) sätted, mille § 19 kohaselt kuuluvad ümberkruntimisele maakorralduse nõuetega vastuolus olevad kinnisasjad, kusjuures maakorralduspiirkonna minimaalne ulatus on kolme kinnisasja pindala; kultuurimälestisi võib sellesse piirkonda arvata üksnes kultuuriministri otsusega. XXXXXXX ja XXXXXXX kinnistud loodi XXXXXXXXXX II-1 maaüksuse jagamisel 2002.a. ning need on kooskõlas kõikide maakorralduse nõuetega. Ümberkrunditaval alal asub kultuurimälestiseks olev kultuskivi, kuid kuna detailplaneeringu algatamine ümberkruntimiseks on välistatud, puudub vajadus kultuuriministri nõusoleku küsimiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebajad paluvad tunnistada õigusvastaseks Rae Vallavalitsuse keeldumine detailplaneeringu algatamisest ning kohustada vallavalitsust kohtu äranägemisel kas 1)vastavalt kaebajate 18.09. 2006.a. taotlusele XXXXXXX ja XXXXXXX kinnistute detailplaneeringut algatama, 2)detailplaneeringu algatamise küsimust uuesti lahendama või 3)kinnistute jagamiseks maakorraldust algatama. Kinnistute jagamine ja neist eraldatavate osade liitmisel iseseisva kinnistu moodustamine on vajalik moodustatava kinnistu võõrandamiseks tulevikus või ka lihtsustamaks kinnistu hoonestamist. Vallavalitsuse keeldumine detailplaneeringu algatamisest takistab kaebajatel neile kuuluvate kinnistute üle omandiõiguse teostamist, piirates sellega nende põhiseaduse(PS) §-s 32 sätestatud õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kohalik omavalitsus ei saa detailplaneeringu algatamisest meelevaldselt keelduda, sest PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata üksnes kooskõlas PS-ga ning piirangud peavad olema vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vastustaja on meelevaldselt tõlgendanud kaebajate taotluse sisu ja eesmärki. Kaebajad pole esitanud taotlust ümberkruntimise läbiviimiseks ning nende eesmärgiks on olnud kõnealuste kinnistute jagamine kavatsusega jagamisel moodustatavad uued kinnistud hiljem liita. Kas seda eesmärki õnnestub saavutada planeerimismenetluse või maakorralduse tulemusena, ei oma kaebajate jaoks tähtsust. Vastustaja püüab otsitud põhjendustega takistada kaebajatel soovitud eesmärgi saavutamist, esitades taotluse lahendamisel selle rahuldamisest keeldumiseks kardinaalselt erinevaid ja mittehaakuvaid põhjendusi. Kinnistute jagamise küsimusega esmasel vastustaja poole pöördumisel väljendasid kaebajad soovi kinnistute jagamiseks selleks detailplaneeringut koostamata ning mainisid ka kavatsust moodustada jagamisel tekkivatest uutest kinnistutest eraldi kinnistu. Valla maa-ameti juhataja Erki Noorak seletas aga P. J.ule, et see pole võimalik ning selline taotlus jääks rahuldamata. E.Nooraku selgituse kohaselt oli kaebajate soovitud eesmärgi saavutamiseks möödapääsmatu detailplaneeringu koostamine. Ka P. J. kohtumisel vallavanem Raivo Uukkivi, abivallavanem Meelis Kasemaa ja vallasekretär Tiit Eenmaaga 31.01.2007.a. kaebajate kinnistute jagamise küsimuse arutamiseks ei mainitud, et kaebajad ei peaks taotlema detailplaneeringu algatamist, vaid saavutaksid oma eesmärgi maakorralduse kaudu. Vastustaja poolt oma seisukoha kardinaalne muutmine käsitletavas haldusasjas ning väide kaebajate taotluse soodsamast käsitlemisest on seetõttu põhjendamatu ning vastustaja varasema käitumisega vastuolus. Kui vastustaja asus taotluse menetlemisel kaebajatele esialgselt antud suunistele vastupidisele seisukohale, et vajalik pole mitte detailplaneeringu koostamine vaid maakorralduse läbiviimine, tulnuks kaebajaid sellest informeerida, esitada vastavad selgitused, tutvustada kaebajaid vallavalitsuse komisjonis taotluse arutamist puudutava materjaliga ning võimaldada kaebajatel soovi korral oma soove, seisukohti ja taotlust selgitada ja täpsustada. Vastustaja ei saa kaebajate seisukohti küsimata otsustada, mis on nende tegelikuks sooviks ja taotluse sisuks. Vastuolus