KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja 31.01.2007.a. Tallinn koht 3-05-578 (endine 3-947/05) Haldusasja number Haldusasi KÜ Vii

§ 21

lg 4 kohaselt esitab Tallinna Linnavalitsus planeeringu järelevalve teostajale ning § 23 lg 1 kohaselt teostatakse järelevalve enne planeeringu kehtestamist. Harju Maavanem tagastas planeeringu materjalid neid järelvalvemenetlusse võtmata, kuna maavanema arvates esitati pöördumine mitte 10.11.-24.11.2004.a. avaliku väljapaneku kestel. Kaebaja jääb selle juurde, et KÜ Viiralti 3 juhatuse liige N.V. esitas linnavalitsuse kantseleisse kirjalikud vastuväited. Vastuväited ei kanna TLV 24.11.04.a. kuupäeva ja registreerimisnumbrit, vaid SAPA poolt tehtud registreeringut hilisema kuupäevaga. N.V. on avaldanud, et ta esitas kirjalikud vastuväited mitte SAPA-sse, vaid 2 Tallinna linnavalitsuse infosaali ja tegi seda 24.11.04 mitte 25.11.04.a. Et ta viibis seal koos T.Õ.ga, siis viimane kinnitas seda asjaolu. Linnavalitsus luges vääralt vastuväite mittetähtaegseks; tegelikult oli vastuväide tähtaegne ja kannab SAPA-s registreerimise kuupäeva. Maavanem tagastas materjalid ega võtnud neid järelevalve- menetlusse. Seega ei ole planeering läbinud maavanema kohustuslikku järelvalvet ja linnavalitsus ei edastanud maavanemale õigeid andmeid. 2) Viiralti 3/5/7, Pronksi 10/Gonsiori 14 korterelamu on tunnistatud arhitektuurimälestiseks. Elamu on ehitatud 1920-1930-ndatel aastatel ja saanud kannatada sõjaaegse pommitamise ja Gonsiori 10/12 ehitamise ajal. Elamu asub geodeetiliselt ebastabiilsel pinnasel. Linnavalitsus pidi hindama detailplaneeringu koostamise käigus kavandatava ehituse keskkonnamõju arhitektuurimälestiseks olevale elamule, kuid ei teinud seda. Linnavalitsus on asetanud elamule kaasnevad riskid kaebajatele, seejuures on riskid suunatud kaebajate varale ja tervisele. Tartu mnt 15 naaberkinnistuks jääb ka J.Seegi kiriku ala. Puudub keskkonnamõju hinnang arhitektuurimälestiseks olevale elamule. Asjaõigusseaduse § 144 kohaselt on kaebajatel õigus nõuda, et naaberkinnisasjale ei püstitataks rajatist või seadeldist, mille suhtes on alust eeldada, et see tekitab keelatud mõjutuse nende kinnisasjale. Detailplaneeringu algatamise ajal kehtis PES ja 01.01.01.a. jõustus keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimis- süsteemi seadus (KeHAS). Enne detailplaneeringu vastuvõtmist jõustus 01.01.03.a.

ja PES kaotas kehtivuse. Detailplaneerimise kehtestamise ajal 15.06.05.a. ja tänasel päeval kehtib KeHAS.

§ 10

lg 5 kohaselt detailplaneeringu algatamise ja koostamise korraldab kohalik omavalitsus ning lg 6 kohaselt võib omavalitsus sõlmida selle koostamiseks huvitatud isikuga lepingu. Selline leping sõlmiti 29.10.02.a. ja lepingu p 2.1.1 alusel kohustus huvitatud isik koostama planeeringu vastavalt TLV 16.10.02.a. korraldusega kinnitatud lähteülesandele nr 1005. Lepingut ja lähteülesannet ei ole muudetud. Lähteülesanne on detailplaneeringu kohustuslik lisa ja sellega pandud kohustusi saab muuta vaid TLV korraldusega. Sama põhimõte tuleneb ka KHJS § 56 lg 1 ja

kohaselt pidi lähtuma lähteülesandest. Tallinna Linnavalitsus ei analüüsinud kavandatavate ehitusmahtude mõju detailplaneeringu koostamise etapil. Vastustaja käsutuses oli vastuväidetes sisalduv informatsioon. Ehitusmahtudega kaasnevad riskid asetati kaebajate varale, tervisele. 3) Vaatamata hiljem (03.05.2005) jõustunud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusele ja planeerimisseadusele (01.01.2003), tuli linnavalitsusel kaevatavas korralduses lähtuda 16.10.2002 korraldusega nr 2542-k kinnitatud lähteülesandest nr 1005, kuid täitmata jäeti p-de 5.2.2.3, 5.2.3, 5.3.2, 5.3.4-5.3.5 nõuded. Jäeti arvestamata hoovides paiknevate muude ehitistele langev kõrgehitisest tulenev kahjulik mõju. Kuigi korralduses määrati kindlaks ehitusõigus ning teede ja tehnovõrkude väljaehitamise tingimused, ei määratud kuja. Veel leiavad kaebajad, et esinevad järgmised kahjulikud mõjud. - krundi täisehitus on ca 98%, ehituskeeluvööndiks 2,5-3 m, kohati see puudub. Jääb arusaamatuks kuja mittemääramine ning selline täisehituse %. Sellise ehitise vajadused rahuldatakse naaberkruntide arvelt. Luuakse tuleohtlik olukord. Oleks tulnud hinnata keskkonnamõju. Ei ole õige lubada niisuguse täisehitusega ja kõrge hoone püstitamist. - Samuti ei ole hinnatud Tartu mnt 15 parkla ja gaasikatla mõju ümbrusele. Parkla osa on planeeritav 3 ja 4 korruselisena, parkimiskohti on ettenähtud

1. See tähendab, et võimalikke heitgaaside tekkekoht asub elamu 2-3 korruse tasemel. Kuna Tartu mnt 15 krunt on ca 98% 3 täisehitusega ning ümberringi asuvad ka teised majad, siis on tõenäoline, et kinnisel territooriumil kogunevad kahjulikud heitgaasid elamu hoovi. -seletuskirjas märgitakse, et kõrghoone ehitamisega ei kaasne linna teedevõrgu ümberehitamist ja ei suurene oluliselt teede ja tänavate võrgu liiklus-ja parkimiskoormus. See väide ei vasta kaebajate arvates tõele. Korralduse seletuskirja väide, et kõrghoone ehitamisega ei kaasne linna teedevõrgu ümber- ehitamist ega suurene oluliselt ümbritsevate teede ja tänavate liiklus- ja parkimiskoormus, ei ole tõene. Alates Liivalaia/Pronksi/Tartu mnt ristmikust on kehtestatud sissesõidukeeld Tartu mnt-le. Tartu mnt 15 parkimismajas on ette nähtud 212 parkimiskohta, mis parkla normaalse kasutamise käigus tähendab tänava suurt liiklustihedust ja koormust. Tartu mnt osa on tehtud jalakäijate alaks. Jalakäijatele mõeldud teekate ei ole ettenähtud autode sõiduks, see kate ei pea ka rasketele ehitusmehhanismidele vastu; - Parkimismaja planeerimisel lähtuti ebaõigest standardist ja see projekteeriti ca 2 korda ettenähtust suuremana. Kaebajate esitatud arvamuse Tartu mnt 15 parkimislahenduse kohta koostas EPN 17 ja EVS 843: 2003 üks autoritest – Tallinna Tehnikaülikooli Ehitiste projekteerimise erakorraline dotsent Ilmar Pihlak. Detailplaneeringus kohaldati vahevööndi parkimisnormatiivi, kuid planeeritud ala ei asu vahevööndis. Tegemist on I klassi linna linnakeskusega ja tuleks kohaldada selle normatiivi. - tegelikult paikneb Tartu mnt 15 Viiralti 3 hoovis ka ennesõjaaegne juurdeehitis (iseseiseva korteriomand), kuid võimalikke mõjutusi sellele hoonele ei ole hinnatud. -püstitatav hoone vähendab kõrvalhoonete loomulikku valgust. Hinnati vaid otsese päikesevalguse küsimust, kuid ei hinnatud, kuidas langeb loomulik valgustus. Hr Soopere uuringus toodud insolatsiooni vähenemise protsenti saab kasutada ka valgustingimuste vähenemise hindamisel. Viiralti poolsest küljest on valgustingimused halvendatud kõrvalhoonete ja tihedate puude tõttu. Tartu mnt 25 ja 17 kõrghoonete ehitamisega halvenevad valgustingimused veelgi. LPA seletuskirja väide, et valgustingimused ei halvene, insolatsioon ei muutu, on väär. Elamu surutakse pimedasse kaevu. Valgustingimused ei ole seotud vaid otsese päikesevalgusega, vaid seda mõjutavad ka ehitise paiknemise kaugus, kõrvalhoonete kõrgus, laius jne. paikneme vööndis, kus loomulikku valgust on vähe ja valguse puudumine mõjutab tervist halvenemise suunas. Tagajärgi ei saa hüvitada rahas. -vastustaja ei arvestanud planeeringu kehtestamisel õigusaktide nõuetega. Oli vaja seada keskkonnatingimused, määratleda kuja, kaaluda hoone kõrgust, krunndi täisehituse otstarbekust. Keskkonnamõjude hindamist või määramist ei saa teha hiljem, so ehitusloa väljastamisel või projekteerimisel, kuna hindamise tulemusel võib osutuda vajalikuks detailplaneeringu muutmine. 4) Lähteülesande p 5.1.1 kohaselt tuli teostada topo-geodeetilised tööd ja p 3.5 kohaselt arvestada planeeritaval alal paiknevate objektide projekteerimise käigus tehtud ehitus-geoloogiliste uurimistöödega. Detailplaneeringu järgi lubatakse püstitada kuni 35-korruseline ehitis, absoluutkõrgusega 114,5 merepinnast. Nii kõrge ehitise püstitamise võimalikkuse uurimiseks ei ole uuringuid tehtud. Detailplaneeringus kasutati
2. aastal koostatud AS Geotehnika aruannet, mis koostati 5-korruselise parklahoone jaoks ja pole 35-korruselise ehitise puhul 4 kasutatav. 35-korruselise ehitise mass, vundamendi (sh vaiade) sügavus ei ole võrreldav 5korruselise parklahoonega. Vajalike uuringute läbiviimine on kasulikum ja odavam detailplaneerimise etapis. 5) Muinsuskaitseseaduse (MKS) § 25 lg 1 kohaselt kinnismälestise kaitseks kehtestatakse kaitsevöönd, millele laienevad kitsendused., leevendused märgitakse kaitsekohustuse teatisesse. Kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole teisiti. MKS § 25 lg 2 kohaselt on ameti loata kinnismälestise kaitsevööndis keelatud maaharimine, ehitiste püstitamine, Muinsuskaitseamet ei ole ehitise püstitamiseks luba andnud. Elamu kanti mälestisena detailplaneeringule 15.12.2004 toimunud arutelul, kuid Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhataja kooskõlastas 19.01.2004 plaani, kuhu mälestised ei olnud kantud. Kaebajate elamu on enne detailplaneeringu kehtestamist tunnistatud Kultuuriministri 01.10.02.a. käskkirjaga nr 173 kultuurimälestiseks. Mälestise kaitsevööndiks kaitsekohustuse teatise kohaselt on 50 m ala arvates väliskontuurist. Kaitsevöönd on määratud seaduses ja teatise hilisem väljastamine ei tee kaitsevööndit olematuks . Mälestiste kaitsevööndis MKA leevendusi ei tee. MKA ei olegi ehitise püstitamiseks luba andnud ja elamu kanti mälestisena detailplaneeringule alles 15.12.04.a. toimunud arutelul, kuid Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhataja kooskõlastas 19.01.04.a. plaani, kuhu mälestisi ei olnud kantud. 6) Käesolevas asjas tuleb lähtuda sellest, mil määral Tartu mnt 15 püstitatav hoone vähendab kõrvalhoone loomulikku valgust. Planeeringu ja kaebajate poolt tellitud uuringute käigus on hinnatud vaid elamule otsese päikesevalguse vähenemist. Kaevatava korralduse juurde lisatud seletuskirja väide, et insolatsiooni kestvus ehitatava hoone tõttu ei muutu, sest otsest päikesevalgust hakkab enne kavandatud hoonet varjama Tornimäe tn 2 olev SEB Eesti Ühispanga büroohoone, on väär. Tartu mnt 15 35-korrulise ehitise püstitamisega ja krundi ca 98 % täisehitusega surutakse elamu pimedasse kaevu. Valgustingimused ei ole seotud üksnes otsese päikesevalgusega, seda mõjutavad ka muud tegurid (ehitiste paiknemise kaugus, kõrvalhoone kõrgus, laius jm). On üldteada, et paiknemine vööndis, kus loomulikku valgust on vähe, mõjutab oluliselt inimeste tervist. 7) T. Masso insolatsiooni hinnangud ei tundu usaldusväärsed. Insolatsiooni hinnangut Viiralti 3 hoovis paiknevale korteriomandile, Viiralti 7, Pronksi 10 ja Gonsiori 14 osas ei ole tehtud. Läbiviidud insolatsiooni uuringuid ei ole võimalik kontrollida, esitatud graafikutel pole mõõtkava. T. Masso lähtub SEB Ühispanga hoone absoluutkõrgusest 94,4 m, mis tegelikult on 93,06 m. Hoone kõige kõrgem tipp on 78,08 m ja hoone on mitme tasapinnaline. Kuna T. Masso hinnangus pole hoone tegelikku kõrgust ja erinevaid tasapindu arvestatud, ei pruugi olla õige tema hinnang Gonsiori 10 ja 12 osas ning ka Tallinna Tervisekaitsetalituse 05.10.2004 otsus. Kaebajate 22.04.2006 tehtud ja täpsustatud kaebusele lisatud fotod kinnitavad P. Soopere hinnangu õigsust ja T. Masso hinnangu ebaõigsust. Gonsiori 10 ja Gonsiori 12 eluruumide aknad asuvad kavandatavast hoonest ca 6 m kaugusel. 8) Välja mõista vastustajalt kohtukulu, jätta vastustaja ja kolmanda isiku kohtukulu nende kanda. 8.Vastustaja Tallinna Linnavalitsuse seisukoht. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. 5 Maavanema järelevalve suhtes leiab, et detailplaneeringu avalik väljapanek kestis 10.11.24.11.04.a. N.V., A.R. ja M.V.i kuupäevata vastuväited registreeriti SAPA-s 25.11.04.a. Seal märgitud seisukohtade alusel teostati planeeringus muudatused- tähistati tingmärgiga kultuurimälestised, selgitati, et ehitustehnilised küsimused käsitletakse ehitusprojekti koostamise käigus, välistatakse rammvaiade kasutamine; täiendati planeeringut insolatsiooni arvutustega E.Viiralti 3 ja 5 siseõue korterite osas. Lisati nõue, et parklasse tuleb sundventilatsioon, heitgaasid suunatakse pika korstna kaudu välisõhku. Korterite turuväärtuse langemise kartus on asjatu ning nii siis kui ka praegu jääb vastustaja seisukohale, et see on subjektiivne hinnang ja võib asuda hoopis vastupidisele seisukohale, et tekkinud on heakorrastatud kaasaegne asum, on üldteada, et selles kohas korterite hinnad järjest tõusevad. Seati sisse nõue viia läbi keskkonnamõjude hindamine ehitusprojekti koostamise etapil. Seega rahuldati nõuded. Kuna kaebajad oma pöördumist ei dateerinud ja ei selgunud, missugustel asjaoludel nad vastuväited esitasid SAPA-le, siis vastamisel kohaldas TSAPA samu protseduurireegleid, mis näeb ette planeerimisseadus planeeringu avaliku väljapanekul esitatud vastuväidetele vastamisel, korraldas arutelu ja esitas maavanemale järelevalve teostamiseks. Harju maavanema kt jättis 11.05.05.a. kirjaga planeeringu järelvalvemenetlusse võtmata, kuna planeeringumaterjalis oli kajastatud, et 25.11.04.a. laekus 1 kirjalik vastuväide E.Viiralti 3 ja 5 KÜ esindajatelt. Seega oli vastuväited arvesse võetud, planeeringut isegi täiendatud. Kaebajate seisukoht keskkonnamõju hindamise osas. Vastustaja jääb seisukohale, et Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 56 lg 4 ja 5 kohaldatakse nimetatud seadust strateegilise planeerimisdokumendid koostamisele, mis algatatakse pärast selle seaduse jõustumist. Enne selle seaduse jõustumist kohaldub seadus siis, kui strateegiline planeerimisdokument kehtestatakse pärast 2006.a. 21.juulit. Detailplaneeringu menetlemisel sai lähtuda vaid KeHAS-st. KeHAS § 1 lg 3 viitab

