← Eesti

3-07-1430/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-1430 Ha

) § 16 lg

  1. Kahjunõude rahuldamise kasuks kõneleb ka Riigikohtu 17.04.2001 otsuses nr 3-3-1-10-01 avaldatud seisukohad. Töölt kõrvaldamisega rikuti kaebaja põhiseaduse §-st 29 tulenevat õigust valida töökohta ja elukutset. Kaebaja ei saanud enam kui 2 aasta jooksul täita teenistusülesandeid tema valitud töökohal, seega tuleb seda lugeda kaebaja õigusi erakordselt piiravaks avaliku võimu toiminguks, millega tekitatud kahju tuleb õiglases ulatuses hüvitada. Kaebuses esitatud nõude summa on kaebaja saamata jäänud töötasu perioodil 08.02.2005-21.03.2007, mille võrra on kaebaja sissetulek vähenenud. Õigus õiglasele hüvitisele moraalse ja materiaalse kahju tekitamise eest on põhiseadusega kaitstav hüve, mis vastab õigusriigis kehtestatud üldtunnustatud põhimõtetele. Kahjustavad tagajärjed loonud tegevus oli iseenesest õiguspärane, kuid tagajärgede jätmine üksikisiku kanda ei ole proportsionaalne. Kuna kaebaja mõisteti talle esitatud süüdistuses õigeks, ei ole õiguspärane tema ilmajätmine talle ettenähtud töötasust. 3) Kaebaja tegi enda poolt kõik tekkiva kahju ärahoidmiseks. 10.02.2005 avalduses palus ennistamist konstaabli ametikohale kuni asjas tehtud kohtulahendi jõustumiseni, kuid politseiprefektuur ei teinud seda. Ta vaidlustas Ida-Viru Maakohtu 03.02.2005 määruse ametist kõrvaldamise kohta, kuid Viru Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. Ta pöördus Jõhvi Halduskohtusse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja palga maksmata jätmise seadusevastaseks tunnistamiseks. Halduskohus jättis 20.04.2005 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohus halduskohtu määruse muutmata. Halduskohus jättis P. Raudveri kaebuse rahuldamata. Kaebaja on pöördunud ka Viru Ringkonnaprokuratuuri poole kriminaalasja läbivaatamise kiirendamiseks. Kaebaja pöördus 08.03.2007 Ida Politseiprefektuuri poole avaldusega töösuhte taastamiseks, kuid politseiprefektuur ei taastanud töösuhet alates 16.02.
  2. Kaebajal puudus töövõimetuse tõttu võimalus asuda tööle igale töökohale. Seega on kaebaja teinud omalt poolt kõik võimaliku kahju tekkimise ärahoidmiseks. 2

(9)3-07-1430 5. Justiitsministeerium ei pidanud kaebust põhjendatuks ja palus selle jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1)

§ 16

lg 1 ei ole antud juhul asjakohane säte, kuna kaebajale tekitati väidetavalt kahju Ida-Viru Maakohtu määrusega. Seega on tegemist õigusemõistmisel tekitatud kahjuga ning kohaldub

§ 15

lg 1, mille kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sh kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Kuna antud juhul puudub info selle kohta, et kohtunik oleks kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo, tuleb kaebus rahuldamata jätta. 2) Kaebaja viide Riigikohtu 17.04.2001 otsusele nr 3-3-1-10-01 ei ole asjakohane. Nimetatud asjas toimus ametikohalt kõrvaldamine 1996. a, mil ei olnud eraldi riigi vastutust reguleeritud. Alates 01.01.2002 kehtib

ja kahju hüvitamisel tuleb lähtuda sellest seadusest. 3) Põhjendatud ei ole kaebaja kahju hüvitamise nõue Justiitsministeeriumi vastu perioodi eest 16.02.-21.03.2007, mil õigeksmõistev kohtuotsus oli jõustunud. Otsuse jõustumisest oli kaebajal õigus nõuda enda tööle ennistamist.

