KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 6.veebruar 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-171 Haldusasi Lääne maavanema protest Han

) § 63 lg 2 p 3 järgi on tegemist tühise haldusaktiga, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan.

1. Saare maaüksuse tagastamise toimiku materjalidest nähtub, et väidetavalt on endisel õigusvastaselt võõrandatud Saare talu nr A-17 kinnistul Hanila Vallavalitsuse initsiatiivil maa tagastamiseks ja ostueesõigusega erastamiseks koostatud maakorralduskava, mis võib olla koostatud enne 1995.a.
2. juulit ja mida maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektid H.S. ja J.H. heaks ei kiitnud. Tegemist on seadusevastaselt koostatud maakorralduskavaga, kuna maakorraldusseaduse (MaaKS) § 32 lg 1 (kuni 22.07.1995 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et maakorralduspiirkonna määrab riigi maakorraldusasutus kohaliku omavalitsuse ettepanekul. Maakorralduse läbiviija on kohalik omavalitsus või tema poolt volitatud isik vastavalt MaaKS §-le
3. Hanila Vallavalitsus on ületanud temale antud pädevust, kuna seadusega ei olnud kohalikul omavalitsusel õigust otsustada maakorralduspiirkonna määramist ja viia läbi ümberkruntimist ilma vastava riigiorgani otsuseta.
4. Saare talu nr A-17 maaüksuse tagastamise toimikus oleva katastriüksuse toimiku kontroll-lehe järgi esitati toimik Maa-ameti Lääne Maakatastrile maaüksuse riiklikus maakatastris registreerimiseks esmakordselt 22.08.
5. Kohaliku omavalitsuse ametnikud on Saare maaüksuse tagastamismenetluses teadlikult rikkunud Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra kuni 30.10.1998 kehtinud punktide 53, 56 ja 62 ja kehtiva redaktsiooni punkti 62 nõudeid, 3 mis sätestasid, et valla- või linnavalitsus esitab maa tagastamise toimiku ja katastritoimiku koos riigi maakatastrile esitatava katastriüksuse registreerimise avaldusega kümne päeva jooksul tagastamiskorralduse tegemise päevast arvates maavanemale, kes kontrollib maa tagastamise toimiku materjale ja maa tagastamise korralduse vastavust õigusaktidele. Kui maa tagastamise toimik on vormistatud nõuetekohaselt, edastatakse katastritoimik katastripidajale tagastatud katastriüksuse maakatastris registreerimiseks. Hanila Vallavalitsuse ametnikel puudus pädevus esitada Saare maaüksuse toimikut riiklikus maakatastris registreerimiseks, kuna see ülesanne on pandud maavanemale. Seadusevastase tegevusega on kohaliku omavalitsuse ametnikud suutnud vältida maa tagastamise toimiku materjalide ja maa tagastamise korralduse õigusaktidele vastavuse kontrollimist.
6. Maavanema ettepanekut vallavalitsuse korralduste õigusaktidega vastavusse viimiseks ei ole läbi vaadatud vallavalitsuse istungil, vaid sellele on ainuisikuliselt ja oma pädevust ületades andnud vastuse vallavanem A.Peksar. Sellist tegevust ja samas ka tegevusetust on Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg 4 järgi ainuvõimalik käsitleda haldusaktide seadusega või muu õigusaktiga kooskõlla viimisest keeldumisena.
7. Rikutud on õigustatud isiku õigust heale haldusele, kuna Hanila Vallavalitsus on käitunud vastuolus hea haldustavaga. Vallavalitsus ja valla ametnikud on vääralt menetlenud maa ostueesõigusega erastamist ja õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist ning tegemist on olnud oluliste menetlusvigadega, mis kogumis on viinud õigusvastaste haldusaktide andmisele. Lääne maavanem palub kohut tühistada Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 korraldus nr 343 „Virtsu aleviku Saare talu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“, 25.09.1996 korralduse nr 212 „Maa sihtotstarbe muutmisest“ p 2 ja 09.03.1998 korraldus nr 69 „Hanila Vallavalitsuse korralduse nr 343 18.09.1995 täiendamine“. VASTUSTAJA SEISUKOHT
8. Hanila Vallavalitsus leiab, et protestitavad haldusaktid on õiguspärased ja protest tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel: 1) kuigi seaduses ei ole sätestatud konkreetset tähtaega, mille jooksul tuleb protest halduskohtule esitada, leiab vastustaja, et Lääne maavanem on protesti esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Käesoleva kohtumenetluse esemeks olevad haldusaktid võeti vastu enam kui kümme aastat tagasi. Protesti esitaja asus teostama järelevalvet vastustaja haldusaktide üle üheksa aastat tagasi ning tegi vastustajale ettepaneku väidetavalt õigusvastaste haldusaktide tühistamiseks alles 2005.a. novembris, so seitse aastat peale järelevalve algatamist. Vaatamata sellele, et vastustaja informeeris protesti esitajat koheselt sellest, et haldusaktid on õiguspärased, pöördus protesti esitaja halduskohtusse enam kui poolteist aastat hiljem; 2)

