3-07-1663/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungite toimumise aeg Kohtuistungitel osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. veebruar 2008, Jõhvi 3-07-1663 OÜ A-Sektor kaebus Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 17.05.2007 maksuotsuse nr. 12-5/86 tühistamiseks
2. detsember 2007 ja
3. veebruar 2008 OÜ A-Sektor esindaja Petr Kiselev ning Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse esindaja Jana Kaup Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 17.05.2007 koostati Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuses maksuotsus nr. 12-5/86 (I köite lehed 8-17), millega kohustati OÜ A-Sektor tasuma 252 651 krooni suurust käibemaksu. Maksuotsuses leiti, et tehingud AS Betox Group, OÜ Aasva ja OÜ Maxcell pole toimunud ning käibedeklaratsioonides on kajastatud valeandmeid. 22.08.2007 esitas OÜ A-Sektor Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (I köite lehed 1-9) ning palus, et halduskohus tühistaks täies ulatuses tema suhtes tehtud maksuotsuse. Ta väitis, et maksuhaldur on tõendeid üldsõnaliselt, ühekülgselt ning ebaõigesti hinnanud ja teinud seetõttu ebaõigeid järeldusi. Seda seisukohta põhjendas ta väitega, et maksuhaldur on põhiosas tuginenud tema äripartnerite tegevuse sisemist korraldamist puudutavatele kaudsetele tõenditele ja jätnud arvete tasumisega seotu ilma põhjendusteta arvestamata. Ta leidis, et see, kas kaupade ja teenuste tegelikeks hankijateks ja osutajateks olid maksuotsuses nimetatud osaühingud või teised isikud, ei oma käibemaksukohustuse kindlakstegemisel tähtsust, viitas käibemaksuseaduse § 31 lg. 8 ja 9 sätestatule ja märkis, et kõik sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimiseks vajalikud tingimused olid täidetud. Veel märkis kaebaja, et kuna talle pole antud võimalust kriminaalasja toimikuga tutvumiseks, oli tegemist menetlusõigusliku takistusega, sest ta soovib täies mahus tutvuda lähteandmetega, millede põhjal maksuhaldur maksukohustuse suuruse kindlaks tegi. 1 Maksu-ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse kirjalikus seletuses (I köite lehed 66-71) ei peetud kaebust õigeks, paluti jätta see rahuldamata ja väideti, et maksuotsuse tegemisel on hinnatud kõiki kogutud tõendeid ja jõutud järeldusele, et OÜ A-Sektor on teostanud makseid fiktiivsete arvete alusel ja lõppkokkuvõttes jõudis raha tema käsutusse tagasi. Vladimir Životnikovi poolt kriminaalasjas antud ütluste usaldusväärsemaks pidamist põhjendati sellega, et need viitavad ta enda õiguserikkumisele ja ühilduvad teiste asjas kogutud tõenditega, maksumenetluses on ta esitanud aga üksnes paljasõnalisi ja teiste tõenditega vastuolus olevaid väiteid. Seejuures küll nõustuti asjaoluga, et kriminaalmenetluses pole Vladimir Životnikov OÜ A-Sektor otsesõnu maininud, kuid märgiti, et käitumismuster oli sarnane nende isikutega, keda on otseselt nimetatud ja lisati, et maksuhaldur ei peagi maksupettust tuvastama, piisab vaid põhjendatud kahtlusest. Veel märgiti vastuses, et käibemaksuseaduse § 31 lg. 9 tulenev sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ei laiene isikule, kes osaleb maksupettuses või on rikkunud hoolsuskohustust ega suuda tõendada tehingu tegelikku toimumist. Kohtuistungitel jäi OÜ A-Sektor esindaja Petr Kiselev kirjalike väidete juurde ning esitas õigusabi ja riigilõivu eest tasumisega tekkinud 23 954 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude. Ta väitis, et Vladimir Životnikovil võis olla uurijaga kokkulepe ja seetõttu saab tema ütlustest usaldusväärseteks pidada ainult neid, mis on antud vabaduses viibides. Veel juhtis ta tähelepanu asjaolule, et maksuhalduri poolt esitatud pangakontode väljavõtetes pole kajastatud kõiki maksuotsuses märgitud tehinguid. Ida maksu- ja tollikeskuse esindaja Jana Kaup jäi samuti kirjalikult esitatu juurde ning väitis, et maksuotsuse tegemisel võeti aluseks