← Eesti

3-07-171/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Silvia Truman, Ene Randmäe Otsuse tegemise aeg ja koht 13. august 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-171 Haldusasi Lääne maavanema protest Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 korralduse nr 343, 25.09.1996 korralduse nr 212 p 2 ja 09.03.1998 korralduse nr 69 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 06.02.2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Lääne maavanema apellatsioonkaebus Menetlusosalised Protesti esitaja – Lääne maavanem Kirjalik menetlus Vastustaja – Hanila Vallavalitsus, esindaja v.adv Martin Männik Kolmandad isikud – Harry Soobard, Jaan Hindoalla ja Helmuth Vahter RESOLUTSIOON Jätta Lääne maavanema apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 06.02.2008 otsus muutmata. Menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. ÕVVTK Lääne maakonna komisjoni 31.03.1993 otsusega nr 35 loeti tõendatuks, et Saare talu Hanila vallas, pindalaga 26,48 ha, kuulus õigusvastaselt võõrandamise ajal Jaan Vahterile ning tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Helmuth Vahter. Õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamisnõudega koormatud maal paiknevad Harry Soobardile ja Jaan Hindoallale kuuluvad elamud. 3-07-171 Hanila Vallavalitsuse 17.08.1995 korraldusega nr 314 kinnitati ÕVVTK Lääne maakomisjoni otsuse nr 35 alusel J. Vahterile määratud õigusvastaselt võõrandatud mittetagastava maa (0,25 ha ja 0,27

  1. ha)maksumus summas 1747 krooni ja määrati H. Vahterile kompensatsioon maa eest. Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 korraldusega nr 362 otsustati kinnitada õigusvastaselt võõrandatud maa (0,16
  2. ha)maksumus summas 537 krooni. Vastavalt Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 korralduse nr 343 p-le 1 otsustati lõpetada maakasutus riigi tagavaramaast 0,6 ha, AS West maast 19,3 ha ja PKV Virtsu alajaama maast 0,2 ha suuruses ning tagastada see õigusjärgluse alusel H. Vahterile Virtsu alevikus vastavalt korraldusele lisatud plaanile. Korralduse p 2 kohaselt koosneb omandusse antav maa õigusvastaselt võõrandatud Saare talu kinnistust nr 16189 pindalaga 26,48 ha, millest tagastatakse 20,1 ha 30% metsamajanduslikuks ja 70% põllumajanduslikuks otstarbeks. Ülejäänud 6,38 ha asendatakse või kompenseeritakse maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 3 alusel. Tagastataval maal asuvad hooned kuuluvad H. Vahterile. Lääne Maavalitsuse 11.10.1995 kirjaga nr 258 informeeris Lääne maavanem Hanila Vallavalitsust, et maaprobleemide lahendamiseks Virtsu aleviku elanike ja endiste omanike vahel on võimalik moodustada Virtsu aleviku territooriumil komplektse hoonestusega ala. Hanila Vallavalitsuse 18.10.1995 korraldusega nr 370 otsustati peatada Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 korralduse nr 343 täitmine, kuni Hanila Vallavolikogu on otsustanud kooskõlas MaaRS § 7 lg-ga 4 Virtsu alevikus kompaktse hoonestusega ala(
  3. de)moodustamise küsimuse. Hanila Vallavalitsuse 25.09.1996 korralduse nr 212 p-ga 2 muudeti 18.09.1995 korralduse nr 343 p 2 ja sõnastati see järgmiselt: „Omandusse antav maa koosneb õigusvastaselt võõrandatud Saare A17 kinnistust pindalaga 26,48 ha, millest tagastatakse 20,1 ha 100% maatulundusmaaks (M 011). Ülejäänud 6,38 ha kompenseeritakse MaaRS § 6 lg 2 p 3 alusel“. Hanila Vallavolikogu 25.03.1997 otsusega nr 57 muudeti Hanila Vallavolikogu 30.04.1996 otsuse nr 141 p 1 ning Lääne maavanema 13.01.1998 korraldusega nr 3 kehtestati Hanila valla Virtsu aleviku, Kõmsi ja Vatla küla tiheasustusega ala. Hanila Vallavalitsuse 09.03.1998 korraldusega nr 69 täiendati 18.09.1995 korralduse nr 343 p 2 p-ga 2.1 järgmises sõnastuses: „2.1. Tagastatav maaüksus jaotub järgmisteks katastriüksusteks: maatükk I, suurusega 16,6 ha, asukoht Virtsu alevik, sihtotstarve 100% maatulundusmaa M 011, nimetus Saare, maatükk II, suurusega 3,5 ha, asukoht Virtsu alevik, sihtotstarve 100% maatulundusmaa M 011, nimetus puudub“. 27.03.1998 esitas Hanila Vallavalitsus Lääne Kinnistusametile avalduse Saare maaüksuse katastriüksuse kinnistamiseks. Lääne Maavalitsus esitas 20.05.1998 kirjaga nr 5-172 Lääne Maakohtule vastuväited Saare katastriüksuse kinnistamiseks. Lääne Maavalitsuse 01.10.1998 kirjaga nr 5-319 algatas Lääne maavanem järelevalve Hanila Vallavalitsuse korralduste nr 343, 212, 69 ja 370 suhtes ning korralduse nr 370 muutmise või kehtetuks tunnistamise osas. 21.12.1998 kohtuotsusega rahuldas kohtunikuabi kinnistamisavaldused vaidlusaluse katastriüksuse H. Vahteri omandina kinnistusraamatusse. ning kandis 2

