Ma KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 12. august 2008. a., Tallinn Haldusasja number 3-08-972 Haldusasi C. P. P.

§ 7nõuetele.

1. Tallinna Linnavalitsuse 13.04.
2. a. korraldusega nr 576-k tagastati XXXXXXXXXXXX XX, endisel kinnistul nr XXX asuvad hooned omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele.
3. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 08.11.
4. a otsusega nr 11110 tunnistati kehtetuks 25.10.
5. a otsus nr 1166 ning jäeti P-E-E. P. ja Ü. P.a taotlused viitega

§ 7lg-le 3 rahuldamata põhjusel, et vara omanik M.

P. lahkus Eestist

1. aastal Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel.
2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 28.08.
3. a. otsusega nr 11668 tunnistati kehtetuks linnakomisjoni 08.11.
4. a. otsus nr. 11110 põhjusel, et ei ole leidnud tõendamist M. P.a lahkumine Eestist 10.01.
5. a Nõukogude Liidu ja Saksa riigi vahel sõlmitud kokkuleppe alusel. Samuti ei kehtinud 25.10.1993 otsuse nr 1166 vastuvõtmise ajal

§ 7lg 3.

1. Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.
2. a. kohtuotsusega haldusasjas nr. II-3/120/01 tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.10.
3. a. otsus nr 1166 ja Tallinna linnavalitsuse 13.04.
4. a, korraldus nr. 576-k täielikult seadusevastaseks, samuti tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 28.08.
5. a. otsus nr.
6. Kohtuotsuse kohaselt tuleb lugeda tõendatuks, et M. P. lahkus Eestist
7. aastal Saksamaale NSVL ja Saksa riigi vahel 10.01.
8. a. sõlmitud kokkulepete alusel.
9. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 25.06.
10. a. otsusega nr. 12169 tunnistati kehtetuks ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 08.11.
11. a. otsus nr. 1110 ja otsustati jätta Ü. P.a ja P-E-E. P. taotlused rahuldamata

§ 7lg-s 3 sätestatud alusel.

1. Tallinna Halduskohtu 07.11.
2. a. kohtuotsusega haldusasjas nr. 3-225/2002 tühistati ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 25.06.
3. a. otsuse nr. 12169 p.
4. Kohtuotsuse kohaselt tuleb Ü. P. ja M. P. taotlused lahendada peale seadusandja poolt

§ 7lg 3 kooskõlla viimist õigusselguse põhimõttega.

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.08.
2. a otsusega nr. 12195 tunnistati kehtetuks komisjoni 25.10.1993 otsus nr.
3. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.12.2005 otsusega nr. 12804 jäeti rahuldamata Ü. P.a poolt 05.08.2005 esitatud taotlus linnakomisjoni otsuse nr. 12169 tühistamiseks ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.06.2001 otsus nr. 12169 muutmata.
4. Tallinna Halduskohtu 28.12.
5. a. kohtuotsusega haldusasjas nr 3-02-18 tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.08.
6. a. otsus nr 12195 ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.12.
7. a. otsus nr
8. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille läbivaatamine on Tallinna Ringkonnakohtus pooleli.
9. 13.03.2008 a. esitas C. P. P. Tallinna Linnavalitsusele avalduse haldusmenetluse alustamiseks Tallinnas XXXXXXXXXXXX XX asuva endise kinnistu nr XXX tagastamiseks. Avalduse kohaselt oli seni XXXXXXXXXXXX XX tagastamise probleemiks tõendite hindamine küsimuses, kas M. P. lahkus Eestist ümberasujana Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel või mitte. Seoses

§ 7lg 3 kehtetuks tunnistamisega 12.

oktoobrist 2006 on nimetatud probleem ära langenud. Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a kohtuasjas nr. 3-3-2-1-07 tehtud otsuse punktidest 41, 42 ja 43 tuleneb kohustus esitatud avaldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- ja linnavalitsustes läbi vaadata sõltumata sellest, kas need avaldused on varem jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. 2
3. Tallinna Maa-ameti 18.04.2008 kirjaga nr 6-8/1348 teavitati avaldajat haldusmenetluse mittealgatamisest. Haldusmenetluse mittealgatamise põhjuseks tõi Tallinna Maa-amet asjaolu, et tagastamise avalduse lahendamist puudutavate linnakomisjoni otsuste osas on käimas kohtuvaidlus Tallinna Ringkonnakohtus (haldusasi nr. 3-02-18). Kuna linnakomisjoni otsused, millega taotlejad tunnistati õigustatud subjektideks, on tühistatud, ei ole võimalik jätkata vara tagastamise menetlusega ega alustada maa tagastamise toiminguid. Lisaks ei ole linnavalitsusele esitatud pärimisõiguse tunnistust Ü. P.ale kuulunud maa nõudeõiguse osas. Kuigi Riigikohus tunnistas

§ 7lg 3 kehtetuks ja märkis otsuses nr.

