3-06-8 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 17.10.2007. a Tallinn Haldusasja number 3-06-8 Haldusasi Mittetulundusühingu EESTI SPORDISELTS KALEV kaebus Tallinna Linnavalitsuse 30.11.2005.a korralduse nr 2266-k „Kaarli pst 2a maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute lõpetamine ja maa mitte määramine“ tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 13.09.2007.a Menetlusosalised Kaebuse esitaja Mittetulundusühing EESTI SPORDISELTS KALEV, esindaja vandeadvokaat Paavo Paas Vastustaja Tallinna Linnavalitsus, esindajad Priit Lello ja Monika Pihlak RESOLUTSIOON Jätta Mittetulundusühingu KALEV kaebus rahuldamata EESTI SPORDISELTS Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Mittetulundusühing EESTI SPORDISELTS KALEV (edaspidi Eesti Spordiselts „Kalev”) esitas 01.12.1997.a Tallinna Linnavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse, milles taotles Tallinnas Kaarli pst 2 asuva maa, suurusega 7599m², erastamist spordipaviljoni, tribüüni ja tenniseväljakute juurde (kd I tl 18). 2. Taotletaval maal asuvad käesoleval ajal maaüksused Kaarli pst 2 ja Kaarli pst 2a. Aadressil Kaarli pst 2 asuvad ehitised (viis tenniseväljakut, tennisepaviljon ja tribüün) on Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Eesti Spordiseltsi „Kalev” poolt edasi võõrandatud kolmandatele isikutele (kd I tl 120–129). 3. Tallinna Linnavalitsuse 30.11.2005.a. korraldusega nr 2266-k „Kaarli pst 2a maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute lõpetamine ja maa mitte määramine” otsustati lõpetada eeltoimingud ning mitte määrata ehitiste teenindamiseks vajalikku maad aadressil Kaarli pst 2a. Korralduse põhjenduste kohaselt ei ole leidnud tõendamist Kaarli pst 2a asuvate ehitiste püstitamise õiguslik alus, kuulumine omandiõiguse alusel Eesti Spordiseltsile „Kalev” ega ka selle sihtotstarbeline kasutus (kd I tl 19-20). 4. Eesti Spordiselts Kalev esitas 02.01.2006.a Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 30.11.2005.a. korralduse nr 2266-k tühistamiseks. Ühes kaebusega esitas Eesti Spordiselts „Kalev” taotluse peatada esialgse õiguskaitse korras Tallinna Linnavalitsuse 30.11.2005.a. korralduse nr 2266-k täitmine kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas asjas. 5. Tallinna Halduskohtu 03.01.2006.a määrusega võeti Eesti Spordiselts „Kalev” kaebus menetlusse ja tunnistati vastustajaks Tallinna Linnavalitsus (kd I tl 67) . Esialgse õiguskaitse taotluse jättis kohus rahuldamata (kd I tl 68). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 6. Kaebuse esitaja leiab, et korraldus on õigusvastane ja kuulub tühistamisele järgmistel põhjustel. 6.1 Kaebuse esitajal on ehitise omanikuna õigus nõuda Tallinnas Kaarli pst 2a asuvate ehitiste juurde teenindusmaa määramist ja seejärel see maa ostueesõigusega erastada. Vaidlusalused tenniseväljakud on kaebuse esitaja valduses. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 90 lõike 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja, oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kuna tenniseväljakuid tuleb kuni maa kinnistusraamatusse kandmiseni käsitleda vallasasjadena, kehtib ka kaebuse esitaja puhul tenniseväljakute suhtes omandiõiguse presumptsioon. Igaühel lasub kohustus eeldada kaebuse esitaja omandiõigust tenniseväljakutele. Kaebuse esitaja on tenniseväljakud omandanud originaarsel omandamisviisil, kuivõrd tenniseväljakud on rajatud kaebuse esitaja poolt ja finantseerimisel. Algselt eksisteerinud saviliivkattega tenniseväljakud rajati Kalevi Tenniseklubi liikmete ühise tööga aastatel 1948-1953. 