Obsah (4)

§ 396§ 369§ 4§ 1041

Tsiviilasi nr. nr.2-06-21202 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Tsiviilasja number 2-06-21202 Otsuse tegemise aeg ja koht, menetlusviis 01.ap

) § 396 lg 1 alusel.

§ 396

lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki ja asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna (

§ 369lg 2). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 436 lg 7 kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Kohus leiab, et poolte vahel ei olnud tegemist laenulepingust tuleneva suhtega. Hagiavaldusele lisatud kostja omakäelisest kinnitusest (raspiska, t.l. 25), mida hageja nimetab võlakirjaks, nähtuvalt kostja AS võttis endale kohustuse hüvitada NK viimase poolt AS kaitsmise eest tasutud summa 40 000 krooni ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et sellises summas raha ei ole hageja kostjale kunagi üle andnud. Samuti ei vaidle pooled selle üle, 2 et võlakirja andmise hetkel ei olnud kohustust olemas. Hageja selgituste kohaselt summa 40 000 krooni kirjutati võlakirja seetõttu, et sellist summat nõudis kostja kaitsmise eest IK, kelle hageja oli palganud kostja kaitsjaks kriminaalmenetluses. Hageja väidetel kogunes nõutav rahasumma 2005.a. juulist kuni 2005.a. novembrini hageja poolt kostja kasuks tehtud kulutustest. 20 000 maksis hageja kostja esimesele kaitsjale IK, 7000 krooni teisele kaitsjale O. N ning ülejäänud summas tegi hageja kostja kasuks muid konkreetseid kulutusi: kandis raha kostja arvele vanglas, ostis kostjale videomänge, ostis kostja kaitsjale IK diktofoni, tasus kriminaalasjas kannatanu andmete väljaselgitamise eest ning tasus kostjale uue ID kaardi ja passi vormistamiseks riigilõivu.
2. Eeltoodust kohus järeldab, et võlakirja andmisega soovis hageja saada ja kostja nõustus andma kinnituse selle kohta, et kostja hüvitab hagejale viimase poolt kostja kaitsjale tehtavad kulutused. Seega on kostja võlakirja näol tegemist nn deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärk on kinnitada olemasolevat kohustust ning seeläbi välistada võlgniku võimalikud vastuväited sellest kohustusest ning lihtsustada sellega võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine selle ülekandmisega võlgnikule, kes peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Deklaratiivne võlatunnistus on aktsessoorne võlatunnistus, s.t. võlatunnistuse kehtivus sõltub võlatunnistuse andmise aluseks olevast põhikohustusest. Seega käesolevas tsiviilasjas tuleb, kuni vastupidise tõendamiseni, eeldada, et kostjal on kohustus hüvitada hagejale kostjale kriminaalmenetluses osutatud õigusabi eest tasutud 40 000 krooni.
3. Kuigi võlakirjas märgitud ulatuses nõude puudumise tõendamiskoormis lasub kostjal, on hageja pidanud vajalikuks täiendavate tõenditega oma nõuet tõendada. Hageja on kaitsjatasude maksmise tõendamiseks esitanud koopiad kassa sissetuleku orderitest (t.l.59; 69), millega ühtlasi tõendab seda, et tal tegelikult ei ole kostja vastu õigusabi kulude hüvitamise nõuet 40 000 krooni ulatuses. Hageja kinnitas korduvalt nii kohtuistungil kui oma kirjalikes seisukohtades, et tema hinnangul on võlakirjaga kaetud nii hageja poolt kostja kaitsjatele tasutud summa (kokku 27 000 krooni), kui kostja kasuks hageja poolt tehtud muud kulutused (13 000 krooni). Seega puudub asjas vaidlus selle, et hageja tasus kostja kaitsjatele kokku 27 000 krooni.
4. Vastavalt

§-le 1041 isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. 01.07.2005 kassa sissetuleku orderist (t.l. 59) nähtub, et A. S on tasunud 5000 krooni kriminaalasjas kaitsmise eest OÜ-le Liliana & K. Kostja seletusest nähtuvalt kostja ise tegelikult seda summat ei maksnud, kuid kinnitas, et teab hageja käest, et sellise summa tasumist oli IK esmalt nõudnud. Kostja oli kindel, et hageja selle summa ka tasus, sest vastasel juhul ei oleks I. K käinud vanglas kostja juures. 03.08.2005 kassa sissetuleku orderi (t.l. 59) kohaselt on N.K OÜ-le Liliana & K tasunud 15 000 krooni AS kaitsmise eest kriminaalasjas. Kolmanda kassa sissetuleku orderi (t.l. 69) kohaselt 21.09.2005 tasus hageja NKAS kaitse eest 7000 krooni. Kuigi kohus andis täiendavate tõendite esitamiseks korduvalt võimalusi, ei ole kostja tõendanud oma vastuväiteid, et 7000 krooni tasumine ON oli alusetu põhjusel, et ON oli kaitsjaks määratud riigi poolt ning kaitsjatasu on kostjalt välja mõistetud kohtuotsusega. Asjasse puutumatu on kostja väide, et põhjendamatu on IK15 000 krooni tasumine, sest kostja loobus selle kaitsja teenetest. Kui kostja leiab, et õigusabilepingu lõpetamise ajaks ei olnud I.K talle tasutud summat välja teeninud, on kostjal õigus nõuda I. K alusetult saadud ettemaksu tagastamist. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja otsis kostjale kaitsja ja tasus kaitsjale õigusabi eest kostja palvel. Käesolevas tsiviilasjas on tõendatud, et hageja on summas 27 000 krooni kostja kaitsmise eest tasunud, kostja on kirjalikult tunnistanud kohustust hüvitada hagejale kostja 3 kaitsmiseks tehtavad kulutused ning kostjal tuleb see hagejale hüvitada. Kostja ei ole soovinud käesolevas asjas hageja vastu vastuhagi esitada.

