Hageja leidis, et korteriomand aadressil XXXTallinnas on abikaasade ühisvara, mis oli soetatud abielu kestel. Samuti arvas hageja, et ühisvara jagamise kokkulepe on tehing Võlaõigusseaduse § 8 mõttes. Ühisvara jagamise kokkulepe vorminõuet perekonnaseadus ei sätesta. Hagiavalduse kohaselt hageja palus tunnistada korteriomand aadressil XXXTallinnas (registriosa nr XXX), turuväärtusega 1 300 000 krooni ühisvaraks, mis oli soetatud abielu kestel. Peale selle palus hageja jagada ühisvara võrdsetes osades: 1.Jätta kostja LŠi omandisse korteriomand aadressil XXXTallinnas 2.Välja mõista kostjalt hageja kasuks kompensatsiooni enamsaadud vara arvel summas 650 000 krooni. Pärast kostja kirjaliku seisukohaga tutvumist esitas hageja täiendava seisukoha kostja vastuse osas hagiavaldusele, kinnitades, et osaku eest 150 000 krooni tasuti tõepoolest kostja ema Ljudmilla Tänava poolt
lg 2 määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist. Hageja esitas ühisvara jagamise nõude pärast abielu lahutamist. Hageja viitas Riigikohtu otsusele 3-2-1-47-05, mille kohaselt „seaduse mõttes on ühisvara jagamise aeg nõude menetlemine esimese astme kohtus (
lg 5)“; 2) Hagi esitati kohtule menetlemiseks seetõttu, et kostja keeldus tunnistamast hageja kui korteriomandi kaasomaniku õigusi ning tasuma temale hüvitist. Seetõttu pöördus hageja oma õiguse kaitseks kohtusse nõudega tunnistada korteriomand abikaasade ühisvaraks ning soovis selle jagamist võrdsetes osades (TsMS § 3 lg 1,
Hageja soovis jätta korteriomand asukohaga XXXTallinnas kostja omandisse ning välja mõista temalt rahalise hüvitise, lähtudes hagiavalduse esitamise ajal kehtinud vara turuhinnast. Seejuures hageja ei vaidlustanud kostja poolt menetluse kestel esitatud vara maksumust 1 210 000 krooni, võttes selliselt omaks korteri hinna. Käesoleva ajani elab hageja kostjaga samas korteris, kuid pärast ühisvara jagamist on ta valmis lahkuma sellest eluruumist. Hageja nimetas kostja väiteid sellest, et nende vahel oli suuline kokkulepe kostja poolt hagejale hüvitisena 70 000 krooni maksmise kohta, alusetuks ning meelevaldseks. Hageja jäi oma nõude juurde ja palus tunnistada korteriomand, aadressil XXXTallinnas (registriosa XXX), turuväärtusega 1 210 000 krooni, ning milline oli soetatud abielu kestel, ühisvaraks. Samuti palus hageja jagada ühisvara võrdsetes osades, jättes kostja LŠi omandisse korteriomand aadressil XXXTallinnas ja mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitise enamsaadud vara arvel summas 605 000 krooni. Samuti palus hageja välja mõista kostjalt menetluskulud, mida hageja põhistas järgmiselt: Vastavalt TsMS § 164 lg 1 hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus võib jagada kulud erinevalt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kulude selline jaotus ei oleks õiglane. Hageja kinnitas, et ka kostja on tunnistanud, et poolte vahel oli tõepoolest kokkulepe hagejale korteri eest hüvitise väljamaksmise osas juhul, kui ta nõustub vabatahtlikult abielu lahutamisega. Kuid hüvitise summa oli kostja poolt oluliselt vähendatud ning kuni käesoleva ajani väljamaksmata, millega seoses oligi hageja sunnitud kohtusse pöörduma ning kandma menetluskulusid, mis koosnesid riigilõivu ja õigusabi osutamise eest tasumises. Võttes arvesse eeltoodut, palus hageja kohut hagi rahuldamise korral välja mõista menetluskulud kostjalt. Hageja arvates kostja väide selle kohta, et kostja on võtnud pangast laenu korteri tagatisega ja järelikult kinnisvara väärtus on vähenenud, on