(11)3-07-171 19.05.1999 kirjaga nr 12-1/2136-1 palus Maa-amet Hanila Vallavalitsusel saata Maa-ametile kõik dokumendid, mis seonduvad H. Soobardile maa ostueesõigusega erastamisega. Maa-amet asus oma 09.07.1999 kirjas nr 12-1/2136/2828 seisukohale, et H. Soobardil on õigus erastada kuni kaks hektarit maad, mille määrab maakorraldusnõudeid järgides kindlaks kohalik omavalitsus. Hanila Vallavalitsuse 01.12.2000 korralduse nr 381 p-ga 1 muudeti 18.09.1995 korralduse nr 343 punkte 1 ja 2 ning sõnastati need järgmiselt: „
  1. Lõpetada end. riigi maakasutusõigus Virtsu alevikus 19,79 ha suurusel maa-alal ning tagastada see Saare maaüksuse taastamiseks Helmuth Vahter’ile vastavalt plaanile.
  2. Omandisse antav maa koosneb õigusvastaselt võõrandatud Saare A17 kinnistust nr 16189 pindalaga 26,48 ha, millest tagastatakse 19,79 ha, arvestades MaaRS § 6 lg 1 nõudeid (+/8%). 6,38 ha on kompenseeritud Helmuth Vahter’ile MaaRS § 6 lg 2 p 3 alusel.“ Korralduse p-ga 2 tunnistati kehtetuks vallavalitsuse 25.09.1996 korralduse nr 212 p 2 ja 09.03.1998 korraldus nr
  3. Järelevalvemenetluses analüüsitud materjalide põhjal asus maavanem seisukohale, et Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 korraldus nr 343, 25.09.1996 korralduse nr 212 p 2 ja 09.03.1998 korraldus nr 69 ei ole kooskõlas MaaRS-ga ja selle rakendusaktidega ning tegi 07.11.2005 Hanila Vallavalitsusele ettepaneku nr 2.1-3/05/3246 haldusaktide õigusaktidega kooskõlla viimiseks. Hanila Vallavalitsus teatas 22.11.2005 kirjaga nr 5-1.3/1784, et vaidlustatud korraldused on vastu võetud selleks pädeva organi poolt ja on kooskõlas maareformi seaduse ja selle rakendusaktidega.
  4. Kuna Lääne maavanem leidis, et Hanila Vallavalitsus ei ole oma haldusakte 07.11.2005 ettepaneku nr 2.1-3/05/3246 alusel seadusega kooskõlla viinud, esitas maavanem 23.01.2007 Tallinna Halduskohtule protesti Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 korralduse nr 343, 25.09.1996 korralduse nr 212 p 2 ja 09.03.1998 korralduse nr 69 tühistamiseks. Protesti esitaja põhjendab oma taotlust järgmiselt: 1) Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 korraldus nr 343 on vastuolus MaaRS § 9 lg-ga 1 (01.01.1995 kuni 07.06.1996 kehtinud redaktsioonis), mille kohaselt väljaspool linna või alevi piire ei tagastata maad, millel asuvad teise füüsilise isiku hooned, elamu juures kuni kahe hektari ulatuses ja suvilate, aiamajade, tootmishoonete ning muude ehitiste juures käesoleva seaduse vastuvõtmise ajal kehtiva tähtajata maakasutuse piirides, kuid mitte rohkem kui ühe hektari ulatuses, kui õigustatud subjekt ja praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile. Õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamisnõudega koormatud maal paiknevad H. Soobardile ja J. Hindoallale kuuluvad elamud, mis on püstitatud õiguslikul alusel. Mõlema elamu omanikud on tähtaegselt esitanud avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks elamu juurde kahe hektari ulatuses. Erastamisavaldusi ei ole lahendatud kooskõlas MaaRS § 9 lg-ga
  5. 2) Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 istungi protokolli nr 10 p-st 4 nähtub, et vallavanem Arno Peksar on tutvustanud vallavalitsusele koos mitmete teiste maaüksuste tagastamise projektidega ka endise õigusvastaselt võõrandatud 26,48 ha suuruse Saare talu nr A-17 maa tagastamise korralduse projekti, kuid istungi protokollist ei nähtu, et vallavalitsus oleks otsustanud vastu võtta korralduse Saare talu nr A-17 maa 3
