Obsah (4)

§ 478§ 477§ 558§ 559

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Krista Kirspuu Määruse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2008.a, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2-07-46162 Tsiviilasi Tallinna linna avaldu

§ 478lg 3).

Määrus jõustub päeval, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule tehti. Menetluskulude kindlaksmääramine Avaldaja menetluskulud jäävad avaldaja enda kanda. Muus osas jäävad menetluskulud riigi kanda. 1 Edasikaebamise kord Vanema õiguste äravõtmise määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Vähemalt 14-aastane piisava kaalutlus-ja otsustusvõimega laps võib tema isikut puudutavas hagita perekonnaasjas määruse peale kaevata oma seadusliku esindaja kaasabita. Avaldaja taotlus ja põhjendused Nissi vald esitas 05.11.2007 Harju Maakohtule avalduse AS vanema õiguste äravõtmiseks alaealiste IS, TS ja JS suhtes. Avalduse kohaselt on perekond sotsiaalametnike järelevalve all alates 2001.aastast. Esialgselt tulenes järelevalve vajadus vanemate ebapiisavatest sissetulekutest tekkinud rahalise toimetuleku puudumisest. Edasiselt selgus, et vanemad ei suuda tagada laste koolikohustuse täitmist, sest I ja T puudusid pikemat aega koolist. Kontrollimisel ilmnes aga, et koolikohustust ei täitnud lapsed isa korraldusel, kes kasutas lapsi kooli ajal kartulivõtul. Järgnevalt pöörati tähelepanu füüsilise vägivalla tunnustele laste kehal, ja siis selgus, et AS tarvitab poegade kallal regulaarselt füüsilist vägivalda. Klassijuhataja TP iseloomustusest TS kohta nähtub, et T sai kodus karistada nö halbade hinnete eest. Aeg-ajalt olid T näol ja jalgadel sinised plekid. Klassikaaslaste ja õpetajate pärimise peale vastas ta, et kukkus. Klassijuhataja KK iseloomustusest IS kohta selgub, et lapsel oli suur hirm isa ees ning seetõttu tekkisid konfliktid kooli ja kodu vahel. Olukorda lähemalt uurides selgus, et nii vaimne kui füüsiline vägivald on S perekonnas kestnud aastaid. Nissi Vallavalitsusele teadaolevalt kohtles AS tütart JS alates aastast julmalt ja piinavalt, mistõttu Harju Maakohus

