← Eesti

2-04-1018/3

Obsah (4)§ 12§ 24§ 25§ 7

2-04-1018 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Ülo Vijar Otsuse avalikult teatavakstegemise 2. november 2006 Võru kohtumaja aeg ja koht Tsiviilasja number 2-04-1018 Tsiviilas

mõttes kaup, mille võõrandamisel tekib käive. Teenused on osutatud Eestis, samuti on E. H. poolt võõrandatud Eestis vabas ringluses olev kaup. Seega on E. H. l tekkinud aastatel 1999 ja 2000 teenuste ja kauba müügilt maksustatav käive, mis maksustatakse käibemaksuga. 2

(15)E. H. osutas 1999.aastal ja 2000.aastal tasu eest teenust ja müüs kaupa iseseisva majandustegevuse raames. Selle tulemusena tekkis E. H. l maksustatav käive 1999.aastal summas l 168 420 krooni ja 2000.aastal summas 349 917 krooni.
  1. juuli 1999 seisuga oli E. H. maksustatav käive 1999.aasta algusest arvates 328 000 krooni, seega oleks E. H. pidanud ennast registreerima käibemaksukohustuslasena hiljemalt
  2. juulil
  3. E. H. registreeriti

§-s 7 lg 2 sätestatut arvestades käibemaksukohustuslasena alates

  1. augustist
  2. Maksustatavaks väärtuseks on tasu, mille käibemaksukohustuslane saab või peab saama ja maksustatava väärtuse hulka ei kuulu käibemaks, vaid see lisatakse saadavale tasule. Maksumaksjal tekib kohustus arvestada ja tasuda oma maksustatavalt käibelt käibemaksu käibemaksukohustuslasena registreerimise hetkest. Kuna käibemaksu näol on tegemist lõpptarbija maksuga, lisab kaupade või teenuse müüja käibemaksu teenuse või kauba hinnale, kohustudes tasuma käibemaksu osa hiljem riigile. Samuti väljastab teenuse või kauba müüja ostjale arve, millel on välja toodud teenuse või kauba käibemaksuta hind, kogusumma ja käibemaksu summa. E. H. ennast käibemaksukohustuslaseks ei registreerinud, millest järeldub, et ta ei soovinud täita

-st tulenevaid kohustusi, muuhulgas kohustust deklareerida ja tasuda seadusega ette nähtud käibemaksusummat. Eeltoodust tulenevalt puudus tal põhjus lisada kauba võõrandamise ja teenuse osutamise hinnale käibemaksu. Hageja leiab, et E. H. osutas kostjale teenuseid ja võõrandas kaupu käibemaksu võrra odavama hinnaga, teenuse ja kauba müügihinnaga, millele ei olnud lisatud käibemaksu. Hageja loeb neil asjaoludel võõrandatud kauba ja osutatud teenuste maksustatavaks väärtuseks E. H. pangakontodele laekunud summad, millele lisandub käibemaks. Need asjaolud on tuvastamist leidnud ka Kagu Maksuameti

  1. augusti 2001 ettekirjutuses nr 6.2-03.01/14-2356, mida E. H. ei vaidlustanud ning nõustus maksuhalduri arvestusega. Võru Maakohtu
  2. juuni 2002 otsusega tsiviilasjas nr 2-267/2000 kohustati E. H. t tagastama U. K. ile
  3. juuni 1999 töövõtulepingu järgi alusetult tasutud 156 972, 96 krooni. Selle otsuse alusel on pankrotihaldur
  4. aprillil 2004 esitanud käibedeklaratsiooni
  5. aasta juunikuu kohta, milles on deklareerinud tagastamisele kuuluvat käibemaksu summas 23 945 krooni. Selle summa võrra on maksuhalduri nõue käibemaksu osas vähenenud. Pankroti väljakuulutamise päeva seisuga on E. H. maksuvõlgnevus käibemaksu põhimaksu osas 88 904 krooni ja käibemaksu intressi osas 76 706 krooni.
  6. Tulumaks. E. H. pangakontode väljavõtetelt nähtuvalt on 1999.aastal E. H. tulud ettevõtlusest l 168 420 krooni. Kulud kaubale, materjalile ja teenustele on E. H. poolt kontrolli käigus esitatud ostudokumentide alusel kokku 409 135 krooni. E. H. ettevõtlusest saadud tulu 1999.aastal on 1 168 420 krooni, ettevõtluse tulud kokku 513 726 krooni ja maksustatav tulu 654 694 krooni. Kuna 1999.aastal oli residendi maksuvaba tulu 6 000 krooni, siis E. H. tulumaksuga maksustatav tulu on 648 694 krooni. Maksumaksja arvestuslik tulumaks 1999.aasta eest on 648 694 x 26 % =168 660 krooni. TuMS § 29 lg l alusel tuludeklaratsiooni järgi juurdemaksmisele kuuluva maksusumma on füüsiline isik kohustatud tasuma hiljemalt jooksva aasta 1.juuliks. Seega oli E. H. kohustatud tasuma 1999.aasta tulumaksu summas 168 660 krooni hiljemalt
  7. juuliks
  8. 3

(15)
  1. Sotsiaalmaks. E. H. on teinud
  2. aastal väljamakseid suulise töölepingu alusel töötanud isikutele kokku summas 78 640 krooni ja
  3. aastal kokku summas 88 755 krooni. Sotsiaalmaksu arvestamine on isikustatud, st sotsiaalmaks arvutatakse igale töötajale tehtud väljamakselt eraldi ja liidetakse seejärel kokku. Kokku on E. H. jätnud tasumata tööandjana ajavahemikul 1.06.1999 - 31.08.2000 suulise lepingu alusel töötanud isikute eest sotsiaalmaksu summas 55 240 krooni. E. H. 1999.aasta maksustatav tulu oli 654 694 krooni. Palga alammäär 1999.aastal oli 1 250 krooni kuus. Maksustamisperioodi, so 1999.aasta, palga alammäärade 15- kordne summa oli seega 1 250 x 12 x 15= 225 000 krooni, sellelt arvestatud sotsiaalmaks 33% x 225 000 = 74 250 krooni. E. H. ei ole esitanud 1999.aasta kohta sotsiaalmaksu aastadeklaratsiooni. Samuti on tasumata 1999.aasta ettevõtlustulult arvestatud sotsiaalmaks summas 74 250 krooni tähtajaga
  4. juuli
  6. Intress. MKS §-de 115 1g l; 117 1g l alusel on E. H. maksuvõlalt arvestatud intressi 0,06% päevas, samuti kuulub E. H. poolt tasumisele enne
  7. juulit 2002 kehtinud MKS § 28 lg l ja lg 4 alusel arvestatud intress, mille kohta oli esitatud
  8. augusti 2001 ettekirjutuses nr 6.2-031/14-2356 intressinõue. Seisuga
  9. oktoober 2003 on E. H. poolt tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvestatud intressi kokku summas 247 583 krooni. E. H. nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse poolt tähtpäevaks tasumata maamaksult arvestatud intress summas 127 krooni, ülejäänud osas jäi intressinõue tunnustamata. Kokku on riigi nõue, mis jäi nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata, E. H. vastu 634 510 krooni, sellest käibemaks 88 904 krooni, tulumaks 168 660 krooni, FIE sotsiaalmaks 74 250 krooni, sotsiaalmaks 55 240 krooni ja intress 247 456 krooni. Neil asjaoludel palub Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse hagis U. K. i vastu PankrS § 106 lg l, 4 alusel tunnustada riigi nõuet E. H. (pankrotis) pankrotimenetluses kokku summas 634 510 krooni. Hageja on esitanud oma nõude tõendamiseks kirjalikud tõendid. KOSTJA JA KOLMANDA ISIKU VASTUVÄITED Kostja esitas vastuväited hagile kirjalikes vastustes (tl 80-83, 253-254, 263-264). Lõppkokkuvõttes esitas kostja kohtule kirjaliku vastuse tervikteksti (tl 279-283), milles vaidleb hagile osaliselt vastu, viidates järgmistele asjaoludele.
  10. Vastuväited seoses käibemaksuga. Kostja leiab, et hageja on käibemaksu arvestuses lähtunud seaduse väärast tõlgendamisest ning tema poolt esitatud maksuarvestus ei ole õige. Maksu määramise ajal kehtinud