(11)3-07-171 tagastamise kohta. Projekti tutvustamist tuleb lugeda võrdväärseks mistahes muu informatsiooni edastamisega. Vaatamata sellele, et vallavalitsus ei otsustanud 18.09.1995 Saare talu nr A-17 maa tagastamist või mittetagastamist, on sama kuupäevaga vormistatud vallavanema ja vallasekretäri poolt allkirjastatud vallavalitsuse korraldus nr 343 „Virtsu aleviku Saare talu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“. 3) Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 49 järgi on kohaliku omavalitsuse täitevorgan ehk vallavalitsus kollegiaalne organ, mille töö vormiks on KOKS § 40 järgi istung, mis protokollitakse. KOKS § 50 lg 1 p 4 järgi on vallavanema ülesandeks vallavalitsuse määrustele ja korraldustele ning teistele vallavalitsuse dokumentidele allakirjutamine. Seadusega ei ole vallavanemale ega vallasekretärile antud õigust ainuisikuliselt otsustada vallavalitsuse kui kollegiaalse organi pädevusse antud küsimusi. Seega on vallavanem A. Peksar ja vallasekretär Vaike Viikberg ainuisikuliselt otsustanud küsimusi, mis on antud vallavalitsuse pädevusse. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 3 järgi on tegemist tühise haldusaktiga, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. 4) Saare maaüksuse tagastamise toimiku materjalidest nähtub, et väidetavalt on endisel õigusvastaselt võõrandatud Saare talu nr A-17 kinnistul Hanila Vallavalitsuse initsiatiivil maa tagastamiseks ja ostueesõigusega erastamiseks koostatud maakorralduskava, mis võib olla koostatud enne 01.07.1995 ja mida maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektid H. Soobard ja J. Hindoalla heaks ei kiitnud. Tegemist on seadusevastaselt koostatud maakorralduskavaga, kuna maakorraldusseaduse (MaaKS) § 32 lg 1 (kuni 22.07.1995 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et maakorralduspiirkonna määrab riigi maakorraldusasutus kohaliku omavalitsuse ettepanekul. Maakorralduse läbiviija on kohalik omavalitsus või tema poolt volitatud isik vastavalt MaaKS §-le
  1. Hanila Vallavalitsus on ületanud temale antud pädevust, kuna seadusega ei olnud kohalikul omavalitsusel õigust otsustada maakorralduspiirkonna määramist ja viia läbi ümberkruntimist ilma vastava riigiorgani otsuseta. 5) Saare talu nr A-17 maaüksuse tagastamise toimikus oleva katastriüksuse toimiku kontroll-lehe järgi esitati toimik Maa-ameti Lääne Maakatastrile maaüksuse riiklikus maakatastris registreerimiseks esmakordselt 22.08.
  2. Kohaliku omavalitsuse ametnikud on Saare maaüksuse tagastamismenetluses teadlikult rikkunud Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ kuni 30.10.1998 kehtinud punktide 53, 56 ja 62 ja kehtiva redaktsiooni punkti 62 nõudeid, mis sätestasid, et valla- või linnavalitsus esitab maa tagastamise toimiku ja katastritoimiku koos riigi maakatastrile esitatava katastriüksuse registreerimise avaldusega kümne päeva jooksul tagastamiskorralduse tegemise päevast arvates maavanemale, kes kontrollib maa tagastamise toimiku materjale ja maa tagastamise korralduse vastavust õigusaktidele. Kui maa tagastamise toimik on vormistatud nõuetekohaselt, edastatakse katastritoimik katastripidajale tagastatud katastriüksuse maakatastris registreerimiseks. Hanila Vallavalitsuse ametnikel puudus pädevus esitada Saare maaüksuse toimikut riiklikus maakatastris registreerimiseks, kuna see ülesanne on pandud maavanemale. Seadusevastase tegevusega on kohaliku omavalitsuse ametnikud suutnud vältida maa tagastamise toimiku materjalide ja maa tagastamise korralduse õigusaktidele vastavuse kontrollimist. 4