1. a karistas teda 1 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega. Nüüdseks elab J S tugiperes. I ja TS sõnade kohaselt on isa AS kasutanud nende suhtes nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda. AS on korduvalt oma poegi löönud erinevatesse kehapiirkondadesse, kasutanud nende suhtes ebatsensuurseid väljendeid, hirmutanud ja alandanud. Sinikaid näopiirkonnas ja kätel on näinud nii kaasõpilased kui ka õpetajad. Ka TS tunnistab, et AS on korduvalt väärkohelnud I ja T. Pidev ärev kodune olukord ja perevägivald muutsid nii I kui ka T käitumise koolis arglikuks. Nad olid sageli hirmunud olekuga. IS on käinud perearsti juures seoses käte valutamisega ning mälu halvenemisega. Üldiselt on perekond S lapsed olnud alati head õppurid. Tõsised probleemid õppimisega tekkisid IS küll jõudis, kuid õppeedukus oli halb ning esines palju põhjuseta puudumisi. Vaba aega sisustas I sageli hulkumisega. Kõigi nende aastate jooksul TS ei suutnud või ei soovinud oma laste kaitseks midagi ette võtta. I ja TS sõnade kohaselt oleks TS sekkumine ASi poolse vägivalla peatamiseks olukorra veelgi julmemaks teinud. Nii I , T kui ka T S hinnangul on pere noorimal lapsel J S isaga hea kontakt ning AS teda vägivaldselt ei kohelnud. Seda arvab ka JS ise. Gümnaasiumi psühholoogi hinnangust selgub, et J puudub arusaam, et vägivald on vale või halb või et probleeme saaks lahendada ka teisel viisil. Seoses ebaturvalise kodukeskkonnaga, mille põhjustas ASi vägivaldne käitumine ning T S suutmatus oma poegade kaitseks välja astuda, viidi I ja TS
2. aasta jaanuaris lastekaitsenõuniku algatusel ja nende enda nõusolekul Lastekodu turvakoduteenusele. JS keeldus turvakodusse minemast. Seoses I ja TS väärkohtlemisega isa poolt algatas Põhja Politseiprefektuur Lääne-Harju politseiosakond kriminaalasja ASi suhtes. AS vahistati 21.02.2007.a. , 04.10.
3. a tunnistas Harju Maakohus ASi süüdi KarS § 122 järgi. 14.09.
4. a. toimus lastekaitsenõuniku Elerin Sagari algatusel vestlus J S , milles osales ka klassijuhataja K J . JS oli hoolitsemata (riided määrdunud jne). JS avaldas soovi turvakodusse elama minna. JS läks turvakodusse 21.09.
5. a. Nii T , I kui ka JS soovivad ema T S lähedasi suhteid hoida ning soovivad olukorra paremaks ja turvalisemaks muutumisel taas koju elama minna. Ka T S on korduvalt väitnud, et soovib tulevikus oma lapsi ise kasvatama hakata. Ta on teadlik, et laste väärkohtlemine on seadusevastane, ning on lubanud edaspidi oma lapsi kaitsta. T S soovib lahendada oma probleemid (võlad, elutingimused, edaspidine suhe ASiga), et lastel oleks tulevikus turvaline elukoht. Nissi vald palub ära võtta AS vanema õigused IS, TS ja JS suhtes. 2 Asjast puudutatud isikute seisukohad Asjast puudutatud isik AS ei ole oma kirjalike ja suuliste seisukohtade järgi nõus vanema õiguste äravõtmisega. Ta on seisukohal, et avalduse aluseks on probleemid tema ja Nissi valla ametnike suhetes. Puudutatud isik leiab, et tema vastu suunatud materjal on fabritseeritud ja eelarvamuslik. Samuti leiab AS, et Nissi valla ametnikud on mõjutanud lapsi ja nende ema puudutatud isikut TS tema vastu tunnistama. AS leiab, et kuigi ta ei ole ideaalne isa, armastab ta oma lapsi ja on püüdnud neid kasvatada terveteks, korralikeks ja tublideks kodanikeks. Enda hinnangul AS ei soosi vägivalda. Kodused füüsilised karistused seisnesid kas kätekõverduste tegemises või jooksuringides ümber maja. Ka AS ise tegi poistele eeskujuks kätekõverdusi. Samas on laste enda käitumine ASi hinnangul olnud