1. Kohus leiab, et AS ei ole võlakirjaga võtnud endale kohustust hüvitada hagejale kostja kasuks tehtud muud kulutused. Hageja enda ütlustest nähtuvalt märgiti võlakirja summa vastavalt I. Kauriti nõutud kaitsjatasu suurusele. Samuti tuleneb võlakirja sõnastusest, et võlakirjaga kostja tunnistas üksnes kaitsjatasu hüvitamise kohustust. Hageja leiab samuti, et kogu nõue on tõendatud ka hagejale ja kostja vennale saadetud kostja kirjadega, kus kostja on tunnistanud võla 40 000 krooni ja selle tasumise kohustuse olemasolu. Kohus sellega ei nõustu. Väide kostja vennale 22.08.2005 kirjutatud kirjas (t.l.54 – 56), et advokaadile on juba 40 000 kr antud, on ümber lükatud hageja enda poolt esitatud kassa sissetuleku orderitega, millest nähtub, et kaitsjatasu maksti osaliselt veel 21.09.
2. Väidetavalt hagejale adresseeritud kirja (t.l. 57 – 58) väljavõttest nähtuvalt kostja teatab hagejale, et tal on olemas võimalus vabanemise järel Soome tööle minna, mistõttu hagejal ei ole vaja raha pärast muretseda. Samuti kostja selles kirjas kinnitab, et üksnes tema on hagejale võlgu ja mitte keegi teine. Kirjast on esitatud kaks viimast lehekülge, kuupäev puudub. Kirja tekstist järelduvalt on kirja kirjutamise ajal päevakorral poolte suhte lõpetamine ning kostja vangistuse lõpp on lähenemas. Hageja tegi kulutusi kostjale kuni 2005.a. novembrini. Kostja mõisteti süüdi 31.01.2006 kohtuotsusega ning alles siis selgus tema lõplik karistus ning võimalik vabanemise aeg, mistõttu on kostja ülalnimetatud kiri hagejale kirjutatud tõenäoliselt pärast hageja poolt kulutuste tegemist ning seetõttu kiri ei tõenda hageja väidet, et ta tegi kulutusi kostjale, kuna kostja lubas kõik kulud hüvitada. Kostja selgitas kohtule, et tal olid hagejaga sellel ajal, kui hageja kulutusi tegi, lähedased suhted. Kostja palus hagejalt abi kui lähedaselt inimeselt ning ei arvanud, et kõik kulutused hiljem võlaks arvestatakse. Hageja ise kinnitas samuti, et sellel ajal, kui kostja oli kinnipidamisasutuses, olid hagejal ja kostjal lähedased suhted, enne kostja kinnipidamisasutusse sattumist plaanisid pooled kooselu ja otsisid ühist elamispinda. Nendel asjaoludel kohus leiab, et hageja poolt kostjale vanglasse pakkide saatmine ja kostjale Vanglasse raha ülekannete tegemine on käsitletav

§ 4

lg-s 1 sätestatud mittetäiteliku kohustusena, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda.

§ 4

lg 2 p 2 järgi mittetäielik kohustus on muu hulgas kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Kohus leiab, et kinnipidamisasutuses viibiva lähedase inimese abistamine (eriti pakkide saatmine, aga ka rahaülekannete tegemine) on vastavalt üldtunnustatud kõlbelistele arusaamadele loomulik ja iseenesestmõistetav. Tulenevalt

§ 4lg-st 3 ei saa mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut tagasi nõuda.

Hageja ei ole tõendanud, et tegi neid kulutusi vaid seetõttu, et kostja lubas kulutused hüvitada. Lisaks kohus märgib, et hageja ei ole tõendanud pakkide maksumust ja hulka. Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõtte järgi kandis hageja Vanglasse kotja nimele 2005.a augustist kuni 2005.a. novembrini kokku 2900 krooni. 9. Hageja pangakonto väljavõtte kohaselt hageja tasus 14.10.2005 Rahandusministeeriumi vastavale arvele 250 krooni ASi passi ja ID-kaardi vormistamise riigilõivu. Kohus leiab, et nimetatud summa tuleb kostjal hagejale

§ 1041alusel hüvitada ning kohus mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja. 10. Ts

MS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse kõiki asjaolusid kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 2/3 ulatuses jätta kostja kanda. 1/3 ulatuses jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda. Kostja enda menetluskulud jäävad kostja kanda. 4 TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Heli Käpp Kohtunik 5