2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja viidatud VV 20.12.2002 määrus nr 426 reguleerib maksustamist, mitte hüvitise maksmist töötajale. Hüvitise maksmise alus tuleneb Eesti Vabariigi töölepingu seadusest ja töölepingust (lepingu p 9). Töölepingu seadus annab pooltele võimaluse sätestada töölepingus palgakokkulepped ja ka erinevad hüvitised. Palgaseaduse nimetab üheks palga osaks ka juurdemakseid. Arvestades, et kostja töökoht oli määratletud kolme asulaga, siis on arusaadav, et tööandja pidi hüvitama töötajale sellest tekkivad võimalikud kulutused. TLS § 26 lg 4 kohaselt võivad töölepingu tingimusteks olla ka kokkulepped muudes küsimustes. Arvestades TLS § 14 lg 1 sätestatut (töötaja õigusi võib laiendada), siis võib töölepingus reguleerida täiendavalt küsimusi, kui see ei ole vastuolus seadusega. Töölepingus ei ole sätestatud ühtegi tingimust, millest sõltuks kompensatsiooni 2 maksmine ning seda ei ole seotud maksuvabastuse, sõidupäeviku täitmise vmt. Kuna tööandja on lepinguga võtnud endale kohustuse, siis peab ta nimetatud tasu ka maksma. Lisaks on sõidupäevik olemas ja hagejale esitatud ning vastab VV 20.12.2002 määruse nr 426 § 3 nõuetele. Täiesti alusetu, tõendamata ja asjakohatu on hageja eeldus, et dokument on koostatud tagantjärgi. Seejuures ei välista ei viidatud määrus ega ükski teine õigusakt seda, et päevik täidetakse hiljem koondandmete põhjal korrektselt, kuid igapäevast arvestust peetakse eraldi. Hageja ei ole väitnud, et kostja pole täitnud isikliku sõiduautoga tööülesandeid.
Palgaseaduse § 37 lg 2 sätestab, et muudel põhjustel töötajale ekslikult makstud või tema pangakontole ülekantud summad tagasinõudmisele ei kuulu, välja arvatud juhul, kui maksmise aluseks olid töötaja poolt teadvalt esitatud valeandmed või võltsitud dokumendid. Hageja ei ole tõendanud, et maksmise aluseks oleksid olnud teadvalt esitatud valeandmed või võltsitud dokumendid. MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohus rahuldas 12.10.2007 otsusega hagi ning mõistis välja Tiia Lehtmetsalt AP Transport OÜ kasuks 13 000 krooni. Otsuse kohaselt ei ole kostja väide, et isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise hüvitis on palga juurdemakse, põhjendatud ning nimetatud hüvitist ei saa käsitleda palgana. Palgaseadus ei käsitle isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise hüvitist palga juurdemaksena. Hageja vastuse järgi ei ole pooled kokku leppinud juurdemaksus, kuna töötajal oli kindel palk töölepingus kehtestatud, seega juurdemaksu väitel ei ole alust. Palgaseaduse § 37 lg 2 ei ole antud juhul kohaldatav. Tegemist ei ole palgaseaduse alusel üle kantud summadega. Kostja, tehes raamatupidaja tööd, on kandnud enda arveldusarvele summad, mis on ettevõtte juhiga kooskõlastamata. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et 13 000 krooni ülekandmine enda arvele oli ettevõtte juhiga kooskõlastatud. Ainuüksi töölepingu säte, et töötajale makstakse isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni 2000 krooni kuus, ei saa olla raha ülekande tegemise aluseks. Kohus leidis, et vaatamata sellele, et VV 20.12.2002 määrus nr 426 on kehtestatud tulumaksuseaduse alusel, sätestab see hüvitise maksmise kajastamise korra raamatupidamises. Määrus reguleerib lisaks maksustamisele ka hüvitise maksmise tingimusi. Õigus hüvitist saada tuleneb antud juhul töölepingust, hüvitise maksmise kord valitsuse määrusest. Tulenevalt raamatupidamise seaduse sätetest (§ 5 lg 1, 2) ei ole kostja väide, et kõnealune valitsuse määrus ega ükski teine õigusakt ei välista seda, et päevik täidetakse hiljem koondandmete põhjal korrektselt, kuid igapäevast arvestust peetakse eraldi, põhjendatud. Tulenevalt raamatupidamise seadusest tuleb arvestus esitada igal juhul iga kuu, et määrata aruandeperioodi tulud ja kulud, olenemata raha välja maksmisest. Asja lahendamisel ei saa jätta arvestamata, et kostja oli hageja raamatupidaja, kes tulenevalt oma töö iseloomust peab teadma, kuidas peab toimuma majandustehingute kajastamine ja väljamaksete tegemine. Ei ole välistatud, et kostja kasutas oma sõiduautot ameti- ja töösõitudeks ning tal on õigus saada hüvitist. Esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja kandis juunis ja juulis 2006 enda 3 arvele raha ilma igasuguste väljamakseid tõendavate dokumentideta ja tööandja nõusolekuta.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. T. Lehtmets taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus valesti hinnanud tõendeid ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme.