  1. Tallinna Halduskohtu 14.01.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Ida-Viru Maakohtu 03.02.2005 määrus kaebaja ametist kõrvaldamise kohta jõustus 22.02.2005, kui Viru Ringkonnakohus jättis kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Asjaolu eest, et Ida Politseiprefektuur peatas kaebajaga teenistussuhte juba 08.02.2005 ja keeldus, vaatamata kaebaja 10.02.2005 avaldusele, kaebajaga teenistussuhet jätkamast, ei saa vastutada Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu. Perioodil 08.-22.02.2005 ei saaks Justiitsministeerium olla asjassepuutuv valitsusasutus ja sel ajavahemikul võis kaebajal jääda töötasu saamata Ida Politseiprefektuuri õigusvastaste haldusaktide ja toimingute tõttu. Nimetatud perioodil ei ole kahju tekitatud 03.02.2005 kohtumääruse alusel. 2) Samal põhjendusel ei saa kaebajale olla selle kohtumäärusega tekitatud kahju ajavahemikul 16.02.-22.03.
  2. Viru Maakohtu 19.12.2006 otsus jõustus 16.02.2007 ja samast ajast kaotas automaatselt kehtivuse kaebaja ametist kõrvaldamise meede kui kriminaalmenetluse tagamise vahend. Arusaamatuks jääb, miks Ida Politseiprefektuur ennistas kaebaja konstaabli ametikohale enam kui kuu aega hiljem otsuse jõustumisest, alles alates 22.03.2007, kuid antud asjas ei ole see oluline. Kokku ei takistanud Ida-Viru Maakohtu 03.02.2005 määrus kaebajal teenistuse jätkamist ligi kahe kuu vältel. Ülaltoodut arvestades saaks Ida-Viru Maakohtu 03.02.2005 määrusel baseeruv kaebaja kahjunõue olla üksnes perioodi 22.02.2005-16.02.2007 eest, mistõttu ei saaks ka kahjusumma olla 89 425,70 krooni, vaid peaks vähenema. Ülejäänud perioodide osas saanuks kaebaja esitada asjakohased kaebused ATS alusel Ida Politseiprefektuuri vastu Jõhvi Halduskohtule. 3) Ida-Viru Maakohtu 03.02.2005 määrus on õiguspärane. Puuduvad andmed selle kohta, et eeluurimiskohtunik oleks kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo. Põhiseaduse § 29 lg 1 kohaselt on Eesti kodanikul küll õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kuid seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. KrMS § 141 näeb ette võimaluse kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamiseks selles sättes ettenähtud tingimuste olemasolul eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel. ATS § 108 p-s 8 on sätestatud, et teenistussuhe peatub ajaks, mil ametnik on ametist kõrvaldatud ATS § 109 lg 1 või § 110 lg 1 alusel, samuti ajaks, mil ta on ametist kõrvaldatud mõnel muul seaduses sätestatud alusel. Kohus nõustub vastustaja väitega, et vastavalt

§ 15lg-le 1 võib isik nõuda õigusemõistmisel, sh kohtulahendiga, tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on 3

(9)3-07-1430 kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

§ 16

lg 1 ei ole antud juhul kohaldatav, kuna õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamine on sätestatud eraldi

§-s 15. Samuti ei ole käesoleva kaasuse puhul kohaldatav kaebuses osundatud Riigikohtu 17.04.2001 otsus nr 3-31-10-01, kuna see lahend on tehtud enne

jõustumist. Viidatud Riigikohtu lahend oli tehtud ajal, kui puudus vastav erinorm. Pärast

jõustumist ei saa enam rääkida vastava erinormi puudumisest ja vajadusest tugineda üksnes õiguse üldpõhimõtetele. 4) Samuti puudub igasugune vajadus ja alus lähtuda põhiseaduse §-st 10. Põhiseaduses sätestatud põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste realiseerimise tingimused ja kord reguleeritakse põhiseaduse alusel ja täitmiseks vastu võetud seadustes ja nende alusel antud õigusaktides. Avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel isikule tekitatud kahju hüvitamist reguleerib eelkõige