§ 12

lg 1 kohaselt oli maksustatava käibe maksustatavaks väärtuseks kaupade või teenuste müügihind, millele on lisatud kõik muud kaupade või teenuste müüjale maksmisele kuuluvad summad, välja arvatud käibemaks. Seega toimub käibemaksu arvestus selliselt, et kauba või teenuse lõpphinna hulka arvestatakse käibemaks, mitte aga ei lisata seda kauba või teenuse hinnale. Praegu kehtiv

§ 12lg 1 sätestab üheselt, et maksustatava väärtuse hulka ei arvata käibemaksu, kusjuures selle seaduse seletuskirjas ei ole märgitud, et vastava sättega 4

(15)muudeti varasemat olukorda. Ülaltoodust tulenevalt on hageja poolt esitatud käibemaksuarvestus ebaõige ning kostja on esitanud omapoolse arvestuse, mille kohaselt oleks E. H. käibemaks 80 714 krooni. Sellest summast tuleb maha arvata veel summa, mille kohta on esitatud deklaratsioon
  1. aasta juuni eest ning mille võrra on hageja oma nõuet vähendanud. Seega on lõplik käibemaksu summa 80 714-23 945=56 767 krooni ning hageja nõue on alusetu summas 88 904-56 767= 32 137 krooni.
  2. Vastuväited füüsilise isiku tulumaksu osas. Hagis on esitatud nõue tulumaksu osas summas 168 660 krooni. Kostja leiab, et see summa ei ole põhjendatud. Selline nõue põhineb ebaõigel käibemaksu arvestusel, mille tõttu tuleb maksustatavat tulu käibemaksu võrra vähendada. Kostja leiab, et hageja nõue võib olla põhjendatud summas 136 122 krooni. Hageja ei ole võtnud arvesse asjaolu, et Võru Maakohtu
  3. juuni 2002 otsusega tsiviilasjas 2-267/2000 mõisteti E. H. lt U. K. kasuks välja 156 972,96 krooni, mida on hageja käibemaksu osas arvestanud, kuid tulumaksu osas seda tehtud ei ole. Võttes arvesse asjaolu, et hageja on tunnistanud, et kohtuotsusega väljamõistetud summa sisaldas käibemaksu 23 945 krooni, tuleks maksustatavaid tulusid vähendada 133 028 krooni võrra. Seega on tulumaksuga maksustatav tulu 529 545-133 028=396 517 krooni, millelt on tulumaks, võttes arvesse maksuvaba tulu, (39 6517 – 6 000) x 26% = 101 534 krooni. Seega on hageja nõue tulumaksu osas põhjendamata summas 67 126 krooni.
  4. Vastuväited intresside osas. Hageja on esitanud nõude kuni
  5. juulini 2002 intresside saamiseks tuginedes
  6. augusti 2001 ettekirjutusele nr 6.2-03-1/14-
  7. Selle kohaselt on E. H. maksuvõlalt, arvestatud intresse summas 138 688 krooni. Samas on hagiavalduse täiendusele lisatud intressiarvestuses näidatud kuni
  8. juulini 2002 arvestatud intresside suuruseks 138 933 krooni, mis on 245 krooni võrra suurem ettekirjutuses olevast summast. Kuna kostja ei ole leidnud ühestki dokumendist ega hageja põhjendusest viimase summa kohta ühtegi põhjendust, on selles osas nõue alusetu. Intressinõudele perioodi eest kuni
  9. juuli 2002 vaidleb kostja vastu täies ulatuses. Riigikohus tunnistas
  10. novembri 2002 otsusega asjas nr 3-4-1-8-02 põhiseadusevastaseks Maksukorralduse seaduse kuni
  11. juulini 2002 kehtinud §-i 28 lg 4, mis nägi ette, et intressi määra kehtestab rahandusminister. Sellega kadus ka varasematel intressinõuetel õiguslik alus. MKS § 163 lg 2 1 sätestab, et enne
  12. novembrit 2002 esitatud intressinõuded on kehtetud. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata kuni
  13. juulini 2002 arvestatud intresside osas. Ei ole alust väita, et
  14. augusti 2001 ettekirjutus nr 6.2-03-1/14-2356 on kehtiv, kuna seda ei ole tähtaegselt vaidlustatud ning seega puudub ka võimalus esitada selles toodud nõude osas mingeid vastuväiteid. Riigikohus on
  15. detsembri 2005 otsuses asjas nr 3-3-1-39-05 märkinud, et pankotiseadus ei erista riigi maksunõuet teistest nõuetest ning maksunõude tunnustamiseks peab riik esitama hagi samaväärselt teiste võlausaldajatega. Riigikohtu selline seisukoht asetab riigi pankrotimenetluses samaväärsesse olukorda teistega ning seega ei võta võlgniku poolt ettekirjutusele tähtaegselt kaebuse esitamata jätmine teistelt võlausaldajatelt õigust vaielda maksunõudele vastu. PankrS 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitstuks kohtuotsusega või vahekohtu otsusega rahuldatud nõue, samas ei ole seaduses sätet selle kohta, et sama põhimõtet saaks laiendada haldusmenetluses tehtud otsusele. Järelikult puudub ettekirjutusel antud juhul sisuliselt õiguslik tähendus ning selle olemasolu ei anna muude aluste puudumisel alust maksunõude tunnustamiseks. 5
(15)Kostja leiab, et hageja poolt on intressid arvestatud ebaõigesti kuna intressi arvutamise aluseks on olnud ebaõige maksusumma. Kostja arvestusest lähtuvalt võib olla õige kuni
  1. juulini 2002 käibemaksult arvestatud intressisumma 37 203 krooni ning hageja nõue on sel põhjusel alusetu summas 14 277 krooni. Sama perioodi eest arvestatud tulumaksu intressi tuleb vähendada lähtuvalt tulumaksu ebaõigest arvutamisest. Seega on tulumaksu intressi osas hageja nõue selle perioodi eest põhjendatud 28 074 krooni ulatuses. Kostja arvutuste kohaselt oli
  2. juuli 2002 seisuga käibemaksu võlg 56 767 krooni. Sellest 0,06% on 34,0602 krooni ning kuna viivitatud päevi oli kokku 467, siis on perioodi eest
  3. juulist 2002 -
  4. oktoober 2003 intressi summa käibemaksult 34,0602 x 467=15 906 krooni. Hagis on esitatud intressi summa selles osas ebaõigesti 32 137 x 0,06% x 467 = 9 005 krooni. Kostja arvates oli seisuga
  5. juuli 2002 tulumaksu võlg 101 534 krooni, seega on intressi summa tulumaksult 60,9204 krooni päevas ning kuna viivitatud päevi oli kokku 467, siis on perioodi eest
  6. juulist 2002-10.oktoobrini 2003 intressi summa tulumaksult 60,9204 x 467= 28 449,82 krooni. Võttes arvesse, et hageja on tulumaksu intresside aluseks ilmselt võtnud enda poolt arvutatud maksusumma, siis on intressiarvestus ebaõige summalt 67 126 krooni, mis teeb ebaõigeks summaks 67 126 x 0,06% x 467 = 18 809 krooni.
  7. aprillil 2004 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas pankrotihaldur hageja intressinõude summas 6 657 krooni. Seda ei ole hageja vaidlustatud ning järelikult on ta sellise vähendamisega ka nõustunud. Kostja leiab, et hageja nõue ei ole põhjendatud kostja vastuväidete ulatuses. Sotsiaalmaksu, ettevõtluse tulult arvestatava sotsiaalmaksu osas kostja hagile vastuväiteid ei esita. Kostja ei ole tõendeid esitanud. Kolmas isik, pankrotihaldur, on esitanud omapoolsed vastuväited hagile ja arvestused, mis on põhiliselt analoogsed kostja vastuväidetega (tl 291-301). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD PÕHJENDUSED, TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt, arvestades järgmiste kohtu tuvastatud asjaolude, esitatud põhjenduste, tehtud järeldustega.
  8. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Võru Maakohtu
  9. oktoobri 2003 otsusega välja E. H. pankrot.
  10. oktoobril 2003 teatas Kagu Maksuamet, arvestades kuni
  11. detsembrini 2003 kehtinud PankrS §-s 69 lg l, 2 sätestatut, pankrotihaldurile riigi nõudest E. H. vastu summas 665 538 krooni (tl 7-8).
  12. veebruaril 2004 esitas Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksukeskus, Kagu Maksuameti õigusjärglane alates
  13. veebruarist 2004, nõuetekohase nõudeavalduse, paludes tunnustada riigi nõuet summas 665 498 krooni (tl 14-15).
  14. aprillil 2004 toimunud E. H. nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksukeskuse nõuet summas 649 krooni (maamaks 522 krooni ja maamaksu intress 127 krooni). Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksukeskuse nõudele summas 664 849 krooni vaidles vastu U. K. ja selles ulatuses jäeti nõue tunnustamata (tl 16-20). Neid asjaolusid ei ole kostja vaidlustanud.
  15. PankrS § 106 lg 1 kohaselt, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise 6
(15)võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab haldur. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Kuna riigi nõude tunnustamisele summas 664 849 krooni vaidles vastu võlausaldaja U. K. ja riigi nõuet selles summas ei tunnustatud, siis oli riigil võlausaldajana õigus PankrS §-s 106 lg 1 sätestatut arvestades, esitada nõude tunnustamiseks hagi kohtusse nõudele vastu vaielnud võlausaldaja, U. K. , vastu. Hagiavaldus on postitatud