väljakutsuv ja vastuoluline, ka töötas kool kodule vastu, jättes teavitamata poiste üleastumistest ja õigusrikkumistest. Puudutatud isik IS avaldas ära kuulamisel kohtule, et isa muutus vägivaldseks siis, kui ta oli umbes 7.aastane. Algul oli isa vägivaldne vanaema suhtes, hiljem ka poegade suhtes. Pojad kartsid isa. Algul peksis isa poegi käega, hiljem aknaribikardina pulgaga. Kuna I oli teistest vanem, pidi ta vastutama ka nooremate eest ja kui need midagi valesti tegid, karistas isa just I . Oli ka neid aegu, kus isa leidis, et pojad peavad ümber maja jooksmas käima. I hinnangul võis ju see normaalne olla, kuid mitte siis kui väljas oli külm. Jooksmine oli I arvates ikka karistus, kuna kui poisid väljas jooksid, siis seisis isa akna juures ja võttis aega. I ei hakanud vastu, kuna sellest ei oleks olnud kasu. Kui T või I oleksid vastu hakanud siis oleks asi hiljem veelgi hullem olnud. Alandamine seisnes I arvates selles, et kui isal suitsu ei olnud siis saatis ta poisse mööda Turbat konisid korjama ning kui Ile tulid sõbrad külla, siis ta käskis ta Il ema seeliku selga panna. Niisugune oli isa enda lõbustamise viis. Puudutatud isik TS avaldas ärakuulamisel kohtule, et isa oli liiga vägivaldne – pidevalt lõi teda ja It. JS avaldas kohtule, et ta elab
6. a oktoobrikuust lastekodus. J suhtleb emaga – iga ühe nädala tagant käin tema juures külas. J arvates oli isa vanglas seetõttu, et ta peksis ema, vanaema, poolõde ja vendi. Enne oli ema isa poolt, kuid nüüd enam mitte. J hinnangul on isa vahepeal naljakas ja siis hiljem kuri. Isa sai kurjaks vendade peale, eriti T peale. J ei tea, miks isa vendade peale kuri oli, kuid arvab, et seepärast, et nad olid tema läheduses pinges ja närvis, kuna kartsid teda. J isa ei kartnud. Isa ei ole J t löönud. Puudutatud isikute IS, TS ja JS esindaja on seisukohal, et avaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Laste esindaja on seisukohal, et on usaldusväärselt ja ümberlükkamatult tõendatud IS ja TS julm kohtlemine ASi poolt. Ennekõike tõendab seda Harju Maakohtu 4.10.2007.a. otsuse resolutsioon, mille kohaselt on ASi teod IS ja TS suhtes kvalifitseeritud KarS §-i 122 järgi. Märgitud säte näeb ette vastutuse piinamise eest, s.o. järjepideva või suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise eest. Laste esindaja hinnangul annaks see tõend üksinda aluse vanemaõiguste äravõtmiseks I ja T suhtes PKS § 54 lg 1 p.-i 3 alusel isegi juhul, kui muud tõendid ASi käitumise kohta puuduksid. JS esindajana on advokaat veendumusel, et ASi vanemaõigused tuleb ära võtta ka J suhtes. Puuduvad küll tõendid, et AS oleks kasutanud süstemaatilist füüsilist vägivalda J suhtes, küll aga esineb ASi käitumises muu kahjulik mõju J le, mis annab aluse vanemaõiguste äravõtmiseks PKS § 54 lg 1 p.-i 4 alusel. Riigikohtu 01.03.2007.a. määruses ts.asjas 3-2-1-4-07 väljendatud seisukohtadest juhindudes avaldab lapse esindaja hinnangul ASi käitumine, kuna see on seotud lapse ema TS ja tema vendade IS ja TS julma kohtlemisega, nende ähvardamisega, hirmutamisega, sõimamisega ja alandamisega, kahjulikku mõju J . Riigikohus on leidnud, et lapsele avaldatav kahjulik mõju ei pea ilmtingimata seisnema vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises lapse enda suhtes, vaid see võib seisneda ka lapsele tajutavas vägivaldses või ähvardavas käitumises lapsele lähedaste inimeste suhtes. Ennekõike on antud vaidluses selliseks käitumiseks just regulaarne vägivald ema ja vendade suhtes. Füüsilise vägivallaga ema ja vendade