, kuid ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (AVVKHS), mille § 1 lg 1 p 1 järgi hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes viibis kohtu loal vahi all ning kelle asjas on kriminaalasja menetlus lõpetatud eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev otsus. AVVKHS § 5 lg 4 kohaselt loetakse hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. See näitab ilmekalt seadusandja tahet – saamatajäänud töötasu kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui isiku üht olulisemat põhiõigust, õigust vabadusele, on eriti rängalt piiratud. See on ka loogiline seetõttu, et erinevalt ametist kõrvaldatud isikust puudub vahi all viibival isikul võimalus tööd teha ja töötasu saada, mistõttu temale alusetult vabaduse võtmisega saamata jäänud töötasu hüvitamine on igati põhjendatud. 5) Täiendavalt kinnitab kohtu seisukohti seadusandja tahtest jätta ametist kõrvaldatud isikule üldjuhul kahju hüvitamata ATS-s sätestatu. Vastavalt ATS § 107 lg-le 1 ametniku teenistussuhte peatumine tähendab ametniku ajutist vabanemist teenistusülesannete täitmisest ja ametiasutuse ajutist vabanemist kohustusest kindlustada ametnikule töö. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt teenistussuhte peatumise ajaks säilitatakse ametnikule seaduses sätestatud juhtudel ja korras ametipalk koos lisatasudega või makstakse muud hüvitust. Sealjuures tuleb palga säilitamisel või hüvituse maksmisel lähtuda teenistussuhte peatamise põhjustest. Kaebaja on nõustunud sellega, et ATS ei näe ette ametipalga säilitamist, kui teenistussuhe peatub seoses ametniku kahtlustatavana ametist kõrvaldamisega KrMS-s ettenähtud korras, ning et sellist kohustust ei sätesta ka KrMS. Eeltoodust järeldub üheselt, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks palga säilitamist niisugusel alusel ametist kõrvaldatud isikule ega näinud ette võimalust esitada tööandja vastu kohtumäärusega ametist kõrvaldamise tõttu saamata jäänud töötasu või hüvitise nõuet. Hinnates kõiki osundatud õigusaktide sätteid kogumis ning tõlgendades neid süsteemselt ja grammatiliselt ei saa tulla teistsugusele järeldusele kui see, et isiku kahtlustatavana ametist kõrvaldamise tõttu kohtulahendiga tekitatud kahju (saamata jäänud töötasu) kuulub riigi poolt Justiitsministeeriumi kaudu hüvitamisele ainult sel juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Et käesoleval juhul niisugused andmed puuduvad, siis on vastustaja õiguspäraselt keeldunud kaebaja taotlust rahuldamast. 6) Isegi kui eeldada, et kaebajal oleks õigus taotleda õiglast hüvitust õiguspärase haldusakti – kohtumäärusega – tekitatud kahju eest, siis on see ette nähtud üksnes tema põhiõigusi või vabadusi erakordselt piirava haldusakti korral. Ametniku ametist kõrvaldamine ei ole tema suhtes erakordselt piirav, kuna üldjuhul ei ole isiku võimalus sel ajal muud tööd teha ja sissetulekut saada oluliselt piiratud, v.a teatud ametialased kitsendused. Ka käesolevas asjas on näha, et kaebaja leidis endale praktiliselt kohe mujal rakendust ja sai sissetulekuid. 7) Kaebaja on jätnud tähelepanuta

§ 16

lg 2, mille kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, ei saa

§ 16lg-s 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles mh põhiõiguste või vabaduste 4

(9)3-07-1430 piiramise põhjustas isik ise või see toimus tema huvides ning milles isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega. Riigivõimu abinõu on õigustatud, kui ta on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega moonuta piiratava õiguse olemust ehk on proportsionaalne. Kriminaalmenetluse läbiviimise kord ja selle raames kohaldatavad võimalikud abinõud ja vahendid on sätestatud ning sealjuures üksikasjalikult reguleeritud seadusega. Kui kohus järgib neid kohaldades seadust, siis tuleb asuda seisukohale, et see toimub kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, avalikes huvides, on vajalik, kohane ja mõõdukas ning seega on see ka proportsionaalne, mistõttu isikul lasub kohustus teatavat õiguste piirangut taluda ilma selle eest hüvitist saamata. Kriminaalmenetluse põhjustas kaebaja enda tegevus, menetluse igakülgne ja efektiivne läbiviimine oli aga ka kaebaja enda huvides, et vabaneda alusetutest kahtlustustest ja puhastada tema maine. Neil asjaoludel, isegi juhul, kui

