3-06-730/1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number 3-06-730 Otsuse kuupäev

2. 2006.a. Kohus Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja Kohtunik Enno Loonurm Haldusasi OÜ M (avaldaja) kaebus Pärnu Linnavolikogu (vastustaja) 16.03.2006.a. otsuse nr 29 tühistamise nõudes Kohtuistungi toimumise aeg 12.06.2006.a. Kohtuistungil osalesid Avaldaja juhatuse liige Ülo Vunk ja esindaja adv. Ants Laretei ning Karin Pärmann vastustaja esindajana Resolutsioon: Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6). Protsessiosalistel on õigus esitada 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest Tallinna Ringkonnakohtule otsuse teinud halduskohtu kaudu apellatsioonkaebus. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 20.06.2006.a. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule eelnevalt kümne päeva jooksul kirjalikult teatada. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik. Teadet ei ole vaja esitada kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 23.12.2005.a. teatab Pärnu Linnavalitsus OÜ-le M sundvõõrandamise taotluse esitamise kavatsusest (t.l. 12). 16.01.2006.a. vastab avaldaja linnavalitsuse eelnimetatud kirjale ja esitab omapoolsed ettepanekud (t.l. 13). 2 16.03.2006.a. võttis Pärnu Linnavolikogu vastu otsuse nr 29 (vaidlustatud haldusakt), mille esimese punktiga otsustati sundvõõrandada Pärnu linnas, Papiniidu tn 17a asuv ehitis Pärnu linnale (t.l. 16-18). 17.04.2006.a. esitas avaldaja halduskohtusse kaebuse Pärnu Linnavolikogu 16.03.2006.a. otsuse nr 29 „Ehitise Papiniidu tn 17a sundvõõrandamine“ tühistamise nõudes (t.l. 1-4). Tallinna Halduskohtu 08.05.2006.a. määrusega võeti kaebus menetlusse (t.l. 25). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Kaebuse esitajale kuulub alates 14.02.2002.a. ehitis (ladu) asukohaga Papiniidu 17a, Pärnus. Ehitise juurde on antud kasutada 2517 m2 suurune maatükk (teenindusmaa). Ehitise ostmise järgselt esitas OÜ M 21.02.2002.a. Pärnu Linnavalitsusele avalduse teenindusmaa ostueesõigusega erastamiseks, kuid see avaldus on seni lahendamata. Maa-alale, mille hulka kuulub ka ehitise teenindusmaa, kehtestati Pärnu Linnavolikogu 21.02.2002.a. otsusega nr 10 detailplaneering, mis muuhulgas näeb ette ka ehitise lammutamise. See tuleks aga tühistada, sest detailplaneeringu alternatiivina on Pärnu linn näinud ette võimaluse ehitada Suur-Jõe tänava ristumine Papiniidu tänavaga välja nii, et ehitis säilib. Nimetatud asjaolu on tõendatud 03.05.2004.a. koostatud ehitusloa väljastamise käskkirjaga nr 4-22.2-2/103 (t.l. 8), projekti kooskõlastuslehega (t.l. 9-10) ja selle alusel koostatud ja ellu viidud OÜ K tööga 03205-GE (vastav väljavõte - t.l. 11). Vastustaja on sundvõõrandamise kavatsusest teatanud, kuid avaldaja leiab, et sundvõõrandamine ei ole tingimata vajalik ning kavandatav tee võib olla kolmerealine ja paikneda alal, millel ei asu ehitisi. Projekti koostajate hinnangul (t.l. 14) on kaebuse esitaja poolt pakutud lahendus (ehitada Suur-Jõe tänava pikendus kolmerealisena alale, kus ei ole ehitisi) võimalik. Vaidlustatud otsusest nähtub, et volikogu ei ole kaebuse esitaja ettepanekut sisuliselt käsitlenud ja ettepaneku