suhtes on ASJ kasvatamisel ohustanud J psüühilist tervist ja selline olukord ei tohi jätkuda. Samuti seisneb isa kahjulik mõju J le oma käitumisega 3 lapsele valede väärtushinnangute ja käitumismudelite edastamises, isa vääras eeskujus. Turba Gümnaasiumi psühholoogi poolt J kohta antud hinnangust nähtub, et J l puudub arusaam, et vägivald on vale või halb, samuti et probleeme saaks lahendada teisel viisil. Seega on isa käitumine kahjustanud last sellega, et on takistanud lapse normaalset emotsionaalset arengut. Kuigi J suhtes ei ole isa tarvitanud füüsilist vägivalda, nähtub tõenditest, et lapse sugu ei ole isal takistanud kohtlemast julmal viisil tütart JS . Seega puudub kindlus, et juhul, kui isale säilitada vanemaõigused J suhtes, ei võiks isa edaspidi, omamata ligipääsu Ile ja Tile, hakata vägivalda tarvitama J suhtes. Sellises ohus elamine ei taga lapsele arenguks vajalikku stabiilsust ning seatakse ohtu lapse julgeolek. Vanemad, olles õigustatud isiklikult kasvatama oma last, on samaaegselt kohustatud teostama seda õigust lapse huvides. Esindaja hinnangul püsib oht, et AS seda ei tee. Seetõttu on põhjendatud Nissi valla taotlus AS vanemaõiguste äravõtmiseks ka JS suhtes. Samuti toetab vanemaõiguste äravõtmist AS JS huvi mitte saada lahutatud oma vendadest. Välistada tuleb olukord, et ASi vangistusest vabanemisel tekiks tal õigus minna ja Haiba Lastekodust J enda juurde võtta. J l on tugev emotsionaalne side ennekõike oma venna T iga ja oht selle sideme lõhkumiseks ASi poolt on vastuolus J huvidega. Puudutatud isik TS avaldas kohtule, et ta ei ole avalduse asjaoludega nõus, kuna leiab, et isa on lapsi palju aidanud. Isa on tahtnud, et lastest kasvaksid head lapsed. Kindlasti oli isa laste suhtes nõudlik, kuid see oli ikkagi nende enda kasuks. Arvamus, et perekonnas toimus vägivald, on julmalt üle pakutud. TS sellest ise küll aru ei saanud, et isa kasvatus on vägivaldne kasvatus. TS tunnistas, et oli neid hetki, kus isa lasi lastel teha kätekõverdusi, kuid see oli lastele kasulik. TS arvas, et isa ei peksnud I, vaid ta tahtis, et poiss õpiks end kaitsma kui teda rünnatakse. I aga ei tahtnud sellest aru saada ja ei löönud vastu kui isa teda kergelt poksis. Kuna TS ei ole isa olnud, siis ei saanud ta aru AS’i vääratest kasvatusviisidest. Praegu on poisid isa kasvatusviisidest ka aru saanud. Lastel on kahju, et asjad on niiviisi läinud, nad tunnevad end süüdi. Praegu elavad lapsed lastekodus. TS ei ole AS kordagi löönud. Kohtuistungi käik ja määruse põhjendused Kohtuistungil jäi avaldaja esindaja avalduse juurde ning palus võtta puudutatud isikult AS vanema õigused ära, kuivõrd AS kohtleb oma poegi julmalt ja avaldab J le kahjulikku mõju. Puudutatud isik AS leidis, et kõik süüdistused tema vastu on fabritseeritud ning puudub alus tema teistkordseks karistamiseks sama asja eest. T ei ole tema kunagi peksnud ja Ile õpetas ta hoopis poksimist. Puudutatud isikute IS, TS ja JS esindaja jäi varem avaldatud seisukoha juurde ja toetas AS vanema õiguste ära võtmist. Kohus, kuulanud ära avaldaja esindaja, ja puudutatud isikute seisukohad ning tunnistaja MK ütlused lisaks uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, leidis, et avaldus on tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Asja materjalidele lisatud sünnitunnistustest nr (t/l 20-22) nähtub, et TS ja AS on IS, TS ja JS vanemad. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) 550 lg 1 p-le 2 lahendatakse vanema õiguste määramine lapse suhtes hagita menetluses.