§ 16

lg 1 oleks kohaldatav, ei kuuluks kaebajale saamata jäänud töötasu hüvitamisele tulenevalt sama paragrahvi lg-st 2. Samuti on kaebajal jäänud tähelepanuta ka muud

-st tulenevad avaliku võimu kandja vastutust piiravad sätted: nt

§ 13

lg 2 järgi saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi, ning lg 3, mille kohaselt avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Seega on saamata jäänud tulu puhul täitmata täiendav eeldus – süü, vastavalt võlaõigusseadusele (VÕS) hooletuse, raske hooletuse või tahtluse vormis, rääkida aga õiguspärase kohtulahendi puhul kohtu süüst oleks ilmselgelt kohatu. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES 7. P. Raudveri apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Põhjendused: 1) Halduskohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata

§ 16lg 1.

Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et töölt kõrvaldamisega enam kui 2 aastaks rikuti erakordselt tema põhiseaduslikku õigust valida töökohta ja elukutset. Enam kui 2 aastat ei saanud kaebaja täita teenistusülesandeid valitud töökohal ja saada ettenähtud töötasu. Halduskohtu seisukoht, et kuna kaebajal oli võimalus teha samal ajal muud tööd ja saada sissetulekut, siis ei ole tema õigusi oluliselt piiratud, on põhjendamatu. Haldusorgani suvaotsustus ei pea riivama isiku õigust töötada valitud ametikohal ning isik ei pea temale sobivat ja meeldivat ametikohta vahetama haldusorgani soovil. Asjaolu, et kaebaja leidis endale muu töö ja sai seetõttu sissetuleku, ei anna alust väita, et sellest tulenevalt ei olnud kaebaja põhiõigused ja vabadused oluliselt piiratud. Vastustaja kohustust tekitatud kahju hüvitada ei välista asjaolu, et kaebaja soovis kahju suurust vähendada ja endale ning perele sissetulekut leida. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et Ida Politseiprefektuurist saamata jäänud sissetulek oli 3 korda suurem kui uuel töökohal. Samuti jäid kaebajal saamata ATS ja politseiteenistuse seadusega ettenähtud soodustused. Kaebaja leidis õigustatult kogu oma ametist kõrvaldamise ajal, et tema suhtes esitatud avaldus kriminaalasja algatamiseks ei olnud põhjendatud, mistõttu ei olnud põhjendatud ka tema ametist vabastamine. 2) Halduskohus on asunud ebaõigele seisukohale, et pärast

jõustumist ei saa tugineda õiguse üldpõhimõtetele. Käesolevas õigusruumis kehtivad nii õiguse üldpõhimõtted kui ka põhiseadus. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja esitas oma nõude hüvituse väljamaksmiseks

§ 16lg 1 alusel, seega erinormi alusel.

Antud juhul puudus vaidlus selles, et ametist kõrvaldamine oli õiguspärane, seega puudus halduskohtul alus tugineda otsuse tegemisel

§ 15lg-le 1.

Nimetatud säte reguleerib teistsuguseid juhtumeid, mis ei ole asjassepuutuvad ja ei välista kaebaja õigust saada hüvitust õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju eest. Kui halduskohus analüüsis

§ 15

lg-t 1, oli tal kohustus analüüsida ka

§ 15lg-t 4 ja hinnata sellest tulenevalt asjaolu, kas kahju on tekitatud õigusemõistmisega 5