(11)3-07-171 6) Maavanema ettepanekut vallavalitsuse korralduste õigusaktidega vastavusse viimiseks ei ole läbi vaadatud vallavalitsuse istungil, vaid sellele on ainuisikuliselt ja oma pädevust ületades andnud vastuse vallavanem A. Peksar. Sellist tegevust ja samas ka tegevusetust on Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg 4 järgi ainuvõimalik käsitleda haldusaktide seadusega või muu õigusaktiga kooskõlla viimisest keeldumisena. 7) Rikutud on õigustatud isiku õigust heale haldusele, kuna Hanila Vallavalitsus on käitunud vastuolus hea haldustavaga. Vallavalitsus ja valla ametnikud on vääralt menetlenud maa ostueesõigusega erastamist ja õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist ning tegemist on olnud oluliste menetlusvigadega, mis kogumis on viinud õigusvastaste haldusaktide andmisele. 3. Vastustaja Hanila Vallavalitsus palus protest rahuldamata jätta. Vastustaja põhjendused olid järgmised: 1) Protesti esitaja on viivitanud protesti esitamisega ebamõistlikult. Käesoleva halduskohtumenetluse esemeks olevad haldusaktid võeti vastu enam kui kümme aastat tagasi ning protesti esitaja asus teostama järelevalvet vastustaja haldusaktide üle üheksa aastat tagasi. Protesti esitaja tegi vastustajale ettepaneku väidetavalt õigusvastaste haldusaktide tühistamiseks alles 2005.aasta novembris. 2) Protesti esitaja poolt protestitud haldusaktid on täidetud ja maa tagastamine on lõpule viidud. Protesti esitaja ei ole märkinud, milles seisneb käesoleval juhul väidetav ülekaalukas avalik huvi protesti esitamiseks ja milline on protesti esitamise eesmärk. Sisuliselt esindab protesti esitaja käesolevas kohtumenetluses kolmandate isikute H. Soobardi ja J. Hindoalla huve, kelle jaoks on ammu (enam kui kümme aastat tagasi) möödunud tähtaeg halduskohtusse pöördumiseks väidetavalt nende õigusi rikkuvate haldusaktide tühistamiseks. Vaidlus selle üle, et nimetatud isikud olid kõnealustest haldusaktidest teadlikud, puudub. Kolmas isik H. Vahter on uskunud vaidlusaluste haldusaktide kehtivusse ligikaudu kümme aastat, mistõttu ei ole neid haldusakte võimalik enam tühistada. 3) Väidetavad vead haldusaktide vastuvõtmisel ei anna alust haldusaktide tühistamiseks. Vallavanem ega vallasekretär ei ole protestitud haldusakte vastu võtnud ainuisikuliselt. Kohtule esitatud protokollidest nähtub, et enne haldusaktide vastuvõtmist toimus vallavalitsuses arutelu ja aktide vastuvõtmine otsustati vallavalitsuse poolt kollegiaalselt istungil. Protokollidest nähtub, kes konkreetselt viibis vastaval vallavalitsuse istungil. Pelgalt asjaolu, et istungi käiku kajastav protokoll võib olla osaliselt ebatäpne või oleks võinud olla täpsem, ei ole sisuliselt õiguspärase ja pädeva organi poolt vastuvõetud haldusakti tühistamise aluseks. 4) KOKS § 49 lg 1 näeb ette, et vallavalitsuse juht on vallavanem. Hanila Vallavalitsus kui haldusorgan on vaadanud läbi protesti esitaja ettepanekud ning kujundanud selle suhtes seisukoha, mille on allkirjastanud vallavanem Hanila Vallavalitsuse kui haldusorgani esindajana. Seadusest ei tulene, et vastustaja seisukohta oleks pidanud arutama vallavalitsuse istungil. 5) Protesti esitaja väide, et vaidlustatud haldusaktid ei ole kooskõlas MaaRS-ga ja selle rakendusaktidega, on paljasõnaline. Protestis ei ole põhjendatud, millist omandireformi reguleerivat õigusakti ja selle sätet vastustaja rikkus ja kuidas on see kaasa toonud väidetavalt ebaõige haldusakti vastuvõtmise. Iseenesest õige on protesti esitaja 5
(11)3-07-171 seisukoht, et H. Soobardil ja J. Hindoallal on õigus maa ostueesõigusega erastamiseks, kuid seda mitte ilmtingimata kahe hektari ulatuses. Vastustaja on määranud H. Soobardile ja J. Hindoallale õiguspäraselt erastamisele kuuluva maa suuruse ja nimetatud isikud ei ole vastavaid eelhaldusakte vaidlustanud. 6) Protesti esitaja väited maakorralduskava kehtestamise kohta on ainetud, kuna maakorralduspiirkonna määramist ja ümberkruntimiskava kinnitamist ei ole Hanila Vallavalitsus ega Hanila Vallavolikogu otsustanud. 7) Hanila Vallavalitsuse 01.12.2000 korraldusega nr 381 otsustati muuta vallavalitsuse 18.09.1995 korralduse nr 343 p 1 ja 2 ning tunnistati kehtetuks vallavalitsuse 09.03.1998 korraldus nr 69 ja 25.09.1996 korralduse nr 212 p 2, kuid seda mitte seoses Lääne maavanema järelevalvemenetlusega. Protesti esitaja ei ole nimetatud asjaolu protesti esitamisel arvestanud, mistõttu protest rajaneb osaliselt vääral arusaamal kehtivatest haldusaktidest.
