoha asukoht saaks tegelikkuses oluliselt mõjutada lähedastega kokkusaamise õigust. Justiitsministeeriumi vaidlustatud haldusakt ei vasta täiel määral kehtivale õigusele, kuna selles kasutatakse mõiste "ümberpaigutamine" asemel mõistet "paigutamine" ega esitata faktilisi põhjendusi ega kaalutlusi. Haldusmenetluse seaduse § 56 kehtestatud haldusakti põhjendamise kohustus on halduse üldine põhimõte. Sama üldine on ka halduskohtumenetluses juba ammu kehtiv põhimõte, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et selle andmisel on rikutud menetlus- või vorminõudeid. Kinnipeetavate ühest vanglast teise ümberpaigutamine pole tavapärane haldusmenetlus ja seetõttu ei saa sellele laieneda kõik haldusmenetluse seaduses kehtestatud reeglid. Viru Vangla avamine on üldteada asjaolu. Iseenesest mõistetav peaks olema ka see, et uue vangla täitmisel on vajalik teha ümberpaigutusi ega ole mõistlik oodata kinnipeetavate loomulikku juurdekasvu. Halduskohtumenetluse praktika võimaldab haldusakti põhjendusi esitada veel ka kohtumenetluses. Justiitsministeerium on seda oma kirjaliku vastuse (t.l. 21) väidetega mingil määral teinud ning halduskohtul pole ühtegi alust, millest lähtuvalt järeldada, et vaidlustatud otsuse vormilised puudused said selle sisu mõjutada. Täitmisplaani § 5 p. 1 p. 3 kehtestatust tulenevalt on Viru Vangla küll spetsialiseerunud eelkõige Ida-Viru või Lääne-Viru maakonnast pärit isikute kinnipidamisele, kuid sama õigusakti § 6 lg. 1 lubab selle reegli järgimata jätta, kui see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu, kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel. Vanglate ülekoormatus on samuti üldteada asjaolu ning lubab ka ilma vastavaid põhjendusi esitamata aru saada, et E. K edasise kinnipidamiskoha valikul sai määravaks just see, et Viru Vanglas oli võimalik talle kohta leida. Mis puutub kaebaja väitesse, et seoses ümberpaigutamisega on muutunud ka tema kinnipidamise režiim, siis ei nähtu vaidlustatud haldusaktist, et Justiitsministeerium oleks otsustanud muu kui ühest vanglast teise paigutamise üle.
1 p. 1 ja lg. 4 kohaselt lahendatakse kinnipeetava paigutamine vanglas direktori või tema poolt määratud isiku kinnitatud kinnipeetava individuaalse täitmiskavaga. Sama seaduse § 69 lg. 4 annab ka kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramise, kehakultuuriga tegelemise keelamise ja muude sarnaste täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguse üksnes vangla direktorile või edasilükkamatute juhtude puhul kõrgemale kohalviibivale vanglaametnikule. Justiitsministeeriumil ei ole pädevust otsustada, kuidas kinnipeetavat vanglasiseselt paigutada ning milliseid piiranguid või keelde talle kohaldada. E. K on oma kaebuse täienduses (t.l. 24) küll märkinud, et tema individuaalse täitmiskava aluseid pole keegi määratlenud, kuid see asjaolu ei võimalda samuti Justiitsministeeriumi haldusakti osaliseks tühistamiseks esitatud kaebuse rahuldamist, sest ka individuaalse täitmiskava koostamine ei kuulu Justiitsministeeriumi pädevusse. Kuni 31.05.2008 kehtinud justiitsministri 29.11.2000 määrusega nr. 53 kehtestatud „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ nägi § 3 lg. 1 ja § 4 lg. 2 ette täitmiskava koostamise erinevatest vanglaametnikest koosneva komisjoni poolt ja veel kinnipeetava vastuvõtuosakonnas viibimise ajal. Justiitsministri 14.05.2008 määrusega kehtestatud uue juhendi § 5 lg. 1 kohaselt aga koostab täitmiskava inspektorkontaktisik. E. K ei ole esitanud kaebust Tallinna Vangla ega Viru Vangla tegevusele tema individuaalse täitmiskava koostamisel, vanglasisesel paigutamisel või piirangute ja keeldude kohaldamisel. Halduskohtumenetluse seadustiku § 25 lg. 4 kohaselt ei või halduskohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida pole esitatud. Lisaks nõuab
5, et enne vangla haldusakti või tegevuse halduskohtus vaidlustamist on läbitud kohtuväline vaidemenetlus Justiitsministeeriumis. Eeltoodust tulenevalt jääb E. K kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata ja tema poolt riigilõivu tasumisega kantud 80 krooni suurune menetluskulu (t.l. 8) sama seadustiku § 92 lg. 1 alusel tema enda kanda. Kuna Justiitsministeerium oma menetluskulude hüvitamise nõuet ja kuludokumente esitanud pole, jäävad ka tema võimalikud kulutused halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg. 1 kohaselt ta enda kanda. Raili Randlane Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.