kasutamisele ja viimase § 9 lg 2 p 8 kohaselt on detailplaneeringu eesmärgid ja keskkonnatingimuste seadmine ette nähtud ehitusprojekti koostamisel. Keskkonnamõjud hinnatakse ning need tingimused ei muutu selle tõttu, et läheduses asub arhitektuurimälestis. Esitatud vastuväidete alusel teostati planeeringus järgmised muudatused – tähistati tingmärgiga kultuurimälestised; vastati, et ehitustehnilisi küsimusi käsitletakse ehitusprojekti koostamise käigus, kusjuures välistatakse rammvaiade kasutamine; täiendati planeeringut insolatsiooniarvutustega Viiralti 3 ja 5 siseõue poolsetes korterites. Planeeringusse lisati parklasse sundventilatsiooni rajamise kohustus, mille abil juhitakse heitgaasid korstna kaudu välisõhku. Korterite turuväärtuse langemise kartusele vastas TSAPA, et tegu on avaldajate hüpoteetilise subjektiivse hinnanguga. Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaamet seadis planeeringu kooskõlastamisel tingimuse, et keskkonnamõjude hindamine tuleb läbi viia ehitusprojekti koostamise käigus. Kinnistu suurus on 2652 m² ja lubatud hoonetealune pind 2085 m², seega on kinnistu maksimaalne täisehitus 78,62 %. Ühe ehitise suhtes ei ole kuja võimalik määrata. Hoonetevahelised võimalikud minimaalsed kaugused on määratud vastavalt Vabariigi Valitsuse 27.10.2004 määrusega nr 315 kinnitatud nõuetele (§ 19 lg 2). Planeeringuga ette nähtud lähiala liiklusskeem on kooskõlastatud Tallinna Kommunaalameti liiklusteenistuse poolt. Samuti on planeeringu kooskõlastanud Kultuuriväärtuste Amet. Maavanema järelevalve ei ole antud vaidluse esemeks. Kui maavanem on kaebajate arvates keeldunud õigusliku aluseta järelevalve teostamisest, pidanuks kaebajad esitama selles osas iseseisva kaebuse. 6 Määratud ehitusõiguse suurus ei ole 3000 m2. Planeeringu kehtestamise otsuse p 1 sätestab, et planeeringuala suurus on 3000 m2, ehitusõigus on 2085 m2, kinnistu suurus on 2652 m2, hoonetealune pind 2085 m2 ehk kinnistu maksimaalne täisehitus on 78, 62 %. Ühe ehituse suhtes ei ole võimalik kuja määrata. Kaugused planeeringu alasse mittejäävate hoonet vahel on määratletud lubatud ehitusalase pinna kaudu ja hoonestuskava plaanil on see ka välja arvutatud. Kujana mõistetakse tavapraktikas mingist normist tulenevat lubatud väikseimat hoonete vahelist kaugust, näiteks tuleohutuskuja, tervisekaitsekuja jne. Põhijooniselt nähtub, et kavandatud hoonete minimaalne kaugus saab jääda 13-14 m Gonsiori t 10 elamust, 10 m Gonsiori t 12/12 a elamust, 9-11 m GÜ-le Viiralti 3/5 Gonsiori t 12 b kuuluvatest garaazidest ja 9 m Tartu mnt 17 hoonest. E.Viiralti t 3 elamu ja planeeritud hoone vaheline kaugus on 25 m. E.Viiralti t 5 ja 7 hoonete ning planeeritud hoone vahele jäävad Gonsiori 12 b garaazid ning E.Viiralti t 3 a ja 5 a kõrvalhooned. Hoonetevahelised minimaalsed võimalikud kaugused on määratud Vabariigi Valitsuse 27.10.04.a. määrusega nr 315 kinnitatud ehitistele ja selle osale vastavate tuleohutusnõuetega § 19 lg 2 . Hoonetevaheline kuja peab takistama tule levikut teistele hoonetele, kui kuja laius on alla 8 m, tuleb tule leviku piiramine tagada ehituslike või muude abinõudega. Lähiala liiklusskeem on planeeringus ette nähtud ja Tallinna Kommunaalamet kooskõlastas selle. Juba on märgitud, et sundventilatsioon paigaldatakse. Tuleohutuse osa kooskõlastas Päästeamet. Tuletõrjeautode juurdepääs on võimaldatud. Liikluskoormuse kasvu täpsustamine kinnitab, et on arvestatud Eesti Standardit EVS 843:2003 Linnatänavad. Arvestatakse prognoose ja täpne liiklussageduse muutumine selgub peale hoone valmimist ning määratakse loenduse tulemusel. Liiklussagedus võib muutuda nii hoone ehitamise tagajärjel kui ka lähialade liikluse ümberkorraldamisel. Planeeringute puhul kõneldakse eeldatavast liiklussageduse kasvust. Hinnatakse analoogide ja kogemuste alusel. Liiklusprognoosides võetakse arvesse ja ennustatakse liiklusolukordi: kui palju, kuhu ja millist liikumisviisi kasutades ja millist teed mööda tehakse matku. Eristatakse 3 liiki matku: läbiv, väljuv ja sisenev matk ning ala sisene matk. Tartu mnt 15 detailplaneeringu alusel transiitmatku ei lisandu, lisanduvad väljuvad ja sisenevad matkad. Liikluslahenduse skeem, mis on planeeringu osaks, kinnitab, et kavandatu kohaselt jääb Tartu mnt lõik ja E.Viiralti tn kavandatud rahustatud liiklusega tänavaks. Eesti Standard EVS 843:2003 Linnatänavad kohaselt peab liikluse rahustamise tulemusel piirkonnas saavutama olukorra, kus liiklussagedus ei ületa 15002000 autot ööpäevas, so 200-300 autot tunnis. Peale Tartu mnt rekonstrueerimist on planeeringualasse jääv Tartu mnt lõik kasutusel jalakäijate tänavana, kus liigub ühistransport, autodele on tagatud juurdepääs hoonetele, puudub läbiv transiit. Tartu mnt 15 on ka praegu kasutusel parklana, mille heitgaasid liiguvad kaebajate elamute hoovi. Planeeringu alale on hea ühendus ühistranspordiga, prognoositav on, et juurdepääsuks kasutatakse mitte üksnes autosid, vaid ka ühistransporti. Uuele hoonele on kavandatud 212 parkimiskohta ja need jäävad selle hoone krundile, mis jälgib linna parkimise arengusuunda. Parkimiskohtadele eeldatavalt ei liigu korraga 212 sõidukit, nende liikumine jaotub ööpäevale. Büroode juurde sõidetakse tavaliselt tööajal. Elanike parkimisnõudlus on kesklinnas suhteliselt väike ja seda tänu hästi organiseeritud ühistranspordi liiklusele antud paigas. Tavaliselt moodustab elanike parkimise maht päevasel suurima nõudluse ajal vaid ca 10-20% kogu parkimiskoormusest ja see kasvab perioodil, mil töötajate ja kesklinna asutusi külastavate inimeste autod on lahkunud või lahkumas. Elanike parkimiskoormuse tipud ei lange reeglina kokku muu liikluse tippudega, elanike parkimine on aga suurim hilisõhtul ja öösel. 7 Jääb seisukohale, et T.Masso insolatsiooni hinnang ja selle lisa täiendusena 2005 .a. jaanuarist näitab, et uus hoone ei mõjuta Viiralti 3 ja 5 loodekülge, ÜP hoone ja teised naaberhooned varjutavad päikese loojumiseni. Kontroll insolatsioonis teostati, kuid arvestada tuleb ka sellega, et planeerimisel võeti arvesse ka üldise valguse suhtes tekkivad efektid, mida kaebaja ei analüüsi. Riigikohtu lahendis 26.11.02.a. nr 3-3-1-64-02 märgitakse, et ehitusloa andmisel ei saa olla takistuseks igasugune naabri vara väärtuse vähenemine uue ehituse tõttu. Ka naabri omandiõigus ei ole piiramatu. Naabri huve riivava ehitusloa võib anda ka naabri nõusolekuta, kui ülekaalukamad omaniku või avalikud huvid seda tingivad. Naaber peab taluma ehitise rajamist, mis on lubatud planeeringuga ja sobib ümbrusesse. Kaevuefekt linna tingimuste üldiselt ei ole välditav ja omaniku huvid ei kaalu üle teise kinnisasja omaniku huvi ehitada, sh üldplaneeringu kohaselt kasutada ja hoonestada. RK on 13.06.03.a. otsuses nr 3-3-1-42-03 märkinud, et insolatsiooni kestust võib kohalikke olusid arvestades ka oluliselt vähendada. Linnakeskustes, kus hooned paiknevad lähestikku, võib uute hoonete ehitamisel lugeda piisavaks ka valgustust, mida iseloomustab varasemast normatiivist

§ 24

lg 3 kohaselt detailplneeringu, mille üle ei teostata järelvalvet või maavanema poolt järelevalve käigus heakskiidetud üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestab kohalik omavalitsus. Tallinna linna ehitusmääruse § 19 lg 3 sätestab, et detailplaneeringu, mille puhul teostatakse planeerimisseaduse kohast järelvalvet või millega määratakse miljööväärtusega hoonestusala, kehtestab linnavolikogu oma otsusega ning muudel juhtudel kehtestab DP linnavalitsus oma korraldusega. Maavanem planeeringu üle järelvalvet ei teostanud, kuna ta tagastas DP materjalid planeeringut järelvalvemenetlusse võtmata. Seega ei algatanud menetlust ning sellest tulenevalt ei tekkinud aluseid DP kehtestamiseks volikogu poolt.

§ 23

kohaselt ei teostata DP üle järelvalvet, kui detailplaneering on koostatud vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga ja kõigi avalikul väljapanekul esitatud vastväidetega on arvestatud. Vastustaja kontrollis, et linn korraldas avaliku väljapaneku järgselt arutelu põhjusel, et ei olnud üheselt selge, millal kaebajatest KÜ E.Viiralti 3 ja 5 esitasid vastuväited, mis registreeriti SAPAS 25.11.04.a. (tlk 38 I kd), siis Tallinna linnavalitsus pidas võimalikuks ja otstarbekaks siiki läbi viia avalik arutelu ning seejärel saata materjalid maavanemale. Kuna maavanem tõlgendas ja selgitas linnavalitsusele seadust ja leidis, et hilinemisega esitatud avaldust ei saa aluseks võtta kui avaliku väljapaneku kestel esitatud vastuväidet, siis ei ole vastuväiteid esitatud, ühtlasi ei ole lahendamata ettepanekuid. Kuna linnavalitsus ei saa maavanemale teha ettekirjutust algatada järelvalvementlus, järelvalvet ei teostatud, siis tuli linnavalitsusel kiirema ja efektiivsema DP 12 menetlus huvides DP kehtestada. Kolmandate isikute õigusi ja huve ei saanud vastustaja antud juhul jätta tähelepanuta, kuivõrd planeerimisvaidlust ei jäänud. Seega ei saa kaebuse esitaja heita ette vastustajale, et viimane jättis kaalumata ja läbi arutamata hilisema ettepaneku. HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev organ. Haldusakti andnud organ võib § 63 lg 4 alusel igal ajal haldusakti tühisuse kindlaks teha. Isik, kellel on selleks põhjendatud huvi, võib nõuda haldusorganilt ja halduskohtult haldusakti tühisuse kindlakstegemist. Antud juhul kaebajad haldusorgani poole ei pöördunud ja palub, et kohus loeks haldusakti tühiseks. Kohus kontrollis kaebajate palvel väidet, et DP ülalnimetatud vaidlustamise avaldus oli esitatud mitte 25.11.04.a., vaid 24.11.04.a. Harju Maavalitsuse kiri Tallinna linnavalitsusele (T.Paltsile) tlk 87 kd II 11.05.05.a. märgib, et detailplaneeringu vaidlustasid KÜ Viiralti 3 (R., V.) ja KÜ Viiralti 5 (M.V.), kes esitasid ühisavalduse, mis on dateerimata. Andmed on saadud SAPA kirjast, samuti märgitakse avaliku arutelu protokollis tlk 92 15.12.04.a. Tlk 36 on KÜ Viiralti 3 majaelanikud, juhatuse liikmed A.R. ja N.V. ja KÜ Viiralti 5 majaelanikud, juhatuse liige M.V. teinud pöördumise seotult DP-ga. Seega ei ole ülejäänud KÜ –d DP vastuväiteid esitanud.Selle kirja registreeris SAPA 25.11.04. Vaidlust ei ole küsimuses, et DP avalik väljapanek toimus 10.11.04- 24.11.04.a. kaebused esitasid KÜ Viiralti 3 ja 5 ühel lehel. Avaldus on kaebajate poolt dateerimata. Avalduse peale on löödud tempel ja sellest nähtub, et avaldus registreeriti SAPAS-s 25.11.04. Linnavalitsus otsustas vaatmata 1 päevasele hilinemisele vaadata avaldus läbi, tulemusena vormistati ka DP muudatused ning kanti sisse nõuded, mis kaebajad soovisid; TSAPA kohaldas avalduse läbivaatamisele samu protseduurilisi reegelid, mis näeb ette

planeeringute avalikul väljapanekul esitatud vastuväidetele vastamisele, sh korraldas avaliku arutelu ning seejärel esitas planeeringu Harju maavanemale järelevalve teostamiseks. Tallinna Kesklinna valitsuse kirjast 26.11.04.a. (tlk 96 II kd) nähtub, et vahemikus 10.11.04- 24.11.04 käis Tallinna Kesklinna Valitsuses planeeringuga tutvumas 4 inimest, kes kirjalikke ettepanekuid ei esitanud. Tlk 95 II kd ajalehe Postimees avalikustatud teatest nähtub, et avalik väljapanek oli ka Tallinna linnavalitsuse infosaalis ning selles teates märgitakse, et peale avaliku väljapanekut laekus 25.11.04.a. 1 kirjalik ettepanek. 25.11.04.a. esitatud kirjaliku avalduse registratsiooni aeg ühtib viseeringute ajaga ülanurgas. Säilinud on statistikaleht (tlk 101 II kd), millest nähtub, et Tartu mnt 15 DP tutvus 24.11.04.a. N.V. ja Kesklinna valitsuses (tlk 102) tutvus 4 isikut , sh R.S. 11.11.04 ja 24.11.04.a. H.T. KÜ Gonsiori