  1. Kolmandad isikud J. Hindoalla ja H. Soobard toetavad Lääne maavanema esitatud protesti.
  2. Tallinna Halduskohtu 21.01.2008 kohtuistungil loobus Lääne maavanem Hanila Vallavalitsuse 25.09.1996 korralduse nr 212 p 2 ja 09.03.1998 korralduse nr 69 tühistamise nõudest ning jäi vaid 18.09.1995 korralduse nr 343 tühistamise nõude juurde.
  3. Tallinna Halduskohtu 06.02.2008 otsusega lõpetati Lääne maavanema protesti menetlus Hanila Vallavalitsuse 25.09.1996 korralduse nr 212 p 2 ja 09.03.1998 korralduse nr 69 tühistamise nõudes ning jäeti rahuldamata protest Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 korralduse nr 343 tühistamise nõudes. Kohtu põhjendused olid järgmised: 1) Käesoleva kohtumenetluse esemeks olev haldusakt on võetud vastu enam kui kaksteist aastat tagasi. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et Lääne maavanem on käesoleval juhul protesti esitamisega põhjendamatult viivitanud. Mida kauem on protesti esitamisega viivitatud, seda kaalukam peab olema selle esitamise põhjus ning seda rohkem tuleb protestitava haldusakti tühistamise otsustamisel arvestada õiguskindluse põhimõtetele tuginevaid vastuväiteid. Käesoleval juhul on protestitava haldusakti andmise ja järelevalve alustamise vahel pikk ajaline vahe, mille jooksul on kehtinud haldusakti adressaadi H. Vahteri jaoks soodus otsustus temale õigusvastaselt võõrandatud Saare talu maaüksuse tagastamise kohta. Haldusakti adressaat on alates temale soodsa haldusakti andmisest arvestanud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega. Ta on kantud kinnistusregistrisse maa omanikuna ning on sellest tulenevalt eeldatavalt muutnud oma elukorraldust. Haldusakti adressaadil on põhjendatud huvi vaidlustatud korralduse kehtima jäämiseks. Seda üles kaaluvat avalikku huvi haldusakti tühistamiseks esitatud protestist ei nähtu. Haldusakti tühistamine rikuks haldusakti adressaadi õiguspärast ootust ning oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Isegi kui lugeda protest põhjendatuks, tuleb haldusakt jätta tühistamata õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete kohaldumise tõttu. 2) Protesti esitaja väide korralduse nr 343 vastuolu kohta MaaRS § 9 lg-ga 1 ei ole põhjendatud. Korralduse nr 343 andmise ajal kehtinud MaaRS § 9 lg 1 redaktsioon ei näinud ette maa tagastamata jätmist ning ostueesõigusega erastamist elamu juurde kõikidel juhtudel tingimata kahe hektari ulatuses, vaid „… kuni kahe hektari ulatuses“, millele viitab otseselt ka sätte enda sõnastus. Seega ei tähendanud maa 6
(11)3-07-171 ostueesõigusega erastamise avalduste esitamine H. Soobardi ja J. Hindoalla poolt veel seda, et maa erastatakse neile avaldustes soovitud ulatuses. 3) H. Soobardil ja J. Hindoallal kui erastamise taotlejatel oli piiridega mittenõustumise korral õigus piiriettepanek ettenähtud korras vaidlustada, mida nad aga teinud ei ole. Samuti ei ole kolmandad isikud vaidlustanud vallavalitsuse korraldusi H.Vahterile maa tagastamise kohta ega neile maa ostueesõigusega erastamise kohta, kuigi olid kõigi nimetatud haldusaktide vastuvõtmisest teadlikud. Mingite objektiivsete takistuste olemasolu haldusaktide vaidlustamiseks kolmandate isikute poolt ei ole kohus tuvastanud. Protesti esitamise tegelikuks eesmärgiks on püüe maa tagastamise korralduse tühistamise kaudu kaitsta kolmandate isikute õigusi, mille kaitsmise võimaluse on nimetatud isikud oma kaebeõiguse mitteõigeaegse realiseerimise tõttu minetanud. 4) Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole Saare talu nr A-17 kinnistul maa tagastamiseks ja ostueesõigusega erastamiseks Hanila Vallavalitsuse ega vallavolikogu poolt koostatud ja kehtestatud maakorralduskava ega läbi viidud maa ümberkruntimist, mistõttu ei ole nimetatud maakorralduskavaga seonduvad väited antud juhul asjassepuutuvad ning kohus jätab need analüüsimata. 