  1. mail 2004 ja hagiavaldus on kohtusse saabunud
  2. mail 2004 (tl 4). Seega on hagi esitatud PankrS §-s 106 lg 1 sätestatud tähtaja piires.
  3. PankrS § 106 lg 4 kohaselt allub nõude tunnustamise vaidluse läbivaatamine pankrotiasja läbivaatavale kohtule. Kohus nõustub hageja seisukohaga (tl 114-117), et vaidlused nõuete tunnustamise üle pankrotimenetluses kuuluvad PankrS §-s 106 lg 1, 4 sätestatut arvestades üldkohtu pädevusse kuna nende sätete kohaselt toimub vaidlus nõuete tunnustamise üle hagimenetluse korras. Pankrotiseaduses ei ole tehtud erandit maksunõuete tunnustamise vaidluste osas. Ka Riigikohus on kohtumääruses
  4. detsembrist 2005 haldusasjas nr 3-3-1-39-05 leidnud, et ka riigi maksunõude tunnustamise vaidlus kuulub läbivaatamisele pankrotiasja läbivaatavas maakohtus. Seega kuulub käesoleva nõude tunnustamise vaidluse läbivaatamine pankrotiasja läbivaadanud kohtu, so Tartu Maakohtu, pädevusse. Nõuete kaitsmise koosoleku protokollist (tl 16-19) nähtuvalt on hageja nõudele vastuväite esitanud ka haldur 30 602 krooni osas ja E. H. 664 849 krooni osas. Hageja on selgitanud, et halduri vastuväitega seoses ei ole nõuet esitatud kuna selle vastuväite võrra on hageja nõuet vähendanud (tl 265). Kuna halduri ja võlgniku vastuväidetega seoses ei ole nõuet, hagi esitatud, siis ei kuulu TsMS § 439 mõttes kohtu pädevusse hinnangu andmine nõude kohta, milles ei ole hagi esitatud.
  5. Hagiavaldusest nähtuvalt põhineb hagi nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses Kagu Maksuameti
  6. augusti 2001 ettekirjutusel nr 6.2-03.1/14-
  7. Võru Maakohus peatas määrusega
  8. novembrist 2004 asjas menetluse kuni U. K. esitatud kaebuses Kagu Maksuameti ettekirjutuse
  9. augustist 2001 nr 6.2-03.1/14-2356 osaliseks tühistamiseks Tartu Halduskohtu haldusasja kohtuotsuse jõustumiseni (tl 110-112, 123-127). Kohus peatas menetluse kuna leidis, et maakohtu pädevusse ei kuulu nõuete tunnustamise vaidluste läbivaatamisel maksuvaidluste sisuline läbivaatamine. Kohus uuendas asjas menetluse kuna Riigikohtu
  10. detsembri 2005 määrusega jäeti U. K. erikaebus rahuldamata ja Riigikohus leidis, et riigi maksunõude tunnustamise vaidluse läbivaatamiseks on pädev maakohus (tl 156158, 169-170). Hageja on esitanud veel väite, et PankrS § 106 lg 4 alusel alluvad nõuete tunnustamise vaidlused üldkohtule, kuid ei ole sätestatud, et nõuete tunnustamise vaidlusega seotud maksuvaidlused alluksid üldkohtule. Hageja arvates ei saa toimuda maakohtus vaidlust haldusakti õiguspärasuse üle. Sellele seisukohale on hageja jäänud kogu menetluse kestel (tl 87-88, 114-117, 266, 288-290). Ka kolmas isik avaldas arvamust, et maakohus ei ole maksuvaidluse sisuliseks läbivaatamiseks pädev kohus (tl 119). Kostja esindaja on leidnud, et hageja nõude aluseks oleva haldusakti, ettekirjutuse, alusel ei saa lugeda nõuet tekkinuks, vaid hagi aluseks olevatele, ettekirjutusest tulenevatele, asjaoludele tuleb anda sisuline hinnang (tl 263-264, 279-283). 7
(15)Kohus leiab nõude tunnustamise hagi lahendamise menetluses maksuvaidluse lahendamise kohta järgmist. HMS § 60 lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Riigikohtu Erikogu määruses
  1. aprillist 2002 kohtuasjas nr 2-4-1-02 on leitud, et hagimenetluses ei saa olla hagiesemeks haldusakti tühistamise nõue, kuna puuduvad nii menetluse pooled kui ka hagi korras kaitstav õigushüve. Hagimenetluse korras saab hinnata vaid haldusaktina väljendatud tahteavalduse kehtivust. Sama seisukohta on Riigikohtu Erikogu väljendanud ka määruses
  2. juulist 2004 kohtuasjas nr 3-2-4-1-
  3. Kohus leiab, et maakohtu pädevusse ei kuuluks seega hagimenetluses haginõude aluseks oleva haldusakti, Kagu Maksuameti ettekirjutuse, tühistamine, kuid kohus saab hinnata haldusakti kehtivust. Kohtuotsuses eespool viidatud Riigikohtu määruses kohtuasjas nr 3-3-139-05 punktis 20 on Riigikohus leidnud, et U. K. l on õigus esitada vastuväited ettekirjutusele käesolevas menetluses. Kohus leiab, et see Riigikohtu seisukoht õigusnormi, PankrS § 106 lg 4, tõlgendamisel on maakohtule TsMS § 693 lg 2 kohaselt kohustuslik. Seega on U. K. l käesolevas asjas võimalik esitada vastuväited, mis ta esitas halduskohtus maksuvaidluses. See tähendab, et U. K. l on õigus esitada käesolevas menetluses sisulised vastuväited haldusaktile. Sellise U. K. õiguse aktsepteerimine Riigikohtu poolt saab tähendada ainult seda, et maakohtul tuleb anda U. K. sisulistele vastuväidetele ettekirjutuses sisalduvate asjaolude kohta ka sisuline hinnang. Riigikohus on määruses
  4. märtsist 2003 kohtuasjas nr 3-2-117-03 leidnud, et kehtiva haldusakti resolutiivosa, vaatamata võimalikule õigusvastasusele, on üldjuhul siduv ka haldusaktiga seotud tsiviilasja lahendavale kohtule. Kuid üldkohus on tsiviilmenetluses siiski pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuid kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks. Ka see Riigikohtu lahend viitab sellele, et kohtupraktikas on nähtud HMS § 60 lg 2 rakendamisel mõningaid erandeid. Kohus leiab, et selliseks erandiks HMS §-le 60 lg 2 on ka PankrS § 106 lg 4 alusel toimuv maksunõude tunnustamise vaidlus. Neil asjaoludel kohus leiab, et hagiavalduse aluseks oleva ettekirjutuse suhtes ei kuuluks maakohtu pädevusse selle tühistamine või kehtetuks tunnistamine, kuid kohus saab anda hinnangu haldusakti kehtivusele ja selle õiguspärasusele, kuna sellest sõltub käesoleva tsiviilasja lahendamine. Seega annab kohus hinnangu ka U. K. sisulistele vastuväidetele ettekirjutuse õiguspärasuse kohta ja ei piirdu PankrS §-s 94 märgitud asjaolude osas ainult sellega, et anda hinnang sellele, kas haldusakt, ettekirjutus, kehtib. Pealegi on HMS § 60 lg 2 kolmanda lause kohaselt peale resolutiivosa muudel haldusakti osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatuks loetud asjaoludel, iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel.
  5. Hagiavalduse kohaselt koosneb hageja nõue Kagu Maksuameti
  6. augusti 2001 ettekirjutusega nr 6.2-03.1/14-2356 E. H. le määratud tähtpäevaks tasumata maksusummadest ja nendelt arvestatud intressist, mis on pankroti välja kuulutamise päeva seisuga laekumata.
  7. augustil 2001 on Kagu Maksuamet teinud E. H. le kuni
  8. juunini 2002 kehtinud MKS § 22 lg l alusel ettekirjutuse, millega kohustas E. H. t tasuma täiendavalt käibemaksu summas 112 849 krooni, füüsilise isiku tulumaksu summas 168 660 krooni, FIE sotsiaalmaksu summas 74 250 krooni, väljamaksetelt arvestatud sotsiaalmaksu summas 55 240 krooni ja intressi kokku summas 138 688 krooni 30 kalendripäeva jooksul ettekirjutuse saamise päevale järgnevast päevast arvates (tl 21-65). Ettekirjutusest nähtub, et revisjoni käigus kontrolliti maksumaksja füüsilisest isikust ettevõtja E. H. 1998-
  9. aasta käibemaksu, tulumaksu sotsiaalmaksu arvestamise ja tasumise õigsust.
  10. aasta maksukohustust kontrolli tulemusel ei muudetud. Ettekirjutuses on ka märgitud, et kuna 8
(15)maksumaksja E. H. ei esitanud kontrollitud maksuperioodide kohta deklaratsioone, siis on maksukohustused välja toodud aluseks võttes maksumaksja poolt esitatud raamatupidamisdokumente. Hagiavalduse kohaselt E. H. ettekirjutust ei vaidlustanud ja ta ei ole ettekirjutuses nimetatud summasid tähtpäevaks tasunud, ettekirjutusega määratud summast on laekumata 634 510 krooni. Kohus leiab, et kuna vaidlusalust ettekirjutust ei ole tühistatud, siis see kehtib. Kuid kohus annab ettekirjutuse õiguspärasusele hinnangu ulatuses, millest sõltub käesoleva tsiviilasja lahendamine.
  1. Kohus käsitleb kõigepealt hageja nõuet käibemaksu kohta. 6.
  2. Poolte seisukohad käibemaksu arvestamise kohta on kokkuvõetult järgmised. Hageja on väitnud käibemaksu arvestamise kohta järgmist. Maksustatavaks väärtuseks on tasu, mille käibemaksukohustuslane saab või peab saama ja maksustatava väärtuse hulka ei kuulu käibemaks, vaid see lisatakse saadavale tasule. E. H. ennast käibemaksukohustuslaseks ei registreerinud, millest järeldub, et ta ei soovinud täita