alusetu ja ebaseaduslik. Kostja võttis enda -3- Tsiviiltoimik 2-06-10220 peale kohustuse panga ees pärast abielu lahutamist, ning hüpoteek summas 325 000 krooni on seatud kosja sellele osale varast, mis kuulub talle seaduse järgi ega saa olla takistuseks ühisvara jagamiseks. Kostja seisukoht ja selle põhjendus Oma vastuses hagiavaldusele kinnitas kostja, et ta hagi ei tunnista ning leidis, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja leidis, et ei ole õige, et hageja palub tunnistada korteriomandi poolte ühisvaraks, mis oli soetatud abielu kestel, vaatamata sellele, et tegelikult abielusuhete lõppemise ja abielu lahutamise hetkel ei olnud kumbki abikaasadest korteriomandi omanik. Kooskõlas
Hagiavalduses esitatud asjaoludest võttis kostja õigeks ega vaidlustanud, et poolte abielu sõlmiti XXX.a. ja lahutatud XXX.a ja et abielu kestel (XXX) soetasid pooled osaku EÜ-s „J ” eesmärgiga omandada edaspidi korter aadressiga XXXTallinnas, kusjuures osaku väärtuseks hinnati 250 000 krooni, millest 150 000 krooni tasuti ülekandega XXX aastal kostja arveldusarvelt nr. XXXXXXXXXXXXX Hansapangas osaku müüjale TV, 100 000 krooni pidi kostja tasuma kuni 2005 aasta detsembrikuuni AAS-le, kuna XXX aastal AAS ja kostja vahel oli sõlmitud vara ostu-müügileping nr XXX eesmärgiga saada laenu 100 000 krooni osaku ostuhinna tasumiseks. Kostja kinnitas, et enne abielu lahutamist, juhindudes
lg 3, saavutasid pooled suulise kokkuleppe, et pärast liisingu tasumist ja korteriomandi kostja nimele vormistamist tasub kostja hagejale hüvitist 70 000 krooni.
Arutades nimetatud kokkulepet leppisid pooled kokku, et ei vormista saavutatud kokkulepet kirjalikult, kuna abielu ajal soetati osak, mis oli vallasvara ja pooltele oli teada, et osaku jagamiseks piisab hageja ja kostja suulisest kokkuleppest. Abielu lahutamisel avaldasid hageja ja kostja, et neil ei ole teineteisele materiaalseid pretensioone ja erimeelsusi ühise lapse ülalpidamise ja elukoha osas. 28.12.2005 aastal sai kostja korteriomandi omanikuks. Pärast korteriomandi vormistamist kostja nimele avaldas hageja kostjale, et teda ei rahulda enne abielu lahutamist saavutatud kokkulepe ja hageja soovib saada kompensatsiooni ½ ulatuses korteriomandi väärtusest selle eest, et abielu ajal maksti tema pangarvelt liisingumakseid AAS-le. Kostja selgitas hagejale, et liisingumaksete ülekandmise fakt AAS-le hageja pangarvelt ei muuda hageja ja kostja vahel enne abielulahutust saavutatud ühisvara jagamise kokkulepet. Abielu kestel sai kostja palka sularahas, hageja aga sai oma palga pangaülekandega oma pangarvele. Hageja ja kostja kartsid, et kostja võib unustada õigeaegselt kanda oma pangarvele raha ja liisingumakse kuupäeval võib pangarvel olla vähem raha, kui makseks on vaja ja see võib tuua kaasa viivise arvestamise. Liisingumaksete õigeaegseks tasumiseks leppisid pooled kokku, et hageja sõlmib otsekorralduse liisingumaksete tasumiseks tema pangarvelt, aga kõik ülejäänud maksed tasutakse kostja palgarahast. Sellisel moel toimus abielu ajal poolte ühine majapidamine. Pärast hagiavalduse koopia saamist sai kostjale teatavaks, et hageja on arvanud poolte ühisvara hulka ka need 150 000 krooni, millised kostja tasus XXX aastal osaku müüjale. 