← Eesti

2-03-452/16

Obsah (9)§ 3§ 8§ 9§ 29§ 175§ 177§ 208§ 108§ 80

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-03-452 (endine nr 2-771/03) Otsuse tegemise aeg ja koht 06. juuli 2007, Narva Kohus Viru Maakohus Kohtunik Iris Kangur Kohtuasi … hagi … vastu 195 0

) § 2 lg 1, võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ning

§ 3p 1 kohaselt, võib võlasuhe tekkida lepingust.

Lähtuvalt

§ 8

lg 1, leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma ning

§ 9

lg 1, leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt ei saa ühepoolne tahteavaldus olla lepingulise suhte loomiseks piisav. Lepinguline suhe vajab kahe või enama lepingupoole kokkulepet ning sellest tulenevalt on ka lepingulise kohustuse tekkimiseks vaja lepingupoolte tahteavaldust ja vastavasisulist kokkulepet. Tehing, millega lepingu pooled lepivad kokku kohustuse tekkimise kolmandale isikule, kes ei ole lepingupooleks ning ei ole ka kohustuse võtmiseks tahteavaldust teinud, on seadusega vastuolus. Hageja ja kostja on

  1. juunil 2002 sõlmitud sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. …, ostumüügi lepingu p 3.2.; 3.
  2. ja 3.
  3. tõlgendamisel jäänud erinevatele seisukohtadele. Hageja tõlgenduse kohaselt võimaldab lepingu p 3.
  4. panna ostuhinna tasumise kohustust kolmandale, lepingupooleks mitteolevale isikule. Kostja on seisukohal, et lepingu p 3.
  5. annab ostjale vaid õiguse anda lepingust tulenev kohustus üle p-s 3.
  6. loetletud kolmandatele isikutele so annab õiguse sõlmida lepingu p-s 3.
  7. loetletud isikutega lepinguid
  8. juuni 2002 lepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse ülevõtmiseks. Vastavalt

§ 29

lg 8, lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja esitatud tõlgenduse puhul on lepingu p 3.

  1. seadusega vastuolus, kuna võimaldab panna lepingust tulenevaid kohustusi kolmandatele isikutele, kes ei ole lepingupooleks. Kohus leiab, et eelistada tuleb kostja tõlgendust, kuna see ei ole seadusega vastuolus. Kohus asub seisukohale, et poolte vahel
  2. juunil 2002 sõlmitud sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. …, ostu-müügi lepingu p 3.2.; 3.
  3. ja 3.
  4. tuleb tõlgendada järgmiselt: Lepingu p-s 3.
  5. on pooled jõudnud kokkuleppele, et ostjal on õigus anda ostuhinna tasumise kohustus üle lepingu p-des 3.2.1.; 3.2.2.; 3.2.
  6. ja 3.2.
  7. loetletud ettevõtetele. Sellise kokkuleppega on pooled eraldanud määratlemata arvu kolmandate isikute ringist konkreetsed isikud, kellele ostja võib üle anda lepingust tuleneva kohustuse ostuhinna tasumise osas. Juhul kui ostja soovib realiseerida oma õigust ning sõlmida ostuhinna tasumise kohustuse üleandmiseks leping kolmanda isikuga, võib ta kohustuse üleandmise lepingu sõlmida vaid lepingu p-des 3.2.1.; 3.2.2.; 3.2.
  8. ja 3.2.
  9. loetletud isikutega. Tegemist on õiguslikult neutraalse ja deklaratiivse kokkuleppega, mis ei too kaasa õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. Lähtuvalt

§ 175

lg 1 ja lg 2, kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Kuigi seaduses on kolmandate isikute ring isikuliselt määratlemata, ei välista see võlausaldaja ja võlgniku võimalikku kokkulepet, millega määratakse kindlaks isikud, kellele võlgnik võib vajadusel kohustuse üle anda. Selline kokkulepe peaks eelkõige kindlustama võlausaldaja õiguste 5