§ 67

lg 2 kohaselt võib õigusvastast haldusakti tunnistada kehtetuks arvestades

§-s 67 sätestatut.

§ 67

lg 1 kohaselt arvestab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamisel isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima.

§ 67

lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Protesti esitaja ei ole märkinud, milles seisneb käesoleval juhul väidetav ülekaalukas avalik huvi protesti esitamiseks ja milline on protesti esitamise eesmärk. Sisuliselt esindab protesti esitaja käesolevas kohtumenetluses kolmandate isikute H.S.i ja J.H. huve, kelle jaoks on ammu (enam kui kümme aastat tagasi) möödunud tähtaeg halduskohtusse pöördumiseks väidetavalt nende õigusi rikkuvate 4 haldusaktide tühistamiseks. Vaidlus selle üle, et nimetatud isikud olid kõnealustest haldusaktidest teadlikud, puudub; 3) protesti esitaja poolt protestitud haldusaktid on täidetud ja maa tagastamine on lõpule viidud. H.V. on Pärnu Maakohtu Kinnistusosakonna Lääne kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 499832 kantud kõnealuse kinnisasja omanikuna. H.V. on uskunud kohtumenetluse esemeks olevate haldusaktide kehtivusse ligikaudu kümne aasta vältel ning on sellest johtuvalt seadnud enda elukorralduse. Seega ei ole võimalik protestitud haldusakte esitatud protesti alusel tühistada isegi juhul, kui need oleksid õigusvastased; 4) väidetavad vead haldusaktide vastuvõtmisel ei anna alust haldusaktide tühistamiseks.

§ 58

näeb ette, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja rõhutab, et vallavanem ega vallasekretär ei ole protestitud haldusakte vastu võtnud ainuisikuliselt. Kohtule esitatud protokollidest nähtub, et enne haldusaktide vastuvõtmist toimus vallavalitsuses arutelu ja aktide vastuvõtmine otsustati vallavalitsuse poolt kollegiaalselt istungil. Protokollidest nähtub, kes konkreetselt viibis vastaval vallavalitsuse istungil. Pelgalt asjaolu, et istungi käiku kajastav protokoll võib olla osaliselt ebatäpne või oleks võinud olla täpsem, ei ole sisuliselt õiguspärase ja pädeva organi poolt vastuvõetud haldusakti tühistamise aluseks. Vaidlusalused haldusaktid ei ole tühised tulenevalt

§ 62lg 2 p-st 3, kuna need on antud pädeva haldusorgani poolt.

Asjaolu, et maa tagastamise toimik esitati katastripidajale enne seda, kui see esitati maavanemale, ei saanud mõjutada protestitud haldusaktide sisu; 5) KOKS § 49 lg 1 näeb ette, et vallavalitsuse juht on vallavanem. Hanila Vallavalitsus kui haldusorgan on vaadanud läbi protesti esitaja ettepanekud ning kujundanud selle suhtes seisukoha, mille on allkirjastanud vallavanem Hanila Vallavalitsuse kui haldusorgani esindajana. Seadusest ei tulene, et vastustaja seisukohta oleks pidanud arutama vallavalitsuse istungil; 6) protesti esitaja väide, et vaidlustatud haldusaktid ei ole kooskõlas MRS ja selle rakendusaktidega, on paljasõnaline. Protestis ei ole põhjendatud, millist omandireformi reguleerivat õigusakti ja selle sätet vastustaja rikkus ja kuidas on see kaasa toonud väidetavalt ebaõige haldusakti vastuvõtmise. Iseenesest õige on protesti esitaja seisukoht, et H.S.il ja J.H.l on õigus maa ostueesõigusega erastamiseks, kuid seda mitte ilmtingimata kahe hektari ulatuses. MRS § 9 lg 1 p 1 kohaselt ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad elamu juures kuni 2 ha ulatuses. Peale Lääne maavanema poolt 13.