sobimatust ei ole vaidlustatud haldusaktis ka kuidagi põhjendatud. Konstateeringut ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks. Planeerimisseaduse § 27 lg 1 kohaselt võib detailplaneeringu kehtetuks tunnistada juhul, kui kohalik omavalitsus soovib selle elluviimisest loobuda. Tellides Suur-Jõe tänava pikenduse projektlahenduse, mis erineb 21.02.2002.a. detailplaneeringus pakutust, on Pärnu linn sisuliselt otsustanud loobuda 21.02.2002.a. planeeringu elluviimisest, mistõttu see detailplaneering tuleb kehtetuks tunnistada ja koostada uus, mis arvestab kõiki asjaolusid, sealhulgas ka otsust Via Baltica trassi asukoha muutmisest ja kõigi 21.02.2002.a. planeeringu alal majanduslikku huvi omavate isikute õigusi. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg 3 sätestab, et sundvõõrandamine ei ole lubatud juhul, kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta. Kaebuse esitaja on juhtinud vastustaja tähelepanu sellele, et eesmärk (Suur-Jõe tänava pikenduse väljaehitamine) on saavutatav ilma ehitist sundvõõrandamata. 3 Haldusmenetluse seaduse § 3 lg 2 kohaselt peab haldusakt olema seatud eesmärgi suhtes kohane, vajalik ja proportsionaalne. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas kaalutlusõiguse eesmärgiga, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg 3 kohustab kohalikku omavalitsust iga sundvõõrandamise juhtumi korral kaaluma, kas eesmärki, mida taotletakse, on võimalik saavutada ka ilma sundvõõrandamiseta. Käesoleval juhul ei ole vastustaja üldse kaalunud kas Suur-Jõe tänava pikendust oleks võimalik välja ehitada ilma ehitist sundvõõrandamata. Võimalikke alternatiive ei ole kaalutud. Vaidlustatud haldusakt on vastuolus kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg-ga 3 ning ei ole seetõttu õiguspärane. Avaldaja taotleb Pärnu Linnavolikogu 16.03.2006.a. otsuse nr 29 (ehitise Papiniidu tn 17a sundvõõrandamine) tühistamist. VASTUSTAJA SEISUKOHT Pärnu Linnavolikogu 19.04.2001.a. otsusega nr 27 kehtestati Papiniidu tänava, Lao tänava ja Suur-Jõe tänava perspektiivne pikenduse vahelise kvartali edelapoolse osa detailplaneeringu (kehtestatud Pärnu Linnavolikogu 16.04.1998.a. otsusega nr 9) Lao tänav 3, Lao tänav 8a, Suur-Jõe 64 ja Papiniidu 13 kruntide ehitusõiguse muutmine (detailplaneering). Planeering pidi leidma ka lahenduse perspektiivse Suur-Jõe tänava pikenduse läbimurdeks Papiniidu tänavale, mis arvestaks tulevikus liiklusintensiivsuse kasvuga. Detailplaneeringu seletuskirja punktis 4.2 (kruntimine ja krundi sihtotstarve - t.l. 41) on märgitud, et seoses Suur-Jõe tänava läbimurde planeerimisega puudub T OÜ-l võimalus kinnistu moodustamiseks planeeritaval territooriumil. Seletuskirja punktis 2.4 on toodud olemasoleva hoonestuse iseloomustus (t.l. 39) ja selles on märgitud, et planeeringu koostamise perioodiks on säilinud mõningad laohooned, millel puudub kasutamisfunktsioon ja need kavatsetakse lammutada. Pärnu Linnavolikogu 20.09.2001.a. määrusega nr 26 „Pärnu linna üldplaneering 2001-2005“ kehtestati linna üldplaneering aastateks 2001-2005 (t.l. 47). Üldplaneeringu kohaselt kavandatakse Suur-Jõe tänav pikendada Papiniidu tänavani. Üldplaneeringu punkti 4.