150 000 krooni tasuti osaku müüjale mitte hageja ja kostja ühisest, s.o. perekonna eelarvest, vaid rahaliste vahendite arvelt, millised kinkis kostjale tema ema Ljudmilla Tänav. -4- Tsiviiltoimik 2-06-10220 Hagiavaldusest on kostja järeldanud, et hageja mäletab, et XXX aastal kandis kostja oma pangarvelt osaku müüja pangarvele 150 000 krooni, märkides maksekorralduse selgitusse korteri ostuks. Kostja leidis, et kirjeldades ülaltoodud fakti hagiavalduses ei teatanud hageja kohtule asjaolusid, mis omavad olulist tähtsust otsuse tegemisel käesolevas tsiviilasjas ja on järgmised: Kuni detsembrini 2000 aasta elasid hageja ja kostja hageja vanemate korteris. Hageja ja kostja sissetulekud ei lubanud soetada oma elamispinda, koguda raha ega muretseda elamispinda liisingu või laenu abil, kuna puudus vajalik summa omafinantseeringuks, kuivõrd krediidiasutused nõudsid, et omafinantseeringu suurus oleks vähemalt 10% vara ostuhinnast. 18.12.2000 aastal kostja ema LTmüüs talle kuuluva korteri aadressiga XXXTallinnas ja korteri müügist saadud rahast 190 000 krooni kinkis oma tütrele (st kostjale). Nimetatud fakti kinnitab Tallinna notari Jaan Hargi (notariaalregistri nr.XXX) poolt tõendatud lepingu p 2.1. Kostja kinnitas, et XXX. a teostas kostja makse summas 150 000 krooni kostja emalt kingiks saadud rahast. Nimetatud fakte kinnitab kostja pangakonto väljavõte. Korteriomand aadressil XXXTallinnas (registriosa nr XXX) ei ole poolte ühisvara ning see ei ole soetatud poolte abielu kestel. Abielu hageja ja kostja vahel lahutati XXX.a, aga korteriomand aadressil XXXTallinnas (registriosa nr XXX) omandati kostja poolt 28.12.2005.a. Nimetatud faktidest on kostja arvates näha, et korteriomand ei olnud soetatud poolte abielu kestel. Kooskõlas
lg 1, ei ole korteriomand hageja ja kostja ühisvara ega kuulu kostja arvates seetõttu jagamisele. Kostja vaidles vastu hagiavalduses hageja poolt väljendatud arvamusele korteriomandi hinna suhtes (so 1 300 000 krooni). Eesmärgiga teha täpsem korteri turuhinna määramine, tellis kostja kinnisvarabüroost 1 Partner kinnisvara uue hindamisakti, millele vastavalt on korteri hind seisuga 05.06.2006. a 1 210 000 krooni. Kostja, tuginedes
lg 1, mille kohaselt abielu kestel kinke teel omandatud vara on abikaasade lahusvara, leidis, et osak EÜ-s „J ” hinnaga 250 000 krooni osteti osaku müüjalt 60% ulatuses kostja lahusvara arvelt (150 000 krooni 250 000 kroonist on 60%). Kostja, tuginedes
lg 1 ja lg 3 ning VÕS § 76 lg 1 leidis, et ta on kohustatud maksma hagejale 70 000 krooni, mis vastab hageja ja kostja vahel enne abielulahutust saavutatud kokkuleppele. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning kohtukulud jätta hageja kanda. Pärast eelistungit täiendas kostja oma varasemat vastust hagiavaldusele järgmiselt:
lg 2 sätte kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Abielu lahutati XXX.a ja selle päeva seisuga korter asukohaga XXXei kuulunud poolte ühisvara hulka. Selle hulka samuti ei kuulunud ka korteri osak, kuna korteri /vallasvara/, osaku õigustatud omanikuks 2112.2000.a vara ostu- müügi eellepingu nr. XXX p.1.2.2 ja 4.7 sätete järgi oli AAS, kes alates 19.12.2000.a. oli EÜ „J ” /hiljem KÜ „J ”/ liikmeks vastuvõetud. Isegi hageja poolt esitatud hagiavalduses uueks osaomanikuks oli nimetatud AAS Selline kasutuslepingu tõlgendamine tuleneb VÕS § 361 sättest. Nimetatud lepingu p.1.2.1 sätte kohaselt kasutasid pooled korterit üürilepingu alusel, mille järgi omanikuks (st üürileandjaks) kuni 28.12.2005.a. oli AAS ja pooled olid seal üürnikud. Seega abielu lõppemisel vaidlusolev korter ega eelpool nimetatud osak polnud poolte ühisvara ja seetõttu ei kuulu jagamisele. Vastavalt
lg 1 sättele abielupoolte ühisvaraks tunnistatakse abielu kestel abikaasade poolt omandatud vara.