3-3-2-1-07, et ümberasujate avaldusi tuleb hakata menetlema, ei ole ümberasujate vara tagastamise avaldusi võimalik lahendada enne seadusandja poolt kehtestatud täiendavat regulatsiooni, mis näeb ette rakendusnormid ümberasujate vara osas. C. P. P. esitas Tallinna Halduskohtule

1. mail
2. a. kaebuse nõudega kohustada Tallinna Linnavalitsust haldusmenetluse läbiviimiseks Tallinnas, XXXXXXXXXXXX XX asuva endise kinnistu nr. XXX omandireformi käigus tagastamiseks. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
3. 09.03.
4. a. suri oma viimases alalises elukohas Tallinnas, XXXXXXXXXXXX XX-X kaebuse esitaja isa Ü. P.. 08.03.
5. a. testamendiga tegi Ü. P. oma surma puhuks korralduse, millega pärandas temast jäänud vara poeg C. P. P.ale. C. P. P. võttis isast jäänud pärandvara vastu, esitades pärandi vastuvõtmise avalduse Tallinna notarile Kadri Pappelile. 23.07.
6. a. väljastas Tallinna notari Kadri Pappeli asendaja Kaia Raud seadusjärgse ja testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse mille kohaselt 09.03.
7. a. surnud Ü. P.a vara pärijateks on 3/4 suuruses osas poeg C. P. P. ja 1/4 suuruses osas poeg M. J. P.. Vara, millele anti välja pärimisõiguse tunnistus, koosnes võlgnevusest Eesti Energia AS ees. Notar sai anda välja pärimisõiguse tunnistuse ainult varale või varalistele õigustele mis Ü. P.al tema surma momendil olid. Kaebuse esitajal on huvi omandada pärijana omandireformi käigus tagastamisele kuuluv XXXXXXXXXXXX XX asuv endine kinnistu nr XXX. Kaebuse esitaja on seisukohal, et haldusmenetluse mittealustamine rikub kaebuse esitaja õigusi. 13.

§ 7lg 3 kehtetuks tunnistamisega 12.10.2006.

a on ära langenud küsimus, kas M. P. lahkus Eestist ümberasujana Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. Riigikohtu 6. detsembri 2006. a. otsuse kohaselt haldusasjas nr 3-3-1-63-05 on

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Riigikohtu Üldkogu poolt

1. märtsil
2. a haldusasjas nr 3-3-2-1-07 tehtud otsuse punktidest 41, 42, 42 tuleneb kohustus esitatud avaldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata sõltumata sellest, kas need avaldused on varem jäetud läbi vaatamata või rahuldamata.

§ 7

lg 3 alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist tuleb käsitleda mitte haldusmenetluse uuendamisena vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. 14. Tallinna Ringkonnakohtus läbivaadatav haldusasi nr 3-02-18 ei ole haldusmenetlust takistavaks asjaoluks. Apellant apelleeris kohtuotsuse

§ 7

lg 3 kohaldamise aspektist lähtuvalt, kuid muutunud õigussituatsioonis ei oma

§ 7lg 3 enam mingit tähtsust.

3 Tulenevalt Riigikohtu

1. detsembri
2. a. otsusest kohtuasjas nr 3-3-1-63-05 ja
3. märtsi
4. a. otsusest kohtuasjas nr 3-3-2-1-07 tuleb läbi viia seadusega nõutav haldusmenetlus üldistel alustel ja korras olukorras kus

§ 7lg 3 on kehtetu.