(9)3-07-1430 mitteseotud tegevusega (so kriminaalasja menetlust tagava meetmega – ametist kõrvaldamisega). HKMS § 25 lg 4 sätestab halduskohtu kohustuse otsustada, missugust õigusakti tuleb asjas kohaldada. Selline otsustus peab põhinema hinnatud tõenditel ja tuvastatud asjaoludel. 3) Kuna kaebaja suhtes tehti kriminaalasjas õigeksmõistev otsus, siis ei saa halduskohus väita, et kriminaalmenetluse põhjustas kaebaja enda tegevus. Kriminaalmenetlus alustati kolmandate isikute avalduste alusel kaebaja tegevuse kohta tema teenistuskohustuste täitmisel. Viru Maakohtu 19.12.2006 otsusest nähtub, et politseitöötaja P. Raudveri enesekaitseks kohaldatud vahendid olid valitud õigesti ja seaduslikult, kriminaalasja menetlemisel oli märgata selget süüdistavat kallakut ning kaebaja mõisteti esitatud süüdistuses õigeks. Kuigi kriminaalmenetluse igakülgne ja efektiivne läbiviimine olid kaebaja huvides (et vabaneda alusetutest kahtlustustest ja puhastada oma maine), ei õigusta need põhjendamatu kahju kannatamist ja põhiseaduslike õiguste erakordset riivet. Kuna kriminaalmenetluses toimub tõe väljaselgitamine avalikes huvides, võib isikul lasuda kohustus taluda teatavat õiguste piirangut, kuid selliste kahjulike tagajärgede talumine ei pea lõplikult lasuma ainult isikul, vaid kui isik õigeks mõistetakse, siis peab tal olema õigus saada riigilt õiglast hüvitust. Avalikud huvid on ka riigi huvid ning nende väljaselgitamise tagajärgi ei saa õigusriigis jätta ainult isiku kanda. Haldusorgani vastutuse piiramine antud juhul ei ole proportsionaalne, mõistlik, kooskõlas vastavate põhiseaduse ja

sätetega ning õiguse üldpõhimõtetega. 4) Halduskohus on otsuses ebaõigesti viidanud

§ 13lg-le 2.

Kaebaja ei soovi mitte saamata jäänud tulu hüvitamist, vaid hüvituse väljamõistmist saamata jäänud palga suuruses. Saamata jäänud palk on otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes. Halduskohus on ebaõigesti viidanud ka

§ 13lg-le 3.

Vastustaja ei ole halduskohtule esitanud tõendeid, et kaebaja oli vaja ametist kõrvaldada enam kui 2 aastaks ning et kriminaalmenetlust ei olnud võimalik läbi viia lühema aja jooksul või et kaebaja suhtes ei olnud võimalik tema õigusi piirav meede asendada mõne teise kriminaalmenetlust tagava meetmega, mis oleks kaebajale vähem koormav. 5) Kaebaja ei pidanud teadma, et kohtuotsuse jõustumisega kaotas automaatselt kehtivuse tema ametist kõrvaldamine. Juhul, kui kohus 03.02.2005 määrusega kõrvaldas kriminaalmenetlust tagava meetmena kaebaja ametist, oli tal ka kohustus õigeksmõistva lahendi korral see kriminaalmenetlust tagav meede tühistada või sellest seda piirangut taluvat isikut teavitada. Kaebajale peavad tema suhtes tehtud otsused olema üheselt arusaadavad.

  1. Justiitsministeerium peab apellatsioonkaebust põhjendamatuks ja palub selle jätta rahuldamata. Põhjendused: 1) Halduskohus on tuvastanud ja põhjendanud, miks ei saa kaebaja nõuda vastustajalt kahju hüvitamist perioodi eest 08.-22.02.
  2. Kaebaja ei ole seda halduskohtu seisukohta apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Seega on arusaamatu, miks kaebaja nõuab endiselt kahju hüvitamist summas 89 425,70 krooni, jättes kahjunõude vähendamata vääralt määratletud perioodi eest. Ekslik on kaebaja seisukoht, et poolte vahel puudub vaidlus õiglase hüvituse suuruse osas. Vastustaja on endiselt seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ning seda olenemata kahju hüvitamise nõude suurusest. Kuna vastustaja ei nõustu kaebusega, ei saa ta nõustuda ka kaebuses nõutava hüvitise suurusega. 2) Kohus juhindub kohtuasja lahendamisel kehtivast õigusest. Asjaolu, et kaebaja ei ole esitanud kaebust

§ 15

lg 1 alusel, ei tähenda, et nimetatud säte tuleb kohtuasja lahendamisel arvestamata jätta. Kohtunikul on menetlusseadusest tulenev õigus otsustada, millist õigusakti ja sätet tuleb asjas kohaldada ja seda isegi juhul, kui menetlusosalised peaksid 6

(9)3-07-1430 tuginema teistele õigusnormidele. Halduskohus on põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja poolt viidatud kahju hüvitamise nõude õigusliku alusega. 3) Kaebaja tõlgendab

§ 15lg 4 erinevalt nimetatud sätte eesmärgist.