kaebaja äripartnerite käitumismuster. KOHTU PÕHJENDUSED Käesoleva vaidluse põhjuseks oleva maksuotsusega on OÜ A-Sektor määratud tasumisele kuuluv käibemaks aastate 2003 ja 2004 eest. Kuni 30.04.2004 kehtinud käibemaksuseaduse § 11 lg. 1 kohaselt pidi maksukohustuslane registreerimisest alates täitma kõiki maksukohustuslase kohustusi, arvutama tasumisele kuuluva maksusumma, säilitama dokumente ja esitama nõuetekohaseid arveid. Sama seaduse § 20 lg. 1 ja lg. 3 p. 1 lubasid sisendkäibemaksuna maha arvata teiselt registreeritud maksukohustuslaselt soetatud või saadud ettevõtluses kasutatava kauba või teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu. Sisendkäibemaksu mahaarvamise kord oli kehtestatud käibemaksuseaduse § 22, mille esimeses lõikes oli sätestatud, et sisendkäibemaks arvatakse maha sama seaduse § 28 lg. 1 nõuete kohase arve originaaleksemplari alusel. Arves tuli märkida müüja nimi, aadress, registri- või isikukood ja käibemaksukohustuslasena registreerimise number; arve number ja selle väljastamise kuupäev; ostja nimi ja aadress; kauba või teenuse nimetus, kogus, hind kroonides, kogumaksumus ilma ja koos käibemaksuga käibemaksumäärade kaupa; kauba või teenuse maksustatav väärtus, kui see erineb kauba hinnast; käibemaksusumma käibemaksumäärade kaupa ning kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev, kui see on arve väljastamise omast varasem. Alates 01.05.2004 kehtivas seaduses on samad nõuded sätestatud vastavalt § 24, § 29 lg. 1 ja lg. 3 p. 1, § 31 lg. 1 ja § 37 lg.
4. Käesoleval juhul ei ole vaidlust maksuotsuses kajastamist leidnud AS Betox Group, OÜ Aasva ja OÜ Maxcell arve-saatelehtede nõuetele vastavuse üle. Kõik need (I köite lehed 29, 34, 40-49) sisaldavad käibemaksuseaduse kuni 30.04.2004 kehtinud § 28 lg. 1 või alates 01.05.2004 kehtiva § 37 lg. 7 loetletud andmeid ja võisid seetõttu olla seadusekohaseks aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamisel. Maksuotsuses esitatust järelduvalt on kaebaja täiendava käibemaksukohustuse määratlemise põhjuseks vaidlusaluste tehingute teiste pooltena arveldusdokumentidele märgitud isikutega seonduvad kahtlused ning arvamus, et seetõttu ei saa nad olla tehingute teiseks pooleks ja tegelikult on kaubad soetatud tundmatult kolmandalt isikult. Selline kahtlus ka põhjendatud, sest 2 nende äriühingute tegevuse eest vastutavad isikud Vladimir Životikov ja Ants Vaik on kriminaalasja nr. 04930000184 menetlemise käigus andnud Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna vaneminspektoritelele üheselt mõistetavaid ütlusi, milledes nad võtavad omaks, et osalesid ulatuslikus käibemaksupettuses, nende juhitud äriühingud tegelikult kaupu ja teenuseid ei soetanud ega võõrandanud, tegemist oli kõrvalistelt kolmandatelt isikutelt saadu kohta soovijatele sisendkäibemaksu maha arvamist võimaldavate arvete väljastamisega vahendustasu eest ja saadud rahasummad tagastati makse tegijatele (I köite lehed 110-121, 132-136, 197-200 ja II köite lehed 12). Asjaolud, et Vladimir Životnikov pole kahtlustatavana ülekuulamisel OÜ A-Sektor nime otseselt maininud ning on Ida maksu- ja tollikeskuse revidentidele kolmanda isikuna antud ütlustes nimetanud OÜ A-Sektor toimunud tehinguid tegelikult toimunuteks (I köite lehed 127-131), ei oma kaebuse lahendamisele määravat tähendust, sest tegemist on erinevat kaalu omavate ütlustega ning hiljem on ta oma sõnad maksuhaldurile konkreetset fiktiivset arve-saatelehte nimetades osaliselt ümber lükanud (I köite lehed 156-158). Samas kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud Ants Vaik on OÜ A-Sektor teiste maksupettuses osalenute seas selgelt ära nimetanud (I köite leht 135). Lisaks ei ole usutav, et maksupettuses süüdistatav isik võtab kahtlustatavana ütlusi andes omaks teda inkrimineerivaid asjaolusid, milliseid tegelikult polegi toimunud, maksuametnikule ütlusi andes aga räägib