1. 1998 korraldusega nr 3 Hanila valla Virtsu aleviku, Kõmsi ja Vatla küla tiheasustusega ala kehtestamist tuli H.S.ile ja J.H.le elamu juurde maa ostueesõigusega erastamisel lähtuda MRS § 7 lg-st 4, st neil oli õigus ostueesõigusega erastada maad elamu juurde krundina või ehitise teenindamiseks vajaliku maana. Vastustaja on määranud H. Soobardile ja J.H.le õiguspäraselt erastamisele kuuluva maa suuruse ja nimetatud isikud ei ole vastavaid eelhaldusakte vaidlustanud; 7) protesti esitaja väited maakorralduskava kehtestamise kohta on ainetud, kuna maakorralduspiirkonna määramist ja ümberkruntimiskava kinnitamist ei ole Hanila Vallavalitsus ega Hanila Vallavolikogu otsustanud; 8) Hanila Vallavalitsuse 01.12.2000 korraldusega nr 381 otsustati muuta vallavalitsuse 18.09.1995 korralduse nr 343 punkti 1 ja 2 ning tunnistati kehtetuks vallavalitsuse 09.03.1998 korraldus nr 69 ja 25.09.1996 korralduse nr 212 p 2, kuid seda mitte seoses Lääne maavanema järelevalvemenetlusega. Protesti esitaja ei ole nimetatud asjaolu protesti esitamisel arvestanud, mistõttu protest rajaneb osaliselt vääral arusaamal kehtivatest 5 haldusaktidest. Vastustaja märgib siiski, et vaidlustatud haldusaktid olid vastuvõtmise ajal ja kuni nende kehtetuks tunnistamiseni õiguspärased. Vastustaja palub jätta Lääne maavanema protest rahuldamata ning mõista protesti esitajalt Hanila Vallavalitsuse kasuks välja tema poolt kantud kohtukulud summas 34 060.70 krooni vastavalt AB Pohla & Hallmägi poolt esitatud õigusabikulude nimekirjale ja kuludokumentidele. KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD
2. Kolmas isik H.S. toetab Lääne maavanema protesti, kuna leiab, et Saare talu maa tagastamisega H.V.ile on piiratud tema seaduslikke õigusi maa ostueesõigusega erastamiseks. Kolmas isik soovis erastada maad 2 ha, kuid seda ei võimaldatud.
3. Kolmas isik J.H. leiab samuti, et Lääne maavanema protest on õigustatud. Enne Saare talu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist oleks Hanila Vallavalitsus pidanud läbi vaatama kolmandate isikute (H.S.i ja J.H.) avaldused maa erastamiseks nendele kuuluvate hoonete juurde. Kolmandatele isikutele selgitati, et vallavalitsus ei saa maa erastamise küsimust otsustada enne Saare maaüksuse maakorralduskava vastuvõtmist. 22.11.2005 vastuses Lääne maavanemale teatas aga vallavanem, et Saare maaüksuse kohta mingit maakorralduskava vastu võetud ei ole. Vallavalitsuses väideti, et Saare maaüksusele on ehitatud 10 individuaalelamut ja maad ei ole võimalik erastada nii suurele hulgale inimestele. Kuna teised peale H.S.i ja J.H. ei tegelenud loomakasvatusega, ei soovinudki nad maad juurde erastada ja nõustusid Saare maaüksuse piiriprotokolliga. H.S. ja J.H. piiriprotokollile allkirju ei andnud. Pärast seda, kui Saare maaüksus oli kinnistusse