§ 477

lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

§ 558

lg 1 kohaselt kuulab vanema õigusi lapse suhtes puudutavas menetluses kohus vanemad ära. Vanemate isiklike õiguste osas kuulab kohus vanemad ära isiklikult. Kohus on ära kuulanud laste ema TS ja isa ASi.

§ 559

lg 1 kohaselt kuulab kohus vanema õigusi lapse suhtes puudutavas asjas vähemalt seitsmeaastase ning piisava kaalutlus- ja otsustusvõimega lapse isiklikult ära, kui lapse soovid, suhted või tahe omavad asja lahendamisel tähendust või kui see on ilmselt vajalik asjaolude selgitamiseks. Kohus kuulas ära alaealised puudutatud isikud IS, TS ja J S . 4 Lapsesse puutava vaidluse läbivaatamisel lähtub kohus eelkõige lapse huvidest. Vastavalt Perekonnaseaduse (PKS) §-ile 50 lg 1 on vanemal kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Vanemad, olles õigustatud isiklikult kasvatama oma lapsi, on samaaegselt kohustatud teostama seda õigust laste huvides. Selle nõude rikkumise puhul vanemate õigusi ei kaitsta ja kooskõlas seadusega võib vanemailt ära võtta vanema õigused. Perekonnaseaduse § 54 lg 1 p 3 ja 4 alusel võtab kohus ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel ära vanema õigused vanemalt, kes kohtleb last julmalt või kes avaldab muul viisil lapsele kahjulikku mõju. Kohus leiab, et vanema õiguste äravõtmine AS on põhjendatud, kuna puudutatud isik on kohelnud järjepidevalt oma poegi IS ja TS julmalt ja alandavalt ning avaldanud taolise käitumisega J S kahjulikku mõju. Kohus asub seisukohale, et käesolevas asjas kogutud tõendid kinnitavad, et puudutatud isik AS on kohelnud oma poegi I ja TS vääralt, so karistanud neid süstemaatiliselt füüsilist vägivalda tarvitades. Seda tõendavad eelkõige Harju Maakohtu 04.10.2007 ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2007 otsused kriminaalasjas 1-07-7550, mille kohaselt mõisteti AS süüdi KarS § 122 järgi poegade I ja TS järjepideva kehalise väärkohtlemise eest (tlk 147- 156). Samuti nähtub asja materjalidele lisatud dokumentaalsetest tõenditest – seletustest Nissi vallavalitsuse lastekaitse töötajale (tlk 58-65), et AS on järjepidevalt oma poegi T ja I väärkohelnud. Puudutatud isiku ASi seletusest kohtule nähtub, et ta eitab poegade löömist ning peksmist ning õigustab enda teguviisi tänaseni sellega, et löögid olid antud vanemliku hoolitsuse korras õpetamaks poistele poksimist ning saavutamaks kasvatuslikke eesmärke. Puudutatud isiku ASi seletustest nähtub, et tema arvates ta lapsi füüsiliselt karistanud ei ole, nõue teha kätekõverdusi või jooksuringe on vajalikud laste füüsilise arengu tagamiseks. Kohtu hinnangul on ASi ennastõigustavad seletused vastuolus asjas kogutud tõenditega. Laste väärkohtlemine on igas vormis lubamatu ja mitteaksepteeritav. Esiteks on asjas kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et AS on järjepidevalt peaaegu igapäevaselt löönud T ja IS käega ja rusikaga pea piirkonda ning kehasse, tekitades valu ning kuigi puudutatud isik enda hinnangu järgi tegutses ta laste heaolu ja kasvatamise nimel, leiab kohus, et ka kehalistele harjutustele suunamisel on AS ületanud mõistlikkuse piiri ning sportlik kasvatus on muutunud kehaliseks väärkohtlemiseks. AS on täiskasvanu, kes peab oskama arvestada alaealiste võimeid ja