(10)kaitse, kuna kokkuleppega võimalike kolmandate isikute osas on võimalik välistada võlausaldajale tundmatud isikud ja sellega vältida kohustuse täitmisest kõrvalehoidumist. Kohus ei tuvastanud, et lepingu p-s 3.
  1. saavutatud kokkulepe oleks seadusega vastuolus. Lepingu p-s 3.
  2. on pooled jõudnud kokkuleppele, et ostja võib kasutada lepingu p-s 3.
  3. omistatud õigust (so õigust üle anda lepingust tulenev kohustus ostuhinna tasumise osas) ilma eelneva müüja poolse kooskõlastuseta.

§ 175

lg 2 ja lg 5 kohaselt, kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Kui võlausaldaja on kohustuse ülevõtmisega eelnevalt nõustunud, loetakse kohustus ülevõetuks kohustuse ülevõtmise lepingu sõlmimise ja sellest võlausaldajale teatamisega. Võlausaldaja ei või eelnevalt antud nõusolekut tagasi võtta, kui ta ei ole jätnud endale sellist õigust nõusolekut andes. Seadus ei keela sõlmida võlgniku ja võlausaldaja vahel eelnevat kokkulepet kohustuse üleandmisega nõustumise kohta. Seda isegi juhul kui isikut, kellele võlgnik soovib kohustuse üle anda, ei ole veel kindlaks määratud. Võlausaldaja õiguste kaitseks on sätestatud kohustuse ülevõtmise lepingu poolte teatamiskohustus, et tagada võlausaldajale võimalus sobimatu kohustuse ülevõtja korral eelnevalt antud nõusolek tagasi võtta. Kohus ei tuvastanud, et lepingu p-s 3.3. saavutatud kokkulepe oleks seadusega vastuolus. Lepingu p-s 3.4 on pooled jõudnud kokkuleppele, et juhul kui ostja või auto hinna tasumise kohustuse üleminekul uus ostja viivitab tasumisega, kohustub ta maksma müüjale viivist suurusega 0,05% tasumisega viivitatud summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Vastavalt

§ 177

lg 1, kohustuse ülevõtmisel lähevad uuele võlgnikule üle nõudega seotud kõrvalkohustused, kui need ei ole isiklikku laadi või ei ole muul põhjusel lahutamatult seotud senise võlgniku isikuga. Uuele võlgnikule läheb üle kohustus tasuda kokkulepitud intress ja leppetrahv ka siis, kui need muutusid sissenõutavaks pärast kohustuse ülevõtmist. Viivise tasumine kohustuse rikkumise korral ei ole isiklikku laadi kohustus ning samuti ei ole viivise tasumise kohustus lahutamatult seotud võlgniku isikuga. Lähtuvalt

113 lg 1, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, nõuda viivitusintressi (viivis) kuni käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud suuruseni. Kui lepinguga on ette nähtud suurema intressi maksmine, kui on sätestatud käesoleva seaduse §-s 94, võib nõuda ka sama suurt viivist. Kohustuse üleminekul astub senise võlgniku asemele uus võlgnik ning seega omandab uus võlgnik kõik lepingust tulenevad kohustused, ka intressi tasumise kohustus. Kohus ei tuvastanud, et lepingu p-s 3.

  1. saavutatud kokkulepe oleks seadusega vastuolus. Kohus jõuab järeldusele, et poolte vahel oli
  2. juunil 2002 sõlmitud sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. …, ostu-müügi lepingu p-d 3.
  3. ja 3.
  4. ning p 3.
  5. „või auto hinna tasumise kohustuse üleminekul uus ostja“ osas on seadusega kooskõlas ning puudub alus nimetatud lepingupunktide tühiseks tunnistamiseks. Kohus leiab, et hageja nõue tuleb selles osas jätta rahuldamata. Nõue kostjalt hageja kasuks 195 000 krooni välja mõistmiseks 6