lg 1 kohaselt peale abielusuhete lõpetamist XXX.a on 28.12.2005.a ostu- -5- Tsiviiltoimik 2-06-10220 müügilepinguga omandatud vara igal juhul kostja lahusvara. Seisuga XXX.a. hagejal puudus samuti varaline õigus vaidlusolevale korterile, kuna kehtis eelpool nimetatud liisinguleping. AÕS § 56 lg 1 sätestab, et kui isik omandab tehinguga kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse tema kohta kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged. Järelikult, kinnistusraamatusse tehtud kanne kostja kui korteriomandi ainuomaniku kohta on õige ja kostja oli õigustatud korteriomandit käsutama ilma hageja nõusolekuta. Seda kinnitab ka kostja poolt Hansapangaga 07.02.2006.a sõlmitud laenuleping nr. 06- 013144-EV ja sellele kaasnev 08.02.2006.a hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping /registris nr.548/. Kostjal oli ainuomanikuna täielik õigus korteriomandi üle, sest viimatinimetatud leping oli notari poolt tõestatud ilma, et oleks peetud vajalikuks hagejalt nõusolekut küsida. Vastavalt
lg 2 esimesele lausele abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara kokkuleppel. Seega tehingud registrisse kantava varaga nõuavad teise abikaasa nõusolekut, mis tuleneb
Teiste sõnadega, kui vaidlusalune korteriomand oleks poolte ühisvara, siis eelpool nimetatud tehingu teostamiseks notar oleks nõudnud hagejalt vastavat nõusolekut, kuna notar on kohustatud eelnevalt kontrollima, kas lepingu objektile ei ole teistel isikutel õigusi ja kohustusi. Sellises olukorras hageja nõue seadusepäraselt koormatud kinnisvara suhtes on suunatud mitte üksnes kostja, vaid ka nimetatud laenuandja, hüpoteegipidaja varaliste huvide vastu. Alates 14.02.
Need on põhimõtteliselt erinevad mõisted. Ei sa ju abielusuhete lõppemise aja seisuga ühisvara puudumisel seda jagada ja veel enam, selle väärtust kindlaks määrata. Käesolevas kohtumenetluses puudub kostja arvates vaidlus ühisvara väärtuse kindlaksmääramise aja kohta. Kostja arvates vaidlus seisneb poolte abielusuhete lõppemise aja seisuga (XXX.a) nendel ühisvara olemasolu kohta. Vaidlusalune korter polnud soetatud poolte abielu kestel ja tulenevalt
lg 1 sättele ei saanud kuuluda abikaasade ühisvara hulka, kuna nende abielu lõpetamise aja seisuga kumbki pooltest polnud selle vallasasja omanik. Järelikult antud korteriomand ei ole tekkinud ühe või teise abikaasa omandis oleva vallasasja baasil. Ei osak EÜ- s "J " ega vaidlusalune korter vallasasjana polnud kunagi registreeritud hageja või kostja nimele. Kostja kinnitas, et põhistab oma seisukohta lepingutega, mis olid notarite poolt tõestatud ilma, et notar oleks pidanud vajalikuks küsida hageja nõusolekut. Näiteks, hüpoteegi seadmine korteriomandile (asjaõigusleping) vastavalt AÕS § 120 lg 1 nõuab võõrandaja ja omandaja notariaalselt tõestatud kokkulepet kinnisoomandi koormamise kohta. -6- Tsiviiltoimik 2-06-10220 Liisingulepingu sõlmimisel suurem osa liisingu üldsummast (250 000 krooni), 150 000 krooni, oli tegelikult kingitud kostjale notariaalselt tõestatud lepingu alusel tema ema Ljudmila Tänava poolt (ostumüügilepingu p 2.1), kes sellisel viisil sisuliselt investeeris oma raha, mis oli saadud peale oma korteri müümist selleks, et edaspidi kasutada korterit koos tütrega, mis oligi tema peamine huvi. Ka hageja oli tunnistanud seda fakti, et suurem osa võetud liisingust (so 60%) oli tegelikult tasutud LŠi ema poolt, kes VÕS § 361 mõttes samuti oli liisinguvõtja. Arvestades eelpool nimetatud asjaolusid, enne abielu lahutamist kostja pakkus hagejale välja maksta rahaline hüvitus notari poolt tõestatud abieluvaralepingu sõlmimisega (