5) Väidetavad menetlus- ja vormivead haldusakti vastuvõtmisel ei anna alust akti tühistamiseks. Tõendatud ei ole protesti esitaja väide, et vallavalitsuse 18.09.1995 korraldus nr 343 on vastu võetud vallavanema ja vallasekretäri poolt ainuisikuliselt ning vallavalitsus kui kollegiaalne organ ei ole Saare talu nr A-17 maa tagastamist otsustanud. 18.09.1995 protokolli nr 10 päevakorrapunktist 4 nähtuvalt on vallavalitsuse istungil arutatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimusi. Protokollist ei nähtu otseselt Saare talu maa tagastamisega seonduvat arutelu, kuid ainuüksi asjaolu, et istungi käiku kajastav protokoll võib olla osaliselt ebatäpne, ei saa olla sisult õiguspärase ja pädeva organi poolt vastuvõetud haldusakti tühistamise aluseks. 6) Maa tagastamise toimiku esitamine katastripidajale enne seda, kui see esitati maavanemale, on käsitletav menetlusnõude rikkumisena, kuid see ei saanud mõjutada vaidlustatud haldusakti sisu. 7) Protesti esitaja väitest, et maavanema ettepanekut vallavalitsuse korralduste õigusaktidega kooskõlla viimise kohta ei vaadatud läbi vallavalitsuse istungil ja sellele on temale antud pädevust ületades andnud vastuse vallavanem A. Peksar ainuisikuliselt, ei selgu, millisele kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse sättele protesti esitaja tugineb. KOKS-st ei tulene, et maavanema ettepanekut oleks pidanud arutama vallavalitsuse istungil. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. Lääne maavanema apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 06.02.2008 otsusele palutakse tühistada halduskohtu otsus ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga MaaRS § 9 lg 1 osas, kuna nimetatud sätte eesmärgiks ja mõtteks oli ja on kogu aeg olnud anda kuni kahe hektari maa erastamise 7
(11)3-07-171 võimalus tagastamise nõudega koormatud maal asuvate ehitiste omanikele. Seadusandja oli sunnitud andma täpsema õigusliku regulatsiooni õigusnormi ebaõige kohaldamisega seoses. 2) Halduskohus on eksinud MaaRS § 2 sätestatud maareformi eesmärkide osas kaitsta nende isikute huve, kes on oma elukorralduse tegemisel lähtunud senisest maakorraldusest. 3) Kohus on ebaõigesti kohaldanud HMS §-des 64 – 70 õiguspärase ootuse ja usalduse kaitseks kehtestatud põhimõtteid. Halduskohtumenetluses ei saa olla ega teha erisusi selleks, et ebaõiglus jääks lõpmata ajaks kehtima. Ei oma mingit tähtsust asjaolu, millal riiklikku järelevalvet teostav institutsioon protesti kohaliku omavalitsusüksuse haldusakti tühistamiseks esitas. 4) Halduskohus ei saanud väita, et Hanila Vallavalitsuse ega vallavolikogu poolt koostatud ja kehtestatud maakorralduskavaga seonduvad väited ei puutu antud juhul asjasse ja kohus neid ei analüüsi. Kohus on asjas kogutud tõenditega vastuolus asunud seisukohale, et haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole endisel Saare talu nr A-17 kinnistul maa tagastamiseks ja ostueesõigusega erastamiseks kehtestatud maakorralduskava ega läbi viidud maa ümberkruntimist. Halduskohtu istungil võeti asja materjalide juurde maakorralduskava, mis pärineb õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise toimikust. 5) Halduskohtumenetluses ei ole tuvastatud ega asjas tõenditega kinnitamist leidnud kohtuotsuse p-s 25 sätestatud tegevuskirjeldused. J. Hindoalla ja H. Soobard on kogu aeg vastu seisnud maa tagastamisele maakorralduskavaga sätestatud ulatuses ja piirides. Halduskohtu seisukoht vallavalitsuse nn vastava ametiisiku poolt erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku esitamise kohta kaasatud isikutele on teoreetiline. 6) Kohus on asunud ekslikule seisukohale, et menetlus- ja vormivead haldusakti vastuvõtmisel ei anna alust akti tühistamiseks. Vastustaja on Saare maaüksuse tagastamismenetluses rikkunud teadlikult Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ kuni 30.10.1998 kehtinud p-de 53, 56 ja 62 ning kehtiva redaktsiooni p 62 nõudeid. Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega, kuna järelevalvet teostavalt institutsioonilt on tema tahte vastaselt võetud õigus teha otsustusi õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamismenetluses. Halduskohtu viide Riigikohtu lahendile ei ole asjakohane. 