-st tulenevaid kohustusi, muuhulgas kohustust deklareerida ja tasuda seadusega ette nähtud käibemaksusummat ning osutas kostjale teenuseid ja võõrandas kaupu käibemaksu võrra odavama hinnaga, so teenuse ja kauba müügihinnaga, millele ei olnud lisatud käibemaksu. Need asjaolud on tuvastamist leidnud Kagu Maksuameti

  1. augusti 2001 ettekirjutuses nr 6.2-03.01/14-2356, mida E. H. ei vaidlustanud ning nõustus maksuhalduri arvestusega ning hageja loeb võõrandatud kauba ja osutatud teenuste maksustatavaks väärtuseks E. H. pangakontodele laekunud summad, millele lisandub käibemaks. Võru Maakohtu
  2. juuni 2002 otsusega tsiviilasjas nr 2-267/2000 kohustati E. H. t tagastama U. K. le
  3. juuni 1999 töövõtulepingu järgi alusetult tasutud 156 972, 96 krooni. Selle otsuse alusel on pankrotihaldur esitanud
  4. aprillil 2004 käibedeklaratsiooni
  5. aasta juunikuu kohta, milles on deklareerinud tagastamisele kuuluvat käibemaksu summas 23 945 krooni. Selle summa võrra on maksuhalduri nõue käibemaksu osas vähenenud. Pankroti väljakuulutamise päeva seisuga on E. H. maksuvõlgnevus käibemaksu põhimaksu osas 88 904 krooni ja käibemaksu intressi osas 76 706 krooni (tl 187-194). Kostja leiab, et E. H. le laekunud summad sisaldasid ka käibemaksu, mistõttu tuli

§-s 12 lg 1 sätestatut arvestades, maksustatava teenuse hinna saamiseks sellest välja arvata käibemaks. Sama seisukohta on jaganud ka kolmas isik (tl 279-283, 291-294). 6.