haldusmenetluse seaduse(HMS) §-dega 36 ja 40 pole vastustaja selgitanud kaebajatele oma seisukohti ega andnud neile võimalust esitada selgitusi. Isegi kui käsitada taotlust maakorralduse läbiviimise taotlusena, on vastustaja seda käsitlenud ebaõigesti, sest kaebajate sooviks pole olnud ümberkruntimine, vaid kinnistute jagamine. Kaebajad nõustuvad küll sellega, et detailplaneeringute menetlemisel tuleb samuti pidada silmas maakorralduslikke nõudeid(vältida kiildumist jne), kuid see ei tähenda, et detailplaneeringu koostamisel tuleks järgida maakorralduse läbiviimise menetluslikke nõudeid. Seega ei oma detailplaneeringu algatamise küsimuse lahendamisel tähtsust, et planeeringuala ei hõlma kolme kinnistut, nagu on vajalik ümberkruntimise läbiviimiseks. Korraldus on motiveerimata, põhjendused puudutavad üksnes seda, miks pole võimalik viia läbi ümberkruntimist(mida kaebajad polegi taotlenud), puuduvad aga põhjendused, miks pole võimalik algatada detailplaneeringut, mida kaebajad taotlesid. Varasema haldusmenetluse ja kohtuvaidluse käigus haldusasjas nr 3-07-351 ei väitnud vastustaja kordagi, et kaebajate sooviks on maakorralduse läbiviimine. Vastustaja on nõustunud, et esialgne keeldumine detailplaneeringu algatamisest oli põhjendamatu ning õigusvastane, kuid ka vaidlustatud korralduses pole ta esitanud ühtegi asjakohast põhjendust. Kuigi vallavalitsus on oma kirjalikus seletuses viidanud isikute subjektiivsete põhiõiguste piiramise võimalusele, kui see tuleneb avalikest huvidest, pole ta ühtegi kaebajate õiguste piiramist õigustavat avalikku huvi esile toonud. Korraldusest ei nähtu ka kaebajate õiguste ja huvide ning nende piiramist õigustavate avalike huvide kaalumist. Peale selle on kaebajate kinnistute asukoht vastustaja seletusele lisatud kaardil määratletud ebaõigesti, tegelikkuses jääb kinnistute asukoht kaardile kantud märkusest oluliselt vasakule. Vastustaja peab otsustama, milline menetlus on kaebajate poolt soovitud eesmärgi – olemasoleva kahe kinnistu jagamine kaugema eesmärgiga jagamisel tekkivad uued kinnistud hiljem liita – saavutamiseks vajalik menetlus ning oma seisukohta asjakohaselt põhjendama. Kui vallavalitsus jääb oma viimati avaldatud seisukoha juurde, et kinnistud asuvad hajaasustusalal ning nende jagamiseks on vajalik on maakorralduse läbiviimine(hoolimata sellest, et sarnastes situatsioonides on Rae vallas kinnistute jagamiseks viidud läbi detailplaneeringu menetlus, näiteks Vesiroosi kinnistu jagamine Vaskjala külas- tl 59-63) ning kohus nõustub selle seisukohaga, paluvad kaebajad kohustada vastustajat kinnistute jagamiseks maakorraldust algatama. Lihtsad maakorraldustoimingud, milleks on
Seega on vastustaja kohustatud vastavasisulise taotluse saamisel maakorralduse menetluse algatama ega oma selles küsimuses diskretsiooniõigust. Kaebajad ei soovi ega ole soovinud ümberkuntimist, kuid on nõus oma taotluse käsitamisega lihtsaks maakorraldustoiminguks oleva kinnistute jagamise taotlusena, kui see aitaks saavutada nende soovitud eesmärki – jagada kõnealused kinnistud. Kui vastustaja muudab oma seisukohta ja leiab, et kinnistute jagamiseks on siiski vajalik detailplaneering, paluvad kaebajad kohustada vallavalitsust detailplaneeringut algatama, kuna vastustaja kohustamine üksnes detailplaneeringu algatamise küsimuse uuesti lahendamiseks pole tema senist tegevust arvesse võttes kaebajate õiguste kaitseks piisav. Kui kohus leiab, et tal pole võimalik kohustada vastustajat detailplaneeringut algatama, paluvad kaebajad kohustada vallavalitsust detailplaneeringu algatamise küsimust uuesti lahendama. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata. Rae valla kehtiva üldplaneeringu järgi ei asu kaebajate kinnistud tiheasustusalal vaid hajaasustusalal, kus maakorraldustoimingute läbiviimisel tuleb järgida
nõudeid. Kinnistud hõlmavad kultuurimälestist.