1. Tlk 103 II kd nähtub, et SAPA esitas teate, et DP avalik väljapanek ja Kesklinna valitsus korraldavad DP avaliku väljapaneku. Seega kirjalikud materjalid kinnitavad, et kirjalik avaldus oli esitatud SAPA-le, kes selle registreeris saabumise ajaga 25.11.04.a. ning teostas selle alusel toimingud. Kaebaja väited lähtuvad seega eeldusest, et avaldus oli tähtaegne. Kui leiab tõendamist, et ei ole tähtaegne, siis ei ole õiged ka sellest tulenevad kaebajate järeldused. Kohtuistungil 06.09.06.a. andis ütlusi tunnistaja T. Õ., kes ei tea, kuidas ja kellele N.V. andis üle A4 formaadis ümbrikus 24 kuupäeval paberid, mis olid tema teadmisel ehk N.V.lt saadud seletuste kohaselt, suunatud N.V. korteri sisehoovi tuleva ehitise vastu ja tuli viia linnavalitsusse. Tema ütluste kohaselt läksid koos T.Õ. ja N.V. ning V. tütar linnavalitsuse infosaali ja tunnistaja mäletab, et tema läks kaasa selle tõttu, et koos organiseeritakse noortelaagreid ja oli vaja Noorsooametis vormistada dokumente. Ta eeldab, et N.V. andis üle kaasas olnud ümbriku dokumentidega, milles võis olla avaldus DP vaidlustamiseks, kuid ei tea. Järeldused tegi ta sellest, et N.V.l oli kodunt lahkudes suur ümbrik käes ning see ei mahtunud väiksesse käekotti. Linnavalitsuse infosaalis ta kogu tegevust ei näinud ja kuna hiljem N.V.l seda ümbrikku käes ei 13 olnud, pidi ta selle linnavalitsuses üle andma. Kolmandate isikute esindaja esitas kohtule ja menetlusosalistele tutvumiseks kaebajate esitatud dokumendi, mis registreeritud SAPA-s ja mis oli esitatud kahe KÜ poolt. See avaldus on murdejoonega ehk olnud kokku murtud ja 1 lehel. T.Õ. jäi ütluse juurde, et N.V. käekott oli väike ja see ümbrik, mille ta võttis kaasa esitamiseks linnavalitsusele ei mahtunud kotti ning selle tõttu mäletab ümbriku suurust. Õ. väitis, et ta läks koos N.V.ga linnavalitsusse ja edasi pidid nad minema Noorsooametisse, kuna N.V. nimel on noorsoolaager ja aeti laagriga seotud asju. Mäletab, et see oli 24.11.04.a, kuna oli lepitud kokku Noorsooametis selline aeg, täpsustas, et kuulis Virolt ka seda, et DP suhtes on viimane tähtaeg avaldus esitada. T.Õ. ei teadnud ise, mis suvelaagrist jutt käis, siis täpsustas, et see oli Lahediku suvelaagrist ja nad käisid Noorsooametis, said sealt kaasa blanketid, need täitis ära N.V.. T.Õ. väitis, et nad läksid linnavalitsuse hoonesse (punane maja), edasi pidid minema Noorsooametisse, mis asus samas majas, kuid ajana nimetab pealelõunast aega . Veel selgitas ta, et Noorsooametis aega kokku lepitud ei olnud, sealt anti paberid ja avaldus, anti blanketid kaasa, mille täitis V., seda ta ei tea, kelle juures konkreetselt olid. N.V. avaldas kohtule, et viis vastuväite linnavalitsuse infosaali, vastuväide oli kaheleheline, viis selle linnavalitsusse 24.11.04.a. Tema ei tea, kas avaldus oli nii suures ümbrikus, kui seda mäletab T.Õ., kuid ümbrikusse ta oli selle pannud; veel mäletab, et linnavalitsuses käidi kella 17.00 paiku ja siis mindi Noorsooametisse, mis oli kohvik Moskva majas. Kohus küsis, kuidas nad jõudsid nii hilisel ajal arvestades tööaegu kahte kohta ning N.V. selgitas, et oli kokkulepe T.K.ga, see oli mitteametlik käik ja jõuti sinna enne 17.
2. V. väitel lahkus Noorsooametist Õ. enne teda. N.V. kinnitas, et ta vaatas Noorsooametis mingeid pabereid ja sellel päeval mingeid dokumente ei saanud ega soovinudki saada ehkki T. Õ. räägib vastupidist. Kuid linnavalitsuses oli registreerimislauas antud DP kohta avalduse esitamise tõendamiseks tõend ehk töötaja kirjutas välja „toonitud lehele“ vastuvõtu tõendi ja see oli spetsiaalne vorm, kuid see tõend on kaduma läinud. E.Sassianile vastas, et viis vastulause 24.11.04.a., sama päeva hommikul tutvus DP-ga linnavalitsuses, ta läks koju ja kirjutas ning printis vastuväite, võttis allkirja R.lt ja V.lt, nad jõudsid linnavalitsusse enne 17.
3. N.V. avaldas kohtule, et T.Õ.l oli sellel perioodil raske haigus ja ta väsis sageli ja selle tõttu läks varem ära. Kohus leiab, et tunnistajate ütlustega ei ole võimalik usaldusväärselt väita, et N.V. viis DP vastuväited Tallinna linnavalitsuse infolauda ning tegi seda 24.11.04.a., kuna isikud mäletavad sündmust valikuliselt. Väheusutav on, et N.V. ei säilitanud nii olulise dokumendi üleandmisel vastuvõttu kinnitavat tõendit („toonitud paber“). T.Õ. kinnitus, et dokumendid olid suures A4 formaat ümbrikus ja ei mahtunud N.V. käekotti ei saa olla tõene, kuna menetlusosalistel ei tekkinud kahtlusi, et L. esitas originaali, mis on 1 lehel ja sellel on murdejoon ning puudub mõistlik selgitus, miks dokument oli suures ümbrikus. N.V. mäletas, et dokument oli kahel lehel, kuid ei täpsustanud, missugune leht sellisel juhul I. L. on puudu. Arvestades, et DP vastu vaidlemine on läbimõeldud ja oluline dokument, siis on loogiline dateerida dokument ning fikseerida, et see on üle antud. Kohtule esitatud esialgses kaebuses ei ole märgitud, kes on tunnistajaks, kes võiks kohtule avaldada andmeid, et DP avaldus viidi linnavalitsusse tähtaegselt, mis on ebamõistlik, kui kaebuse esitamisel väideti, et avaldus oli viidud tähtaegselt ja see on vaja kohtulikult tuvastada. Loogiline oli, et väite esitamise ajaks kontrolliti, kes on need tunnistajad ja esitatakse vastavalt andmed ka kohtule. N.V. väitel esitas ta dokumendi, mis oli kahel lehel, kuid kohtul on kogutud andmed, mis kinnitavad, et avaldus oli ühel lehel. Seega ei saa N.V. ütluse alusel teha kindlaks, et ta andis üle selle dokumendi, mis registreeriti 25.11.04.a. Kaebajad ei väida, et dokument oleks läinud kaduma, ka ei väida, et kaks isikut või kahel korral võidi esitada selline dokument, mis kohustaks kohut uurima, kas on veel mõni dokument, mis võiks kanda 14 24.11.04.a. kuupäeva. N.V. ütlused ja T.Õ. ütlused on vastuolulised, seejuures ei saa usaldada T.Õ. ütlust isegi selles, kus nad tegelikult käisid ja millal. Noorsooamet (praegu Tallinna Spordija Noorsooamet), ei asu Tallinna linnavalitsuse peahoone aadressil, ta on kogu aeg asunud aadressil Vabaduse väljak 10 b, so Moskva kohviku kõrval. N.V. on asjast huvitatud isik ning tema ütlused ei ole kinnitatud T.Õ. ütlustega, sh missugused dokumendid ja kuhu viidi. N.V. ütlusel käis ta infosaalis 2 lehelise dokumendiga, kuid ta ei selgitanud, miks ta andis üle dokumendi, mis on 1 lehel. Väheusutav on, et ta senimaani ei ole otsinud ülesse tõendit, mis väidetavalt anti temale dokumendi üleandmise kohta. Dokument on registreeritud SAPA-s, mitte linnavalitsuse kantseleis ja registreerimise aeg on 25.11.04.a, mitte 24.11.04.a. TsKMS § 229 lg 2 kohaselt tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Ka Maavanema järelevalve menetlusele ei avaldatud vastulauset, mis oleks loogiline, kui kaebajatel oli olemas tõendeid, et DP avaldus oli esitatud tähtaegselt. Haldusorgan oleks saanud ka ise küsimuse lahendada, kui kaebajad oleks küsimuse püstitanud ning esitanud tõendid. Kohtumentluse kestel ei ole N.V. otsinud ülesse nn „toonitud lehte“, mis tõendaks, et ta andis üle DP avalduse märgitud ajal ja kohas. Kui niisugune oluline tõend oli tegelikult olemas, oleks kaebajate poolt see ka esitatud vahetult peale sündmusi või vähemalt kohtuasja lahendamisel. Avalduse dateerimata jätmine viitab kaudselt, et selle eesmärgiks sai olla dokumendi hilinemisega vormistamise varjamine. Arvestades kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis leiab kohus, et kahe isiku ütlusega ei ole tõendatud, et DP avaldus anti üle linnavalitsuses 24.11.04.a. Seega leiab kohus, et haldusakti tühisus ei ole tõendatud kaebaja viidatud põhjustel. 10.
4. Kaebajad väitsid, et nad said tutvuda DP-ga täies mahus ja muutmise ettepanekud olid järgmised: - tähistatud ei ole Viiralti 3-5/Gonsiori 14 asuv kultuurimälestis; - hoone sai kannatada pommitamisel - esitatakse küsimus, kas uuriti, kuidas mõjutab ehitustegevus, vaiade rammimine nende hoone kandekonstruktsioonide vastupidavust - milline on parkla heitgaaside mõju - ilmselt ei paista hoovi päikest, näit. kui võtame IV korruse rõdu suvel, siis paistab päike õhtul kella 17.30 - langeb korterite turuväärtus. Arutelu protokoll 15.12.04 tlk 92 II kd, mis koostati Tartu mnt 15 DP avaliku väljapaneku tulemuste tutvustamiseks kinnitab, et need küsimused olid arutusel ning A.R. palus täpsustada kirjaliku pöördumise väliselt, et hoovis on eraldi väikses majas korter nr 11, mille osas selgitati talle, et ilmakaarte tõttu sellele mõjutusi uusehitusest ei kaasne. Seega ei vasta tõele väide, et hoovimaja küsimuses ei ole esitatud põhjendusi. Pronksi 10 osas on esitanud koosolekul osaleja J.Ö.-O. suulise küsimuse koos selgitusega, et maja pommitati ja telliti ekspertiis, mille kohta A.A. palus see esitada tutvumiseks, kui see teostatakse. Küsimusi esitas ka A. S.. Kaebajate esindaja väitis, et ei vasta tõele seisukoht, et lahendamata vaidlusi ülesse ei jäänud, kuna jäeti tähelepanuta sellel koosolekul küsimusi esitanud isikute seisukohad. Kohus selle väitega ei nõustu, kuna avaliku arutelu käigus vastati esitatud küsimustele ning eelnevalt on kohus märkinud, missugune avaldus esitati vastuväitena DP suhtes. KÜ E.Viiralti 3 ja 5 majaelanikud ja juhatuse liikmed A.R., N.V., M.V. esitasid kirjaliku vastuväite ning kaebaja ka ise palus tuvastada, et justnimelt see avaldus esitati ning sisaldas vastuväiteid. 15 Vastavalt otsustati sisse viia DP-sse täiendused kirjaliku pöördumise alusel -hoone osas tähistamine arhitektuurimälestisena (tekstis fassaadi osa) -vundamendi rajamisel keelata rammvaiad -täiendavalt prognoosida insolatsiooni muutus (tekstis arutelu protokollis valguse muutus) Viiralti 3/5 siseõue poolsetes korterites ja määratleti ülesanne, et insolatsioon peab jääma tagatuks -garaazi ventilatsioon tuleb projekteerida. Ehk ülatoodust nähtub, missugune oli teemade ring ja milles seisnesid vastuväited. Käesolevas kaebuses on esitatud pretensioone märksa laiemalt, sh ka nende isikute poolt, kes DP kirjalikke vastuväiteid ei esitanud. Alusetu on süüdistada vastustajat, et viimane ei viinud läbi piisavat menetlust ega üritanud leida lahendeid ja väljundeid, mis viinuks rahumeelsete kokkulepeteni. Kohus leiab, et vastustaja tegevus oli vastupidiselt konstruktiivne ja sooviti igati välja selgitada need valupunktid, mis võiksid takistada DP menetluse jätkamist. 10.
5. E.Sassian märkis, et väär on seisukoht, et korteriühistutel puudub kaebeõigus. Korteriühistute kaebeõigus tuleneb planeerimisseaduse (

) § 26 lg-st 1 ja korteriühistuseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on korteriühistu eesmärgiks korteriomandite esemeks olevate ehitiste ja maatüki mõtteliste osade ühine majandamine ja korteriühistu liikmete ühiste huvide esindamine. Planeeringu vaidlustamisel on raske eristada, milline huvi on korteriomanikul ja milline korteriühistul. Kaebajate ühine huvi on välistada naabruses nii suure krundi täisehitust ja nii kõrge hoone püstitamist, sest kaebajad leiavad, et selline hoone mõjutab oluliselt nende elukeskkonda ja võib ohustada nii elamu seisundit kui ka elamu elanike tervist. Kohtuistungil väitis esindaja E.Sassian, et ühistu liikmed saavad vaidlustada detailplaneeringu põhjusel, et liikmed tahavad, et neile säiliks vaade vanalinnale, kui isikud lähevad Tartu mnt mäepealsele. Kui vaatekoridori jääb varjama uus kõrghoone, siis rikutakse nende õigusi. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et DP vaidlustati KÜ Viiralti 3 ja 5 majaelanike nimel ning mitte kõigi kaebuses märgitud isikute poolt. Kohus leiab, et juba tulenevalt nende isikute pöördumisest linnavalitsuse poole DP vaidlustamiseks tuleneb isikute õigus vaidlustada sama küsimust ka kohtus. Kõik kaebuses märgitud isikud ei vaidlustanud DP kohtueelselt, kuid et detailplaneeringut saab kohtulikult vaidlustada ka ilma, et enne oleks nad osalenud DP menetluses, siis said nad kaebusega pöörduda kohtusse.