  1. Kohus leiab poolte vaidluses käibemaksu arvestamise kohta järgmist. 6.2.
  2. Hageja on hagiavalduses selgitanud, milliste teenuste osutamist ja milliste kaupade müüki on hageja arvestanud maksukohustuslase E. H. maksustatava käibe arvestamisel. Hageja on esitanud selle kohta ettekirjutuse koos lisadega, E. H. pangatoimingute ja konto liikumise aruanded, pangaarvetele toimunud laekumiste arvestuse ja töövõtulepingud, isikukonto read, mis tõendavad E. H. laekumisi kaupade ja teenuste osas maksustamisperioodil summas 1 170 337 krooni (tl 9-13, 21-65, 196-209, 213, 216-246). Kostja ei ole lõppkokkuvõttes kirjalikus tervikvastuses selles osas esitanud vastuväiteid (tl 279-283). Kohus loeb need hageja poolt faktiliste asjaolude kohta esitatud väited, mida kostja ei ole vaidlustanud, TsMS §-s 231 lg 4 sätestatuga arvestades, kostja poolt omaks võetuks. Kostja kirjalikust vastusest nähtuvalt on pooltel vaidlus käibemaksu arvestamise metoodika üle,

§-s 12 lg 1 sätestatu tõlgendamise üle, selle üle, milliselt osalt E. H. le teenuste osutamise ja kaupade müügist laekunud summalt tuleb arvestada käibemaksu. Käibemaksu kohta on kostjaga samad vastuväited esitanud ka kolmas isik (tl 291-294). 9

(15)6.2.
  1. Kuna hagi on esitatud nõude kohta, mis põhineb aastatel 1999-2000 arvestamisele ja tasumisele kuuluvate maksude kohta, siis kohus arvestab sellega kohaldamisele kuuluva seaduse määratlemisel. Kuni
  2. jaanuarini 2002 kehtinud

§ 12

lg l kohaselt on maksustatava käibe maksustatavaks väärtuseks kaupade või teenuste müügihind, millele on lisatud kõik muud kaupade või teenuste saaja poolt kaupade või teenuste müüjale maksmisele kuuluvad summad, välja arvatud sama seadusega kehtestatud maks. Kohus leiab, et seega on maksustatava käibe maksustatavaks väärtuseks kaupade või teenuste müügihind, välja arvatud käibemaks, so maksustatava väärtuse hulka ei kuulu käibemaks.

§ 24

lg 1 p 4 kohaselt on registreeritud maksukohuslane kohustatud kauba või teenuse võõrandamisel esitama ostjale arve, millele on märgitud muuhulgas kauba või teenuse nimetus, kogus, hind kroonides ning kaupade ja teenuste kogumaksumus ilma käibemaksuta ja koos käibemaksuga.

§ 25

lg 1 kohaselt on registreeritud maksukohuslane kohustatud säilitama kõigi enda väljastatud arvete koopiad, kõik saadud kaupade või teenuste soetamisel käibemaksu tasumist tõendavad arved. Seega pidi E. H. väljastama tema teenuste ja kaupade ostjale arve, millel on välja toodud teenuse või kauba käibemaksuta hind, kogusumma ja käibemaksu summa ning ta pidi nende arvete koopiad säilitama. Ettekirjutuses on tuvastatud, et E. H. selliseid arveid kontrollimisel ei esitanud. Ettekirjutuses on kinnitatud, et maksuhaldur on MKS §-st 22 lg 3 lähtudes maksukohustuse määramisel aluseks võtnud maksumaksja poolt esitatud algdokumendid ja kolmandatelt isikutelt saadud dokumendid. Kostja ja ka kolmas isik ei ole neid asjaolusid vaidlustanud. Seega ei ole tõendatud, et H. toimunud laekumised kaupade ja teenuste eest sisaldaksid käibemaksu. 6.2.3.

§ 7

lg l kohaselt on maksukohustuslane, kelle maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 250 000 krooni, kohustatud 10 kalendripäeva jooksul, arvates nimetatud suuruses maksustatava käibe tekkimise päevast esitama oma elu-või asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele avalduse enda registreerimiseks käibemaksukohustuslasena. Ettekirjutuses on tuvastatud, et 31. juuli 1999 seisuga oli E. H. maksustatav käive 1999. kalendriaasta algusest arvates 348 000 krooni (tl 21-65), kuid E. H. ennast maksuametis käibemaksukohustuslasena ei registreerinud ning ei esitanud maksuametile käibedeklaratsiooni.

§ 7

lg 2 kohaselt maksukohustuslase, kes ei ole esitanud avaldust enda registreerimiseks käibemaksukohustuslasena, registreerib Maksuamet maksustatava käibe tekkimise kuule järgneva kalendrikuu esimesest päevast. Ettekirjutusest nähtuvalt registreeriti E. H. käibemaksukohustuslasena alates 1. augustist 1999. Kostja ei ole vaidlustanud seda asjaolu, et E. H. , omades 1999. kalendriaasta algusest

§-s 7 lg 1 sätestatud ulatuses maksustatavat käivet, ei registreerinud ennast käibemaksukohustuslasena.