Käesolevas haldusasjas ei ole antud norm kohaldatav. Nimetatud sätte eesmärgiks on reguleerida selliseid kohtuniku või kohtuvälise lahendaja poolt isikule tekitatud kahju hüvitamise juhtumeid, mille puhul on kohtunik või kohtuväline lahendaja tekitanud isikule kahju õigusemõistmisega mitteseotud tegevusega. Sellise tegevusena saab mõista üksnes neid juhtumeid, kus kohtunik tekitab isikule kahju ilma õigusnorme kohaldamata ehk õigust mõistmata. Kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamise üle otsustamine on eeluurimiskohtunike pädevuses ja selleks annab aluse KrMS § 141. Isiku ametist kõrvaldamise üle otsustamine kujutab endast isiku ühe põhiõiguse, so õiguse vabalt valida töökohta, piiramise vajalikkuse kaalumist. Seega on selle puhul tegemist õigusemõistmisega seotud tegevusega ning antud juhul ei ole kohaldatav

§ 15lg 4.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohtu menetluses tuleb vastus anda küsimusele, kas vastustaja ja kohus on õigesti pidanud

§ 16asjassepuutumatuks sätteks.

Kui asjas kohaldamisele kuuluvaks sätteks on

§ 16

, tuleb anda hinnang, kas põhiõiguste piirang ametist kõrvaldamise näol on erakordselt piirava iseloomuga, ning jaatava vastuse korral ja juhul, kui vastutust piiravad asjaolud puuduvad, määrata õiglane kahjuhüvitis. 10. Vastustaja ja kohus on leidnud, et

§ 16

kohaldamise käesoleval juhul välistab asjaolu, et kaebaja kõrvaldati ametist kohtumääruse alusel ja õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamist käsitleb riigivastutuses erinormina

§ 15

. Kohtumäärusega tekitatud kahju hüvitamist ei saa tõepoolest nõuda

§ 16

alusel, kuid käesoleval juhul ei saa kahju tekkimist seostada üksnes kohtumäärusega. Kohtumäärus oli ametist kõrvaldamise vahetuks aluseks, kuid ametist kõrvaldamise kestuse ja seega riive ulatuse osas omas määravat rolli kriminaalmenetlus. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses rõhutanud, et soovib hüvitust kui õigeksmõistetu, kellele tekitati kriminaalmenetluse läbiviimisega kahju saamata jäänud töötasu ulatuses. Üksnes kohtu poolt viidatud kaebuse puuduste kõrvaldamisel täpsustas kaebaja, et kahju tekitati kohtumäärusega. Eeltoodust tulenevalt saab käesolevat kaebust tõlgendada kui kahjunõuet kriminaalmenetluse läbiviimisega tekitatud kahju hüvitamiseks. 11. Kaebaja viide

§ 15

lg-le 4 ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, nagu vastustaja õigesti põhjendas. Kohtunik tegeles kaebaja ametist kõrvaldamise põhjendatust kaaludes õigusemõistmisega. Õigusemõistmine

§ 15

tähenduses ei seisne üksnes vaidluste lahendamises ning isikute süüküsimuse otsustamises vaid hõlmab ka seadusega kohtu pädevusse antud küsimuste üle otsustamise. Õigusemõistmise funktsiooni alt väljub üksnes kohtu kinnistusja registriosakondade tegevus, sest tegemist on haldusfunktsiooni teostamisega. 12.