(10)Hageja väitel sõlmisid hageja ja kostja
  1. juunil 2002 sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. …, väljalaske aasta 1997, ostu-müügi lepingu. Lepinguga müüs hageja nimetatud sõiduauto kostjale 200 000 krooni eest ning andis sõiduauto ka kostja omandisse. Lepingu punkti 3 kohaselt kohustus kostja tasuma ostusumma 200 000 krooni hageja pangakontole. Kostja kohustus tasuma 5000 krooni lepingu sõlmimisest ühe kuu jooksul ning 195 000 krooni mitte hiljem kui
  2. juuliks
  3. Kostja maksis hagejale 5000 krooni, kuid täitmata on kohustus 195 000 krooni osas. Hageja leiab, et kostja on rikkunud ostu-müügi lepingust tulenevat kohustust.

§ 208

lg 1 kohaselt, asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vaidlust ei ole, et hageja on lepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja tasus omapoolse kohustuse täitmiseks 5000 krooni vastavalt lepingule. Hagejale on tasumata 195 000 krooni. Kuna kostja kohustus 195 000 krooni tasuma mitte hiljem kui 01. juuliks 2003, on kohustus muutunud sissenõutavaks. Lähtuvalt

§ 108

lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et kostja on jätnud

  1. juuni 2002 ostu-müügi lepingust tulenevad kohustused 195 000 krooni osas täitmata ning seega on hagejal õigus nõuda kostjalt 195 000 krooni tasumist. Kostja nõustub, et algselt, enne kohustuse üleminekut, oli ta hageja nimetatud ostu-müügi lepingu kohustatud pooleks. Kostja väitel andis ta
  2. juuni 2002 ostu-müügi lepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse üle lepingus viidatud kolmandale isikule, kusjuures kohustuse ülemineku kohta oli olemas hageja nõusolek. Kostja leiab, et peale kohustuse üleminekut ei saa ta olla kohustatud isikuks. Kolmas isik teatas, et ei ole sõlminud hagejaga lepingut kostja kohustuse ülevõtmiseks. Kostja viidatud
  3. oktoobri 2002 ostu-müügi lepingut kostja ja kolmanda isiku vahel ei saa lugeda kohustuse üleandmise lepinguks. Tegemist oli sõiduauto „Toyota Landcruiser“ ostu-müügi lepinguga. Nimetatud leping ei sisaldanud viidet hageja ja kostja vahel
  4. juulil 2002 sõlmitud lepingule. Lepingute vahel puudub seos;
  5. oktoobri 2002 ostu-müügi leping on iseseisev tehing ning sellele ei saa käesoleva vaidluse raames hinnangut anda. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega ning leiab, et kostja ei ole 195 000 krooni tasumise kohustust kolmandale isikule üle andnud.

§ 175

lg 2 ja lg 5 kohaselt, kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Kui võlausaldaja on kohustuse ülevõtmisega eelnevalt nõustunud, loetakse kohustus ülevõetuks kohustuse ülevõtmise lepingu sõlmimise ja sellest võlausaldajale teatamisega. Võlausaldaja ei või eelnevalt antud nõusolekut tagasi võtta, kui ta ei ole jätnud endale sellist õigust nõusolekut andes. Esmalt tuleb seega tuvastada, kas kostja ja kolmanda isiku vahel oli sõlmitud kohustuse ülevõtmise leping. Kohus tuvastas, et kostja ja kolmanda isiku vahel oli 03. oktoobril 2002 sõlmitud müügileping, millega kostja kui müüja kohustus üle andma kolmandale isikule kui ostjale sõiduauto Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. …. Lepingu pooled leppisid kokku, et auto hinnaks on 195 000 krooni ning hinnale ei lisandu käibemaksu. Ostja kohustus tasuma auto ostuhinna 195 000 krooni hageja pangakontole hiljemalt 01. juuliks 2003 (t.l.-42, I kd). Muid lepinguid kohtule esitatud ei ole. 7