). Hageja oli selle ettepanekuga põhimõtteliselt nõus, kuid vastava lepingu vormistamisest notari juures siiski keeldus. Sellise poolte suulise kokkulepe alusel nende abielu lahutus oligi vormistatud mitte kohtus, vaid perekonnaseisuametis. Pooled sellega kinnitasid omavahelise varalise vaidluse puudumist. Kuna seisuga XXX.a vaidlusaluse korteri kui vallasasja omanikuks oli AAS, siis poolte ühisvaraks olid üksnes selle ajani osaliselt ühisest rahast tasutud summad. Kostja on leidnud, et hageja esindaja katse siduda ostu-müügi eellepingut nr. 05499 ja 28.12.2005.a. sõlmitud korteriomandi ostumüügilepingut ja sellega kinnitada hageja õigusi, on väär järgmistel põhjustel: esimene leping oli liisinguleping, mille objektiks oli EÜ osamaks, mis oli väljaostetud AAS poolt. Selle lepingu alusel kostja perekonnaliikmetel sh tema emal, oli tekkinud üksnes vaidlusoleva korteri kasutusõigus, mis on tõendatud AAS-ga sõlmitud üürilepingutega. Kuid 28.12.2005.a. korteriomandi ostumüügi lepingu alusel kostjal aga oli tekkinud omaniku õigus, mis oli ka notariaalselt tõestatud ja tema nimi kantud kinnistusraamatusse. Seaduse kohaselt viimane leping pidi olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis ning samas vormis pidi olema tõestatud ka eelleping (VÕS § 33 lg 2). Kuna tehingu vormi eellepingu sõlmimisel ei olnud järgitud, siis ka seetõttu ei saa neid lepinguid otseselt siduda ja veel enam nimetatud eellepingu alusel nõuda vaidlusoleva korteri tunnistamist poolte ühisvaraks (TSÜS § 83 lg 1). Poolte seisukohad kohtus Kohtuistungil 27.09.2006 jäi hageja oma nõude juurde, paludes tunnistada vaidlusalune korter ühisvaraks, jätta see kostjale ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kompensatsioon enamsaadud vara arvelt. 2005.a suvel, mil kostja tegi ettepaneku lahutada abielu, lepppisid pooled omavahel kokku, et hageja nõustub lahutusega, samuti sellega, et pärast viimase osamakse tasumist vormistatakse korteriomand kostja nimele ja kostja maksab hagejale hüvitist. Kõik osamaksed, välja arvatud kõige esimene, tasus AAS-le hageja, ka need, mis tuli tasuda pärast abielulahutust. Kostja eitas niisuguse kokkuleppe olemasolu ja kinnitas, et abielu jooksul maksti korteri osamakse müüjale 150 000 krooni, kulutades selleks kostja emalt kingitusena saadud raha ning see ei olnud ühisvara, vaid kostja lahusvara. Vastav kinkeleping olevat vormistatud kirjalikult. Kostja viitas 18.12.2000 sõlmitud lepingu p-le 2.
) § 14 lg 1 on ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara.
lg 2 kohaselt võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Vastavalt
lg 1 abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.
lg 1 kohaselt abikaasadel on võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada. § 17 lg 2 kohaselt abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara kokkuleppel. Kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse ühisvara valdamise või kasutamise üle kohus abikaasa nõudel.
lg 1 kohaselt võib ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda.
lg 2 kohaselt, kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.
lg 3 sätestab, et abikaasad jagavad ühisvara kokkuleppel.
lg 5 kehtestab, et vaidluse korral jagab kohus ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel.
lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks.
lg 2 kohaselt kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; 2) kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; 4) kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.
lg 3 alusel abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena.