§ 26

lg 1 sätestab, et planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on igal isikul õigus ühe kuu jooksul, arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, pöörduda kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Riigikohus lahendis 3-3-1-28-04 märgib, et see säte laiendab oluliselt isikute kaebeõigust võrreldes kuni 31. detsembrini 2002 kehtinud Planeerimis- ja ehitusseadusega, varasema seaduse § 26 lg 1 nägi ette kehtestatud planeeringu vaidlustamiseks selgesõnalise kaebeõiguse üksnes neile isikutele, kelle kirjalikke ettepanekuid avaliku väljapaneku ja järelevalve käigus ei arvestatud. Seega kehtiva

§ 26

lg 1 sõnastusest tuleneb kohtusse pöördumise õigus kehtestatud planeeringu vaidlustamiseks isikul kahel juhul: 1) kui ta leiab, et planeeringu kehtestamise otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga; 2) kui selle planeeringu kehtestamise otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. 16 Halduskohtuliku kaebeõiguse üldregulatsiooni sisaldavast HKMS § 7 lg-st 1 tuleneb, et tühistamis- või kohustamiskaebuse võib esitada üksnes see isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Vaid avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamiseks piisab isiku põhjendatud huvist. Üldjuhul näevad ka eriseadustes paiknevad erisätted kaebeõiguse kohta ette, et kohtusse võib pöörduda isik, kes leiab, et rikutud on tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kui eriseadustes ei ole ette nähtud, kes võib halduskohtusse kaebuse esitada, siis juhindutakse samuti HKMS § 7 lg-st 1.

§ 26

lg 1 järgi pole kohtusse pöördumise aluseks üksnes isikute õiguste rikkumine või vabaduste piiramine, vaid see säte annab selgesõnaliselt võimaluse kohtusse pöördumiseks ka isikutele, kes leiavad, et planeeringu kehtestamise otsus on õigusvastane. Seega võib

§ 26

lg 1 alusel planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks halduskohtusse pöörduda igaüks, kes leiab, et see otsus on õigusvastane, ning olenemata sellest, kas see otsus tema õigusi rikub või tema vabadusi piirab. Sellise isiku poolt esitatud kaebuse puhul ei pea halduskohus kaebuse rahuldamise või mitterahuldamise otsustamisel kontrollima seda, kas vaidlustatud akt tema õigusi rikub või vabadusi piirab. 10.

1. Vastustaja ja kolmandate isikute esindajad jäid seisukohale, et esitatud vastuväidete alusel teostati planeeringus järgmised muudatused – tähistati tingmärgiga kultuurimälestised; vastati, et ehitustehnilisi küsimusi käsitletakse ehitusprojekti koostamise käigus, kusjuures välistatakse rammvaiade kasutamine; valguse küsimust uuriti ja kaaluti läbi ka otsese päikesevalguse osa, sh tehti kontroll sisehoovi kohta kriitilisema prognoosi abil ning täiendati planeeringut insolatsiooniarvutustega E. Viiralti 3 ja 5 siseõue poolsetes korterites, kuna muudatusi uusehitusest ei saabunud elamute esifassaadide poolses küljes. Planeeringusse lisati parklasse sundventilatsiooni rajamise kohustus, mille abil juhitakse heitgaasid korstna kaudu välisõhku. Korterite turuväärtuse langemise kartusele vastas TSAPA, et tegu on avaldajate hüpoteetilise subjektiivse hinnanguga. Kokkuvõttes leidis vastustaja, et rahuldati kõik kaebuse esitajate olulised nõudmised ning täiendati planeeringut insolatsiooniarvutustega ning nõudega läbi viia keskkonnamõjude hindamine ehitusprojekti koostamise käigus.Kaebajate esindaja jäi teisele seisukohale. 10.
2. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et antud juhul ei piirne tulevane ehitis ühegi kaebajate hoonega. Küsimus kaebajate hoone halvast tehnilisest seisundist tõusis teravalt esile seotult probleemiga, kuidas on võimalik ohutult ehitada, kui senimaani on hoidutud Tartu mnt 15 krundil või selle vahetus läheduses kõrghoonete ehitamisest. Kohus nõustub, et kaebajatel tuleb omanikena lahendada hoonete halva tehnilise seisukorra ja remondi küsimused sõltumata ümberringi uute hoonete ehitamisest ning sellest nõudest tulenevalt ei ole neile asetatud riske hoone säilitamiseks. Asja menetlemise kestel vastustaja ja kolmas isik andsid täiendavaid selgitusi, mis aitasid mõista detailplaneeringu materjale. Tänapäevane tehnoloogia peab kindlustama ohutusnõuded ja kohtul tuleb vältimatult usaldada senist praktikat, mis on võimaldanud ehitada kõrghooneid eelkõige Tartu mnt äärde. Kõrghoone ehitamise mõju elamule on leidnud analüüsi, sh vibratsioon ehitamisel õige tehnoloogia kasutamisel ei tohi põhjustada kahjustusi ümbritsevatele hoonetele. Kaebajate halb kogemus hoone vundamendi pragude tekkimises on seotud nõukogude-aegsest ehitamisest, mil tehnoloogia ei ulatunud kaasaegsele tasemele. Detailplaneeringu täiendustes on sisse toodud, et, et rajatava kõrghoone tehniline lahendus peab välistama naabruskonna hoonete seisukorra halvenemise. Uuringutega tehakse 17 kindlaks pinnase omadused. AS Geotehnika
3. aasta aruande puhul on pinnast uuritud kuni 40,8 m sügavuseni. Tihedad pinnased, vastavalt kihid 7,8 algavad 34,5 m sügavusel. Uuringutega on välja selgitatud ehitamiseks piisava tugevusega pinnakihi sügavus. Detailplaneeringu järgi on keelatud rammvaiade kasutamine. Muude tehnoloogiate kasutamine vaivundamendi rajamisel (puurvaiad) peab võimaldama rajada vundamendi ilma ümbritsevaid hooneid kahjustamata ning praktikas kasutatakse ka uusi meetodeid. Kaebuse esitajad väidavad, et vaatamata detailplaneeringu lähteülesande punktile 5.1.1 ei ole teostatud detailplaneeringu raames topo-geodeetilist uuringut. DP lähteülesande p 5.1.1 märgib, et teostada tuleb tehnovõrkude topo-geodeetiline uurimistöö, mis on tehtud. Seega ei saa kaebajate seisukohaga nõustuda, kuna detailplaneeringu lähteülesande punktis 5 “Geodeesia” käsitletakse tehnovõrkudega (maapinnaga) seonduvaid uurimistöid ja mõõdistusi, mitte hoone püstitamisega seonduvaid geoloogilisi aspekte. Geodeetiliste tööde aruanne on koostatud ning see on olnud tehnovõrkude koondplaanide aluseks. Koondplaanid ise on võrguvaldajatega kooskõlastatud ning lisatud detailplaneeringule. Geoloogia aruannet detailplaneeringu staadiumis üldaktid ei nõua ja vastavat nõuet ka ei esitatud. Planeering kehtestati nõudega läbi viia keskkonnamõjude hindamine ehitusprojekti koostamise käigus. Seega on asja menetluse kestel tuvastatud, et geodeetiliste tööde aruanne on koostatud ning see on olnud kõikide detailplaneeringute aluseks, sh välisvõrkude projekteerimisel detailplaneeringu staadiumis. Geoloogia aruannet detailplaneeringu staadiumis üldaktid ei nõua ja vastavat nõuet pole ka ametkondade poolt kehtestatud. Pinnasega seonduv ei välista tänaste tehniliste võimaluste juures kõrghoone püstitamist. Kaebajate poolt viidatud
4. oktoobri 2002.a korraldusega nr 2542k oli esitatud geodeesia alased nõuded ja need olid täidetud. 10.
5. Kaebuses väidetakse, et Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 56 lg 4 ja 5 on täitmata. Vastustaja on seisukohal, et seda seadust kohaldatakse strateegilise planeerimisdokumemdi koostamisel, mis algatatakse pärast nimetatud seaduse jõustumist. Strateeglisele planeerimisdokumendi koostamiseks, mis on algatatud enne selle seaduse jõustumist, kohaldatakse seadust, kui strateegiline planeerimisdokument kehtestatakse pärast 2006 .a. 21.juulit. Seega on tekkinud küsimus, kas kohaldamisele kuulus kaebajate nimetatud seadus või Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadus (KeHAS). Kohus nõustub, et kohaldamisele kuulus KeHAS. Selle § 1 lg 3 kohaselt toimub planeeringu elluviimisega kaasneda võivate majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude ning looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine ning selle alusel säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu tingimuste seadmine planeerimisseaduse kohaselt.

§ 9

lg 2 p 8 kohaselt on detailplaneeringu eesmärgiks keskkonnatuingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks ja vajaduse korral ehitiste määramine, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja läbi viia keskkonnamõjude hindamine. Seega tule nõustuda, et planeerimisseadusest kohustust planeeringu koostamise etapil läbi viia keskkonnamõju hindamist põhjusel, et planeeritava maaala naabruses on arhitektuurimälestis, ei tulene. Vastavalt KeHAS § 4 lg 1 hinnatakse keskkonnamõju, kui kavandatakse ehitamist, ehitise kasutuselevõtmist või olemasoleva ehitise kasutusviisi muutmist, millega kaasneb oluline keskkonnamõju ja mis eeldab loodusresursi kasutusõiguse või saasteaine või jäätmete viimise loa taotlemist või olemasoleva loa muutmist. KeHAS § 6 lg 1 määratleb, missugune keskkonnamõju on oluline, lg 2 sätestab olulise keskkonnamõjuga tegevused. Need sätted aitavad mõista, missuguses ulatuses tuleb sisustada DP lähteülesannete sisu keskkonnamõju küsimuses ning täitmist. Õige on ka väide, et Tallinna 18 Transpordi-ja Keskkonnaamet seadsid tingimuse, et keskkonnamõjude hindamine viiakse läbi ehitusprojekti koostamise käigus. DP vältimatult sisaldab keskkonnamõjude hindamist niivõrd, kuivõrd on vaja välja selgitada, mida soovitakse ehitada ja kuidas planeering seda võimaldab. Kuna tehti kindlaks, et ei soovita planeerida niisugust ettevõtet, ehitist, mis on seotud loodusressursi kasutusga või muu ehitisega, mis märgitud seaduse § 6 lg 2 tegevuse kaudu, antigi hinnang, et tegemist sellise ehitisega ei ole, mistõttu ehitusprojekt koostatakse detailsemate keskkonnamõjude hindamisega. KeHAS § 1 lg 3 tulenevalt toimub plneeringu elluviimisega kaasneda võivate majanduslike, sotsiaalste ja kultuuriliste mõjude ning looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine ning selle alusel säästva ja tasakaalsutatud ruumilise arengu tingimuste seadmine planeerimisseaduse kohaselt.

§ 9

lg 2 p 8 seab DP eesmärgiks keskkonnatingimuste seadmise planeeringuga kavandatu elluviimiseks ja vajaduse korral ehitiste määramine, mille ehitusprojekti koostamisel on vaja läbi viia keskkonnamõjude hindamine ehk kohus nõustub vastustajaga, et seadusest ei tulene kohustust läbi viia planeeringu koostamise etapil keskkonnamõju hindamist ainuüksi põhjusel, et planeeritava ala läheduses on arhitektuurimälestis. DP krundile ehitusõiguse määramisega ei kaasne antud juhul olulist keskkonnamõju, mis eeldab loodusressursi kasutusele võtmise küsimust, saasteainete ja jäätmete keskkonda viimise loa taotlemist. Planeeringusse on lisatud keskkonnatingimusena nõue koostada ehitusprojekti koosseisus keskkonnamõjude hindamine, samuti kasutada parkimismaja fassaadidel võresid, mida saab kujundada vertikaalse haljastusena ning parkimismaja büroohoone katused kujundada katuseaedadeks koos laste mänguväljakutega. Kaebuses tuuakse esile KHKJS-i rakendussäte § 56 lg 1, mille kohaselt seaduse jõustumiseni kehtinud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse alusel algatatud kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamine viiakse lõpuni keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse alusel (KeHAS). Kaebajad on asunud ekslikult seisukohale, et tulenevalt KeHAS-st, oleks Tallinna Linnavalitsus pidanud enne detailplaneeringu kehtestamist laskma hinnata ehitise rajamisega kaasnevat võimalikku keskkonnamõju. Kohus jääb seisukohale, et KeHAS § 1 lg 3 kohaselt toimub planeeringu elluviimisega kaasneda võivate majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude ning looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine ning selle alusel säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu tingimuste seadmine planeerimisseaduse kohaselt. Keskkonnamõju hindamine KeHAS kohaselt toimub juhul, kui kavandatakse ehitamist, millega kaasneb oluline keskkonnamõju (loetelu KeHAS §-s 6) ja mis eeldab loodusressursi kasutusõiguse või saasteainete või jäätmete keskkonda viimise loa taotlemist või olemasoleva loa muutmist (KeHAS § 4 lg 1). Antud juhul sellised asjaolud puuduvad. Ka planeerimisseaduse § 9 lg 2 p 8 kohaselt määratakse detailplaneeringuga vajaduse korral ehitised, mille ehitusprojekti koostamisel, mitte enne detailplaneeringu kehtestamist, on vaja läbi viia keskkonnamõju hindamine ja kohus nõustub seisukohaga, et kaebuses on vastavat sätet tsiteeritud moonutatult. Kohus nõustub, et planeeringus ettenähtud tegevust KHKJS § 6 lõikes 1 esitatud nimekirjas ei olegi. Elamu-ärihoone nõuetekohane ehitamine ei too endaga kaasa olulist keskkonnamõju KHKJS-e mõttes. Ka ehitusseaduse § 3 lg 1 kohaselt peab ehitis olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt ega või tekitada ohtu inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale. Ehitusseaduse § 24 lg 1 p 9 kohaselt keeldutakse 19 ehitusloa väljastamisest, kui oluline keskkonnamõju on hindamata ja keskkonnamõju hindamine on nõutav. Ehitusloa väljastamisel saavad kaebajd vaidlustada loa, kui see ei järgi keskonnaalaseid nõudeid. Seega tuleb nõustuda vastustaja ja kolmandate isikute seisukohaga, et eeltoodust nähtub, et keskkonnamõju hindamine ei ole kohustuslik detailplaneeringu kehtestamisel. Ehitusluba ei väljastata juhul, kui puudub nõutav keskkonnamõju hindamine. 10.