1. Tallinna Maa-amet tõi teise menetluse algatamist takistava asjaoluna esile pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamise Ü. P.ale kuulunud maa nõudeõiguse osas. C. P. P. esitas Tallinna Linnavalitsusele 23.07.
2. a. Tallinna notari Kadri Pappeli asendaja Kaia Raua poolt välja antud seadusjärgse ja testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt 09.03.
3. a. surnud Ü. P.a vara pärijateks on 3/4 suuruses osas poeg C. P. P. ja 1/4 suuruses osas poeg M. J. P.. Notar sai anda välja pärimisõiguse tunnistuse ainult varale või varalistele õigustele mis Y. P.al tema surma momendil olid. Mingit pooleliolevat haldusmenetlust XXXXXXXXXXXX XX asuva endise kinnistu tagastamiseks pooleli ei olnud, pärandaja vara tagastamise taotlus oli haldusmenetluses lahendatud ja taotlus jäetud rahuldamata. Seega ei olnud notaril alust välja anda pärimisõiguse tunnistust vastustaja poolt märgitud nimetatud Ü. P.ale kuulunud maa nõudeõigusele. Pärandit ei saa vastu võtta tingimuslikult või osaliselt. Seega võttes vastu Ü. P.ast järele jäänud vara on C. P. P. pärinud nn. maa nõudeõiguse.Vastustaja seisukoht, et seadusandja peab vastu võtma täiendava regulatsiooni, on otseses vastuolus ülalmärgitud Riigikohtu kohtuotsusega ja seega alusetu. Kaebuse esitaja on seisukohal, et haldusmenetlus on võimalik läbi viia ning kõik haldusmenetluse läbiviimiseks vajalikud dokumendid on Tallinna linnale eelnevalt esitatud ning asuvad vara tagastamise toimikus. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 vastu võetud Õigusvastaselt võõrandamise vara tagastamise korra (edaspidi Kord) punktist 7 tuleneb, et vara tagastamise menetluse esimese osa hulka kuulub õigustatud subjekti(de) kindlaksmääramine, mille alusel saab lahendada vara tagastamise või tagastamata jätmise küsimuse. Käesolevas asjas on õigustatud subjektiks määramise küsimus vaidluse all Tallinna Ringkonnakohtus menetluses olevas haldusasjas nr 302-
5. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et kõnealune kohtuvaidlus ei oma käesolevas ajas tähtsust. Nagu kaebuse esitaja ise viitab, on Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (

) § 7 lg 3 kaotanud muutunud õigussituatsioonis tähtsuse. Sellest tulenevalt on vastuoluline väide, et eelviidatud vaidlus on asjassepuutumatu. Käesoleval hetkel on tühistatud linnakomisjoni otsused, millega taotlejad tunnistati õigustatud subjektideks, mistõttu ei ole võimalik jätkata vara tagastamise menetlusega ega alustada maa tagastamise toiminguid. Kohtuvaidluse tulemusel selgub kõnealuste otsuste õiguspärasus ning nende võimalik tühistamine, kui kohus selliselt otsustab. Vastustaja hinnangul saab vara tagastamise menetlust jätkata pärast kohtuvaidluse tulemust, kuna selleks ajaks on olemas selgus õigustatud subjektide osas. Eelnevast tulenevalt on vastustaja seisukohal, et puudub alus rahuldada kaebus HKMS § 6 lg 2 p 2 ning § 26 lg 2 alusel, kuna vara tagastamise menetluse osas saab teha järgnevaid menetlustoiminguid, sh vastu võtta otsus vara tagastamise osas alles pärast subjektiotsuste kehtivuse selgumist. 17. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vastustaja väide nõuetekohase pärimisõiguse tunnistuse puudumise kohta on alusetu.

§ 161

lg 1 ja Korra punktist 342 koostoimes tuleneb, et vara tagastamise nõudeõiguse pärimise korral tuleb kohalikule omavalitsusele esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta õigusvastaselt võõrandatud varale. Kaebuse esitaja on esitanud pärimistunnistuse, milles ei ole pärandvara 4 koosseisu hulka määratud nõudeõiguse pärimist Tallinnas, XXXXXXXXXXXX XX asuva endise kinnistu nr XXX osas. Nagu kaebuse esitaja on ka ise viidanud, ei ole notaril olnud alust välja anda pärimisõiguse tunnistust, kuna puudub kehtiv subjektiotsus.