kantud, soovitas vallavalitsus maa saamiseks kokku leppida H.V.iga, kuid see ei osutunud võimalikuks, kuna H.V. on andnud kogu maa rentnik Ü.N. kasutusse, kes on vallavanema sugulane. Kolmandate isikute arvates võib tegemist olla korruptsioonikahtlusega. Maa erastamine 0,25 ha ulatuses soovitud 2 ha asemel kolmandaid isikuid ei rahuldanud, kuid korralduste vaidlustamiseks kohtusse nad väidetavalt tervislikel ja materiaalsetel põhjustel ei pöördunud. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Kohtuistungil loobus protesti esitaja Hanila Vallavalitsuse 25.09.1996 korralduse nr 212 p 2 ja 09.03.1998 korralduse nr 69 tühistamise nõudest, kuna korralduse nr 212 p 2 ja korraldus nr 69 on juba Hanila Vallavalitsuse 01.12.2000 korraldusega nr 381 kehtetuks tunnistatud. Kohus leiab, et protestist loobumine tuleb vastu võtta ning protesti menetlus Hanila Vallavalitsuse 25.09.1996 korralduse nr 212 p 2 ja 09.03.1998 korralduse nr 69 tühistamise nõude osas HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Menetluse lõpetamise korral ei saa protesti esitaja uuesti samas asjas kohtusse pöörduda (HKMS § 24 lg 2).
5. Kohus leiab, et Lääne maavanema protest Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 korralduse nr 343 tühistamise nõude osas tuleb jätta rahuldamata järgmistel kaalutlustel:
6. Riigikohus on oma praktikas rõhutanud õiguskindluse printsiibi arvestamise vajalikkust protesti läbivaatamisel, kuna protesti esitamiseks ei näe halduskohtumenetluse seadustik ette tähtaega (Riigikohtu halduskolleegiumi 16.10.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-41-02 p 11). Seetõttu peab kohus küll protesti läbi vaatama, kuid asja sisulisel lahendamisel arvestama õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. 6 Haldusakt, mille tühistamist Lääne maavanem halduskohtult taotleb, on antud 18.septembril
7. Seega on käesoleva kohtumenetluse esemeks olev haldusakt võetud vastu enam kui kaksteist aastat tagasi. Protesti esitaja asus teostama järelevalvet vastustaja haldusakti üle üheksa aasta tagasi (01.10.1998) ning tegi vastustajale ettepaneku väidetavalt õigusvastaste haldusaktide tühistamiseks alles 07.11.2005, so seitse aastat peale järelevalve algatamist. Vaatamata sellele, et vastustaja informeeris protesti esitajat juba 22.11.2005 sellest, et haldusaktid on õiguspärased, pöördus protesti esitaja halduskohtusse enam kui poolteist aastat hiljem (23.01.2007). Seetõttu on põhjendatud vastustaja seisukoht, et Lääne maavanem on käesoleval juhul protesti esitamisega põhjendamatult viivitanud. Mida kauem on protesti esitamisega viivitatud, seda kaalukam peab olema selle esitamise põhjus ning seda rohkem tuleb protestitava haldusakti tühistamise otsustamisel arvestada õiguskindluse põhimõtetele tuginevaid vastuväiteid.
8. Kuigi