7) Asjas on tõendamist leidnud protesti esitaja väide, et vallavalitsuse 18.09.1995 korraldus nr 343 on vastu võetud vallavanema ja vallasekretäri poolt ainuisikuliselt ning vallavalitsus kui kollegiaalne organ ei ole Saare talu nr A-17 maa tagastamist otsustanud. Vallavalitsuse korralduse nr 343 näol on tegemist tühise haldusaktiga HMS § 62 lg 2 p 3 mõttes. 8) Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega ei saa arvestada, kuna kolmas isik oli teadlik tema kasuks tehtud haldusakti õigusvastasusest. 8. Vastustaja Hanila Vallavalitsus palub oma kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele jätta Lääne maavanema apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja märgib oma vastuses, et Tallinna Halduskohus on leidnud õigesti, et õiguspärane ootus välistaks ka põhjendatud protesti rahuldamise ning Hanila Vallavalitsus ei eksinud MaaRS § 9 lg 1 8
(11)3-07-171 tõlgendamisel. Samuti leiab vastustaja, et apellandi viited väidetavale maakorralduskavale on sisutühjad. Tallinna Halduskohus leidis õigesti, et protesti esitamise tegelikuks eesmärgiks on püüe maa tagastamise korralduse tühistamise kaudu kaitsta kolmandate isikute õigusi, mille kaitsmise võimaluse on nimetatud isikud oma kaebeõiguse mitteõigeaegse realiseerimise tõttu minetanud. Vastustaja leiab, et selline käitumine kujutab endast Lääne maavanema poolt lubamatut protsessiõiguse kuritarvitamist. Samuti on Tallinna Halduskohus leidnud õigesti, et Hanila Vallavalitsuse koosoleku protokoll võib olla osaliselt ebatäpne, kuid see ei saa olla õiguspärase ja pädeva haldusorgani poolt vastuvõetud haldusakti tühistamise aluseks ning et vaidlustatud haldusakt ei ole tühine HMS § 62 lg 2 p 3 mõttes. Ka on Tallinna Halduskohus õigesti märkinud, et muud Lääne maavanema poolt osundatud väidetavad menetlus- ja norminõuete rikkumised ei saanud mõjutada asja otsustamist HMS § 58 mõttes.
  1. Kolmandad isikud J. Hindoalla ja H. Soobard toetavad Lääne maavanema apellatsioonkaebust ning leiavad, et Tallinna Halduskohtu 06.02.2008 otsus tuleb tühistada. Kolmas isik H. Vahter ei ole Lääne maavanema apellatsioonkaebuse osas oma seisukohta ringkonnakohtule esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kohtuliku kontrolli esemeks on Hanila Vallavalitsuse 18.09.1995 korraldus nr 343 redaktsioonis, mis nähtub Hanila Vallavalitsuse 01.12.2000 korraldusest nr 381: „
  3. Lõpetada end. riigi maakasutusõigus Virtsu alevikus 19,79 ha suurusel maa-alal ning tagastada see Saare maaüksuse taastamiseks Helmuth Vahter’ile vastavalt plaanile.
  4. Omandisse antav maa koosneb õigusvastaselt võõrandatud Saare A17 kinnistust nr 16189 pindalaga 26,48 ha, millest tagastatakse 19,79 ha, arvestades MaaRS § 6 lg 1 nõudeid (+/8%). 6,38 ha on kompenseeritud Helmuth Vahter’ile MaaRS § 6 lg 2 p 3 alusel.“ Korralduse p-ga 2 tunnistati kehtetuks vallavalitsuse 25.09.1996 korralduse nr 212 p 2 ja 09.03.1998 korraldus nr
  5. Vaidlusalune katastriüksus on kantud H. Vahteri omandina kinnistusraamatusse 21.12.
  7. Õigusnormid ei kehtesta maavanemale tähtaegasid, mille jooksul ta peab oma järelevalvemenetluse alustama ja lõpetama. Eeltoodu ei tähenda, et maavanemale ei laiene hea halduse põhimõttest tulenev kohustus tegutseda mõistliku aja jooksul. Arvestades, et vaidlustatud haldusakt oli protesti esitamise hetkeks kehtinud enam kui 11 aastat, tekivad põhjendatud kahtlused, et maavanem ei ole tegutsenud piisavalt efektiivselt. Maavanem tegi esimese pöördumise korraldusega nr 343 seoses juba kuu pärast selle haldusakti andmist. Kuna vastustaja ise muutis vahepeal vaidlusalust haldusakti ning teatud perioodil oli haldusakti täitmine peatatud, ei saa järelevalvemenetluse alustamist alles
  8. aastal pidada ebamõistlikuks viivituseks. Ettepanek viia haldusakt õigusaktidega kooskõlla tehti aga alles 07.11.2005 ning pärast vastustajalt 22.11.2005 keelduva vastuse saamist, pöördus maavanem protestiga halduskohtusse 18.01.