§ 161

lg-st 1 tuleneb, et juhul kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Vastustaja leiab, et kõnealune asjaolu tingib samuti selle, et tagastamismenetlust ei ole võimalik alustada enne, kui on selgunud subjektiotsuste kehtivus, mis on hetkel vaidluse all haldusasjas nr 3-02-18. 18. Kaebuse esitaja seisukoha osas, milles leitakse, et tagastamise menetlust on võimalik läbi viia Riigikohtu 06.12.2006 otsuse nr 3-3-1-63-05 ja 10.03.2008 otsuse nr 3-3-2-1-07 alusel jääb vastustaja eriarvamusele. Kuigi Riigikohus tunnistas

§ 7

lg 3 kehtetuks ja märkis otsuses nr 3-3-2-1-07, et ümberasujate avaldusi tuleb hakata menetlema, on linnavalitsus seisukohal, et ümberasujate vara tagastamise avaldusi ei ole võimalik lahendada enne seadusandja poolt kehtestatud täiendavat regulatsiooni, mis näeb ette rakendusnormid ümberasujate vara osas. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Tallinna Maa-amet tõi 18.04.2008 kirjas kaebuse esitajale välja kolm põhjust, miks ei ole võimalik alustada Tallinnas, XXXXXXXXXXXX XX endise kinnistu nr. XXX tagastamist. Nendeks põhjusteks olid: 1) vajadus oodata ära lõplik kohtulahend haldusasjas nr. 3-02-18 (kohtuvaidlus on Tallinna Ringkonnakohtus pooleli); 2) pärimisõiguse tunnistuse puudumine Ü. P.ale kuulunud maa nõudeõiguse osas; 3) vajadus oodata ära seadusandja poolt täiendavate rakendusnormide kehtestamine ümberasujate vara osas. Järgnevalt uurib kohus, kas mõni eeltoodud põhjustest võiksid takistada haldusmenetluse läbiviimist Tallinnas, XXXXXXXXXXXX XX asuva endise kinnistu nr. XXX omandireformi käigus tagastamise otsustamiseks. Seadusandja poolt täiendavate rakendusnormide kehtestamine
2. Riigikohtu üldkogu
3. aprilli
4. a osaotsuse haldusasjas nr. 3-3-1-63-05 resolutsiooni punkt 2 oli järgmine: „Tunnistada Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 kehtetuks. Otsus jõustub selles osas
5. oktoobril
6. a tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus.“ Riigikohtu üldkogu
7. detsembri
8. a otsuse haldusasjas nr. 3-3-1-63-05 motivatsiooni p-s 4 leidis üldkogu järgmist: „Kuna

§ 7

lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on

§ 7lg 3 Riigikohtu üldkogu 12.

aprilli

1. a otsusest tulenevalt kehtetu alates
2. oktoobrist 2006.“ Riigikohtu üldkogu asus otsuse motivatsiooni punktis 5 seisukohale, et

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. 21. Riigikohtu üldkogu 10 märtsi 2008. a otsuse asjas nr. 3-3-2-1-07 motivatsiooni punktis 40 tõdes üldkogu järgmist: „Praeguseks ajaks on kujunenud olukord, kus

§ 7

lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes 5 esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist.“ Sama otsuse motivatsiooni punktis 41 leidis üldkogu, et tuleb „lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem

§ 7

lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata.“ Üldkogu leidis ühtlasi, et läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on

§ 7lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud.

„Nimetatud kohtuotsused, ehkki formaalselt jõus olevad, ei saa takistada avalduste läbivaatamist, sest need tehti

§ 7

lg-s 3 sätestatud keeldu rikkuvate haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra säilimine, mis võimaldaks teha

§ 7

lg-s 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev haldusotsustus või lepingu sõlmimata jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus“ (otsuse motivatsiooni punkt 42). Ka leidis üldkogu, et kuna keelunormina sätestatud

§ 7

lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena (otsuse motivatsiooni punkt 43). 22. Eeltoodud Riigikohtu üldkogu seisukohti kogumis arvesse võttes ei saa kohus nõustuda vastustaja seisukohaga, nagu eksisteeriks vajadus oodata ära seadusandja poolt täiendavate rakendusnormide kehtestamine ümberasujate vara osas. Vastustaja ei ole osundanud ühelegi konkreetsele

-e sättele, millest ilmneks, et ümberasujate vara ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi tuleks ka pärast

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamist menetleda teiste isikute omandireformi käigus esitatud analoogilistest avaldustest erinevalt, mis võiks tingida rakendusnormide kehtestamise vajaduse. Vastustaja seisukohta rakendusnormide vajalikkuse osas tuleb pidada vääraks ning sellega ei saa õigustada haldusmenetluse läbiviimata jätmist olukorras, kus nõutavad avaldused vara tagastamiseks on õigeaegselt esitatud. Pärimisõiguse tunnistuse puudumine Ü. P.ale kuulunud maa nõudeõiguse osas