kohaselt on ümberkruntimise eelduseks vähemalt kolme kinnisasja hõlmatus maakorralduspiirkonda ning kui maakorralduspiirkonda jääb kultuurimälestis, siis ka kultuuriministri otsus. Praegusel juhul on kaebajad vormiliselt esitanud taotluse detailplaneeringu algatamiseks, mitte aga ümberkruntimiseks, kuigi see on nende eesmärk. Seega taandub kogu vaidlus küsimusele, kas
-ga hajaasustuses toimuvale maakorraldusele ette nähtud nõudeid on võimalik vältida sel teel, et ümberkruntimise taotluse (
Vastustaja ei nõustu kaebajate seisukohaga, et kuna nad on ümberkruntimise taotluse asemel esitanud detailplaneeringu algatamise taotluse, tuleks
nõudeid eirata. On küsitav, kas olukorras, kus
näeb hajaasustustes ümberkruntimiseks ette spetsiaalse menetluse, on üldse lubatav ümberkruntimise läbiviimine detailplaneeringumenetluses. Vastustaja peab seda põhimõtteliselt võimalikuks eeldusel, et kaebajad järgivad hajaasutuses kehtivaid maakorralduspõhimõtteid. Selline seisukoht on kooskõlas laialtlevinud halduspraktikaga ning sisuliselt ei vaidlusta seda ka kaebajad. Seega ei vasta tõele kaebajate väited, et vallavalitsus on vääralt mõistnud kaebajate eesmärke taotluse esitamisel ning käsitanud taotlust meelevaldselt ümberkruntimise taotlusena. Ehkki sisu poolest kahtlemata ongi tegemist taotlusega ümberkruntimiseks, käsitas vastustaja seda taotlusena detailplaneeringu algatamiseks ning jättis sellisena ka rahuldamata. Ekslik on kaebajate arvamus, et maakorraldust võib läbi viia vaid maakorralduslikel põhjustel, detailplaneeringut võib aga algatada ka muul põhjusel. Ka planeeringumenetluses läbiviidavatel maakorraldustoimingutel on alati mingi maakorralduslik põhjus. Maakorraldusmenetluse ja detailplaneeringumenetluse peamine erinevus peitub asjaolus, et esimene toimub hajaasustuses, teine aga tiheasustuses. Asjakohatud on kaebajate etteheited menetlusnormide väidetava rikkumise kohta. Menetlusnormide rikkumine on oluline siis, kui ilma selleta oleks võidud asi teisiti otsustada, vastasel juhul ei saa menetlusnormide rikkumine olla aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisele(HMS § 58). Kaebajad pole selgitanud, millised on need asja arutamist puudutavad materjalid, millega nad oleksid soovinud tutvuda ning milliste argumentidega nad oleksid vastanud kaevatud haldusakti põhjendustele, kui oleksid saanud nendega tutvuda enne korralduse andmist. Vastustaja arvestas juba korralduse andmisel võimaliku vastuväitega, et kui hajaasustuses ümberkruntimise läbiviimist taotletakse detailplaneeringumenetluses, siis ei tule järgida
ümberkruntimise läbiviimise eelduseks olevaid nõudeid. Selle seisukoha täiendav ülekordamine kaebajate poolt poleks mitte kuidagi saanud mõjutada kaebajate taotluse lahendamist. Alusetud on kaebajate süüdistused, et vallavalitsus suhtub nendesse pahatahtlikult, kohtleb ebavõrdselt ning ei tunne huvi nende taotluse seaduspärase lahendamise vastu. Vastustaja järgib vallas planeeringute algatamisel ja menetlemisel eesmärki tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks(planeerimisseaduse(PlanS) § 1 lg 2). Asjaolu, et