  9. Ringkonnakohus leiab, et maavanem ei ole tegutsenud mõistliku aja jooksul. Kuna protestiga halduskohtusse pöördumine ei ole tähtajaga piiratud, tuleb esitatud protesti sisuliselt menetleda, kuid järelevalvemenetluse pikkust tuleb arvestada vaidlustatud haldusakti tühistamise võimalikkuse hindamisel. Seega ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga, et mingit tähtsust ei oma, millal riiklikku järelevalvet teostav institutsioon protesti esitas. 9
(11)3-07-171
  1. Protesti esitaja on apellatsioonkaebuses leidnud, et halduskohus on HMS § 64-70 ebaõigesti kohaldanud ning halduskohtumenetluses ei saa olla ega teha erisusi selleks, et ebaõiglus jääks lõpmata ajaks kehtima. Ringkonnakohus märgib, et kaebemenetluse korras tavapärase, 30-päevase tähtaja jooksul kohtusse pöördudes ei saa isikud, keda vaidlustatud haldusakt soodustab, tugineda õiguskindluse argumendile (HMS § 67 lg 4 p 1). Samas tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada usalduse kaitsega protesti esitamisel olukorras, kus haldusakt on kehtinud pikka aega ning järelevalvemenetlus ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. Protestimenetlus on spetsiifiline seetõttu, et siin ei pöörduta kohtusse oma subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid protesti esitamist kasutatakse seadusega ettenähtud juhtudel, kui riikliku järelevalve teostamine ei ole muude vahendite abil olnud edukas. Ringkonnakohus leiab, et protesti esitaja peab protestiõiguse kasutamist otsustama kaalutlusõiguse teel. Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg 4 ei kohusta maavanemat järelevalvemenetlust alustama ega protestiga kohtusse pöörduma. Ringkonnakohtu hinnangul peab vastava kaalutlusõiguse kohaldamine toimuma sarnaselt HMS § 64 lg-le 3, so maavanem peab muuhulgas arvestama, kui kaua on konkreetne haldusakt kehtinud ning milline on olnud haldusakti mõju. Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 punkti 1 kohaselt esindab maavanem maakonnas riigi huve ning hoolitseb maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest. Nii peaks maavanema põhieesmärk ka järelevalve läbiviimisel, sh MaaRS § 15 lg 3 rakendamisel olema eelkõige nimetatud ülesande täitmise tagamine, mitte aga õiguskantslerile sarnase ombudsmani funktsiooni täitmine.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et isegi eeldusel, et korraldus nr 343 on õigusvastane, ei saa seda enam tühistada õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtete kohaldumise tõttu. Arvestades, et vaidlusalused maad tagastati H. Vahterile
  3. aastal ning kanti kinnistusraamatusse
  4. aastal, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et eeldatavasti on H. Vahter oma elukorraldust muutnud. Soodsa haldusakti mõju elukorraldusele ei pea olema üheselt nähtav. Vaidlusalune kinnisasi on kuulunud H. Vahteri omandisse peaaegu 10 aastat. Ainuüksi sellest asjaolust piisab järeldamaks, et H. Vahter ja tema järeltulijad on oma elukorralduses arvestanud vaidlusaluse vara olemasoluga. Märke kandmine kinnistusraamatusse ei mõjuta H. Vahteri õiguspärast ootust. Märke eesmärgiks on ära hoida uute heausksete omanike tekkimine. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milles seisneb avalik huvi haldusakti tühistamiseks. Kolmandate isikute, so erastamise õigustatud subjektide huvid on korraldusega, juhul kui see osutub õigusvastaseks, kindlasti oluliselt riivatud. Samas märgib ringkonnakohus, et kolmandad isikud on oma õiguste kaitsel kasutanud ebaefektiivseid vahendeid, lootes üksnes maavanema järelevalve tulemuslikkusele ning jättes oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumata. Kõike eeltoodut arvestades, leiab ringkonnakohus, et H. Vahteri usalduse kaitse väärib antud juhul enam kaitset.
  5. Apellatsioonkaebuses on leitud, et usalduse kaitsega ei saa arvestada, sest H. Vahter oli teadlik haldusakti õigusvastasusest. Täpsemaid põhjendusi toodud ei ole. 10
(11)3-07-171 Ringkonnakohus leiab, et arvestades, et vaidlus käib õigusnormi tõlgendamise üle, kusjuures vastustaja on järjepidevalt oma tõlgenduse juurde jäänud ning halduskohus vastava tõlgendusega nõustunud, ei saa väita, et H. Vahter pidi aru saama, et maa tagastamine toimus õigusvastaselt.
  1. Lähtuvalt eeltoodust jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks hakata hindama vaidlusaluse korralduse õiguspärasust, sest kontrolli tulemusest sõltumata haldusakt tühistamisele ei kuuluks.
  2. Vastustaja on esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse punktis 31 toodud põhjendustega, miks menetluskulud hüvitamisele ei kuulu (vastustaja oleks pidanud enda esindamisega ise toime tulema) ning jätab seetõttu taotluse rahuldamata. Kaire Pikamäe Silvia Truman Ene Randmäe 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.