1. 18.04.2008 kirjas on märgitud vaidlusaluse maa tagastamise menetluse alustamisest keeldumise põhjusena ka asjaolu, et linnavalitsusele ei ole esitatud pärimisõiguse tunnistust Ü. P.ale kuulunud maa nõudeõiguse osas. Kaebuse esitaja poolt 13.03.2008 Tallinna Linnavalitsusele esitatud avaldusest nähtub, et kaebuse esitaja teavitas vastustajat Ü. P.a surmast (Ü. P. suri
2. märtsil 2007) ning avaldusele oli lisatud ühtlasi 23.07.2007 Tallinna notar Kadri Pappeli asendaja Kaia Raua poolt väljastatud seadusjärgse ja testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus. Eeltoodud tunnistuse kohaselt on Ü. P.a vara pärijateks ¾ suuruses osas tema poeg C. P. P. ning ¼ suuruses osas tema poeg M. J. P.. 24.

§ 8

lg 3 p 2 kohaselt, kui õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik on surnud või testamendijärgne pärija (pärijad) on surnud, on kas kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või selle testamendis märkimata osa ulatuses omandireformi õigustatud subjektideks 1) endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed võrdsetes osades; 2) endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast), ning endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda ainult selle vara tagastamist või kompenseerimist, millele oleks 6 olnud õigus nende abikaasal või vanemal.

§ 161

lg 1 kohaselt, kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Sellisel juhul tagastatakse või kompenseeritakse vara pärijale. Ü. P. suri

1. märtsil
2. a. Seadusjärgse ja testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus on koostatud
3. juulil
4. a. Ü. P. on tunnistatud omandireformi objektiks oleva vara suhtes ½ osas õigustatud subjektiks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
5. oktoobri
6. a otsuse nr. 1166 punktiga
7. Pärimisõiguse tunnistuse koostamise aja seisuga oli Tallinna Halduskohus haldusasjas nr. 3-02-18 tühistanud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.08.2001 otsuse nr. 12195, millega linnakomisjon tunnistas kehtetuks 25.10.1993 otsuse nr.
8. Samas ei olnud Tallinna Halduskohtu otsus seoses apellatsioonkaebuse esitamisega jõustunud. Seega saab järeldada, et formaalselt kehtis pärimisõiguse tunnistuse koostamise ajal ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.08.2001 otsus nr. 12195, millega oli 25.10.1993 otsus nr. 1166 kehtetuks tunnistatud. Seetõttu on vastustaja õigesti järeldanud, et notaril puudus alus õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmiseks. Kohus on seisukohal, et kujunenud olukorras ei saa vastustaja nõuda kaebuse esitajalt pärimisõiguse tunnistuse esitamist Ü. P.ale kuulunud maa nõudeõiguse osas enne, kui on selgunud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.10.1993 otsuse nr. 1166 kehtivus või kehtetus.
9. Kuna ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei ole käesoleva aja seisuga apellatsioonkaebusest Tallinna Ringkonnakohtus loobunud ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.10.1993 otsuse nr 1166 kehtivus või kehtetus sõltub haldusasjas nr. 3-02-18 tehtavast lahendist, saab Tallinna Linnavalitsus nõuda kaebuse esitajalt nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamist alles pärast haldusasja lõpliku lahendi jõustumist või ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni poolt apellatsioonkaebusest loobumist. Vaieldamatult tuleb nõustuda vastustajaga selles, et ilma subjektiotsuseta ei ole vastustajal võimalik anda ka korraldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Kaebuse esitaja tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks sõltub aga sellest, milline nõudeõigus omandireformi objektiks olevale varale oli tema isal, Ü. P.al. Vaidlus Ü. P.a õigustatud subjektiks tunnistamise üle (ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.10.1993 otsuse nr. 1166 kehtivuse üle) on Tallinna Ringkonnakohtus pooleli. Ühtlasi märgib kohus, et kohtule esitatud seadusjärgse ja testamendijärgse pärimisõiguse tunnistusest nähtub, et vara, millele anti kaebuse esitajale välja pärimisõiguse tunnistus, koosnes üksnes võlgnevusest Eesti Energia AS ees. Kuivõrd pärandvara oli pärimisõiguse tunnistusel seega piiritletud ning pärimisõiguse tunnistuselt ei nähtu, et päritud on kogu pärandvara (sh nõudeõigus), tuleb kaebuse esitajal nõueõiguse pärimiseks väljastada Tallinna Linnavalitsusele uus pärimisõiguse tunnistus. Kohtulahend haldusasjas nr. 3-02-18
10. Haldusasjas nr. 3-02-18 esitas P.-E.-E. P. kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.08.2001 otsuse nr. 12195 tühistamiseks ja Ü. P. kaebuse ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 05.12.2005 otsuse nr. 12804 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas mõlema kaebuse esitaja taotlused. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.08.2001 otsusega nr. 12195 tunnistati kehtetuks linnakomisjoni 25.10.1993 otsus nr.
11. Seega on eeltoodud haldusasjas vaidluse all küsimus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.10.1993 otsuse nr. 1166 kehtivusest või kehtetusest. Linnakomisjoni 05.12.2005 otsusega nr. 12804 jäeti rahuldamata Ü. P.a taotlus linnakomisjoni otsuse nr. 12169 (millega tunnistati kehtetuks linnakomisjoni 08.11.1999 otsus 7 nr. 11110, millega omakorda tunnistati kehtetuks linnakomisjoni 25.10.1993 otsus nr. 1166) tühistamiseks. Eeltoodud haldusasjas on vastustaja, ÕVVTK Tallinna linnakomisjon, halduskohtu otsuse edasi kaevanud põhjusel, et vastustaja arvates kuulus(b)