§-s 10 p 1, 2, 3, 4, 5 sätestatuga arvestades, oli E. H. registreeritud käibemaksukohustuslasena kohustatud arvestama enda ettevõtluse tulemusena tekkivalt maksustatavalt käibelt käibemaksu, arvutama tasumisele kuuluva käibemaksu summa, esitama Maksuametile rahandusministri poolt kehtestatud korras käibedeklaratsiooni, tasuma enda ettevõtluse tulemusena tekkivalt maksustatavalt käibelt käibemaksu käibedeklaratsiooni esitamise tähtpäevaks, väljastama ning säilitama arveid

§-des 24; 25 sätestatud tingimustel ja korras. Kohus leiab, et ka asjaolu, et E. H. ennast maksukohustuslaseks ei registreerinud, kinnitab, et H. arvete esitamisel ei lisanud teenuse ja kauba maksumusele käibemaksu. Kohus leiab, et puudub alus tõlgendada

§-s 12 lg 1 sätestatut selliselt, et isegi juhul, kui ei ole tõendatud, et kaupade ja teenuste müügihind sisaldab käibemaksu, tuleks maksukohustuslase 10

(15)maksustatava käibe suuruse saamiseks teenuste ja kaupade eest laekunud summast maha arvata käibemaks. Neil asjaoludel ei ole tõendatud, et E. H. le toimunud laekumised sisaldaksid käibemaksu ja seega ei ole alust E. H. maksustatava käibe maksustatava väärtuse saamiseks temale teenuste ja kaupade eest toimunud laekumistest käibemaksu mahaarvamiseks. Seega on hageja väited E. H. käibemaksu suuruse kohta põhjendatud ning kostja ja kolmanda isiku sellekohased väited on põhjendamatud. 6.2.
  1. Hageja on esitanud isikukonto read, käibemaksu arvestuse (tl 9-10, 212-213). Käibemaksu arvestused on esitanud ka kostja ja kolmas isik (tl 280, 295). Nendest arvestustest nähtuvalt ei ole kostja ja kolmas isik vaidlustanud E. H. le teenuste ja kaupade eest laekunud summade suurust ja muid käibemaksu arvestamisega seotud asjaolusid, kuid on nendest laekunud summadest enne käibemaksu arvestamist maha arvestanud käibemaksu. Kohtuotsuses eespool on esitatud põhjendused, miks puudub selliste mahaarvestuste tegemiseks alus. Kohtuotsuse punktis 6.2.1 märgitud tõenditega on kohus lugenud tuvastatuks, et E. H. käibemaksuga maksustatavaks käibeks oli maksustamisperioodil kokku 1 170 337 krooni. Samade tõendite ja isikukonto ridadega (tl 9-10, 213) on tõendatud ka E. H. käibemaksukohustus summas 112 849 krooni. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud arvestuses toodud käibemaksu suurus vastab kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludele. Hagiavalduse kohaselt kohustati Võru Maakohtu
  2. juuni 2002 otsusega tsiviilasjas nr 2-267/2000 E. H. t tagastama U. K. le
  3. juuni 1999 töövõtulepingu järgi alusetult tasutud 156 972, 96 krooni. Selle otsuse alusel on pankrotihaldur
  4. aprillil 2004 esitanud käibedeklaratsiooni
  5. aasta juunikuu kohta, milles on deklareerinud tagastamisele kuuluvat käibemaksu summas 23 945 krooni. Kostja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud ja selle summa võrra on hageja nõuet käibemaksu osas vähenenud ning seega on pankroti väljakuulutamise päeva seisuga E. H. maksuvõlgnevus käibemaksu põhimaksu osas 112 84923 945=88 904 krooni. Kohus leiab, et neil asjaoludel kuulub hageja nõue tunnustamisele käibemaksu osas summas 88 904 krooni.
  6. Kohus käsitleb hageja nõuet füüsilise isiku tulumaksu kohta. Kostja on esitanud hageja nõudele kaks vastuväidet. Esiteks leiab kostja, et hageja nõue põhineb ebaõigel käibemaksu arvestusel, mille tõttu tuleb maksustavat tulu käibemaksu võrra vähendada ja teiseks ei ole hageja arvestanud tulumaksu osas Võru Maakohtu
  7. juuni 2002 otsusega E. H. lt U. K. kasuks välja mõistetud summaga 156 972,96 krooni. Kolmas isik on esitanud omapoolse tulumaksu arvestuse (tl 296). 7.
  8. Kohus leiab poolte vaidluses füüsilise isiku tulumaksu kohta järgmist. Hagiavalduse kohaselt põhineb nõue
  9. aasta tulumaksu arvestamisel ja tasumisel. Kuni
  10. detsembrini 1999 kehtinud TuMS §-de 2 p 5; 3 lg 2 kohaselt on maksustatavaks tuluks seaduses sätestatud tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised ja resident maksab tulumaksu tema poolt Eestis ja väljaspool Eestit saadud tulult. TuMS § 13 lg l alusel arvatakse maksumaksja tulust rahandusministri poolt kehtestatud korras maha tema poolt maksustamisperioodil tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused. Õiendi kohaselt (tl 196) on
  11. aastal E. H. pangaarvetele laekunud tulud ettevõtlusest l 168 420 krooni. Sama nähtub ka E. H. pangakontode väljavõtetest
  12. aasta kohta ja teistest kohtuotsuse punktis 6.2.1 märgitud tõenditest, mille kohaselt on E. H. ettevõtluse kuluks
  13. aastal 513 726 krooni, mida ei ole ei kostja ega kolmas isik vaidlustanud (tl 281, 292, 296). Kostja ja kolmas isik leiavad, et kuna käibemaks ei ole tulu, tuleb maksustatava tulu saamiseks laekunud tulu käibemaksu võrra vähendada, mida aga hageja ei ole teinud. 11
(15)Kohus on kohtuotsuses eespool põhjendanud, miks ei ole alust arvestada käibemaksuga maksustatava käibe maksustatavat väärtust kostja poolt taotletud viisil. Seega ei ole alust ka tulumaksuga maksustatava tulu leidmiseks teha kostja poolt taotletud mahaarvamisi käibemaksu osas. 7.
  1. Võru Maakohtu
  2. juuni 2002 otsusega tsiviilasjas nr 2-267/2000 kohustati E. H. t tagastama U. K. le
  3. juuni 1999 töövõtulepingu järgi alusetult tasutud 156 972, 96 krooni. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et E. H. on selle summa saanud, kuid ei ole esitatud tõendeid, et kohtuotsus oleks täidetud ja E. H. oleks selle summa tagastanud U. K. le. TuMS §-s 9 p 2 sätestatut arvestades on ettevõtlusest saadud tulu E. H. , kui maksumaksja, poolt maksustamisperioodil saadud tulu, mis TuMS § 1 kohaselt on tulumaksu objektiks. Seega kuna kohtuotsusega väljamõistetud summa, E. H. tulu, ei ole tema poolt U. K. le tagastatud, ei ole ka alust E. H. lt kohtuotsusega väljamõistetud summa välja arvamiseks tema tulumaksuga maksustatavast tulust. Hageja on esitanud isikukontode read ja tulumaksu arvestuse, esitades arvestuses ka kostja seisukohti sisaldava arvestuse (tl 13, 213-214). Neil asjaoludel on E. H.
  4. aasta maksustatav tulu järgmine: ettevõtlustulu 1 168 420ettevõtluse kulu 513 726= netotulu 654 694 krooni. Kuna
  5. aastal oli residendi maksuvaba tulu 6 000 krooni, siis E. H.
  6. aasta tulumaksuga maksustatav tulu on 654 694-6 000=648 694 krooni ja tema tulumaks
