3-08-842/15

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. august 2008, Jõhvi 3-08-842 J. P kaebus Ida Politseiprefektuuri Rakvere arestimaja poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Kirjalik menetlus Resolutsioon 1.Jätta J. P kaebus täies ulatuses rahuldamata 2.Jätta 3000 (kolme tuhande) krooni suurune riigilõiv riigi kanda ja muud poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 29.04.2008 esitas J. P Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajja kaebuse (t.l. 3) milles palus, et kohus mõistaks talle välja 100 000 krooni suuruse hüvitise Ida Politseiprefektuuri Rakvere arestimajas tekitatud kahju eest. Alates 18.06.2008 on kaebus Jõhvi kohtumaja menetluses. Kaebuses ja selle täienduses (t.l. 56-58) J. P väidab, et on alates aastast 2003 HIV-positiivne, tarvitab kaks korda päevas ravimeid, arestimajas viibimise ajal aga oli sunnitud üksteist päeva ilma olema, sest neid keelduti talle võimaldamast. Veel väitis kaebaja, et hakkas end kogu aeg halvasti tundma, tervis nõrgenes, tekkis väsimus ja tõusis palavik, samuti halvenes moraalne seisund ning tekkis hirm. Ida Politseiprefektuuri kirjalikus vastustes (t.l. 25-27) ja täiendavas selgituses (t.l. 71-72) paluti kaebust mitte rahuldada ja leiti, et kaebajale pole tekitatud süüliselt riigivastutuse seaduse § 7 ja 9 sätestatud kahju. Seejuures väideti, et J. P pöördus ravimite saamise palvega arestimajja alles 05.02.2008 tööpäeva lõpus, need telliti telefoni teel 06.02.2008 hommikul ja saabusid arestimajja 08.02.
2. Veel väideti, et kaebaja on arestimajja saabudes ise on olnud hooletu jättes igapäevase ravimite tarvitamise vajaduse teatavaks tegemata ning leiti, et talle on osutatud vajalikku meditsiinilist abi ja seoses arestimajas viibimisega pole tema tervisele mingeid negatiivseid tagajärgi tekkinud. KOHTU PÕHJENDUSED Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud riigivastutuse seaduse § 9 lg.
3. Kehtestatu kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda ainult süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. J. P 1 1 kirjaliku kaebuse väidetest võib selgelt välja lugeda, et tema kahju hüvitamise nõue tugineb tervise kahjustamise väitele ja muid põhjendusi sellel pole. Pooltel pole vaidlust selles, et J. P viibis Rakvere arestimajas alates 28.01.2008, kuid sai talle vajalikud ravimid alles 08.02.
4. Siseministri 08.01.2008 määrusega nr. 3 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskirja” § 31 p. 3 kohaselt on kinnipeetul õigus saada arstiabi ning ravimeid. Sama eeskirja § 29 lg. 1 ja 3 sätestatu kohustab kinnipeetu haigestumise korral tagama talle arstiabi, vajadusel kutsuma kiirabi ning kui kinnipeetu vajab ravi, mille andmiseks puudub arestimajas võimalus, saatma kinnipeetu valve all arsti saatekirja alusel ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, tervishoiuasutusse või vanglasse, arestimaja ametnikule peab olema kättesaadav nõuetekohaselt varustatud apteek ja tal on kohustus osutada kinnipeetule esmaabi. Seda, kuidas täpselt tuleb tagada kinnipeetud isikule varem määratud ravimite kättesaadavus, sisekorraeeskiri ei reguleeri. J. P väidab oma kaebuse täienduses (t.l. 56), et teavitas korrapidajat ravimite vajadusest juba arestimajja saabumisel ning kordas seda juttu kõigil järgnevatel päevadel nii arestimaja töötajatele kui ka meditsiiniõele, kes andis kohe mõista, et neil vastavaid ravimeid pole, raviarstile ta helistama ei hakka ja ravimite järele keegi ei sõida. Rakvere arestimaja komissar Gennadi Glubokov ja õde Pille Soon oma ettekandes (t.l. 47) ja seletuskirjas (t.l. 45-46) eitavad seda ja väidavad, et ravimite saamiseks pöördus J. P alles 05.02.
5. Sellest kuupäevast varasemat pöördumist ei kinnita ka arestimaja kinnipeetavate tervise kaebuste vastuvõtu ja tööarvestuse raamatute kanded (t.l. 28-40, 62-65). Seega tõendab kaebaja väiteid üksnes tema enda seletus. Isegi juhul, kui kaebaja väited on tõesed, on ravimite kohese mittevõimaldamisega küll rikutud tema õigust neid saada, kuid mittevaralise kahju hüvitamiseks selleks ei piisa ja on vajalik tuvastada veel ka kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos selle ja Ida Politseiprefektuuri süülise käitumise vahel. J. P juhtumi puhul pole need asjaolud aga millegagi tõendatud. Puudub alus kahelda arestimaja õe väidetes, et Rakveres pole infektsionisti ja arestimajas vastavaid ravimeid ning tema pädevus ei luba neid iseseisvalt määrata (t.l. 46). Seetõttu on mõningane viivitus ravimite võimaldamisel igati loomulik. Lisaks ei kinnita miski kohtule esitatust, et ravimite puudumine üldse tekitas konkreetse kahju J. P tervisele. Juba nimetatud tervise kaebuste vastuvõtu raamatu kannete kohaselt on kaebaja pöördunud 11.02.2008, 12.02.2008 ja 13.02.2008 õe poole unerohu sooviga ja seda ka saanud (t.l. 30-33). Palavikku, väsimust, halba enesetunnet ja mistahes muid kõrvalekaldeid normaalsest füüsilisest seisundist pole ta kurtnud ja neid hädasid leevendavate ravimite väljastamist ei nähtu ka ühekordselt väljastatud ravimite raamatust (t.l. 66-68). Viru Vanglast kohtu algatusel välja nõutud tervisekaardi väljavõte (t.l. 55) ei kinnita samuti tervise väidetavat halvenemist. Selle kohaselt on J. P peale Tartu Vanglasse saabumist tehtud immuunanalüüs. Uuesti on see tehtud 06.05.2008 ja siis on tema tervislik seisund väidetava halvenemise asemel hoopis paranenud, sest referentsväärtused on eelmistest paremad (t.l. 73). Eeltoodust tulenevalt ei ole J. P kaebus põhjendatud ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse esitaja on kohtumäärustega 3000 krooni suuruse riigilõivu tasumisest täies ulatuses vabastatud (t.l. 20). Ida Politseiprefektuur oma vastuses menetluskulude hüvitamist ei soovinud ja vastavaid kuludokumente ei esitanud (t.l. 25-27). Seega jääb kaebaja riigilõiv riigi kanda ja poolte muud võimalikud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 2 2