lg 4 kehtestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Eelpool kirjeldatud tõenditest (p 1 ja p 2) selgub, et pooled abiellusid XXX ja lahutasid abielu XXX. Eelpool kirjeldatud tõenditest nähtub, et poolte vahel ei ole vaidlust ja seega on nende omaksvõtuga tõendatud, et abielu kestel sõlmis üks abikaasadest (kostja) teise abikaasa (hageja) teadmisel ja heakskiidul eellepingu AAS-ga, kes nagu p 13 kirjeldatud tõendist ilmneb, oli astunud 19.12.2000 elamuühistu „J “ liikmeks, omandades EÜ „J “ osaku (kolmetoalise korteri asukohaga XXXTallinnas). Abielu kestel ja ka pärast abielu lõppemist, vastavalt XXX sõlmitud eellepingule, maksis hageja oma pangakontolt korteri omandamise nimel igakuuliselt osamakseid, kokku 60 kuu vältel. Tõendatud on (kirjeldatud tõendite p 5), et kõik osamaksed, sh ka pärast abielulahutust maksis hageja oma isiklikust varast (töötasust). Kuni abielulahutuseni oli poolte töötasu nende ühisvara, pärast abielulahutust hageja pangakontole ülekantud töötasu on tema isiklik omand. - 10 - Tsiviiltoimik 2-06-10220 Et pooled asusid abielu kestel oma ühisvarast tasuma elamuühistu liikmele, ALG Liiingu ASle, igakuiseid osamakseid korteri eest, peegeldab see kohtu arvates nende ühise tahte realiseerimist eesmärgiga korter tulevikus saada abikaasade ühisomandisse ja kasutada seda elamiseks, s.t. korter oli perekonna koduks. Selle nimel osamakseid ka tehti. Kohtu arvates tuleb sellise tahte raliseerimise tulemit vaadelda abikaasade ühisvarana, isegi vaatamata sellele, et muist osamakseid (2005.a augusti, septembri, oktoobri, novembri ja detsembri eest) tasus hageja pärast abielu lahutamist. Selline lähenemine on kohtu arvates õige ja õiglane. Hageja toimis ka pärast abielulahutust heas usus ning jätkas endise abikaasana abielu jooksul võetud kohustuse – tasuda 60 kuu jooksul otsekorralduslepingu alusel kõik korteri osamaksed - täitmist. Hageja niisuguse edasise käitumise kiitis heaks kostja. Seega ei katkestanud kumbki andine abikaasadest pärast lahutust eellepingus sätestatud ostja kohustuse täitmist. Vastavalt TsüS § 65 eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Poolte omaksvõtuga on kohtus tõendatud, et vaidluse lahendamise ajal oli korteri keskmiseks turuväärtuseks 1 210 000 krooni. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses säteatatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus seaduses sätestatud korras kindlaks oolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kumbki pool on kinnitanud omavahelise kokkuleppe olemasolu puutuvalt abikaasade kasutuses olevasse korterisse. Nii hageja kui kostja on kinnitanud, et kokkulepe seisnes selles, et kostja makjsab pärast osamaksete tasumise lõppu ja korteriomandi seadmist hagejale hüvitist. Seejuures kostja kinnias kohtus ja kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades, et ta pidi hagejale maksma 70 000 krooni. Sellise konkreetse summa osas sõlmitud suulist kokkulepet aga hageja eitas. Seetõttu kohus sellisest kokkuleppest ei saa otsustamise lähtuda, kuna uuduvad usaldusväärsed tõendid kokkuleppe tegeliku sisu osas. Igal juhul oleks 70 000 suuruse hüvitise maksmine kostjalt hagejale vastuolus
sätestatuga ja rikuks oluliselt endiste abikaasade osade võrdsuse põhimõtet. Kokuleppest loeb kohus tõndatus selle osa, mida mõlemad pooled on kohtus ise ka kinnitanud: pärast korteriomandi seadmist kohustub kostja maksma hagejale hüvitist, kuigi hageja on hüvitise maksmist seostanud abielulahutusega, kostja aga seda üheseltmõistetavalt ei ole väljendanud. Kohtu arvates vaatamata sellele, et kostja vormistas 28.12.2005 AAS-ga korteri ostumüügilepingu, ei muuda see veel korterit lahusvaraks. Tõepoolest, kostja on vormistatud kinnisasja omanikuks (kirjeldatud tõendite p 7, p 9, p 18). Riigikohtu 11.04.2006 otsuse 3-21-164-05 ja 21.03.2005 otsuse 3-2-1-16-05 kohaselt vallasasjaks oleva korteri kinnistamisel kantakse kinnistusraamatusse korteriomanikuna isik, kes on vallasasjast korteri omanik. Samuti on Riigikohus osundanud, et kui kinnistusraamatusse kantakse esmaskinnistamisel korteriomanikuna isik, kes tegelikult