  7. aasta eest on 648 694 x 26 % =168 660 krooni. TuMS § 29 lg l alusel tuludeklaratsiooni järgi juurdemaksmisele kuuluva maksusumma on füüsiline isik kohustatud tasuma hiljemalt jooksva aasta 1.juuliks. Seega oli E. H. kohustatud tasuma
  8. aasta tulumaksu summas 168 660 krooni hiljemalt
  9. juuliks
  10. Seega on hageja nõue tulumaksu osas põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning tuleb tunnustada hageja nõuet tulumaksu osa summas 168 660 krooni.
  11. Kohus käsitleb hageja nõuet sotsiaalmaksu kohta. Kostja ja kolmas isik ei ole sotsiaalmaksu osas vastuväiteid esitanud (tl 283, 292). Kohus leiab, et hageja nõue tuleb neil asjaoludel, arvestades TsMS §-s lg 4 sätestatut, lugeda kostja omaksvõtuga tõendatuks. Kohus leiab sisulises mõttes hageja nõude kohta sotsiaalmaksu osas järgmist. 8.
  12. Kuni
  13. detsembrini 2000 kehtinud SMS § 2 lg l p l, 4 kohaselt makstakse sotsiaalmaksu töötajatele töö- või teeninduslepingu alusel makstud palgalt ja muudelt tasudelt ning ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulult. SMS § 8 lg 1, 2 kohaselt on sotsiaalmaksuga maksustamise periood kalendrikuu ja füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendriaasta. Seega tuleb maksta sotsiaalmaksu tööandja poolt töötajatele töölepingu alusel tehtud väljamaksetelt, mille makseperioodiks on kalendrikuu, ja füüsilisest isikust ettevõtja tulult, mille maksustamisperioodiks on kalendriaasta. Hagiavalduse kohaselt oli E. H.
  14. aastal ja
  15. aastal maksukohustuslane mõlema sotsiaalmaksu osas. 8.
  16. SMS § 10 lg l p l, 4 kohaselt on sotsiaalmaksu maksja kohustatud arvestama sotsiaalmaksuga maksustatavatelt summadelt sotsiaalmaksu ja üle kandma tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu oma elu- või asukohajärgse Maksuameti kohaliku asutuse pangakontole palga või muu väljamakse tegemise kuule järgneva kuu viiendaks kuupäevaks ja esitama maksudeklaratsiooni. Alates
  17. jaanuarist 2000 jõustunud SMS muudatuse kohaselt on sotsiaalmaksu maksja kohustatud üle kandma tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu Maksuameti 12
(15)pangakontole maksustamisperioodile järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks ja esitama samaks kuupäevaks vastava maksudeklaratsiooni. Ettekirjutusega, isikukonto ridadega ja sotsiaalmaksu arvestusega (tl 11-12, 21-65, 210-211) on tuvastatud, et E. H. on teinud
  1. aastal väljamakseid suulise töölepingu alusel töötanud isikutele kokku summas 78 640 krooni ja
  2. aastal kokku summas 88 755 krooni ja kokku on E. H. jätnud tasumata tööandjana ajavahemikul
  3. juunist 1999 kuni
  4. august 2000 suulise lepingu alusel töötanud isikute eest sotsiaalmaksu summas 55 240 krooni. Kostja ja kolmas isik ei ole neid asjaolusid vaidlustanud. 8.
  5. SMS § 2 lg l p 4 kohaselt on sotsiaalmaksu objektiks tulumaksuseaduse kohaselt arvutatud ettevõtlustulu, millest on tehtud tulumaksuseaduses lubatud ettevõtlusega seotud mahaarvamised, arvestades sama paragrahvi lõikes 4 sätestatut, kuid mitte rohkem kui maksustamisperioodi kõigi kuude palga alammäärade 15-kordselt summalt aastas. SMS § 10 lg 2 p 2 kohaselt pidi ettevõtlusega tegelev füüsiline isik esitama sotsiaalmaksu aastadeklaratsiooni 1999.aasta eest hiljemalt maksustamisperioodile järgneva aasta 31.märtsiks ja tasuma juurdemaksmisele kuuluva maksusumma hiljemalt jooksva aasta 1.juuliks Maksuameti pangakontole. Hageja on esitanud E. H.
  6. aasta tulude kohta sotsiaalmaksu arvestuse (tl 215). Kohtuotsuses eespool on tuvastatud, et E. H.
  7. aasta maksustatav ettevõtlustulu oli 654 694 krooni. Palga alammäär
  8. aastal oli 1 250 krooni kuus ning maksustamisperioodi, so 1999.aasta, palga alammäärade 15-kordne summa oli seega 1 250 x 12 x 15= 225 000 krooni, sellelt arvestatud sotsiaalmaks 33% x 225 000 = 74 250 krooni. Hagiavalduse kohaselt ei ole E. H. esitanud
  9. aasta kohta sotsiaalmaksu aastadeklaratsiooni ja tasumata on
  10. aasta ettevõtlustulult arvestatud sotsiaalmaks summas 74 250 krooni. Neil asjaoludel on hagi selles nõudes tõendatud ja kuulub rahuldamisele.
  11. Kohus käsitleb hageja intresside nõuet. 9.
  12. Esialgselt on kostja leidnud, et kuna hageja on esitanud intresside arvestuse lähtudes maksuvõlgnevuse kogusummast, siis on raske seda kontrollida (tl 253-254). Lõppkokkuvõttes ei vaidle kostja tervikvastuses hagile vastu sellele, et hageja poolt on esitatud intresside arvestus kokkuvõtvalt kogu maksuvõlgnevuselt. Hageja on selgitanud, et kuna intressiarvestuses toimub tasaarveldus erinevate maksude lõikes, ei ole intressi arvestus maksude lõikes piisavalt informatiivne (tl 256-258). E. H. isikukonto ridadega on tõendatud intressi arvestus maksude lõikes (tl 9-13, 213). Hageja on esitanud H. intresside arvestuse (tl 247-248), mille kohaselt on intresside suurus
  13. juulini 2002 kõigilt maksudelt kokku 138 933 krooni ja
  14. oktoobri 2003 seisuga on intresside summa kogu maksuvõlgnevuselt kokku 247 583 krooni. Kostja on esitanud sellega seoses järgmise vastuväite. Hageja on esitanud nõude kuni
  15. juulini 2002 intresside saamiseks, tuginedes
  16. augusti 2001 ettekirjutusele, mille kohaselt on arvestatud E. H. maksuvõlalt intresse 138 688 krooni. Seega on hageja nõue 245 krooni võrra suurem ettekirjutuses toodust, mida aga ei ole hageja kuidagi põhjendanud (tl 281). Sellega vastuväite kohta leiab kohus järgmist. Ettekirjutuse kohaselt on kõigilt maksudelt intresside nõue kokku 138 688 krooni (tl 39), hageja poolt esitatud arvestuses (tl 247-248) on märgitud perioodi eest kuni
  17. juulini 2002 intresside suuruseks 138 933 krooni. Hageja ei ole 13
(15)esitanud selle erinevuse kohta mingeid põhjendusi, mistõttu kohus nõustub kostja selle vastuväitega. 9.
  1. Kostja on esitanud ka vastuväite, et intressinõudel perioodi eest kuni
  2. juulini 2002 puudub õiguslik alus, kuna Riigikohtu
  3. novembri 2002 otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-8-02 tunnistati põhiseadusevastaseks Maksukorralduse seaduse kuni
  4. juulini 2002 kehtinud § 28 lg 4, mis nägi ette, et intressi määra kehtestab rahandusminister ja seetõttu on MKS § 163 lg 21 kohaselt enne