reguleerib lepinguväliseid võlasuhteid ning kuulub eelkõige kohaldamisele siis, kui on täidetud kas tühine leping või leping hiljem tühistatakse. Pooled olid väljamaksete tegemise ajal kehtivas lepingulises töösuhtes ning kostja on hagejalt saanud sõiduhüvitist töölepingu seaduse ja töölepingu punkti 9 alusel. VV 20.12.2002 määrus nr 426 ei ole vaidluses asjakohane. Nimetatud akt on kehtestatud tulumaksuseaduse alusel ning reguleerib maksustamist. Määrus ei reguleeri töötajale sõiduhüvitise maksmise alust või seda, kes hüvitise maksmiseks nõusoleku peaks andma. Määruse § 2 ei reguleeri töötaja kohustusi seoses sõidupäeviku täitmisega, vaid sätestab, millal hüvitist ei maksustata tulumaksuga. Päeviku esitamine on vajalik selleks, et hageja ei peaks hüvitiselt, mis ületab 1000 krooni, tulumaksu maksma. Kui hageja soovis, et kostjal lasuks hüvitise saamiseks sõidupäeviku esitamise kohustus, oleks seesugune kohustus pidanud sisalduma töölepingus. Tööleping ei sätesta ühtegi tingimust, millest sõltuks hüvitise maksmine. Hüvitise maksmise alus tuleneb töölepingu seadusest ja töölepingust (p 9). Töölepingu seadus annab pooltele võimaluse sätestada töölepingus palgakokkulepped ja ka erinevad hüvitised. Kuna tööandja on lepinguga võtnud endale kohustuse, siis peab ta nimetatud hüvitist ka maksma. Nõustuda ei saa ka kohtu väitega, et vaatamata sellele, et nimetatud määrus on kehtestatud tulumaksuseaduse alusel, sätestab see hüvitise maksmise kajastamise korra raamatupidamises. Jääb arusaamatuks, miks on kohus tuginenud raamatupidamise seadusele, mille reguleerimisalaks on raamatupidamise ja finantsaruandluse korraldamine, mitte sõidupäevikute täitmise kord. Seetõttu ei saa lugeda õigeks ka kohtu väidet, et sõidupäevik tuleks esitada tööandjale iga kuu. Kostjal hageja raamatupidajana oli vaidlust tekitanud ülekannete tegemiseks piisav pädevus, kuna firmale vajalike ülekannete tegemine kuulus kostja tööülesannete hulka. Ka endale sõidukompensatsiooni ülekandmine oli tavapärane, nii oli toimitud ka eelnevalt. Õige ei ole kohtu seisukoht, et kostja on kandnud juunis ja juulis 2006 oma arvele raha ilma väljamakseid tõendavate dokumentideta. Sõidupäevik oli olemas ja esitati ka hagejale. Samuti vastas see VV 20.12.2002 määruse nr 426 § 3 nõuetele. Seejuures ei välista ei viidatud määrus ega ükski teine õigusakt seda, et päevik täidetakse hiljem koondandmete põhjal korrektselt, kuid igapäevast arvestust peetakse eraldi. 5. AP Transport OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, nõustudes maakohtu otsusega. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb tühistada ebaõige materiaalõigusnormi kohaldamise tõttu. 7. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu p. 9 oli kokkulepitud, et kostjale makstakse isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsiooni 2000 kr. kuus. Ringkonnakohus leiab, et hüvitise saamise alus tulenes töölepingust, seega oli tegemist lepingulise suhtega, mille osas ei kuulu kohaldamisele
sätestatud alusetult saadu tagastamise regulatsioon, käesolevas asjas ei ole täidetud ka eeldused, mis annaksid aluse kohaldada TööK IX peatükis sätestatud materiaalse vastutuse aluseid.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.