arusaamu. Ei saa pidada sportlikuks arendamiseks poegade sundimist jooksuringidele ümber korrusmaja seejuures veel õhukese T-särgi väel külma ilmaga. Käesoleval juhul on nii I kui TS avaldanud, et nad tundsid isa ees pidevalt hirmu, kuna neid karistati iga väikese eksimuse eest. Ei I ega TSei ole leidnud, et isa tegevus oli enesekaitse või poksi õpetamine, I ja T on avaldanud seisukohta, et see oli karistus ja peksmine. AS`i arvamus, et poega rusikatega löömine (sh näkku) on tõlgendatav poksimisele kutsena ja enesekaitse harjutamisena, on kohtu hinnangul küüniline. Kuigi JS suhtes ei ole isa tarvitanud füüsilist vägivalda, leiab kohus, et füüsilise vägivalla tarvitamine tema vendade suhtes on AS avaldanud J S kahjulikku mõju. Antud asjas puudub vaidlus selles, et perekond S elasid ühetoalises korteris, ASi poolt toimepandud vägivallatsemist I ja Ti suhtes nägi kogu aeg ka J . Kooli psühholoogi poolt J kohta antud hinnangust (tlk 35) nähtub, et J l puudub arusaam, et vägivald on vale või halb, löömisest rääkis laps kui millestki täiest normaalsest ja igapäevasest. Oma olekult oli J 2007.a. kui perekond S koos elas nukker ja apaatne, psühholoogi hinnangu järgi nähtus kogu lapse olekust, et rõõmsam ja positiivsem pool lapse elus oli väga kasin kui mitte olematu. Kohus leiab, et ASi kahjulik mõju J le seisneb oma käitumisega lapsele valede väärtushinnangute ja käitumismudelite edastamises, isa vääras eeskujus. Kohus nõustub ka laste esindaja seisukohaga, et isa käitumine on kahjustanud J t ka sellega, et on takistanud lapse normaalset emotsionaalset arengut. Kohus leiab, et asja materjalidele lisatud tänukirjad ja diplomid ei lükka ümber asjas tuvastatud asjaolu, et AS on oma poegi julmalt kohelnud ja avaldanud sellega kahjulikku mõju tütar J le. Käesoleval juhul puudub kohtul igasugune alus asuda seisukohale, et ta ASi suhtes kohaldatud karistusvahendid (sealhulgas vangistuses viibimine 1993 ja 1994 (tlk 25-26) ning 2007. ja 2008.a. 5 jooksul) on teda mõjutanud otsustavalt oma käitumist muutma. ASi enda seletustest peale vanglast vabanemist 2008.a. nähtub, et oma teguviisi ja käitumist laste suhtes peab ta normaalseks seniajani. Seega on vaja lapsi tema eest kaitsta vanema õiguste äravõtmisega PerekS § 54 lg 1 p 3 ja 4 alusel, mis muuhulgas tähendab õiguse äravõtmist last esindada ja tema kasvatamises osaleda. Eeltoodu alusel asub kohus lõplikule seisukohale, et esitatud avaldus vanema õiguste äravõtmiseks AS on põhjendatud ja tõendatud, vastab laste huvidele ja kuulub rahuldamisele. Vanema õiguste äravõtmine laste isalt on antud juhul vajalik laste elu, tervise, arengu ja heaolu kaitseks ning toimub üksnes laste huvides. Kohus ASile, et vastavalt perekonnaseaduse §-le 55 lg 2 võib eestkosteasutus lubada isikule, kellelt on ära võetud vanema õigused, kokkusaamist lapsega, kui see ei avalda lapsele kahjulikku mõju. Kohus selgitab, et perekonnaseaduse § 56 lg 1 kohaselt isiku nõudel, kellelt vanema õigused on ära võetud, võib kohus vanema õigused lapse suhtes taastada, kui see isik on oma eluviisi parandanud ning soovib ja suudab vanema õigusi nõuetekohaselt täita. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt vanema õigusi ei taastata, kui laps on lapsendatud. Krista Kirspuu kohtunik 6