algul tõtt ja seejärel valetab. Ei ole välistatud ka võimalus, et niisuguste erinevate ütluste vastuolulisuse puhul on tegemist küsimuste ja vastuste puuduliku sõnastusega ja ütluste andja nimetab kaupu ja teenuseid reaalseteks üksnes seetõttu, et need olidki tegelikult olemas, kuid jätab mainimata pärinemise kolmandatelt isikutelt, mitte tema poolt juhitud äriühingult. Seda, et kaebaja äripartnerid toimisid just Vladimir Životnikovi poolt kirjeldatud maksupettuse skeemi kohaselt, kinnitavad osaliselt ka väljavõtted AS Betox Grupp, OÜ Aasva, OÜ Macell, OÜ Carmenta ja OÜ Recotrade pangakontodest (II köite lehed 10-13). Eespool juba nimetatud käibemaksuseaduse § 29 lg. 3 p. 1 või varem kehtinud redaktsiooni § 20 lg. 3 p. 1 kohaselt on sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimise üheks kohustuslikuks eelduseks, et kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt. Seda, et käibemaksu puhul on müüja isiku tuvastamine oluline, on rõhutanud haldusasja nr. 3-3-1-34-06 lahendis ka Riigikohtu halduskolleegium, kes märkis, et ainult käibemaksukohustuslasest müüjal on õigus lisada arvel kauba või teenuse hinnale käibemaks ja seepärast ei saa ostja tasuda käibemaksu ükskõik millisele müüjale, vaid ainult käibemaksukohustuslasele. Seega pole õige kaebuse väide, et kaebaja käibemaksukohustuse kindlakstegemisel ei oma tähendust, kas kaupade tegelikeks saatjateks ja teenuste osutajateks olid maksuotsuses märgitud äriühingud või teised isikud. Samuti ei ole kaebajal vähimatki alust toetuda käibemaksuseaduse § 31 lg. 8 ja 9 kehtestatule. Esimesena nimetatud säte reguleerib sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimusi kauba importimise korral, teine aga olukorda, kui kaup või teenus ja selle kohta väljastatud arve saadakse erinevatel maksustamisperioodidel. Käesolevas kaebuses ei ole kaebaja kohtule väitnud ega tõendanud, et tegemist oli kaupade impordiga või kaupade ja teenuste ning nende eest esitatud arvete saamisega erinevatel maksustamisperioodidel. Samuti ei aita kaebajat neist seadusesätetest tuleneva mõtte üldistamine, sest mõlemal juhul saab sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus tekkida ikka üksnes sellisel juhul, kui kaubad või teenused ka tõepoolest saadakse ega ole kohaldatav juhtudel, kui käibemaksukohustuslasena registreeritud äriühingu nimel vormistatakse küll arveid, kuid nende alusel saadud raha tagastatakse maksjale ning tegelikkuses hangib kauba või osutab teenuse keegi teine. Haldusasjas nr. 3-3-50-03 tehtud kohtuotsuses on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et põhjendatud kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud ning kui ostja täiendavaid tõendeid ei esita, puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus. OÜ A-Sektor ei kõrvaldanud maksumenetluses 3 enda suhtes tekkinud kahtlusi, kuigi need olid talle maksuhalduri seisukohtadest teada. Usaldusväärseid tõendeid AS Betox Group, OÜ Aasva ja OÜ Maxcell tehingute toimumise kinnituseks pole ta esitanud ka kohtumenetluses. Seega pole ta tõendanud õigust teostada nende äriühingute poolt esitatud arve-saatelehes kajastatud käibemaksu mahaarvamine. Maksukorralduse seaduse § 92 lg. 1 punkti 2 kohaselt on maksuhalduril õigus määrata tasumisele kuuluv maksusumma, kui maksudeklaratsioonis on esitatud valeandmeid, mille tagajärjel on seal näidatud maksusumma või maksudeklaratsiooni andmete alusel arvutatud maksusumma väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Eeltoodust tulenevalt jääb OÜ A-Sektor kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata ning Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 17.05.2007 maksuotsus nr. 12-5/86 jõusse. Kuna Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus oma kulutuste kohta nõuet ja kuludokumente ei esitanud (II köite leht 20), jäävad poolte menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 4