vallasasjast korteri omanik ei olnud, on kinnistusraamatu kanne ebaõige. Samuti on otsuses 3-2-1-164-05 11.04.2006 Riigikohus öelnud, et kinnisasja abikaasade ühisvara hulka kuulumise eelduseks ei ole mõlema abikaasa kandmine kinnistusraamatusse kinnisasja ühiste omanikena. Kuni ostumüügilepingu vormistamiseni ja kinnistusraamatusse omaniku kande tegemiseni oli AAS sõlminud kostjaga üürilepingud (kirjeldatud tõendite p 14). Üürniku perekonnaliikmeks on alati tema abikaasa. Ka pärast lahutust, seega endise perekonnaliikmena on hageja jätkanud elamist samas eluruumis kostjaga, kuigi väidetavalt eraldi leibkonnas, seda ka kohtuistungi toimumise ajal. - 11 - Tsiviiltoimik 2-06-10220 Kohtu arvates ei ole õige kostja väide, et kuna eelleping ei olnud sõlmitud notariaalselt, ei ole see kehtiv tehing. Seadusest (TsÜS
Selle ühisvara väärtus on 1 210 000 krooni, millega pooled olid nõus. Toimides heas usus ja hea tahte avaldusena palus hageja endale väiksemat summat kui pool korteri väärtusest. Nimelt vähendas hageja menetluse ajal endale nõutavat rahalist hüvitist 150 000 krooni võrra, s.o. ulatuses, mis võrdus kostja emalt saadud omapoolse abiga. Kohtu arvates just abina tuleb LT soovil oma tütre L. Š arvelduskontole GP poolt ülekantud raha vaadelda. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et kostja ei ole ka nõuetekohaselt tõendanud oma ema poolt raha kinkimist ainult kostjale, mistõttu on seda õigus lugeda üleantuks pooltele ühiselt. Kohus peab mõistlikuks jätta korter kostja omandusse ja kostjalt hagejale välja mõista rahalise hüvitise. Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-15-06 juhtinud tähelepane sellele, et ühisvara jagamisel korteriomandi kohtuotsusega jätmine ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. - 12 - Tsiviiltoimik 2-06-10220 Kostja on selgelt oma seletustes kinnitanud, et soovib edaspidigi olla korteri omanik. Kohus leiab, et
lg 3 ja lg 4 alusel ongi põhistatud kostjalt hagejale rahalise hüvitise väljamõistmine, sest kostja on saanud ühisvarast suurema osa. Hagejal on õigus saada oma osa arvel rahalist hüvitist.
lg 2 kohaselt määratakse ühisvara koosseis kindlaks abielusuhte lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagatakse pärast abielulahutust. Ühisvara maksumus määratakse ühisvara jagamise ajal kehtivates hindades. XXX ei olnud korter tõepoolest kummagi abikaasa nimel kinnistusregistrisse kantud. Ometi oli selleks ajaks valdav osa korteri eest selle omanikule (alates 27.08.2003 AAS) üle kantud. Selleks kulutasid abikaasad ühist vara (rahalised vahendid), mistõttu tuleb kohtu arvates ka nende ühiste vahendite resultaat, perekonna kasutuses alates detsembrist 2000 olnud korter, õiguslikult hinnata abikaasade ühisvaraks ning seda isegi vaatamata sellele, et korteriomandi seadmine kinnistusregistris toimus mõned kuud pärast abielusuhete lõppemist. Eeltoodu alusel leiab kohus, et AŠi hagi LŠi vastu korteri ühisvaraks tunnistamise nõudes ja abikaasade ühisvara jagamise nõudes tuleb rahuldada, jättes korteriomandi kostjale ja mõistes hageja kasuks kostjalt välja hüvitise summas 455 000 krooni. Käesoleva kohtuvaidlusega olemuselt sarnast ideed annab ka Riigikohus oma 11.04.2006 otsuses nr 3-2-1-164-05, kus on väljendatud seisukohta, et korteriomandi seadmisel saavad selle omanikuks isik(ud), kes olid korteri kui vallasasja omanikud. Seega, kui vallasasjast korter oli abikaasade ühisvara, siis on ka korteriomand ühisvara vaatamata sellele, et korteriomand seati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhte lõppu. Kinnistamata korter on vallasasi. Vallasasja omandi ülemineku eelduseks on AÕS § 92 kohaselt kokkulepe omandi ülemineku kohta ja valduse üleandmine omandajale. AÕS § 92 lg 1 kohaselt vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 92 lg 2 kohaselt, kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Vastavalt TsMS § 164 lg 1 jäävad hagilises abieluasjas kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus ei pea vajalikuks kirjutatud reeglist erandit teha. Raivo Einula Kohtunik - 13 -
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.