§ 16

lg 1 kohaselt võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Seega tuleb hinnata, kas kriminaalmenetluse läbiviimine piiras kaebaja õigusi sellisel määral, et piirangut saab lugeda erakordseks. Põhiseaduse § 29 lg 1

  1. lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Põhiseaduse § 29
  2. lõike
  3. lause kohaselt võib seadus sätestada vaba tegevusala valiku kasutamise tingimused ja korra. Halduskohus leidis, et KrMS § 141 näeb ette võimaluse kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamiseks selles sättes ettenähtud tingimuste olemasolul eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel ning seega oli põhiseadusega kooskõlas kaebaja teenistussuhte peatumine 7

(9)3-07-1430 ATS § 108 p 8 alusel. Käesoleval juhul ei piiratud kaebaja õigust töökoha valikule otseselt seadusega vaid kriminaalmenetluse kestusega.
  1. Riigikohtu halduskolleegiumi
  2. aprilli 2001 kohtuotsuses nr 3-3-1-10-01 avaldatud seisukohad on asjakohased ka käesoleva asja lahendamisel. Riigikohus märkis kohtuotsuse punktis 4 järgmist: „Kui isik kõrvaldati süüdistatavana ametikohalt kooskõlas Kriminaalmenetluse koodeksi §-s 129 sätestatuga, võib ametikohalt kõrvaldatud isikul olla tekkinud kahju saamatajäänud töötasu tõttu. Uurija määruse alusel ametikohalt kõrvaldamisega kahju tekitamine võib olla õiguspärane või õigusvastane. Juhul, kui tehakse kindlaks ametikohalt kõrvaldamise õigusvastasus, võib isik nõuda saamatajäänud töötasu hüvitamist õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et ka neil juhtudel, kui ametikohalt kõrvaldamine toimus küll kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Seadusandja peab ette nägema sellise kahju hüvitamise alused ja korra, nagu ta on seda teinud näiteks kriminaalmenetluses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Käesoleval ajal ei ole sellise hüvitise maksmine seadusega reguleeritud, kuid riigi tegevusetus ei saa välistada riigi kohustust üksikisiku ees. Seega võib niisugustel juhtudel nõuda hüvitist õiguse üldpõhimõtetele tuginedes ka siis, kui seaduses vastav erinorm puudub.“
  3. Vastustaja ja kohus märgivad õigesti, et tegemist on enne

kehtestamist avaldatud seisukohtadega, kuid eksivad, leides, et seadusandja on teadlikult välistanud õigeksmõistetu kahjuhüvitamise nõude saamata jäänud töötasu osas.

§ 16annab sellisel juhul kahjunõudeks õigusliku aluse.

Kaebaja ametist kõrvaldamine kriminaalmenetluse ajaks piirab tema vaba eneseteostust ning, nagu Riigikohus eelpool viidatud lahendis tõdes, võib olla piisavaks põhjuseks kahju hüvitamiseks. Lisaks märgib kaebaja õigesti, et töökohalt kõrvaldamisega kaheks aastaks kaotas ta töötasu saamise võimaluse ning seega pikaks ajaks vahendid äraelamiseks. Kaebaja on kriminaalmenetluse kestel episoodiliselt teeninud elatist teisel töökohal töötades ning see asjaolu vähendab rikkumise tõsidust. Samas kaebajale, kes ei saanud ette teada, kui pikaajaliseks kujuneb kriminaalasja menetlus ning seega ka piirang ametisse astumiseks ning samas oli veendunud süüdistuste paikapidamatuses, ei saa ette heita, et ta politseiteenistusest ametist kõrvaldamise järel ei lahkunud ning muud püsivat ja seega tasuvamat teenistust ei otsinud. Tema puhul oli tegemist ebakindla olukorra ja teadmatusega, mis põhiõiguse riivet suurendas. Eeltoodud asjaolusid hinnates on ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul tegemist piisavalt tõsise põhiseaduse § 29 sätestatud põhiõiguse riivega, et lugeda

§ 16lg 1 koosseis täidetuks.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine

§ 16lg 2 sätestatud vastutust piiravaid asjaolusid.

Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et põhiõiguste piiramise põhjustas kaebaja või see toimus kaebaja huvides (

§ 16lg 2 p 1).