  5. novembrit 2002 esitatud intressinõuded tühised (tl 279-283). Selle vastuväitega seoses leiab kohus järgmist. Maksukorralduse seaduse kuni
  6. juulini 2002 kehtinud §-s 28 lg 4 oli sätestatud, et intressi määra kehtestab rahandusminister. Ettekirjutusest nähtuvalt on ettekirjutuse tegemisel kohaldatud seda sätet (tl 21-65). Riigikohtu
  7. novembri 2002 otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-802 tunnistati põhiseadusevastaseks Maksukorralduse seaduse kuni
  8. juulini 2002 kehtinud 28 lg 4 osas, millega intressi määra kehtestab rahandusminister. Alates
  9. juulist 2002 kehtiva MKS § 163 lg 21 kohaselt pärast
  10. aasta
  11. novembrit maksuhalduri poolt esitatud intressinõuded seaduse jõustumisele eelnenud ajavahemiku eest on kehtetud, kõik muud kehtivad intressinõuded kuuluvad täitmisele. Seega on MKS § 163 lg 21 kohaselt enne
  12. aasta
  13. novembrit maksuhalduri poolt esitatud intressinõuded seaduse jõustumisele eelnenud ajavahemiku eest kehtivad ja kuuluvad täitmisele. Ettekirjutus on tehtud
  14. augustil 2001 ja selles on esitatud ka intressinõue, kusjuures ettekirjutuse p 3.7 kohaselt arvestatakse maksuvõlgadelt intressi kuni maksuvõlgade tasumise päevani, viimane kaasa arvatud (tl 2165). Kohus leiab, et sellega on ettekirjutuses intressinõue enne
  15. juulit 2001 kehtinud MKS § 28 lg l, 4 alusel arvestatud intressi kohta ajavahemiku eest enne
  16. juulit 2002 esitatud enne
  17. novembrit 2002 ning sellega on intressinõue selle perioodi eest MKS §-s 163 lg 21 sätestatut arvestades kehtiv ja kuulub täitmisele. 9.
  18. Kostja on esitanud vastuväite intressiarvestusele ka sel alusel, et hageja on intressi arvutamise aluseks võtnud ebaõige maksusumma. Kohus on kohtuotsuses eespool esitanud põhjendused maksuvõlgnevuse suuruse kohta ja arvestab nendega ka intressside arvestamise juures. Neil asjaoludel ei ole see kostja vastuväide hagile põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. 9.
  19. Alates
  20. juulist 2002 kehtiva MKS § 115 lg l kohaselt, kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. MKS § 117 lg l kohaselt on intressi määr 0,06% päevas. Hagiavalduse kohaselt on MKS §-de 115 1g l; 117 1g l alusel alates
  21. juulist 2002 arvestatud E. H. maksuvõlalt intressi 0,06% päevas. Hageja on seisuga
  22. oktoober 2003 E. H. poolt tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvestatud intressi kokku summas 247 583 krooni. Kohus on hageja poolt kohtule esitatud intresside arvestuse osas lugenud põhjendatuks kostja vastuväite intresside osas summas 245 krooni ja ei ole lugenud põhjendatuks kostja teisi vastuväiteid. Kostja ei ole esitanud väiteid, mille kohaselt oleks hageja poolt kohtule esitatud intresside arvestus muudel asjaoludel ebaõige. Hageja on intressi arvestuse kohta esitanud ka E. H. intressiarvestuse kaardi, isikukonto read ja Kagu Maksuameti
  23. augusti 2001 ettekirjutuse. E. H. (pankrotis) nõuete kaitsmise koosoleku protokolliga on tõendatud, et tunnustati Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse poolt tähtpäevaks tasumata maamaksult arvestatud intress summas 127 krooni, ülejäänud osas jäi intressinõue tunnustamata. Hageja poolt arvestatud intressi suuruseks on 247 583 krooni (tl 247-248), 14
(15)millest on pankrotimenetluses juba tunnustatud nõue 127 krooni ulatuses ja hageja intressinõue hagiavalduses on 247 583-127=247 456 krooni. Kohus arvestab kostja vastuväiteid osaliselt 245 krooni ulatuses ja rahuldab hagi intressi tunnustamise nõudes summas 247 456-245=247 211 krooni. Kostja ja kolmas isik ei ole esitanud põhjendatud väiteid, mis tingiksid hageja nõude rahuldamata jätmise suuremas ulatuses.
  1. Lõppkokkuvõttes leiab kohus, arvestades kohtule esitatud tõenditega, hageja väidetega, mida kostja ei ole vaidlustanud ja on need sellega omaks võtnud, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostja ja kolmanda isiku vastuväited hagile ei tõenda, et haldusakt, ettekirjutus nr 6.2-03.1/14-2356 ei kehtiks või ei oleks õiguspärane käesoleva tsiviilasja lahendamise aspektist. Täiendavas hagiavalduses on arvestatud käibemaksu ja intresside osas sellega, et pärast ettekirjutuse tegemist esitas pankrotihaldur
  2. aprillil 2004 tagantjärgi, peale nõudeavalduse tähtaja möödumist, käibedeklaratsiooni paranduse
  3. aasta juunikuu kohta, milles deklareeris tagastamisele kuuluvat käibemaksu summas 23 945 krooni. Kohus on lugenud põhjendatuks ja on arvestanud kostja vastuväitega hagile maksuvõlgnevuse intresside osas summas 245 krooni. Kohus leiab, et muus osas ei ole kostja ja kolmanda isiku vastuväited hagile osutunud kohtu hinnangul põhjendatuteks. E. H. l on tekkinud hagiavalduses toodud asjaoludel ja suuruses maksuvõlg mis on tasumata. Seoses maksuvõla tekkimisega on põhjendatud kohtu poolt tuvastatud ulatuses intressi arvestamine ja intressivõla esinemine. Kohus leiab, et riigi hagi U. K. vastu on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt ning tuleb tunnustada riigi nõuet E. H. pankrotimenetluses kokku summas 634 265 krooni, sellest käibemaks 88 904 krooni, tulumaks 168 660 krooni, FIE sotsiaalmaks 74 250 krooni, sotsiaalmaks 55 240 krooni ja intress 247 211 krooni.
  4. Kostja on esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid ning taotleb hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabi kulud kokku summas 9 558 krooni (tl 304-306). Vastavalt TsMSRS §-ile 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist
  5. jaanuaril 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega tuleb lähtuda menetluskulude jaotamisel kuni
  6. jaanuarini 2006 kehtinud TsMS §-des 60 lg 1; 61 lg 1 p 1 sätestatust. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale. Hagi on rahuldatud osaliselt summas 634 265 krooni ja on jäetud rahuldamata summas 245 krooni. Kohus leiab, et kuna nõue on jäetud rahuldamata võrreldes rahuldatud osaga sedavõrd väikses ulatuses, ei ole põhjendatud seoses hagi osalise rahuldamisega kostja menetluskulude väljamõistmine hagejalt kostja kasuks, arvestades TsMS §-des 60 lg 1, 61 lg 1 p 1 sätestatut. Hageja ei ole nõudnud kostjalt hageja kasuks menetluskulude välja mõistmist. Neil asjaoludel tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohtunik : 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.