1. Väide parkla ja gaasikatla mõju arvestamata jätmisest on ümber lükatud seletuskirjaga, millest nähtub, et „parkimismaja avatud seinaosad kaetakse võrgu ja ronitaimedega“ ning parklale on ette nähtud sundventilatsioon. Need on parklast tulenevate võimalike ohtude välistamiseks ning kahjulikud mõjutused heitgaasidest suunatakse korstna kaudu välisõhku ja mitte sisehoovidesse. Gaasikatlamaja tuleb kõrghoone tippu. Seega peaks mõju ümbruskonnale olema vähene. Kaebajad leidsid, et linnakeskuses nii kõrge ja suure hoone püstitamine võib oluliselt halvendada olemasolevaid keskkonnatingimusi. Seetõttu on vajalik igakülgne keskkonnamõjude hindamine teha detail- planeeringu menetlemise staadiumis, mitte ehituse projekteerimisel. Samas ei nimetatud neid olulisi ohte, mis võiks olla veel analüüsimata. DP lähteülesande p 5.3.2 kohustab koostama jäätmetekke analüüsi või jäätmekava, kuid kaebajd ei ole esitanud selgitusi, missugune nõue neil on seotult selle küsimusega. Punkt 5.3.4 kohustab andma ehitus ja ökoloogilise ülevaate ja keskkonnaseisundi hinnangu, mitte aga teostama strateegilist planeerimisdokumenti. Ka p 5.3.5 ei tulene, et keskkonnamõju hindamine peaks olema ulatuslikum, kui seletuskiri, milles tuuakse ära planeeritavast tegevusest tekkida võivad mõjutused, märgitakse keskkonnakaitselised abinõud, haljastuse ja heakorrastatuse põhimõtted. DP p 5.3 täpsustab keskkonnakaitse küsimuses, et ära tuleb näidata võimalused haljastamiseks arvestades linna haljastuse nõudeid.; jäätmetekke analüüsi; soojavarustuse lahenduse, kütuse valiku küsimused; anda ehitus-ja ökoloogiline ülevaade ja keskkonnaseisundi hinnang. Avaliku arutelu käigus täpsustati küsimusi ning seati tingimus, et ehitusloa projekti koostamisel hinnata kavandatu mõju keskkonnale. Täpsemalt fikseeriti nõue garaazi sundventilatsiooni projekteerimine ja ehitusloa projekti koostamisel hinnata kavandatu mõju keskkonnale. Kohus juba märkis, et Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 56 lõigete 4 ja 5 kohaselt kohaldatakse nimetatud seadust strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele, mis algatatakse pärast nimetatud seaduse jõustumist. Strateegilise planeerimisdokumendi koostamisele, mis on algatatud enne nimetatud seaduse jõustumist, kohaldatakse nimetatud seadust, kui strateegiline planeerimisdokument kehtestatakse pärast
2. aasta
3. juulit. Seega tuli detailplaneeringu menetlemisel lähtuda KeHAS-st ja ükski viide kahjulikele mõjutustele ei saa puudutada märgitud planeermisdokumenti. Selgemini aitab mõista küsimust KeHAS § 6 lõige 2, mis sätestab olulise keskkonnamõjuga tegevused, mis on toornafta töötlemine, soojuselektrijaamade rajamine, tuumakütuse töötlemine, põhimaanteede, kiirteede, raudteede või üle 2100 meetri pikkuse peamaandumisrajaga lennuväljade ehitamine, ohtlike jäätmete põletamine jms tegevused. Seega ei kaasne detailplaneeringuga krundile ehitusõiguse määramisega olulist keskkonnamõju. Lisaks on detailplaneering kooskõlastatud Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaametiga, kelle poolt seati tingimus, et keskkonnamõjude hindamine tuleb läbi viia ehitusprojekti koostamise käigus. 20 Detailplaneeringut täpsustati nõuetega garaaži ventilatsiooni projekteerimiseks. Parklast tulenevate heitgaaside mõju neutraliseerimiseks on hoone projekteerimiseks määratud tingimus näha ette garaaži sundventilatsioon ja juhtida heitgaasid korstna kaudu välisõhku. Detailplaneeringus on Tallinna Transpordi- ja Keskkonnaameti, Tallinna Kesklinna Valitsuse ning Tallinna Tervisekaitsetalituse Harjumaa osakonna tingimuse täitmiseks määratud nõue hoone ehitusloa projekti koostamisel hinnata kavandatu mõju keskkonnale. Kaebajate väited seoses autoparklast lähtuva heitgaaside ja müraga leidis lahenduse ja tegelikult on ette nähtud, et parkla heitgaasid juhitakse läbi ventilatsioonisüsteemi õhku ja tänapäevane sundventilatsioonisüsteem ei põhjusta müra, mis tooks kaasa lubamatu mõjutuse kaebajate kinnisasjale. Praegune olukord ei ole kaebajatele soodsam, kuna avatud parklast eralduvad heitgaasid vahetult hoovi, samuti ei ole siseõu kaitstud parkla mürast ning vältimatult tuleb see korrastada. DP avaliku arutelu protokollis märgitakse ära, et varem on sinna kavandatud olnud parkla rajamine, mille suurus, maht oli kavandatud oluliselt suuremana, kui vaidlustaud detailplaneeringuga. Sundventilatsiooni töökindluse küsimuse on kohus asja arutamisel püstitanud ning nõustub saadud vastusega, et õhu saastamisest ei saa olla huvitatud ka uue hoone elanikud, mistõttu sundventilatsiooni töökorrasolek tagatakse juba teiste isikute huvide kaudu. Kui plaanitu kohaselt on lubatud ehitada madalama hoone osa katustele ka laste mänguväljakud, siis heitgaaside tekkimisel ja nende ärajuhtimata jätmisel on seatud eelkõige ohtu uue hoone elanikud, mis annab täiendavad garantiid. Seega ei ole loogiline eeldada, et projekteerimisel jäetakse täitmata keskkonna ohutuse üldised nõuded. Oluline on märkida, et ehitusloa projektile esitatavates nõuetes, mis on DP-s kajastamist leidnud, märgib andmed, et krunt on hoonestamata, haljastus puudub, kasutusel ajutiselt parklana ehk toob ära olemasoleva situatsiooni kirjelduse. Tegemist on Gonsiori-Pronksi-Liivalaia-Laikmaa tänavate kontaktvööndiga, mille hoonestuses on esindatud erinevad arhitektuursed stiilid 18.sajandist tänapäevani. Ülplaneeringus on seal segahoonestusala, kuhu võib ehitada kõiki hooneid, va keskkonda saastavaid ettevõtteid. Ehk ka märgitu kordab, et kavandatav hoone ei ole selline ettevõte, mille puhul ehitamine on keelatud või tuleks teha strateegiline planeering. DP ei sisalda üldplaneeringu muutmise ettepanekuid, rõhutatakse, et hoone on monofunktsionaalne, ja milles 70 % jääb sihtotstarbelt elamu ja 30 % ärimaaks. Turvalisuse aspekt on oluline. Kõrghoone ehitamisega ei kaasne teedevõrgu ümberehitamist, ei suurene oluliselt liiklus ja parkimiskoormus. Haljastuses planeeritakse katuseterrassid, Tartu mnt 15 ja Gonsiori t hoonestuse vaheline ehituskeeluala haljastatakse taimestikuga. 10.
4. Kultuuriväärtuste Amet on planeeringu kooskõlastanud . Toimiku II kd lk 29 asub MKA riigi kaitse all oleva kinnismälestise kaitsekohustuse teatis nr 3946 11.10.05.a. See on koostatud MKS § 18 alusel mälestisele-elamugrupp Viiralti 39/Gonsiori 14 tänavapoolsed fassaadid. Märgitakse ära mälestiseks tunnistamise õigusakt- Kultuuriministri 01.10.02.a kk nr
5. Kirjeldatakse väärtusena arhitektuuri, seisukord hinnatakse heaks, mõeldes väärtuslike detailide ja interjööride säilimist. Et hoone tehnilise seisund on halb, siis antakse hooldustööde loend (lisa 2). Märgitakse, et mälestisele, kaitsevööndile ei kehti leevendusi MKS § 24 ja 25 alusel. Selgitatakse kaitsevööndi ulatus mälestiseks tunnistamise õigusakti alusel ja kuna mälestiseks 21 tunnistamise õigusaktis ei ole kaitsevööndit kehtestatud ja mälestise puhul kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise piirist arvates, siis ei tee MKA mälestise kaitsevööndis kehtivatesse kitsendustesse leevendusi. Selle lõppsätted, hooldamiseks tehtavate tööde loend märgib, et tellida tuleb fassaadipass, fassaad restaureerida ning meetodid kooskõlastada muinsuskaitsjatega. Punkt 3 kohaselt, kuigi kaitse all on fassaadid, tuleks säilitada ka vana interjööri detaile korterites ja p 4 märgib, et kaitsealuste fassaadide korrashoid eeldab valdajate koostööd. Kaebajad leiavad, et lisatud on plaan, milles on kaitstav osa näidatud ringpiirina ja selle tõttu ei saa sisehoovi ehitada MKS nõusolekuta. Kohus selle väitega ei nõustu, kuivõrd kaitsekohustuse teatisest nähtub selgelt, et kaitstav mälestis on elamugrupi tänavapoolne fassaad ja märkus, et mälestise ja muinsuskaitsealal paikneva kinnisasjaga seotud mulla ja ehitustööde projektid tuleb kooskõlastada MKA-ga ja Tallinnas Kultuuriväärtuste ametiga ( MKS § 35). Ka avaliku arutelu protokollis tlk 92-93 II kd, mis toimus 15.12.04.a., märgitakse, et kaitse all on esifassaad, kuid tingmärk oli DP-s puudu. Seega on tegu mitte muinsuskaitse alaga, vaid mälestisega, millele laieneb kaitse mitte elamu taha, vaid ette ning vastavalt tuleb ka mõista, et muinsuskaitseline järelvalve ning kooskõlastused MKA tuleb teha juhul, kui töid tehakse esifassaadi ees kaitsevööndi ulatuses. Kui see oleks vastupidi, siis oleks väljastatud kaitsekohustise teade naaberkinnisasja omanikule. Mälestise, mis on kaitse all, kinnistul ei tohi teostada ehitust, mulla jms töid, mille ehitusprojekt tuleks kooskõlastada MKA-ga. Kui neid töid soovivad kinnistu omanikud teha, siis tuleb neil kooskõlastada tööd MKA-ga, märkusest nähtuvalt Tallinnas Kultuuriväärtuste Ametiga. Detailplaneering ehitamist ja mullatöid kaebajate kinnistul ette ei näe ja kohus leiab, et sellest aspektist ei ole MKA luba vajalik.
6. oktoobril 2003.a. on Tallinna linna ja Muinsuskaitseameti vahel sõlmitud haldusleping “Muinsuskaitsealaste riiklike kohustuste täitmise kohta Tallinnas” selle kohaselt andis Muinsuskaitseamet talle muinsuskaitse-seaduse ja teiste õigusaktidega pandud muinsuskaitsealaste riiklikud kohustused üle Tallinna Linnavalitsusele, kusjuures kohustuste realiseerimist korraldab Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Vaidlusi tekitas küsimus, kas MKA oli teadlik niivõrd kõrge hoone ehitamisest. MKA 23.11.06.a. kirjast E.Sassianile (tlk 1 kd IV) järeldavad kaebajad, et Muinsuskaitse Nõukogu alaline arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu 31.10.06.a. koosolekul andis seisukoha, et MKA ei pea võimalikuks kooskõlastada tagantjärgi juba 2005.a. kehtestatud DP-d. Kohus leiab, et vaatamata erinevatele kirjadele, selgitustele, ei saa teha järeldust, et käesolevaks ajaks puudub MKA seisukoht. Vastusele lisatud koosoleku protokoll nr 65 märgib p-is 3, et peetakse kavandatud hoone kõrgust 114 m põhimõtteliselt vastuvõetavaks. Märgiti ära, et kavandatud Tartu mnt vaatekoridori ja selle mõttelise pikenduse (Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevöönd) piiridesse jääv maht ei tohi ületada kõrguselt ümbritsevat hoonestust.
7. jaanuari 2004.a. kirjast nr 5-2/1066 nähtuvalt oli Tallinna Kultuuriväärtuste Amet nõus kooskõlastama detailplaneeringu, kui planeeritava uusehitise absoluutkõrgus on maksimum 120 m. Kehtestatud detailplaneering näeb Tartu mnt 15 kinnistule ette ehitusõiguse absoluutkõrgusega 114,5 m, seega on planeering Kultuuriväärtuste Ameti poolt kooskõlastatud. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti põhimääruse ja eelnimetatud halduslepingu kohaselt on ameti pädevuses muuhulgas detailplaneeringute kooskõlastamine ja nõustamine Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal ning mälestiste nimekirjas olevate objektide ning nende kaitsevööndite osas. Kuna Kultuuriväärtuste Amet korraldab ka elamute mälestisteks tunnistamist ja väljastab 22 kaitsekohustuse teatisi, pidi ta detailplaneeringu kooskõlastamisel olema teadlik elamugrupi E. Viiralti 3-9/Gonsiori 14 tänavapoolsete fassaadide mälestiseks tunnistamisest vaatamata asjaolule, et planeeringu hoonestuskava plaanile ei olnud kantud mälestist tähistavat tingmärki. Muinsuskaitse seaduse § 25 lõike 1 kohaselt kehtestatakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd, millele kohaldatakse sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud kitsendusi ja milles tehtavad leevendused märgitakse kaitsekohustuse teatisse. Kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti. Kultuuriministri
8. oktoobri 2002 käskkirjaga nr 173 elamugrupi E. Viiralti 39/Gonsiori 14 tänavapoolsete fassaadide mälestiseks tunnistamise õigusaktis kaitsevööndit kehtestatud ei ole. Kaitsevöönd on kehtestatud Muinsuskaitseameti
9. oktoobri 2005 teatisega nr 3946, ehk kohus nõustub vastustajaga, et ligi 4 kuud pärast detailplaneeringu kehtestamist. Vastustaja on seisukohal, et kinnismälestise kaitsevöönd kehtestati pärast detailplaneeringu kehtestamist ning sellest tulenevalt ei oma asja lahendamisel tähtsust kaebuse esitajate viited Muinsuskaitseseaduse § 25 lõikele
10. Vastavalt Tallinna linna ja Muinsuskaitseameti vahel
11. oktoobril 2003 a sõlmitud halduslepingu punktile 3.9 on muinsuskaitseseaduse § 25 lg 2 nimetatud tegevuste jaoks kinnismälestise kaitsevööndis nõutav Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti luba. Tallinna Kultuuriväärtuste Amet on andnud detailplaneeringu lahendusele kooskõlastuse
12. jaanuaril
13. Kuna muinsuskaitse alla on võetud vaid elamugrupi Viiralti 3-9/ Gonsiori 14 tänavapoolsed fassaadid, peaks fassaadide kaitsevööndit mõõdetama fassaadide, so tänava poolt. Lisaks märgib kohus, et vastustaja kontrollis kohtu juhistel, kuidas Kultuuriväärtuste Amet selgitab 50 m kaitsevööndi tähendust. Vastustaja on vestelnud Muinsuskaitseosakonna juhataja Boriss Dubovik´u ja peaspetsialist Olev Liivik´uga ja selgitanud, et 50 m kaitsevööndi eesmärgiks on muuhulgas kontrollida kultuurimälestise vahetusse lähedusse püstitatavate ehitiste sobivust mälestisega. Märkus “leevendusi ei tehta” tähendab, et ehitise püstitamisel tuleb igal juhul Kultuuriväärtuste Ametilt luba küsida, mitte aga, et 50m raadiuses oleks ehitustegevus keelatud. Kuna Kultuuriväärtuste Amet on planeeringu kooskõlastanud, on täidetud ka kultuurimälestise kaitseks kehtestatud nõuded. Tartu mnt 15 DP-s ei saanud arvestada Tallinna Linnavolikogu otsusega nr 42 04.03.04.a. Kõrghoonete paiknemine Tallinnas ning selle lähteülesandega. Teemaplaneeringut ei ole kehtestatud. Kohus ei nõustu kaebaja esindajaga, et jäeti arvestamata teemaplaneering, kuigi lähteülesandesse on see sisse kirjutatud. Teemaplaneeringut saab lugeda

