tulenevalt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas tähtust omavad asjaolud ja vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel.
lg 2 lähtuvalt uuritakse vaiet läbi vaadates dokumentaalseid tõendeid, kuulatakse ära asjast huvitatud isikute seletused ja ekspertide arvamused ning tunnistajate ütlused, vaadeldakse asitõendeid ja teostatakse paikvaatlusi.
lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Nimetatud sätetest ja eelkõige
sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt on haldusorganil õigus otsustada, milliseid asjaolusid on konkreetse haldusasja õigeks lahendamiseks vajalik välja selgitada ning milliseid tõendeid ja millises vormis tuleb selleks koguda. Seega oli Justiitsministeeriumil õigus otsustada ka selle üle, kas vaide esitaja kuulatakse ära suuliselt või on õige otsuse tegemiseks piisav, kui vaide esitajale antakse võimalus väljendada oma seisukohti kirjalikult. Murru Vangla toimingute õiguspärasuse ja otstarbekuse kontrollimiseks läbiviidud vaidemenetluses ei olnud vaidlust ümbrike andmisest keeldumisega seonduvate faktiliste asjaolude üle, vaid vaidlus puudutas vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade sätete tõlgendamist seoses kinnipeetava kirjavahetuse ja sõnumisaladuse kaitsega. Seetõttu nõustub kohus Justiitsministeeriumi seisukohaga (tl 70), et vaidlusaluse küsimuse iseloomust tulenevalt ei olnud vaide esitaja suuline ärakuulamine tingimata vajalik. Seega ei ole Justiitsministeerium kaebuse esitaja õigusi rikkunud. Avaldaja leiab, et tema õigus rikuti ka sellega, et vaideotsust ei toimetatud talle kätte venekeelsena. Vaidlust ei ole selle üle, et vaideotsus tehti eesti keeles ja avaldajal oli vangla kontaktisiku vahendusel võimalik sellest soovi korral saada suuline tõlge, kuid vaideotsuse kirjalikku tõlget Justiitsministeerium ega vangla kaebuse esitajale ei taganud.
lg 1 sätestab, et haldusmenetluse keel on eesti keel ja sama paragrahvi teise lõike kohaselt kasutatakse võõrkeeli keeleseaduses sätestatud korras. Keeleseaduse § 3 lg 1 kohaselt on riigiasutuste asjaajamiskeeleks eesti keel. Sama seaduse § 8 lg 1 sätestab, et kui riigiasutusele või kohalikule omavalitsusele esitatav avaldus, taotlus või muu dokument on 4 võõrkeelne, on asutusel õigus nõuda dokumendi esitajalt dokumendi tõlget eesti keelde ning nimetatud paragrahvi neljandast lõikest tulenevalt võivad eesti keelt mittevaldavad isikud suulises suhtlemises riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse teenistujate ning töötajatega, samuti notari, kohtutäituri ja vandetõlgi büroos poolte kokkuleppel kasutada ka võõrkeelt, mida need teenistujad või töötajad oskavad. Kui kokkulepet ei saavutata, suheldakse tõlgi vahendusel ning kulud katab eesti keelt mittevaldav isik, kui seadusega ei sätestata teisiti. Seega ei tulene haldusmenetluse seadusest ega keeleseadusest riigiasutuse kohustust viia haldusmenetlust läbi või vormistada haldusakte vene keeles või tagada menetlusosalisele riigi kulul menetlustoimingute või haldusaktide tõlkimine vene keelde. Ka juhul, kui isik suhtleb riigiasutusega tõlgi vahendusel, peab ta üldjuhul ise katma tõlkega seonduvad kulud. Ka vangistusseadus ega selle alusel antud õigusaktid ei näe ette Justiitsministeeriumi või vangla kohustust vormistada haldusakte vene keeles või tõlkida neid kinnipeetavate jaoks kirjalikult vene keelde. Justiitsministeeriumi selgituse kohaselt tagavad vanglad kontaktisikute vahendusel kinnipeetavale soovi korral vaideotsuse suulise tõlkimise vene keelde (tl 34, pöördel). Seega oli kaebuse esitajale tagatud võimalus vaideotsuse sisuga tutvuda. Kaebuse esitaja viitas küll kohtuistungil asjaolule, et suuline tõlge on moonutatud, kuid ei põhistanud oma seisukohta ega esitanud täpsemaid põhjendusi või tõendeid ka selle kohta, et ta sai antud juhul vaidlusalusest vaideotsusest moonutatud tõlke (tl 70). Justiitsministeerium selgitas ka seda, et kui kinnipeetav soovib lisaks suulisele tõlkele ka kirjalikku tõlget või ei soovi dokumendi sisu kontaktisikule avaldada, on tal võimalik kasutada tõlkebüroo teenuseid (tl 34, pöördel). Puuduvad andmed takistustest, mille tõttu ei olnud avaldajal võimalik pöörduda kirjaliku tõlke saamiseks tõlkebüroo poole. Kahtlust pole ka selles, et kaebuse esitaja oli tõlkebüroo teenuste kasutamise võimalusest ja tingimustest teadlik, sest andis kirjaliku nõusoleku vaide tõlkimiseks vene keelest eesti keelde enne vaide Justiitsministeeriumile esitamist (tl 44). Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et vaideotsuse väljastamata jätmine vene keeles ei olnud õigusvastane. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 tulenevalt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kuna Justiitsministeerium ei ole toiminud vaidemenetluse läbiviimisel, vaideotsuse tegemisel ja selle kättetoimetamisel õigusvastaselt, siis jääb rahuldamata ka nõue uue vaideotsuse tegemiseks ja vaideotsuse väljastamiseks kaebuse esitajale vene keeles. Enno Loonurm Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.