Kaebaja on talle süüks pandud tegevustes õigeks mõistetud, sest kannatanute poolt väidetu ei leidnud tõendamist. Sellisel juhul ei saa öelda, et kaebaja põhjustas kriminaalmenetluse läbiviimise. Kriminaalmenetlust ei viida läbi süüdistatava huvides isegi siis mitte, kui menetluse tulemuseks on õigeks mõistmine. Kriminaalmenetlust viiakse läbi tõe tuvastamiseks ja avalikes huvides. Samuti ei näe seadus ette, et kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldatud isikule tekitatud kahju ei hüvitata. ATS ja KrMS, mille sätete alusel teenistussuhe peatati, ei näe küll ette selleks perioodiks palga säilitamist või hüvitise maksmist, kuid ühestki normist ei saa järeldada, et seadusega ongi soovitud õigeksmõistetu kanda jätta kriminaalmenetluse läbiviimise ja palga kaotusega tekitatud kahju. 8

(9)3-07-1430 16. Kaebaja on tekitatud kahjuna toonud esile palga ja lisatasud, mis ta oleks saanud perioodil 08.02.2005-21.03.2007 konstaablina teenistust jätkates, ning arvanud sellest summast maha palga, mis ta samal perioodil töötades tegelikult sai. Kahjusummana on kaebaja arvestanud 89 425,70 krooni. 17.

§ 16

lg 3 kohaselt arvestatakse hüvitise määramisel kasu, mida põhiõiguste või vabaduste piiramine avaliku võimu kandjale või avalikele huvidele kaasa tõi, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid. Nagu eelpool märgitud toimus kaebaja eneseteostuse vabaduse piiramine kriminaalmenetluse tagamise huvides. Kaebajat süüdistati võimuvolituste ületamises kahel erineval korral ning edasiste kuritegude toimepanemise ja kriminaalmenetluse kahjustamise vältimiseks peeti õigeks ta ametist kõrvaldada. Õiguste piiramise raskust vähendab käesoleval juhul asjaolu, et kaebajal oli võimalik töötada igal muul töökohal, välja arvatud konstaabli ametikoht. Samas avalikus teenistuses tööle asumise välistas ATS § 16 p 2 piirang, mille kohaselt teenistusse ei võeta isikuid, kes on eeluurimise või kohtu all süüdistatuna kuriteos, mille eest seadus näeb ette vabadusekaotuse. Kaebajale süüks pandud teod olid kvalifitseeritud KarS § 291 järgi, mis nägi ette karistusena vabadusekaotuse. Oluliseks teguriks kaebaja õiguste piiramise raskuse hindamisel on kriminaalmenetluse ja kaebaja õiguste piiramise kestus - kaks aastat. Ringkonnakohus hindab kaebaja õiguste piiramise raskust

§ 16lg 3 mõttes keskpäraseks.

  1. Kahju tekkimine pidi olema avalikule võimule ettenähtav, sest seadus palga või muu hüvitise maksmist ette ei näinud. Seega oleks avalik võim saanud kaebaja põhiõiguste riivet ja kahju suurust vähendada kriminaalmenetluse läbiviimist kiirendades. Asja materjalidest ei nähtu, et mingid objektiivsed asjaolud oleksid tinginud kriminaalmenetluse pikaajalise kestuse. Samuti oleks võinud prokurör kriminaalmenetlust mitme süüdistuse osas
  2. aasta detsembris lõpetades püstitada küsimuse kriminaalmenetluse tagamise vahendi kestva kohaldamise põhjendatusest. Kaebaja võimalused kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks uue töökoha otsimise teel olid käesoleva otsuse punktis 14 näidatud asjaoludel väikesed. Eeltoodud seisukohti arvestades peab ringkonnakohus õiglaseks hüvitiseks 50 000 krooni väljamõistmist riigilt.
  3. Kohtuotsus tuleb tühistada ning uue otsusega kaebus osaliselt rahuldada. Tulenevalt HKMS § 93 lg 4 muudab ringkonnakohus kohtukulude jaotust, kui alamalseisva kohtu lahendi tühistab ja uue lahendi teeb. Kummaski kohtuastmes tuli riigilõivuna tasuda 2 682,80 krooni. Kuna kaebus rahuldatakse ca 60% ulatuses, tuleb kaebajale tasutud riigilõivust hüvitada 3 200 krooni. Kohtunikud Lilianne Aasma Lauri Madise Viive Ligi 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.