§ 8

lg 2 p 2 alusel üldplaneeringuks, kuna üldplaneeringu võib koostada teemaplaneeringuna. Teemaplaneeringule kehtivad samad normid ja põhimõtted. Teemaplaneering võib ka täpsustada üldplaneeringut. Detailplaneeringu menetlemisel tuleb järgida territooriumi arengu tingimusi ja põhisuundi. Kuna teemaplaneeringut kehtestatud ei ole käesoleva ajani ja see suur töö alles teostatakse, siis ei saanud ega saa antud juhul mõista teemaplaneeringu arvestamise kohustust nii, et selle planeeringu kehtestamiseni ei saagi detailplaneeringuid koostada. Tekkinud olukorras on teemaplaneeringuna mõistetav ülplaneeringu järgi lubatav ehitamine. Tallinna linnavalitsus otsustas algatada eraldi kõrghoonete teemaplaneeringu koostamise 2004.a. märtsis. Kavandatakse määrata kõrghoonete võimalikud asukohad ja kohad, kuhu neid ei ehitata. Lisaks ehitusmäärusele hakkab eraldi teemaplaneering reguleerima tulevast ehitamist. 04.03.04.a. Tallinna linnavolikogu otsusega nr 42 Teemaplaneeringu „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“ algatas sellise tegevuse, kuid käesolev detailplaneering oli selleks ajaks lähteülesande saanud. 23 Tallinna Linnavalitsus andis korralduse nr 1640-k 25.08.04.a., millega pannakse SAPA-le ülesanded koostada teemaplaneering ning kuidas seda teha, märgitakse ära õigusaktid, mis reguleerivad vajalikke küsimusi. Kuid kolmandate isikute planeerimismenetluse mittekehtestamise, peatamise või vastuvõetud korralduste tühistamist sealt ei tulene. Tallinna linnavalitsuse kaevatav korraldus anti välja 15.06.05.a. ja selleks ajaks oli ametil kohustus asuda teemaplaneeringut koostama ehk selline planeering puudub. Seega ei saa mõista kohustust p 6.1.10 keelava normina. Punkt 6.1.10 ütleb, et üle tuleb vaadata kõik detailplaneeringud koostamisel oleva teemaplaneeringu kontekstis, sh mitmekorruseliste hoonete algatatud, vastuvõetud või kehtestatud detailplaneeringud. Kuid seal ei seata mitte eesmärgiks kogu senise tegevuse peatamine, vaid ülesannete kontekstis saab see tähendada, et teemaplaneeringut ei saa koostada, tundmata juba olemasolevat. Antud detailplaneering oli korraldusega kehtestatud ja puuduvad andmed, et amet ei arvesta ka selle planeeringuga või juba ei vaadanud seda üle. Kui detailplaneerimisel on järgitud neid nõudeid, mis tulevane teemaplaneering peab hõlmama, siis konkreetne detailplaneering järgib ühtlasi näiteks p 2 nõudeid, või p 6.1.7 nõudeid kesklinna hoonestustiheduse kohta, mis annab kohustuse tihendada hoonestustihedust või seab nõuded p 6.3 infrastruktuurile. Näiteks p 6.2.1 märgib ära, et muinsuskaitsealal tuleb hoonete korruselisuse ja tiheduse planeerimisel lähtuda Tallinna muinsukaitseala ja selle kaitsevööndi, vaatesektorite ja koridoridega (MKS § 25 lg 3, Vabariigi Valitsuse 20.05.03.a. määrusega nr 155 Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus) kaasnevate piirangutega. Kavandatakse ka täiendavad vaatesektorid ( p 6.2.3). Kui detailplaneerimisel on neid juhtmõtteid juba järgitud, ei saa ehitamisele seada piiranguid ning amet ka ei ole käesoleva ajani peatanud Tartu mnt 15 suhtes kehtivat menetlust, samas linnavalitsus tühistanud oma korraldust. Seega on oluline kindlaks teha, kas detailplaneerimine järgis kehtivat korda ning kuidas täideti detailplaneerimise käigus toimivaid legitiimseid nõudeid. Kesklinnas otsustati peatada detailplaneeringute algatamine, mis hõlmab kõrgemate kui 9 korruseliste majade ehitamist, kuid käesolevalt on algatamise etapp läbitud. Antud juhul on vaidlustatud planeeringust näha kaalutlused, miks nähakse ette kuni 35korruseline hoone püsitamise võimalused, üldplaneering lubas segahoonestusalana ehitada kõiki hooneid, va keskkonda saastavad ettevõtted. Kaalutud on planeeringu sobivust, liikluspoliitilisi, sotsiaalseid arengusuundi, asustustihedust, rännet, vanalinnas Oleviste kiriku dominantsi ehk neid aspekte, mis tulevane teemaplaneering reguleerib ühtsemalt ja selgemalt. Kaebajate seisukoht, et Muinsuskaitseamet kirjades 23.11.06 nr 1.1-7/1864 ja protokollis nr 65 31.10.06.a. ja kahes e-kirjas märgib ära, et ei pea põhjendatuks tagantjärgi kooskõlastada juba 2005.a. kehtestatud detailplaneeringut ja et see kinnitab, et MKA peab andma kooskõlastuse detailplaneeringule ega ole seda veel teinud, erineb vastustaja arusaamast. Vaidlusi põhjustas küsimus, kas kavandatud hoone jääb Tartu mnt vaatekoridori ja kas selle mõtteline pikenduse piiresse jääv hoone maht tohib kõrguselt ületada ümbritsevat hoonestust. E.Sassian jäi seisukohale, et vastavalt Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse § 4 kuuluvad Tartu mnt 15 ja äärsed krundid muinsuskaitseala kaitsevööndiga liituvasse vaatekoridori. MKS § 4 kohaselt on §

1. Muinsuskaitsealaks kultuuriväärtusega ajalooline asula või selle osa või looduse ja inimese koostegevuse tulemusena kujunenud ala ja vastavalt lg 2 muinsuskaitseala käesoleva seaduse tähenduses võib koosneda kinnismälestistest või kinnismälestistest ja teistest asjadest, mis koos maa-ala ja loodusobjektidega ning tänavatevõrgu, hoonestuskvartalite ja kruntide (kinnistute) struktuuriga moodustavad kultuuriväärtusliku terviku. Kuid kohus nõustub vastustaja selgitustega, et kaebajat huvitav küsimus puudutab kaitsevööndit ning kas vaatesektorisse saab ehitada kõrghoonet. Kaebaja esindaja ka viitas ise MKS § 25 rikkumisele. MKS § 25 kehtib kaitsevööndi kohta. Edasi märgib seaduse § 25 lg 1, et kinnismälestise 24 kaitseks kehtestatakse kaitsevöönd, millele kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud kitsendusi ja milles tehtavad leevendused märgitakse kaitsekohustuse teatisse. Kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti. Antud juhul oli kaitsekohustuse teatis väljastatud. Kaitsekohustuse teatise ümbervaatamine ei muudaks midagi, kuna kaitse laieneb väärtuslikule Viiralti elamu esifassaadile ja esifassaadi poolsesse külge ei kavatse keegi midagi ehitada. MKA luba oleks vajalik, kui alustatakse esifassaadi poolsel alal detailplaneerimine, ehitamine, mullatööd ( MKS § 25 lg2 ). Muinsuskaitseameti loata on kinnismälestise kaitsevööndis keelatud vastavalt lg 3 muinsuskaitsealale avanevate kaugvaadete sulgemise või muinsuskaitseala piirile muinsuskaitseala hoonestuse suhtes sobimatute ehitiste püstitamise vältimiseks kehtestatakse muinsuskaitseala kaitsevöönd, milles kehtivad muinsuskaitseala põhimääruses kindlaksmääratud nõuded ja kitsendused. Muinsuskaitsealale avaneb kaugvaatena vaatesektor ehk kaitsevöönd ja vaatesektorit ei tohi varjutada ehitistega. Kuid seadus ei keela kõrghoone ehitamist, vastavalt on tegemist segahoonestusalaga ning Tartu mnt äärne on ääristatud kõrghoonetega, mis ei varja näiteks Tartu mnt mäkketõusult vaadet vanalinnale. Selles vaatekoridoris ei tohi tekkida varjutusi ka uuest ehitamisele tulevast hoonest selliselt, et hoone kõrgem osa astuks välja senisest tänavafrondist. Seda viga planeerimisel ei tehtud. Kuna hoone on sobilik, ei varjuta vaatekoridorist vaadet vanalinnale ega ületa vaatekoridori tarvis olemasolevat tänavafronti, siis hoone kõrguse suhtes kehtivad nõuded hoopis selle tõttu, et teemaplaneeringu puudumisest valitses kokkulepe, et kõrghooned ei ületa Tallinna kesklinna siluetis dominandina Oleviste kirikut. Tallinna linna ja Muinsuskaitseameti vahel sõlmitud lepingu kohaselt andis MKA talle muinsuskaitse seaduse ja teiste õigusaktidega pandud muinsuskaitsealaste riiklikud kohustused üle Tallinna linnavalitsusele, kusjuures kohustuste realiseerimist korraldab Tallinna Kultuuriväärtuste Amet. Küsimuses, kas MKA on käesolevaks ajaks kooskõlastanud uue hoonetuse kõrguse, annab vastuse MKA 15.12.06.a. kiri (tlk 7 IV kd), milles märgitakse, et 31.10.06.a. arutas Muinsuskaitsenõukogu alalise arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu DP-d ja pidas kõrghoone üldkõrgust vastuvõetavaks ning MKA seisukoht on, et kõnealuse hoone kõrguse kohta esitatud seisukoht ühtib ekspertnõukogu seisukohaga. Asjaolu, et kooskõlastus anti MKA loata ei olnud seni teada, kuid käesolevalt on MKA selle loa sisuliselt andnud, kuna ta nõustus, et detailplaneeringuga kavandatud hoone kõrgus ning asukoht järgivad nõudeid. Ebaselge pädevuste jaotus põhjustas arusaamatusi, kuid ei toonud kaasa vastuolu MKA tahtega. Detailplaneerimise uuesti menetlusse saatmine ei ole põhjendatud, kuna MKA ei tee takistusi kõrghoone ehitamiseks. See menetlusviga ei too kaasa korralduse tühistamist. 10.
2. Kaebajad leiavad, et detailplaneeringu käigus parkimismaja projekteerimisel kohaldati ebaõiget standardit, mistõttu parkimismaja on projekteeritud ca 2 korda ettenähtust suuremana, määratud ebaõigesti parkimishoone kujad ja kaugused naaberhoonetest. Mingil moel ei ole põhjendatud, et kohalik omavalitsus, kes oma territooriumil kasutab I klassi linnakeskuse parkimisnormatiive, lubab vaidlustatud planeeringu puhul kasutada vahevööndi normi, suurendades sellega parkimishoone suurust ja võimalikke kahjulikke mõjusid keskkonnale. Vaidlust ei ole küsimuses, et uue hoone rajamine eeldab liikluskoormuse kasvu. Dotsent I. Pihlaku arvamus lähtub Teede- ja sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 kehtestatud projekteerimisnormist EPN 17 „Linnatänavad“. 25 Kohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikute seisukohaga, et määrusest ja sellega kinnitatud normidest ja nõuetest lähtumine on ebaõige, sest nendega reguleeritakse teede ja maanteede projekteerimist, mitte ehitiste projekteerimisel seatavat liikluskorraldust. Uuriti liikluskoormuse kasvu. Detailplaneeringu koostamisel on liikluskorralduse määramisel lähtutud Eesti Standardist EVS 843:2003 „Linnatänavad“. Eesti Standardi EVS 843:2003 „Linnatänavad“ kohaselt on liiklussagedus tee (tänava), sõidusuuna või sõiduraja ristlõiget läbivate sõidukite arv ajaühikus. Vanadel elamualadel kasutatakse eeldatava liiklussageduse määramiseks 10 kuni 20 aasta pärast oodatavat kevadise või sügisese normaalse tööpäeva tipptunni liiklussagedust, mis magistraalidel moodustab orienteeruvalt 10% aasta keskmisest ööpäevasest liiklussagedusest, juurdepääsudel ja puhkepiirkondi teenindavatel magistraalidel võib tipptunni osatähtsus olla 10-30%. Linna või selle piirkonna ühtlase arengu korral on liiklussageduse ja autoostmise kasvu tempod ligilähedased. Eesti Standardis EVS 843:2003 „Linnatänavad“ toodud autostumise taseme prognoosi järgi on tegelikult kasutuses olevate sõiduautode arv 1000 elaniku kohta Tallinnas aastal 2010 325 autot, aastal 2020 420 autot ja aastal 2030 450 autot. Täpne liiklussageduse muutumine selgub pärast hoone valmimist ja määratakse loenduse tulemusel. Liiklussagedus võib muutuda nii hoonete ehitamise tagajärjel, kuid veelgi enam linna kui terviku või mõne lähiala tänava liikluse ümberkorraldamise tulemusel. Ilmselgelt on antud planeering seotud linna sooviga lahendada järk-järgult parkimisprobleemid, suunata liiklusvoogusid. Planeeringute puhul saab rääkida ainult eeldatavast liiklussageduse kasvust. Üldjuhul hinnatakse seda analoogide ja kogemuste alusel. Liiklusprognoosiga ennustatakse linna liiklusolukordi: kui palju, kuhu, ja millist liikumisviisi kasutades ja millist teed mööda tehakse matku (inimese või sõiduki siirdumine lähtekohast sihtkohta). Liiklusprognoosides eristatakse kolme liiki matku: läbiv ehk transiitmatk, väljuv ja sisenev matk ning alasisene matk. Tartu mnt 15 krundi detailplaneeringu alusel transiitmatku ei lisandu, lisanduvad väljuvad ja sisenevad matkad. Detailplaneeringu koosseisus oleva liikluslahenduse skeemi kohaselt on planeeringualasse jääv Tartu mnt lõik ja E. Viiralti tn kavandatud eelkõige rahustatud liiklusega tänavateks. Eesti Standardi EVS 843:2003 „Linnatänavad“ kohaselt peab liikluse rahustamise tulemusena piirkonnas saavutatama olukord, kus liiklussagedus ei ületa 1500-2000 autot ööpäevas (200 -300) autot tunnis. Pärast Tartu mnt rekonstrueerimist on planeeringualasse jääv Tartu mnt lõik kasutusel jalakäijate tänavana, kus liigub ka ühistransport. Autode liiklus on lubatud vaid hoonetele juurdepääsuks, seega puudub läbiv transiitliiklus. Tartu mnt 15 krunti kasutatakse ka praegu parklana, kuigi parkimiskohti on vähem kui on kavandatud Tartu mnt 15 krundi detailplaneeringuga. Kuna planeeritud alale on hea ühendus ühistranspordiga, on prognoositav, et juurdepääsuks kasutatakse mitte ainult autosid, vaid aktiivselt ka ühistransporti. Tartu mnt 15 hoonele on kavandatud 212 parkimiskohta. Parkimiskohad on planeeritud oma krundile, mis on kooskõlas Tallinna parkimise arengusuundadega. Eeldatavalt ei liigu maksimaalselt 212 autot ühel ja samal ajal parkimiskohtadele, vaid nende liikumine jaotub ööpäeva lõikes. Büroode töötajad ja külastajad tulevad autodega planeeritud krundile ja pargivad peamiselt päeval. Elanike parkimisnõudlus kesklinnas on tulenevalt heast transpordiühendusest 26 suhteliselt väike. Tavaliselt moodustab elanike parkimise maht päevasel, suurima nõudlusega ajal vaid ca 10-20% kogu parkimiskoormusest ja see kasvab just sel perioodil, mil muud parkimist põhjustavad tegevused, eelkõige töötajate ja kesklinna asutusi külastavate inimeste autod on lahkunud või lahkumas. Seega ei lange elanike parkimiskoormuse tipud reeglina kokku muu liikluse tippudega (elanike parkimine on kõige suurem hilisõhtul ja öösel). Kolmandate isikute selgituste kohaselt seoses Tallinna Tehnikaülikooli ehitiste projekteerimise instituudi erakorralise dotsendi IImar Pihlaku arvamusega on oluline rõhutada alljärgnevat: 1) Arvamuses on lähtutud Eesti projekteerimisnormist EPN 17 “Linnatänavad”, mis on kehtestatud teede- ja sideministri 28.09.
3. a määrusega nr 55, millega on kinnitatud „Maanteede projekteerimisnormid“ ning „Tee projekteerimise nõuded“ ning on kehtestatud, et teede projekteerimisel kasutada Eesti Projekteerimisnormi EPN ENV 1.3 “Maantee ja jalgtee sildade liikluskoormused”, Eesti Projekteerimisnormi EPN 17 “Linnatänavad” ja Eesti Asfaldiliidu asfaldinorme AL ST
4. 2) Määrusest ja sellega kinnitatud normidest ja nõuetest lähtumine on ebaõige, sest nendega ei reguleerita mitte ehitise projekteerimist, ehitamist ja kasutamist, vaid teede ja maanteede projekteerimist. Määruse preambulas on volitusnormina märgitud Teeseaduse § 19 lõiget 2, mille kohaselt sama paragrahvi lõikes 1 tooduna tee-ehitusprojekti suhtes esitatavad nõuded, tee projekteerimise normid ja nõuded ning projekti ekspertiisi tegemise korra kehtestab majandus- ja kommunikatsiooniminister. Teeseaduse § 19 lõike 2 alusel on määrus kehtestatud üksnes teede ja maanteede projekteerimiseks ning sellest ei saa tuleneda nõudeid ehitiste projekteerimisel. Ministri määrusega saab kehtestada määruse üksnes volitusnormi piires ning määruse laiendav tõlgendamine on vastuolus õigusriigi põhimõtetega. 3)Lisaks Määruse lubamatult laiale tõlgendamisele arvamuse koostaja poolt tuleb arvestada ka asjaoluga, et ka sisuliselt ei ole enam põhjendatud EPN 17 “Linnatänavad” lähtumine, sest EPN 17 “Linnatänavad” on asendatud Eesti standardiga 843:
5. Samuti tuleb arvestada Eesti Standardikeskuse kodulehel kättesaadava info (http://www.evs.ee/index.php3?lk=451) ja EVS 834:2003 sissejuhatuses toodut, et uus linnatänavate projekteerimise standard EVS 834:2003 erineb normist EPN 17 „Linnatänavad“ mitmete täpsustuste ja paranduste poolest, eriti tehnovõrkude ja parklate osas. Seega lähtumine EPN 17 on vastuolus Eesti standardiga EVS 834:2003, sest tegemist ei ole enam sama projekteerimisnormiga. 4) arvamuse koostamisel lisaks EPN 17 “Linnatänavad” kasutatud ka eespool nimetatud Eesti standardit 834:2003 “Linnatänavad”, mis on kinnitatud ja kasutusele võetud Eesti standardina EVS 843:2003 Eesti Standardikeskuse 05.08.
6. a käskkirjaga nr
7. 5) Kuid sarnaselt EPN 17-ga on ka nimetatud standardi käsitlusala järgi standardit EVS 834:2003 soovitatav rakendada linnatänavate ja kõigi tiheasustusaladel paiknevate teede ja tänavate projekteerimisel ning nende alade planeeringute koostamisel. EVS 843:2003 linnaliiklust, liikluse planeerimist, tänavate ja ristmike projekteerimist, liikluse rahustamist, haljastust, väljakuid, parklaid ja tehnovõrke. Kuid EVS 834:2003 ei käsitle nõudeid detailplaneeringu koostamisele seoses ehitiste projekteerimise, ehitamise ja kasutamisega. 6) Samuti tuleb arvestada, et standardi kasutamine on vabatahtlik. Tehnilise normi ja standardi seaduse § 2 lõike 3 kohaselt on standard üldiseks ja korduvaks kasutamiseks standardiorganisatsiooni poolt vastuvõetud dokument, mis sisaldab tehnilist kirjeldust või 27 juhiseid tegevuse või selle tulemuse kohta ning mille kasutamine on vabatahtlik. Kuna EVS 834:2003 puhul on tegemist tavalise Eesti standardiga tehnilise normi ja standardi seaduse tähenduses, siis ka selle kasutamine on üksnes vabatahtlik. Kohus nõustub, et lähtudes eespool toodust on rangelt EPN 17-st ja Eesti standardist EVS 843:2003 juhindudes antud arvamus eksitav ja detailplaneerimisel liikluse ning parkimismajaga seonduvad kaalutlused arvestavad konkreetse ehitisega seotult kompaktselt nii liiklusküsimused, liikluse kasvu prognoosid, sobiliku ehitise rajamise, haljastuse jne , millised olemuslikult kuuluvad elamu-ärihoone ehitamise ja planeerimise juurde. Kaebajate väide, et DP lähteülesanne ise viitab normide kasutamise vajalikkusele, on õige, kuid kohus selgitab, et parkimismaja on vaja siduda juba rajatud tänavatega ning selle tõttu ei ole viide asjakohatu. Käesolevaks ajaks on teedevõrgustik rajatud arvestusega siduda see DP –s planeeritud parkimismajaga. 10.
8. Kaebuses puudutatakse keskkonnatingimuste ja keskkonnamõju liikluskorralduse ja parkla mõju kõrval korduvalt kuja küsimust. hindamisega, Vastavalt