§-d 64-70 ei reguleeri otseselt haldusakti tühistamist halduskohtu poolt, on nendes sätetes õiguspärase ootuse ja usalduse kaitseks kehtestatud põhimõtted halduskohtumenetluse erisusi arvestades rakendatavad ka haldusakti tühistamisel kohtu poolt, kui kaebus või protest esitati haldusakti andmisest oluliselt hiljem. Haldusakti kehtetuks tunnistamisel isiku kahjuks tuleb

§ 67

lg 1 kohaselt arvestada ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima.

§ 67

lg 2 sätestab täiendavalt, et haldusakti ei tohi tunnistada isiku kahjuks kehtetuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.

1. Käesoleval juhul on protestitava haldusakti andmise ja järelevalve alustamise vahel pikk ajaline vahe, mille jooksul on kehtinud haldusakti adressaadi (kolmanda isiku) H.V.i jaoks soodus otsustus temale õigusvastaselt võõrandatud Saare talu maaüksuse tagastamise kohta. Haldusakti adressaat on alates temale soodsa haldusakti andmisest arvestanud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega. Ta on kantud kinnistusregistrisse maa omanikuna ning on sellest tulenevalt eeldatavalt muutnud oma elukorraldust. Seega on haldusakti adressaadil põhjendatud huvi vaidlustatud korralduse kehtima jäämiseks. Seda üles kaaluvat avalikku huvi haldusakti tühistamiseks esitatud protestist ei nähtu. Haldusakti tühistamine rikuks haldusakti adressaadi õiguspärast ootust ning oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Seega isegi kui lugeda protest põhjendatuks, tuleb haldusakt jätta tühistamata õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete kohaldumise tõttu.
2. Kohus on seisukohal, et Lääne maavanema protest ei ole ka sisuliselt põhjendatud ning tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Maavanema väitel on 18.09.1995 korraldusega nr 343 rikutud korralduse andmise ajal kehtinud MRS § 9 lõiget 1, mille kohaselt väljaspool linna või alevi piire ei tagastata maad, millel asuvad teise füüsilise isiku hooned, elamu juures kuni kahe hektari ulatuses ja suvilate, aiamajade, tootmishoonete ning muude ehitiste juures käesoleva seaduse vastuvõtmise ajal kehtiva tähtajata maakasutuse piirides, kuid mitte rohkem kui ühe hektari ulatuses, kui õigustatud subjekt ja praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile. Maa tagastamisel H.V.ile jäeti tähelepanuta kolmandate isikute H.S.i ja J.H. õigeaegselt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldused, milles viimased soovisid erastada nendele kuuluvate elamute juurde maad kahe hektari ulatuses. Maa tagastamise üheks põhieesmärgiks on endistele omanikele või nende õigusjärglastele selle maa tagastamine, mis oli isikute omandis õigusvastase võõrandamise ajal. Sellest tuleneb 7 ka nõue, et maa tagastataks võimalikult endistes piirides. Korralduse nr 343 andmise ajal kehtinud MRS § 9 lg 1 redaktsioon ei näinud ette maa tagastamata jätmist ning ostueesõigusega erastamist elamu juurde kõikidel juhtudel tingimata kahe hektari ulatuses, vaid „… kuni kahe hektari ulatuses“, millele viitab otseselt ka sätte enda sõnastus. Seega ei tähendanud maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamine H.S.i ja J.H. poolt veel seda, et maa erastatakse neile avaldustes soovitud ulatuses. Eeltoodu alusel kohus leiab, et protesti esitaja väide korralduse nr 343 vastuolu kohta MRS § 9 lg 1 ei ole põhjendatud. Muudele MRS või selle rakendusaktide sätetele, mida on vallavalitsus korralduse nr 343 vastuvõtmisel rikkunud, maavanema protestis viidatud ei ole.
3. MRS § 23 lg 2 (29.12.1994 kuni 07.06.1996 kehtinud redaktsioonis) sõnastuse kohaselt alustatakse maa erastamist pärast õigusvastaselt võõrandatud maatüki tagastamise küsimuse otsustamist, kui seadusest ei tulene teisiti. Ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavalt Vabariigi Valitsuse 06.11.1993 määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korrale kindlaks maa asukohajärgne kohalik omavalitsus. Selleks teeb vallavalitsuse vastav ametiisik erastamise taotlejale erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku. H.S.il ja J.H.l kui erastamise taotlejatel oli piiridega mittenõustumise korral õigus piiriettepanek ettenähtud korras vaidlustada, mida nad aga teinud ei ole. Samuti ei ole kolmandad isikud vaidlustanud vallavalitsuse korraldusi H.V.ile maa tagastamise kohta ega neile maa ostueesõigusega erastamise kohta, kuigi olid kõigi nimetatud haldusaktide vastuvõtmisest teadlikud. Mingite objektiivsete takistuste olemasolu haldusaktide vaidlustamiseks kolmandate isikute poolt ei ole kohus tuvastanud. Tõendamata viiteid „tervislikele ja materiaalsetele põhjustele“ selliste takistustena käsitleda ei saa. Põhjendatud ei ole ka kolmandate isikute väited korralduste mittevaidlustamise kohta seoses maavalitsuse ja valla vahelise vaidluse tulemuste äraootamisega. Sellest saab järeldada, et protesti esitamise tegelikuks eesmärgiks on püüe maa tagastamise korralduse tühistamise kaudu kaitsta kolmandate isikute õigusi, mille kaitsmise võimaluse on nimetatud isikud oma kaebeõiguse mitteõigeaegse realiseerimise tõttu minetanud.
4. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole Saare talu nr A-17 kinnistul maa tagastamiseks ja ostueesõigusega erastamiseks Hanila Vallavalitsuse ega vallavolikogu poolt koostatud ja kehtestatud maakorralduskava ega läbi viidud maa ümberkruntimist. Seega ei ole nimetatud maakorralduskavaga seonduvad väited antud juhul asjassepuutuvad ning kohus neid ei analüüsi.
5. Väidetavad menetlus- ja vormivead haldusakti vastuvõtmisel ei anna alust akti tühistamiseks.