3. kohaselt on üldplaneeringu realiseerimiseks vajalikud sundvõõrandamised, mis nähakse ette detailplaneeringuga (t.l. 53). Pärnu Linnavolikogu 21.02.2002.a. otsusega nr 10 on kehtestatud Riia mnt, Papiniidu tänava ja Suur-Jõe tänava perspektiivse pikenduse vahele jääva maa-ala detailplaneering (t.l. 54). Ka nimetatud detailplaneering näeb ette, et planeeringuala ühendus Pärnu linna tänavavõrguga lahendatakse Riia mnt ja perspektiivse Suur-Jõe tänava pikenduse kaudu. Planeeritava tänava pikenduse alla jääv hoone (Papiniidu 17a) kuulub detailplaneeringu kohaselt lammutamisele. Väide, mille kohaselt Pärnu Linnavolikogu 21.02.2002.a. otsusega nr 10 kehtestatud detailplaneering, kuulub tühistamisele – on eksitav. Teeseaduse § 17 sätestab, et tee ehitamiseks ettenähtud maa-ala planeering koostatakse planeerimisseaduse kohaselt ja tee ehitamise eesmärk on muuta liiklemine ohutumaks, suurendada tee läbilaskevõimet ja seega soodustada transiitliiklust, parandada keskkonnaseisundit või soodustada piirkonna arengut. Tee ehitamise tulemus on uus tee, tee klassi muutumine, uus ristmik või lisarada. Need küsimused leidsid ka detailplaneeringus lahenduse. Teeseaduse § 21 lg 8 p-i 1 kohaselt on tee 4 ehitusloa väljastamise aluseks detailplaneeringu ja projekteerimisnõuete kohane teeprojekt. Seadus ei näe ette võimalust ehitada tee välja alternatiivvariandina nagu seda nimetab avaldaja, sest selliselt ehitatud avalikule teele ei väljastata kasutusluba. Alternatiivse lahenduse all peab avaldaja silmas K poolt koostatud Riia mnt ja Papiniidu tänavate rekonstrueerimise (lõigus Tarapita sissesõit kuni Energia tänava ristmik) tehnilise projekti (t.l. 59) alusel esialgset foori ristmiku lahendit. Projektikohast Suur-Jõe tänava pikenduse väljaehitamist ei olnud võimalik
4. aastal realiseerida, sest linna eelarves ei olnud ettenähtud rahalisi vahendeid Suur-Jõe tänava pikenduse väljaehitamiseks ega Papiniidu 17a hoone sundvõõrandamiseks. Arutusel oli tõesti Suur-Jõe tänava nn I etapi võimalik väljaehitamine (ajutine juurdepääsutee) juhul kui ehitust oleks finantseerinud hoonestaja. Selle tulemusena oleks Suur-Jõe tänava pikendus ehitatud välja osaliselt lammutatava ehitise ja Papiniidu 19 kinnistu vahelisele maa-alale. Nimetatud lahendusele esitasid koheselt vastuväited Papiniidu 17 asuv aktsiaselts T ja Papiniidu 19 asuv osaühing P. Viimane juhtis oma kirjades põhjendatult tähelepanu asjaolule, et seni, kuni kehtivat planeeringut ei ole muudetud, on seadusevastane projekteerida ja alustada nn ajutiste ristmike-teede rajamisega. Samuti mainiti, et liiklusprobleemid lahendaks ainult Suur-Jõe tänava pikenduse väljaehitamine ja et planeeringu realiseerimata jätmine rikub otseselt nende õigusi, sest nemad on arendanud oma tegevust lähtudes detailplaneeringust (t.l. 69-71). Projekti seletuskirjast (t.l. 63-64) nähtub, et kaubanduskeskuse rajamine eeldas igal juhul Papiniidu tänavalt kaubanduskeskusesse sisse- ja väljasõiduks neljakülgse fooriristmiku rajamist vastavalt projekti perspektiivsele liiklusskeemile. Kaubanduskeskuse rajamise käigus ehitati välja küll fooriristmik, kuid ei ehitatud välja Suur-Jõe tänava pikendust, isegi mitte detailplaneeringus sätestatust väiksemas mahus nagu väidab avaldaja. Koos fooriristmikuga lahendati juurdepääs Papiniidu 17 kinnistule, mida kaebuse esitaja nimetab ekslikult Suur-Jõe tänava väljaehitamise alternatiivvariandiks. Väljaehitatud juurdepääs Papiniidu 17 kinnistule asub tervikuna Papiniidu 17 kinnistu piirides ning ühendus Suur-Jõe tänavaga puudub. Seega on kaebuse esitaja ekslikult märkinud, et detailplaneering on realiseeritud osaliselt, millega on leitud alternatiivne lahendus Suur-Jõe tänava väljaehitamisele. Selle lahendusega oli AS Statoil nõus tingimusel, et see on