§ 7

lg 3 siiski kaebajate suhtes kohaldamisele ja isegi kui see kohaldamisele ei kuulu, peaks seadusandja

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamise tõttu kehtestama muutunud õiguslikus olukorras täiendavad rakendussätted. Seega ei ole Tallinna Ringkonnakohtus vaidluse all küsimus sellest, et

1. a)Tallinnas, XXXXXXXXXXXX XX, endisel kinnistul nr. XXX asuvad hooned ja krunt on omandireformi objekt ning
2. b)vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal M. P.ale, kes vastab

§-s 7 toodud nõuetele. Tallinna Ringkonnakohus on 12.03.2001 jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr. 11-3/1129/2001 tuvastanud, et M. P. lahkus Eestist NSVL Valitsuse ja Saksamaa Valitsuse vahel 10.01.1941 saksa kodanike ja saksa rahvusest isikute Läti ja Eesti NSV territooriumilt Saksamaale ümberasustamiseks sõlmitud kokkuleppe alusel.

1. Kohus märgib, et Riigikohtu üldkogu
2. märtsi
3. a kohtuotsus on sisuliselt andnud vastuse kõigile apellandi poolt enne Riigikohtu üldkogu otsuse tegemist apellatsioonkaebuses esitatud väidetele haldusasjas nr. 3-02-18, mistõttu ringkonnakohtus peetav vaidlus on üldkogu otsuse valguses muutunud ainetuks ning selle tulemus on suure tõenäosusega prognoositav. Riigikohtu üldkogu
4. märtsi
5. a kohtuotsusest tuleneb selgesõnaliselt, et Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldusi tuleb hakata menetlema. „Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem

§ 7

lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata.“ Seega ei ole Riigikohtu üldkogu omistanud tähtsust asjaolule, kas subjektiotsus on konkreetsel juhul tehtud või mitte ning menetlust saab jätkata sealt, kus see pooleli on, tunnistades kehtetuks või muutes kõik vahepealsel ajaperioodil

§ 7lõike 3 kohaldamise tulemusel tehtud otsustused.

Samas, kuivõrd kaebuse esitajal ei ole võimalik enne eeltoodud haldusasja lõppemist esitada Tallinna Linnavalitsusele tagastamismenetluse jätkamiseks nõutavat nõudeõiguse pärimistunnistust, takistab eeltoodud kohtumenetlus ka haldusmenetluse alustamist omandireformi objektiks tunnistatud vara tagastamiseks. Kohtumenetlusega paralleelse haldusmenetluse läbiviimine ei ole kohtu arvates antud asjaoludel otstarbekas ning võib kaasa tuua uued kohtuvaidlused. Eeltoodud kaalutlustel tuleb kaebus jätta rahuldamata. Tiina Pappel kohtunik 8