vallavalitsuse seisukohad oma ülesannete täitmisel seadust kohaldades teinekord erinevad kaebajate omadest, pole märgiks vastustaja vaenulikkusest kaebajate vastu. KOHTU PÕHJENDUSED Vastavalt HMS §-le 36 on haldusorgan kohustatud menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil selgitama millised õigused ja kohustused on menetlusosalisel haldusmenetluses, millise tähtaja jooksul haldusmenetlus eeldatavasti läbi viiakse ja millised on võimalused haldusmenetluse kiirendamiseks, millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada ja milliseid menetlustoiminguid peavad menetlusosalised sooritama(lg 1 pp 1-4). Kui taotletava haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks on vajalik eelnevalt mõne muu haldusakti andmine, selgitab haldusorgan viivitamatult vajaliku haldusakti taotlemise ja taotluse läbivaatamise korda ning muu haldusakti andmise tingimusi(lg 2). Kaebajad on nii haldusmenetluses kui ka kahes kohtumenetluses jätkuvalt kinnitanud, et nende sooviks on jagada mõlemad kinnistud kaheks ning seejärel moodustada olemasolevatest kinnistutest eraldatud väiksematest osadest kolmas kinnistu. P. J. väiteil selgitas ta kaebajate eesmärki juba enne taotluse esitamist valla maa-ameti juhatajale, kes seletas talle, et niisuguse soovi korral tuleb esitada detailplaneeringu taotlus; seda seisukohta ei tunnistanud P. J. sõnul valeks ka vallavanem, abivallavanem ja vallasekretär hilisemal kinnistute jagamise arutelul. Vastustaja pole P. J. väiteid ümber lükanud. Kui vallavalitsus on algusest peale olnud seisukohal, et kaebajad taotlevad tegelikult ümberkruntimist, on ta kaebajaid detailplaneeringu taotluse esitamist soovitades tahtlikult eksitanud ja rikkunud sellega HMS § 36. Kohtu arvates pole siiski tegemist kaebajate tahtliku eksitamisega, mida kinnitab ka asjaolu, et detailplaneeringu algatamisest keeldus vallavalitsus esialgu põhjendusega, et avaldajate kinnistud ja kõrvalkinnistud moodustavad ühe kaunimate majade ansambli, samuti krundijaotuse, mida pole ette nähtud muuta. Alles siis, kui kohus tunnistas keeldumise motivatsiooni puudulikuks, leidis vastustaja, et kaebajad taotlevad tegelikult ümberkruntimist, mis aga pole võimalik maakorralduslike nõuete tõttu. Oma kontseptsiooni niivõrd kardinaalsest muutmisest pidanuks vallavalitsus kindlasti teavitama kaebajaid kooskõlas HMS §-ga 40 lg 1, mis sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Samuti tulnuks vastustajal selgitada kaebajatele nende võimalusi muutunud oludes. Vastustaja seda aga ei teinud, millega rikkus HMS §§ 36 ja 40 lg 1. Tulenevalt osundatud sätetest peab haldusorgan enne haldusakti andmist välja selgitama taotluse esitajate tegeliku soovi. Kohus nõustub kaebajatega, et vastustaja on nende taotluse sisu ja eesmärki meelevaldselt tõlgendanud. Peale selle on vastustaja meelevaldselt tõlgendanud ka
-i ja PlanS-i. Maakorraldust viiakse küll läbi üksnes hajaasustuses(
S § 2 p 4; § 9 lg-d 1, 2, 3, 8). Alusetu on vallavalitsuse seisukoht, et kahe kinnistu jagamisel kolmanda kinnistu moodustamist saab käsitada ainult ümberkruntimisena.