(10)Kostja on seisukohal, et 03. oktoobri 2002 müügilepingut tuleb tõlgendada kohustuse ülevõtmise lepinguna. Hageja ei nõustu kostja väitega ostuhinna tasumise kohustuse ülemineku kohta. Kolmas isik teatas, et ei ole sõlminud ei hageja ei kostjaga lepingut kostja kohustuse ülevõtmiseks. Lähtuvalt

§ 29lg 1, lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Selgitamaks küsimust, kas kostja ja kolmanda isiku vahel

  1. oktoobri 2002 sõlmitud lepingu puhul võis tegemist olla kohustuse üleandmise lepinguga, tuleb tõlgendada lepingu sisu. Esmalt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Kohus jõuab järeldusele, et poolte tegelikku tahet ei ole võimalik kindlaks teha. Lepingu pooled, Kostja ja kolmas isik, on esitanud kohtule erinevad selgitused lepingu mõistmise osas. Kostja väitel oli tegemist kohustuse üleandmise lepinguga. Kostja tahe oli suunatud sellele, et anda
  2. juuni 2002 ostu-müügi lepingust tulenev ostuhinna tasumise kohustus üle kolmandale isikule. Kolmanda isiku seisukoht on, et tegemist oli sõiduauto Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. … ostu-müügi lepinguga, millel puudus seos hageja ja kostja vahel
  3. juulil 2002 sõlmitud lepinguga.

§ 29

lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Vastavalt

§ 29

lg 5, lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Kuna poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingu tõlgendamisel võtta arvesse ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust, tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Lepingu olemuse tuvastamisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse eriosas lepinguliikide suhtes kehtivatest sätetest. Lepingu tekstist selgub, et lepingupooled on andnud lepingule nimetuse „Müügileping“. Lepingu pooleks olevat kostja isikut on üldistavalt nimetatud müüjaks ja kolmandat isikut ostjaks. Lepinguobjektiks on märgitud sõiduauto ehk vallasasi. Lepingu p-s 2. on kokku lepitud auto valduse ning omandi üleandmise tingimustes; p-s 3. sisaldub kokkulepe auto hinna kohta, mis moodustab 195 000 krooni. Samuti on p-s 3. kokku lepitud auto hinna tasumise tingimused ja tähtaeg ning viivise määr tasumisega viivitamise korral. Lepingu p 3. kohaselt võttis ostja endale kohustuse tasuda auto hinnaks nimetatud summa hageja pangakontole hiljemalt 01. juuliks 2003. Lepingule on alla kirjutanud ühelt poolt müüja … ehk kostja ja teiselt poolt ostja … ehk kolmas isik.

§ 208

lg 1 kohaselt, asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohus jõuab järeldusele, et nimetatud leping on olemuselt ostu-müügi leping. Lepingus sisalduvad kõik ostu-müügi lepingu kohta sätestatud olulised tingimused – asja kirjeldus, omandi ja valduse ülemineku kord, ostuhind ja ostuhinna tasumise tingimused. 8