§ 9lõikele 5 on kuja ehitiste väikseim lubatud vahekaugus.

Detailplaneeringus sisalduva hoonestuskava joonisele on märgitud hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala ehk ala, millele on lubatud ehitised püstitada. Kuna planeeringuga hõlmatud alale on ette nähtud ühe, äripindade ja parklaga mitme korteriga elamu püstitamine, jäi arusaamatuks kaebuse esitajate väide, et määratud ei ole kuja. Kaugused teistest planeeringu alasse mittejäävatest hoonetest on määratletud lubatud ehitusaluse pinna kaudu ja hoonestuskava plaanil ka välja arvutatavad. Tallinna linna ehitusmääruse § 2 lg 1 punkti 14 kohaselt on kuja defineeritud, kui ehitiste väikseim lubatud vahekaugus. Tavapraktikas mõistetakse kujana mingist normist tulenevat lubatud väikseimat hoonete vahelist kaugust näiteks tuleohutuskuja, tervisekaitsekuja vm. Erinevatest normidest tulenevad kujad võivad olla kvantitatiivselt erinevad. Tartu mnt 15 krundi detailplaneeringu põhijooniselt nähtub, et kavandatud hoone minimaalne kaugus saab jääda 13-14 m Gonsiori tn 10 elamust, 10 m Gonsiori tn 12/12a elamust, 9-11 m garaažiühistule Viiralti 3/5 Gonsiori tn 12b kuuluvatest garaažidest ja 9 m Tartu mnt 17 hoonest. E. Viiralti tn 3 elamu ja planeeritud hoone vaheline kaugus on 25 m. E. Viiralti tn 5 ja 7 hoonete ning planeeritud hoone vahele jäävad Gonsiori tn 12b garaažid ning E. Viiralti tn 3a ja 5a kõrvalhooned. Hoonetevahelised võimalikud minimaalsed kaugused on määratud Vabariigi Valitsuse 27. oktoobri 2004 määrusega nr 315 kinnitatud ehitisele ja selle osale esitatavate tuleohutusnõuete § 19 lõikele 2 vastavalt, mille kohaselt peab hoonetevaheline kuja takistama tule levikut teistele hoonetele, kusjuures juhul, kui hoonetevahelise kuja laius on alla 8 m, tuleb tule leviku piiramine tagada ehituslike või muude abinõudega. Antud detailplaneeringus on kaugused teistest hoonetest määratletud hoonestusalaga, detailplaneeringu tugiplaanil kirjas kui lubatud ehitusala ja lisaks veel hoonetealuse pinnaga. Seega on detailplaneeringuga hõlmatud ala ja selle lähialadel kujad määratletud. Vaidlustatud korralduse tekstist nähtub, et detailplaneering hõlmab 0,3 hektari suurust maa-ala. Detailplaneeringu tugiplaanilt nähtub, et planeeritav ala hõlmab muuhulgas ka Tartu mnt pinda. Samas on planeeringust üheselt mõistetav, et kavandatav ehitis ei sulge Tartu maanteed.

§ 28

9 lg 3 kohaselt on krunt ehitamiseks kavandatud maaüksus detailplaneeringu koostamise kohustusega alal. Antud juhul on kaebajad ekslikult leidnud, et ehitamiseks on kavandatud kogu detailplaneeringu ala. Ehitusõigus puudutab üksnes Tartu mnt 15 krunti (kinnistut), mitte kogu planeeringuga hõlmatud linnaterritooriumi osa. Andmetest selgub, et hoonete vahele jääb piisav vahemaa, mis kindlustab ohutusnõuded vastavalt tuleohutuse eeskirjadele. 10.