ajutine lahendus Suur-Jõe tänava läbimurde valmimiseni. Vastav märkus on nii projekti joonisel (t.l. 72) kui ka projekti kooskõlastuslehel (t.l. 62). Avalik huvi Suur-Jõe tänava väljaehitamiseks kaalub üles vaidlusaluse laohoone säilimise ehk kaebuse esitaja subjektiivsed huvid. Pärnu linna seisukohad ja tegevus Papiniidu 17a kinnistu otstarbe suhtes on olnud kogu aeg ühesugused. Hoone tuleb väljaehitatava Suur-Jõe tänava tõttu lammutada. Seetõttu ei ole saanud avaldajal tekkida ka õiguspärast ootust, et muudetakse üldplaneeringut, detailplaneeringuid ja Suur-Jõe tänava pikendus ehitatakse välja planeeritust väiksemas mahus. Kaebuse esitajal ei ole olnud ka vastuväiteid üldplaneeringus sätestatud tegevuste kohta Suur-Jõe tänava pikenduse väljaehitamisel. Oluline on märkida, et hoone kunagine omanik OÜ T ei esitanud planeeringutele vastuväiteid. Ka avaldaja ei ole vastavat detailplaneeringut vaidlustanud. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Käesoleval juhul on vaidlustatud Pärnu Linnavolikogu (edaspidi ka volikogu või linnavolikogu) 16.03.2006.a. otsust nr 29, millega volikogu otsustas sundvõõrandada osaühingule M kuuluva Papiniidu tänav 17a asuva ehitise (t.l. 16-18). 5 Vaidlustatud haldusakti preambulas on viidatud planeerimisseaduse §-le 31, mille kohaselt võidakse kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu elluviimiseks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamist kinnisasja sundvõõrandamise seaduses ettenähtud alustel ja korras. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg 1 p-s 7 on sätestatud, et kinnisasja- ja lähtuvalt nimetatud seaduse §-st 48 ka ehitist - võib üldistes huvides sundvõõrandada avalikult kasutatava tee (riigimaantee ja kohaliku tee, välja arvatud talitee), avaliku raudtee ja väljaku ehitamiseks või omandamiseks. Teeseaduse § 4 lg 1 kohaselt on kohalik tee avalikuks teeks ning sama seaduse § 51 sätestab, et kohalik tee on valla- või linnavolikogu otsuse alusel kohaliku liikluse korraldamiseks rajatud kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee ning kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee. Lähtuvalt kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg 1 p-st 7 ei võinud kinnisasja sundvõõrandada talitee ehitamiseks, kuid teisi kohaliku liikluse korraldamiseks ettenähtud teid on võimalik eelviidatud regulatsiooni alusel sundvõõrandada, kui selleks on tarvidus ning teisiti ei oleks eesmärk saavutatav. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg 3 kohaselt ei ole sundvõõrandamine lubatud, kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisaja omandamiseta. Avaldaja põhiväide taandubki sellele, et tänavat (ristmik) saab rajada ka selliselt, et hoone jääks alles (Vt kaebuse p 8, t.l. 2 ja kohtuistungi protokoll, t.l. 81). Avaldaja leiab, et 17-meetrisest vahemaast, mis eraldab vaidlusalust hoonet ja Statoil’i kinnistu piiri – peaks neljarealise tee ehitamiseks piisama ning hoonet ei oleks vaja lammutada (Vt joonis, t.l. 11 ja kohtuistungi protokoll, t.l. 83). Vastustaja omakorda lähtub tee-ehitusprojektist ja detailplaneeringul baseeruvast liiklusskeemist ning juhib tähelepanu asjaolule, et 19.04.2001.a. detailplaneeringu lisas 2 (t.l. 46) on Papiniidu 17a hoone tähistatud joonisel vastavate tingmärkidega, mille kohaselt tuleb objekt lammutada. Vastustaja osundab ka nimetatud detailplaneeringu seletuskirja punktile 2.4., millest nähtub, et „T“ OÜ laohoone kavatsetakse lammutada (t.l. 39) ning sama seletuskirja punktile 4.2., kus on märgitud, et seoses Suur-Jõe tänava läbimurde planeerimisega puudub T OÜ-l (vastustaja seletusest nähtub, et Papiniidu 17a hoone eelmine omanik oli OÜ T ja selle väite osas ei ole vaidlust olnud) võimalus kinnistu moodustamiseks planeeritaval territooriumil (t.l. 41). Pärnu Linnavolikogu 21.02.2002.a. otsusega nr 10 kehtestatud detailplaneeringu liiklusskeemi joonisest (t.l. 58) ja selle tingmärkidest võib samuti järeldada, et Papiniidu 17a ehitis on kavatsetud lammutada. Sundvõõrandamise vajadusele ja selle võimalikule tekkimisele on viidatud ka linna üldplaneeringus (t.l. 53), mis eeldas täpsemat reguleerimist detailplaneeringu tasandil. Sellest järeldub, et hoone sundvõõrandamine ja lammutamine üldplaneeringuga vastuolus ei ole. Avaldajale on teatatud ka sundvõõrandamise taotluse esitamise kavatsusest. Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 10 lg 2 kohaselt tuleb kinnisasja (ka ehitis) omanikule tagada õigus tutvuda kavatsetava ehitise ideekavandiga ja vastava eelprojekti või ehitusprojektiga ning antud juhul on võimaldatud osaühingul M detailplaneeringuga ja ehitusprojektiga tutvuda (t.l. 12). Seega on sundvõõrandamine õigusaktidega kooskõlas, kuid hinnata tuleb avaldaja poolt tõstatatud eesmärgipärasuse küsimust ehk seda, kas neljarealist teed oleks võimalik ehitada ilma hoonet lammutamata. Siinkohal tuleb aga nõustuda vastustaja seisukohaga, et lähtuda tuleb vastavatest planeeringutest ja projektidest (kohtuistungi protokoll, t.l. 83, lõpus). Eesmärgi hindamine on kaalutluslik otsustus, kuid planeeringudprojektid eeldavadki seda, et kõiki vajalikke asjaolusid on piisavalt kaalutud. Antud juhul ei ole alust vastupidisele seisukohale asuda, sest haldusasja materjalist ei nähtu, et hoone allesjätmine peaks olema ilmselge ning tegemist oleks kuidagi kunstlikult tõstatatud 6 küsimusega. Teema on olnud linnaametnikele teada juba vähemalt
5. aastast (vaidlustatud haldusaktis on viide volikogu poolt 16.04.1998.a. kehtestatud planeeringule). Vastustaja juhib ühtlasi tähelepanu, et linna seisukohad ja tegevus Papiniidu 17a kinnistu otstarbe suhtes on olnud kogu aeg ühesugused, mille kohaselt kuulub hoone väljaehitatava Suur-Jõe tänava tõttu lammutamisele. Samuti märgib vastustaja oma seletuses, et OÜ T (varasem omanik) ei ole planeeringuid vaidlustanud ning ka avaldaja ei ole Pärnu Linnavolikogu 21.02.2002.a. otsusega nr 10 kehtestatud detailplaneeringut vaidlustanud (t.l. 34, keskel). Seoses eelnimetatuga ei saa eeldada, et volikogu ei olnud küsimuseasetusest ega ka avaldaja poolt taotletavast (alternatiiv)lahendusest teadlik. Pärnu Linnavolikogu 16.03.2006.a. otsuses nr 29 on selgitatud, et Suur-Jõe tänava pikenduse ehitamine ilma Papiniidu 17a hoonet lammutamata ei ole võimalik. Kuigi seda aspekti ei ole vaidlustatud haldusaktis pikemalt motiveeritud, ei saa teha ka sellist järeldust, et volikogul ei olnud teema- ja sellega seonduvad asjaolud teada. Vastustaja esindaja väitis kohtuistungil, et volikogule oli esitatud vastava otsuse eelnõu (3-l lehel), eelnõu juurde kuuluv seletuskiri (2-l lehel), joonised ja teemaga seonduv kirjavahetus, kuid volikogu liikmetel küsimusi ei tekkinud (kohtuistungi protokoll, t.l. 82). Ka eelnõu seletuskirjas on lause, et OÜ M ettepanek, mille kohaselt võiks tee tulla projektijärgsest kitsam ja mis annaks võimaluse hoone säilitada – ei ole põhjendatud (t.l. 20). Seega ei saa eeldada, et volikogu ei kaalunud küsimust piisava tähelepanuga. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et Pärnu Linnavolikogu on kasutanud talle kinnisasja sundvõõrandamise seadusega antud õigust ehitise võõrandamiseks lähtuvalt üldistest huvidest, vaidlustatavas haldusaktis olulisi kaalutlusvigu ei esine ning seega tuleb jätta kaebus rahuldamata. Kohtukulude küsimus HKMS § 93 lg 1 sätestab, et poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Käesolevas vaidluses kohtukulud väljamõistmisele ei kuulu, sest vastustaja ei ole sellekohast taotlust esitanud (kohtuistungi protokoll, t.l. 84). Enno Loonurm Kohtunik