lg 1 sätestab küll, et ümberkruntimine on maakorraldustoimingute kogum, millega omanike huvidest lähtuvalt korraldatakse ümber maakorralduspiirkonda arvatud kinnisasjad ja moodustatakse ning kinnistatakse kõigile omanikele sama seaduse §-le 5 lg 2 vastavad uued kinnisasjad, kuid
lg 1 kohaselt on maakorralduspiirkonna minimaalseks suuruseks kolme kinnisasja pindala. See tähendab, et kui korraldatakse ümber vähem kui kolm kinnisasja, pole tegemist ümberkruntimisega, vaid
§-s 10 lg 4 ette nähtud lihtsate maakorraldustoimingute läbiviimisega(kinnisasjade jagamine, ühendamine, liitmine ja eraldamine) või detailplaneeringumenetlusega(kui peale kinnistute jagamise-ühendamise-liitmise-eraldamise soovitakse saavutada veel muid PlanS §-s 9 lg 2 loetletud eesmärke). Loomulikult tuleb ka nendes menetlustes, nii nagu üldse kõikides maaga seotud menetlustes, järgida
§-s 5 lg 2 sätestatud maakorraldusnõudeid(loodusvarade säästlik kasutamine, kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine, kiildumise ja ribasuse vältimine jne). Kaebajad on taotlenud detailplaneeringu koostamise algatamist, kuid vaidlustatud korralduses puudub igasugune põhjendus, miks pole seda võimalik teha. Seega on korraldus motiveerimata. Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-le 3 p 1 on kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine kohaliku omavalitsuse ülesandeks. PlanS § 10 lg 5 kohaselt algatab ja korraldab detailplaneeringu koostamist kohalik omavalitsus.
Seega on nii detailplaneeringu koostamise algatamise kui ka maakorralduse läbiviimise otsustamisel tegemist kohaliku omavalitsuse organite kaalutlusõiguse(diskretsiooni) teostamisega, mille kohtulik kontroll on piiratud. Halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) §-st 19 lg 6 tulenevalt kontrollib halduskohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi. Riigikohtu halduskolleegium on 6.11.2002.a. otsuses nr 3-3-1-62-02 sedastanud, et ulatusliku diskretsiooniruumiga haldusaktide puhul omab motiveerimine eriti suurt tähtsust. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Kohalik omavalitsus peab diskretsiooni teostades kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Kohus peab kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest, mis peavad kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt ja õiglaselt. Vaidlustatud korralduse põhjendused kohtul seda kontrollida ei võimalda, mistõttu korraldus on õigusvastane ja tuleb tühistada. HKMS §-st 10 lg 32 tulenevalt võib kaebuses esitada mitu alternatiivset nõuet. Kaebajad paluvad kohustada vallavalitsust kohtu äranägemisel kas 1)vastavalt kaebajate 18.09.2006.a. taotlusele XXXXXXX ja XXXXXXX kinnistute detailplaneeringut algatama, 2)detailplaneeringu algatamise küsimust uuesti lahendama või 3)kinnistute jagamiseks maakorraldust algatama. Kuna detailplaneeringu algatamine ja maakorralduse läbiviimine on kohaliku omavalitsuse ülesanded, ei saa kohus vallavalitsuse eest otsustada, kas kaebajate taotletud detailplaneering tuleb algatada või maakorraldus läbi viia või mitte. Kohus saab üksnes kohustada vastustajat kaebajate taotlust mõistliku aja jooksul uuesti läbi vaatama. Kohtu arvates on mõistlikuks ajaks üks kuu kohtuotsuse jõustumisest arvates. Taotluse uuesti läbivaatamisel peab vallavalitsus välja selgitama, kas kaebajad soovivad detailplaneeringu koostamise algatamist või ainult kinnistute jagamist ja liitmist ning lahendama taotluse kaebajate soovist lähtudes. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajate esindaja advokaat Taimar Ehrlich palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 32 913 kr 50 s, mille hulka kuuluvad P. J.ule advokaadibüroo Pohla & Hallmägi OÜ poolt esitatud arve nr 2007496 järgi peale õigusabikulude 160 kr riigilõivu ja 225 kr kantseleikulusid. Kohus leiab, et haldusasja keerukust ja kestust arvestades on taotletud menetluskulud vajalikud ja põhjendatud. Kohtunik: D.Maastik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.