(10)Lepingu eesmärk on tuletatav kohustuste iseloomust. Müüja kohustus üle andma tehniliselt korras sõiduauto ning ostja kohustus selle vastu võtma ning tasuma auto eest kokkulepitud hinna. Samuti kohustus ostja tasuma maksmisega viivitamise korral müüjale viivist kokkulepitud määras. Lepingu eesmärgiks oli seega sõiduauto võõrandamine. Lepingu eesmärgi tuvastamine kinnitab kohtu järeldust, et tegemist on ostu-müügi lepinguga, mis on võõrandamislepingu alaliik. Et tegemist oli lepinguga, millest tekkisid kohustused midagi teha (auto üle anda ja auto eest tasuda) võib järeldada, et tegemist on kohustuslepinguga. Vastavalt TsÜS § 6 lg 3, õigused ja kohustused antakse üle üleandmise tehinguga (käsutustehing). Iga õigus ja kohustus tuleb eraldi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti. Käsutuslepingust, milleks on ka kohustuse ülevõtmise leping, ei teki poolte vahel võlasuhteid, vaid lepingu sisuks on õiguste ja kohustuste üleandmine, mille alusel muutub käsutuslepingu aluseks olev võlasuhe. Kohus ei tuvastanud, et
  1. oktoobri 2002 lepingus oleks viidatud üleantavale kohustusele või selle tekkimise aluseks olevale võlasuhtele. Seega võib järeldada, et lepingu pooled ei saanud seada lepingu eesmärgiks kohustuse üleandmist. Vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavast tähendusest lähtuvalt tuleb leping tõlgendada müügilepinguks. Sellele viitab lepingu pealkiri „Müügileping“ ning lepingupoolte üldistavad nimetused „Müüja“ ja „Ostja“. Nimetatud väljendid on igasuguses kutseja muus tegevuses üheselt mõistetavad, kuna sõnade „Müügileping“, „Müüja“ ja „Ostja“ puhul on tegemist inimeste igapäevases kasutuses olevate sõnade tavalise tähendusega. Lepingupoolte vahel välja kujunenud tavasid ja praktikat kohtul tuvastada ei õnnestunud. Kohus jõuab järeldusele, et kostja ja kolmanda isiku vahel
  2. oktoobril 2002 sõlmitud lepingut tuleb tõlgendada ostu-müügi lepinguna. Kuigi pooled on lepinguga ette näinud ostja kohustuse tasuda ostuhind hageja pangakontole, ei ole seda võimalik tõlgendada kohustuse ülevõtmise lepinguna.

§ 80

lg 1 kohaselt, lepingus võib ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule (leping kolmanda isiku kasuks). Tegemist on lepinguga kolmanda isiku kasuks, mis ei ole iseseisev lepinguliik. Leping on sellisel juhul ikkagi müügileping, kusjuures lepingu spetsiifika tuleneb täitmise viisist – lepingulised kohustused tuleb täita kolmandale isikule. Kohus leiab, et kostja ei ole poolte vahel

  1. juunil 2002 sõlmitud sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. …, ostu-müügi lepingust tulenevat kohustust üle andnud. Kostja on jätnud täitmata poolte vahel
  2. juunil 2002 sõlmitud sõiduauto „Toyota Landcruiser 90“, reg. nr. …, ostu-müügi lepingust tulenevat kohustuse tasuda hagejale auto ostuhinnast tasumata jäänud 195 000 krooni. Ostuhinna tasumise viimane tähtaeg oli
  3. juuli
  4. Seega on kohustus muutunud sissenõutavaks. Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt hageja kasuks 195 000 krooni välja mõistmiseks tuleb rahuldada täies ulatuses ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 195 000 krooni. Hageja väite osas, et kostja esitatud müügileping
  5. oktoobrist 2002, millega kostja võõrandas vaidlusaluse sõiduki kolmandale isikule, on tühine, kuna tegemist on näiliku tehinguga, selgitab kohus, et võlaõiguslik müügileping, millest tekkinud võlasuhte osaliseks hageja ei ole, ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega -kohustusi. Võlaõiguslikust lepingust tekivad 9

(10)õigused ja kohustused vaid selle võlasuhte osalistele. Hagejal puudub õigus vaidlustada lepingut, milles ta ise osaline ei ole. Sarnasele järeldusele on jõudnud ka Riigikohtu Tsiviilkolleegium
  1. märtsi 2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-
  2. Menetluskulud Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaldatakse enne
  3. jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi on esitatud kohtule
  4. augustil 2003 ning seega kuulub menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas kohaldamisele enne
  5. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik. Vastavalt enne
  6. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1, kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, so rahuldas hageja varalise nõude 195 000 krooni väljamõistmiseks ning jättis rahuldamata mittevaralise nõude lepingu tingimuste tühiseks tunnistamiseks. Kohus leiab, et menetluskuludest tuleb jätta kostja kanda 95% ning hageja kanda 5%. Iris Kangur Kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.