lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud. Seega peab leping olema allkirjastatud mõlema lepinguosalise poolt, vaidlusalune kinnitus on allkirjastatud aga üksnes kostja poolt. Lisaks tekivad lepinguga pooltele õigused ja kohustused, antud kinnitusest aga nähtub, et kohustused tekkisid üksnes kostjal. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja poolt 28.03.2007.a. väljastatud kinnitust ei saa lugeda ekspertarvamuseks, millele tuleks kohaldada käsunduslepingu sätteid. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et poolte vahel on tegemist töövõtulepinguga. Vastavalt
lg-le 1 kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle 3 eest tasu. Käesoleval juhul kohustus kostja paigaldama hageja sõidukile autoalarmi, hageja aga kohustus maksma selle eest tasu. Järgnevalt võtab kohus seisukoha, kas kostja on oma kohustusi rikkunud ning kas hagejal on õigus kostjalt nõuda kahju hüvitamist. Võlaõigusseaduse (
) § 115 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Selleks, et vastata küsimusele, kas kostja on oma kohustusi rikkunud ning kas hagejal on õigus kostjalt nõuda kahju hüvitamist, tuleb kohtul analüüsida, kas kahju hüvitamise nõude üldised eeldused on täidetud. Esmalt on kahju hüvitamise nõude eelduseks kohustuse rikkumise tõttu kehtiva võlasuhte olemasolu poolte vahel. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et poolte vahel oli lepinguline võlasuhe, mille kohaselt kohustus kostja paigaldama hageja sõidukile autoalarmi ja hageja kohustus nimetatud töö eest kostjale tasuma. Teiseks eelduseks on kohustuse rikkumine, mis antud vaidluse puhul seisnes selles, et kostja kinnitas hagejale, et hageja sõidukil ei ole autoalarmi, mistõttu andis kostja soovituse paigaldada uus turvaseade koos kindlustuse poolt nõutavate lisadega (tl 23), kuigi see ei olnud vajalik seoses asjaoluga, et sõidukil oli juba toimiv alarm (tl 25). Seega seisnes kostjapoolne lepingurikkumine mitte selles, et kostja paigaldas hageja sõidukile alarmi, vaid selles, et ta jättis välja selgitamata alarmi paigaldamise mittevajaduse ning ei teavitanud sellest hagejat. Vastavalt
lg-le 1 ei pea võlgnik hüvitama kohustuse rikkumisega tekitatud kahju, kui ta tõendab, et kohustuse rikkumine on vabandatav. Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et kohustuse rikkumine oleks vabandatav. Kolmandaks eelduseks on see, et rikkumine oleks kahju tekkimisega põhjuslikus seoses (
Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb leida vastus küsimusele, kas kostja poolt arvamuse andmine põhjustas hagejale kahju ja kas kahju oleks tekkinud ka siis, kui kostja ei oleks nimetatud viisil käitunud. Antud vaidlusest nähtub, et kahju ei oleks tekkinud, kui kostja ei oleks vastavat arvamust andnud ning kostja tegevuse tulemusel tekkis hagejal kahju topeltalarmi paigaldamise näol. Seetõttu leiab kohus, et põhjuslik seos on teo ja tagajärje vahel olemas. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kahju hüvitamise eeldused on täidetud, mistõttu on põhjendatud kostjalt välja mõista seadme maksumus 2950 krooni ja vea kindlakstegemise ning kõrvaldamise tasu summas 445,50 krooni. Menetluskulude jaotus Kuna kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle k ahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lgte 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Lukiina Vismann Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.