1. Kohus nõustub menetlusosaliste seisukohaga, et tiheasustusalale ehitamisel on tavaline, et omavahel põrkuvad naaberkinnistute omanike õigused ja huvid. Kohus nõustub vastustajaga, et antud juhul uue hoone ehitamine ja seni hoonestuseta kinnisasja intensiivne kasutuselevõtt piirab kaebajate senist väljavaadet, kuid ei piira võimalusi oma maatüki kasutamisel. Kolmandate isikute õigus ehitada seondub omandiga maale ja tema huvi on suunatud maa kasutamisele. Ehitamisele piirangute seadmine avalikes huvides või kaebajate huvides eeldab, et piirangud tugineksid seaduses fikseeritud legitiimsetele eesmärkidele ja oleksid põhjendatud. Kohus leiab, et ohutusnõuded, muinsuskaitselised nõuded, looduskeskkonna või miljöö kohta kehtivad nõuded ei ole põhiosas diskretsioonilised nõuded, vaid nad tulevad kehtivatest õiguslikest regulatsioonidest. Isikule kuuluvat ehitusõigust ei saa piirata avalikes huvides või kaebajate huvides, kui huvi ei ole põhjendatud õigusnormiga; ka ei saa piirata ehitada sooviva isiku huve ebaproportsionaalselt, vaid piiranguteks peab olema tungiv vajadus, mis tuleneb seadusest. Kaebajate pöördumise linnavalitsuse poole põhjustas suuresti teadmine, et senine vaade ja keskkond säilib, kuna tegemist on muinsuskaitse alaga, kuhu ei hakata ehitama. Kuid menetluse kestel oli esile toodud ka muid huve, mis kohtu arvates ei andnud ülaltoodud järeldustel alust haldusakti tühistamiseks. Nõuded ehitusliku maakasutuse mahu kohta tuginesid ebaõigetele arusaamadele faktilisest olustikust. Vastustaja on selgitanud, et nõuded olid suunatud linnaehitusliku korrastatuse tagamisele ja selles osas ühtisid huvid kolmandate isikute huvidega. Naabri kaitseõigust siit tuletada ei saa. Planeeringu põhinormid ei sisalda üldist naabri kaitse õigust, kuna eesmärgiks on nõuetekohane linnaehitusliku arengu tagamine, so avalik huvi. Omavalitsus ei tohi võimaldada isikutel enda omandiõiguse teostamisel kahjustada piiramatult teiste isikute ja avalikke huve (PS § 19 lg 2 ja § 32 lg 2 kolmas lause), kuid kohus nõustub, et kaebajatel ei olnud õigustatud ootust, et tiheasustatud alal kesklinnas jääbki krunt hoonestamata. Selleks ootuseks ei anna õigust ka väide, et läheduses asub J.Seegi kirik, millele laieneb kaitsevöönd, mis takistab ehitamist. Kohtule ei ole esitatud kaebajate poolt andmeid, kuidas lahendati teistel detailplaneerimistel kirikuga seotud kaitsekohustused. Linnavalitsus esitas seletuskirjas seisukohad, miks naaber peab taluma ehitise rajamist, mis on lubatud planeeringuga, kui ta sobib ümbrusesse. Omanikul on õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist ka siis, kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Gaasi, suitsu, auru, kiirguse jms levitamist oma kinnisasjale võib omanik keelata, kui see kahjustab oluliselt tema kinnisasja kasutamist või kui levitamine on vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. 29 Kohus on eelnevalt leidnud, et kinnisasja kasutamise ning valduse kaotusega antud juhul tegemist ei ole, ka jälgitakse esialgu keskkonnakaitse nõudeid ning projekteerimise etapis tehakse täiendavad uuringud. Kaebajate selgitustest ei olegi arusaadav, missugune lahendus oleks neile vastuvõetav, kuivõrd ka madalama ehituse rajamine P.Soopere arvamuse kohaselt tekitab näiteks insolatsiooniküsimuses sisehooovis probleeme. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et arvestades nende elamu arhitektuurset väärtust, ei saagi arendada edasi nn „Suur-City“ teemat, kuna ükski kaasaegne hoone ei sobi nende elamuga. Kohus selgitab siinkohal, et Viiralti tänavapoolne eluhoone on arhitekuurimälestis fassaadi poolt ning samas selle hoone sisehoovipoole jääv osa ei ole mälestis, teda on ka ehitamisel muudetud. Kõrval asuvad Gonsiori 10, 12, 12 A, mis on nõukogude-aegse arhitektuuri pärand. Ilmselgelt ei ole võimalik arvestada kõigi kaebajate eluhoonete arhitektuuri ning sobitada kokku nende elamutega mistahes uut ehitatavat hoonet. Kaasaegne arhitektuur esitab hoonetele kaasaja nõudmised ning selle tõttu, et tegemist on mitte väljakujunenud piirkonaga, vaid areneva piirkonnaga, segahoonestusalaga, siis tuleb ehitada ka vastavuses aja nõuetega. Ühestki õigusnormist ei saa tuletada õigust nõuda ehitada sisehoovi samasugune hoone nagu on Viiralti tn äärne hoone või siis vastupidi – Gonsiori tänava äärsed hooned. 10.
2. Negatiivsete mõjutustena saab käsitleda ka varjavaid mõjutusi ning kohtupraktikas käsitletakse negatiivsete varjavate mõjutustena neid mõjusid, mille puhul takistatakse näiteks kiirguse pääs naaberkinnisasjale, sh takistatakse õhu, valguse, raadiolainete levi või varjatakse vaadet. Vaate osas leiab kohus, et kuna hoone on kavandatud erinevate tasapindadena, ei ole tegemist vaid kõrghoonega. Kauguste küsimuse uurimisel nähtus, et kõrgeim hoone osa jääb kaebajate elamust eemale ning linnatingimustes tänavalaiused vahemaad on reeglina piisavad. Senine vaade Tartu maanteele kaob ära, kuid ta kaoks ära ka siis, kui ehitataks mingi muu ehitis muu kujuga. Üldjuhul ei saa keegi nõuda naabrilt valitud korruselisusega hoone asemel muu korruselise hoone ehitamist isegi, kui ehitatav hoone ei taga piisavat valgustust naaberkinnistul. Kohus nõustub ka selgitustega, et detailplaneering ei määra täpselt kindlaks, milline hoone kinnistule ehitatakse ning see sõltub ehitise projektist. Kui detailplaneeringuga kehtestatud ehitusõiguse piires on võimalikud erinevad lahendused, on kohalik omavalitsus kohustatud ehitusloa andmisel kontrollima, et ehitusloaga aktsepteeritav projekt arvestaks tasakaalustatult kõigi puudutatud isikute õigusi ja huve ning avalikke huve. Ehitatava elamu-ärihoone krundi täisehituse % oli kaebajal määratud valesti. Kaebajate elamu krunt jääb puutumata. Täisehituse % on suurem Tartu mnt ääres ning Gonsiori nende hoonete poolses küljes, milles I korrusel asuvad äri-ja kauplusehooned. Seal on muuhulgas ka olemasoleva hoonestuse juures välja kujunenud kaugused ehitistest, mida saab muuta vaid ehitisi lammutades. Uue hoone ja eluhoonete vahele jääb kohati vähimaks kauguseks tavalise linnatänava laiune vahemaa. Linnas on hooned ehitatud mõlemile poole teed ning vahekaugused tagavad piisava loomuliku valguse säilimise. Kaebajad on aga püstitanud küsimuse, kuidas on tagatud naaberkrundil asuva elumaja normatiivne insolatsioon. Insolatsiooni normatiive ei ole kehtestatud. Vabariigi Valitsuse
3. jaanuari
4. a määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavate nõuded". Seega tuleb nõustuda vastustajaga, et eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil peab olema vähemalt 30 üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Kohus nõustub ka kolmandate isikute seisukohaga, et määrusest ei tulene, et elamus asuvad korteri kõik toad peavad saama läbi päeva otsest päikesevalgust. Riigikohus on
5. mai
6. a otsuses märkinud, et määratlemata õigusmõiste "piisav loomulik valgustus" tõlgendamisel võib muuhulgas lähtuda sama sätte varasemast sõnastusest, mis nõudis eluruumis vähemalt kolmetunnise insolatsiooninäitaja tagamist. Ühelegi muule võimalikule objektiivsele lähtealusele ei ole määruse uues redaktsioonis viidatud. Kohus nõustub kabajatega, et nõuete kehtestamise eesmärk on tervisliku elukeskkonna tagamine, kuid nõustub ka vastustaja ja kolmandate isikute seisukohaga, et linnatingimustes on riigikohus olenevalt asjaoludest pidanud võimalikuks, et linnatingimustes ei saa esitada sedavõrd rangeid nõudeid. Seega on piisav selline valgustus, mis tagab eluruumis tervisliku elukeskkonna. Varasemat kolmetunnist insolatsioonikestuse nõuet saaks pidada eelduslikuks piirmääraks, mille rikkumisel tervislik elukeskkond võib kannatada. Kuid kohus arvestab ka vastustaja ja kolmandate isikute seisukohaga, et "piisav loomulik valgustus" ei samastu sätte varasemas redaktsioonis sisaldunud jäiga kvantitatiivse nõudega. Määruses soovitakse jätta kohalikule omavalitsusele planeeringute kehtestamisel hinnanguruumi ning igal konkreetsel juhul on võimalik kaaluda, milline valgustus on eluruumi jaoks piisav ja võimalik. Insolatsioonikestuse nõude seadmisel tuleb arvestades kohalikke olusid ja nõudeid saab oluliselt vähendada linnakeskustes, kus ehitised paiknevad lähestikku. Antud juhul hakkavad hooned paiknema lähestikku. Uute hoonete ehitamisel saab lugeda piisavaks ka valgustust, mida iseloomustab varasemast normatiivist väiksem insolatsioonikestus. Ehk selle tõttu on vastustaja püstitanud ülesande jälgida ehitise ümbruskonnas valitsevat olukorda, sh kohus möönab, et piisavat valgustust tuleb analüüsida planeeringus ka hoonete lubatud kauguste ja kõrguste kaudu. Kohus nõustub vastustaja poolt kohtuistungil antud selgitustega, et looduses visuaalselt ning ka kõigist toimikusse esitatud fotodelt saab järeldada, et Viiralti tänava äärde jäävad elamud saavad otsest päikesevalgust ka siis, kui päike liigub keskpäeval Pronki tänava suunas. Kaebajad ei esitanud kohtule fotosid, kuidas on päiksega valgustatud Viiralti tn esifassaad ning väitsid, et sealpool takistab insolatsiooni park ning kõrged maja ees kasvavad puud. Tegelikult saab igaüks looduses visuaalselt jälgida, et esifassaadi ees asuv park annab avara vaate ning ei mõjuta otsest päikesevalguse hulka, mis langeb akendele. Ka ei ole märkimisväärset takistust tänava ääres kasvavatest hajutatud puudest. Pealegi on ka P.Soopere ise avaldanud artikleid, milles märgitakse, et puude lehestikust tekkivaid varjutusi ja mõjutusi ei saa võtta insolatsiooni arvestamisel arvesse ( tlk 30 III kd). Elamu asetuse eripärast tulenevalt saab kaarjas esikülg päikesekiirgust isegi siis, kui päike paistab hoonele küljelt. Õige on seega vastustaja istungil antud selgitus, et Viiralti tn äärse hoone insolatsiooniküsimuses tuleb arvestada, et elamu saab valgust kahest küljest, sh otsest päikesevalgust linna tingimustes erandlikult soodsalt. Kohus nõustub ka väitega, et ehituslikult rajati nurga-hooned ebasoodsalt ning seda enam parandada ei saa. Kuna vastustaja selgitas, et tema poolt oli tellitud insolatsiooni küsimuses hinnang T.Massolt, siis oli see hinnang ka aluseks, kui DP võeti kooskõlastused. Sisehoovi insolatsiooni küsimuses võeti aluseks uuringud, mis puudutavad kriitilisi punkte. Käesoleva ajani ei ole muudatusi ega toiminguid teostatud, mis viitaks, et Tallinna Tervisekaitsetalitus oleks saanud andmeid, milles esitatakse ka Gonsiori 10, 12, 12 a suhtes vastavad uuringud. Vaidlus puudub selle üle, et vastava valdkonna tippspetsialist T. Masso poolt on
7. aasta jaanuarikuus 31 teostatud kaebuse esitajate hoonete E. Viiralti 3 ja 5 insolatsiooni käsitlev eksperthinnang nr 151 “Tallinna Tartu mnt 15 projekteeritud hoone mõju naabermajade insolatsioonile”. Nimetatud hinnangule 2005 aasta jaanuarikuus koostatud lisa täienduse kohaselt projekteeritav hoone Tartu mnt 15 ei mõjuta E. Viiralti 3 ja 5 hoonete loodekülje akende insolatsiooni, kuna Ühispanga hoone ja teised naaberhooned varjutavad päikese kuni loojumiseni. Kohtuistungil leidis spetsialist, et otsene päikesevalguse kestus väheneb ka tema poolt uuritud vaatluspunktides. Kaebajate tellitud spetsialisti arvamuses tuuakse esile valguse ühe näitaja, so otsese päikesevalguse langemine sisehoovi ning kaebajad toovad esile, et valgustus peab olema tagatud eluruumi iga elutoa ja eraldiseisva köögi aknale. Uuringus ei ole välja toodud, et sisehoovis ja maja nurga aknad on kaebajate köögiaknad ja et fassaadi poolsest osast langeb eluruumidele otsene päikesevalgus. Seega ei hõlma ka kaebajate tellitud uuring insolatsiooniküsimusi nii, et kõik hooned oleksid analüüsitud elamute esi-ja tagafassaadi insolatsiooni uurides. Arvestada tuleb, et korterid on Viiralti elamut läbivad. Linnavalitsus on seisukohal, et piisava valgustuse nõue kehtib korteri kui terviku, mitte üksiku toa kohta, sest eluruumiks nõuete tähenduses loetakse elamut või alaliseks elamiseks kasutatavat korterit. Seda tõlgendust kinnitavat ka Majandusministeeriumi poolt soovitatud "Euroopa Majanduskomisjoni ehitusnormide näidissätete kogumiku" p 2.7.1., mille kohaselt tuleks elamud paigutada, suunata ja projekteerida nii, et elamutes vähemalt peamine kasutatav ruum (elutuba), ja ülejäänud ehitistes vähemalt üks teistest kasutatavatest ruumidest saab piisavalt insolatsiooni. Nõuete p 5 sätestab, et aken peab olema igal toal ja eraldiseisval köögil. Samas igale aknale ei pea ega saagi langeda loomulikku päikesevalgust. Selle võib välistada juba akna paiknemine ilmakaarte suhtes. Kuid iga olemasoleva akna suhtes valguse varjamisel tuleb kaaluda, kas varjamine on proportsionaalne ning jätab korteri olulisemates ruumides alles küllaldase valgustuse. Niisuguste kohtupraktika seisukohtadega on linnavalitsus oma seltuse kohaselt arvestanud, kuid kaebajad märgivad õigesti, et tegelikult ei nähtu sellist asjakohast selgitust kirjalikest materjalidest ja jääb arusaamatuks, millised andmed võttis arvamuse andmisel aluseks Tallinna Tervisekaitsetalitus. Kuna valguse suhtes kehtivate nõuete eesmärk on tervisliku elukeskkonna tagamiseks planeerimisdiskretsiooni teostamisel arvestada asjaosaliste kõigi kaalukate huvidega, siis üks aspektidest, mida tuli arvestada, oli nõue tagada naabruses asuvates korterites piisav loomulik valgustus. Planeeringudokumendid uurisidki valguse küsimust Viiralti tänava hoonete osas ning eraldi toodi välja insolatsiooniarvutused planeeringu ettepanekute alusel, kuid see ei tähenda, et DP-ga hõlmatud elamute suhtes tervikuna ei peaks DP kajastama vajalikke andmeid. Sisehoovi akendesse langeva otsese päikesevalguse uuringus lähtuti kriitilistest punktidest, et prognoosida valguse küsimust arvestades, et Viiralti tn elamutes on läbivate korterite puhul otsene päikesevalgus tagatud hoone fassaadi poolsetest osadest. Õige on kaebajate esindaja väide, et Tallinna Ringkonnakohus on esialgse õiguskaitse määruse märkinud, et osa kaebuse esitajate sisehoovi jäävatele akendele langeva päikesevalguse puhul on kevadisel ja sügisesel pööripäeval insolatsioonikestus vähenemas. Linnavalitsuse insolatsioonikestuse uuring seati kahtluse alla. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et arvestada tuleb, et piisava loomuliku valguse tagamise küsimuses ei saa lähtuda üksnes otsese päikesevalguse langemisest aknale, vaid loomuliku valgusena tuleb arvestada ka peegelduvat valgust, ümbritsevat valgust. Vaidlust ei ole enam küsimuses, et senist otsest päikesevalgust sisehoovi poole jäävad Viiralti tänava ja Gonsiori tänava elamud enam ei saa. 32 Õige on vastustaja seisukoht, et avalikes huvides ning kolmandate isikute huvides ei saa ehitamist keelata, kuigi kaebuse esitajad sooviksid säilitada endise olukorra. Kohus ei nõustu kaebuse seisukohaga, et käesolevas asjas tuleb lähtuda ka sellest, et uus hoone vähendab kõrvalhoone (hoovimaja) loomulikku valgust sisehoovis. Selle hoone aknad ei jää uue hoone poole ning hoovimaja osas on põhistused esitatud. Kaevatava korralduse juurde lisatud seletuskirja väide, et insolatsiooni kestvus ehitatava hoone tõttu ei muutu, sest otsest päikese- valgust hakkab enne kavandatud hoonet varjama Tornimäe tn 2 olev SEB Eesti Ühispanga büroohoone, on eksitav. Büroohoone koos uue hoone kõrgema osaga mõjutavad sisehoovis otsest päikesevalguse langemist. Kaebajate väide, et P.Soopere uuringus toodud insolatsiooni vähenemise protsenti saab kasutada ka üldise valguse vähenemise hindamisel, ei ole õige. P.Soopere kinnitas kohtule, et ta kasutas meetodit, mis võimaldas uurida otsese päikesevalguse mõju, kuid peegelduvate pindade küsimused ei ole tema pädevus, samas nähtub, et hinnang ei puuduta elamute teiste tänavate äärde jäävate eluruumide aknaid. Kaebajate seisukoht, et Tartu mnt 15 35-korrulise ehitise püstitamisega ja krundi ca 98 % täisehitusega surutakse elamu pimedasse kaevu, ei ole usaldusväärne, kuna täisehituse protsenti on esindaja suurendanud ning analüüsimisel ei arvesta esindaja seisukohta, et Tartu mnt äärde rajatavad hooned on kaetud valgust, sh päikest tagasi peegelduvate ja kiirgust edastavate klaasidega. Visuaalselt kinnitab juba rajatud ning olemasolevate kõrghoonete asum, et hooned, mis on kaetud peegelpindadega, ei tekita ebameeldivat kaevuefekti, vaid vastupidiselt on segahoonestusalana õnnestunud, mistõttu kõrghoonete ehitamist on jätkuvalt kavandatud justnimelt Tartu mnt äärde, et viia lõpuni segahoonestusala kontseptsioon. Et valgustingimused ei ole seega seotud üksnes otsese päikesevalgusega, seda mõjutavad ka muud tegurid, on õige kaebaja üldine seisukoht, et ehitiste paiknemise kaugus, kõrvalhoone kõrgus, laius tuleb ka valguse puhul arvesse võtta. P.Soopere väidetel toimuvad muutused otsese päikesevalguse vähenemise suunas ka madalate ehitiste rajamisel. Kuid samasuguses proportsioonis või protsendis valguse vähenemist spetsialistid ei ole hinnanud ega saagi hinnata. Kaebaja seisukoht ja P.Soopere arvamus, et T.Masso läbiviidud insolatsiooni uuringuid ei ole võimalik kontrollida, kuna esitatud graafikutel pole mõõt- kava näidatud, ei ole vastustaja umber lükanud. Linnavalitsus ei tellinud seejuures T.Massolt ega üheltki teiselt spetsialistilt uuringut, mille vaatluspunkt arvestaks Gonsiori t äärde jäävaid hooneid. Vastustaja ei saa asja vaban