§ 58

näeb ette, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma 26.11.2001 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-53-01 märkinud, et sisuliselt õiguspärast haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti vormi- või menetlusnõudeid. Tõendatud ei ole protesti esitaja väide, et vallavalitsuse 18.09.1995 korraldus nr 343 on vastu võetud vallavanema ja vallasekretäri poolt ainuisikuliselt ning vallavalitsus kui kollegiaalne organ ei ole Saare talu nr A-17 maa tagastamist otsustanud. Kohtule esitatud 18.09.1995 protokolli nr 10 (tlk 13) päevakorrapunktist 4 nähtuvalt on vallavalitsuse istungil arutatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimusi. Protokollist ei nähtu küll otseselt Saare talu maa tagastamisega seonduvat arutelu, kuid ainuüksi asjaolu, et istungi 8 käiku kajastav protokoll võib olla osaliselt ebatäpne, ei saa olla sisult õiguspärase ja pädeva organi poolt vastuvõetud haldusakti tühistamise aluseks. Seega ei ole vaidlusalune haldusakt tühine tulenevalt

§ 62lg 2 p-st 3, kuna see on antud pädeva haldusorgani poolt.

1. Maa tagastamise toimiku esitamine katastripidajale enne seda, kui see esitati maavanemale, on käsitletav menetlusnõude rikkumisena, kuid see ei saanud mõjutada vaidlustatud haldusakti sisu.
2. Protesti esitaja väitest, et maavanema ettepanekut vallavalitsuse korralduste õigusaktidega kooskõlla viimise kohta ei vaadatud läbi vallavalitsuse istungil ja sellele on temale antud pädevust ületades andnud vastuse vallavanem A.Peksar ainuisikuliselt, ei selgu, millisele kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse sättele protesti esitaja tugineb. KOKS § 49 lg 1 järgi on vallavalitsuse juht vallavanem, kes esindab valitsust. KOKS § 50 lg 1 p 1 kohaselt korraldab vallavanem vallavalitsuse tööd ning p 4 järgi on vallavanema ülesandeks vallavalitsuse määrustele ja korraldustele ning teistele valitsuse dokumentidele allakirjutamine. Käesoleval juhul on vallavalitsus kui vallavanema juhtimisel tegutsev haldusorgan vaadanud läbi maavanema ettepaneku ja andnud selle kohta oma seisukoha, millele on alla kirjutanud vallavanem kui vallavalitsuse esindaja. KOKS-st ei tulene, et maavanema ettepanekut oleks pidanud arutama vallavalitsuse istungil.
3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Lääne maavanema protest tuleb jätta rahuldamata.
4. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hanila Vallavalitsus taotleb käesolevas asjas menetluskuludena õigusabikulude summas 34 060,70 krooni väljamõistmist Lääne maavanemalt vastavalt AB Pohla & Hallmägi poolt esitatud õigusabikulude nimekirjale ja kuludokumentidele. Riigikohtu halduskolleegium on 19.06.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-24-07 leidnud, et selleks, et õigustada halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Põhimõtteliselt sama seisukohta on kolleegium väljendanud korduvalt ka varem. Oma 5.10.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-05 märkis kolleegium, et haldusorganil ei ole halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine keelatud, ent sellisel juhul tuleb arvestada, et hoolimata kaebuse rahuldamata jätmisest ei pruugi kohus kaebajalt haldusorgani kasuks menetluskulusid välja mõista. Seega võib haldusorgan välist õigusabi küll kasutada, ent peab arvestama sellega, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral. Hanila Vallavalitsus osales käesoleva haldusasja menetluses seetõttu, et protestiti tema poolt vastuvõetud haldusaktid. Kohtule esitatud protestis palus Lääne maavanem tühistada Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 korralduse nr 343, 25.09.1996 korralduse nr 212 p 2 ja 09.03.1998 korralduse nr
5. Kohus leiab, et käesolev haldusasi ei väljunud Hanila Vallavalitsuse igapäevase põhitegevuse raamidest. Protestitud haldusaktid olid antud Hanila Vallavalitsuse poolt tema ühe funktsiooni – maareformiseadusest tulenevate ülesannete – täitmisel. Kuna protestitud haldusaktidest olid kaks haldusakti, so 25.09.1996 korralduse nr 212 p 2 ja 9.03.1998 korraldus nr 69 juba vallavalitsuse 1.12.2000 korraldusega nr 381 tühistatud, siis käis kohtumenetluses vaidlus ainult Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 korralduse nr 343 õiguspärasuse üle ning Lääne maavanema protestiõiguse üle selle haldusakti suhtes. Kohus leiab, et Hanila Vallavalitsus oleks pidanud enda esindamisega käesolevas haldusasjas ise toime tulema ja seetõttu ei ole Hanila Vallavalitsuse kasuks menetluskulude väljamõistmine Lääne Maavalitsuselt põhjendatud. Seetõttu tuleb Hanila Vallavalitsuse taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jätta rahuldamata. 9 Marion Vakker kohtunik 10