1974.a kaeti savi-liivkattega tenniseväljakud kaebuse esitaja õiguseellase tellimusel asfaltkattega. Nimetatud asjaolu tõendavad kaebuse lisadena esitatud 1974–1975.a Tallinna Ehitus- ja Remondivalitsuses (edaspidi TERV) töödejuhataja töötanud Jüri Suuki vastus kaebuse esitaja poolt tehtud järelepärimisele ning perioodil 1954–1977.a VSÜ Kalev Kesknõukogu esimehena töötanud J. N. seletuskiri. Samuti tunnistajate V. T. ja J. S.poolt kohtuistungil antud ütlused. Kaebuse esitaja omandiõigust tõendab ka asjaolu, et tenniseväljakud on kogu Teise Maailmasõja järgse perioodi olnud kajastatud kaebuse esitaja bilansis. Nimetatud asjaolu tõendavad kaebuse lisana esitatud Eesti Spordiseltsi „Kalev” bilanssi kuuluvate spordirajatiste ja ehitiste nimekiri, J. N. 08.08.2005.a seletuskiri ning Eesti Spordiseltsi „Kalev” 03.08.2005.a õiend nr 16. Vaidlusalused tenniseväljakud on registreeritud kaebuse esitaja nimele hooneregistris. Kaebuse esitaja on kaebuse lisadena esitanud Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõtte teatised hoonete ja ehitiste kuuluvuse ja maksumuse kohta, mille kohaselt vara ning hooneid asukohaga Kaarli pst 2 ja 2a, mis koosnevad spordipaviljonist, tribüünist ja muudest rajatistest, kasutab omandiõiguse alusel kaebuse esitaja. Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõtte poolt 01.10.1996.a. välja antud teatise nr 9246 kohaselt kuulub Eesti Spordiseltsile „Kalev” aadressil Tallinn, Kaarli pst 2a, maatükkidel suurustega 5652 m2 ja 2150 m2 (so praegused aadressid: Kaarli pst 2 ja Kaarli pst 2a) paiknev vara, mis koosneb spordipaviljonist, tribüünist ja rajatistest, mille tegelik väärtus 1995.a. 2 bilansitõendi järgi on 296 000 krooni. Registrikanne on tehtud 07.04.1995.a. kaebuse esitaja poolt esitatud avalduse alusel. Avaldusele oli kaebuse esitaja poolt lisatud bilansitõend, millest nähtuvalt kuuluvad Kalevi Tennisestaadioni koosseisu ka asfaltväljak koos põrkeseinaga (2 tk), maksumusega 8,0 tuhat krooni. Seega on ainuvõimalik asuda seisukohale, et registrikandes mainitud Kaarli pst 2a asuvad „rajatised” sisaldavad endas ka kahte asfaltkattega tenniseväljakut koos põrkeseintega. Tõendite väljastamise ajal oli hooneregister ainuke register, kus peeti arvestust ehitiste ja rajatiste õigusliku staatuse üle. Tenniseväljakute registreerimine hooneregistris tõendab kaebuse esitaja omandiõigust. Vaidlusalusel tenniseväljakul puudub konkureeriv omanik, s.h kaasomanik. Ükski kolmas isik ei ole kunagi kaebuse esitajale esitanud nõudeid tenniseväljaku omandi ja/või valduse suhtes. Vastupidi – kõik kolmandad isikud (va Tallinna Linnavalitsus ja sedagi üksnes viimastel aastatel), on oma tegevuse või tegevusetusega aktsepteerinud kaebuse esitaja omandit tenniseväljakutele. 6.2 Tenniseväljakud on rajatud õiguslikul alusel. Tenniseväljakud olid olemas juba oluliselt varem kui 1985.a maaeraldus, mida tõendab kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud arvukas kaardimaterjal:
- a)„Kommunaalprojekti” poolt 30.12.1974.a koostatud Tallinna Vanalinna muldkindlustusvööndi uurimistööde toimiku I köites sisalduv maa-ala geodeetiline plaan, ning 1963.a koostatud topograafiline skeem;
- b)Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi Projekteerimisbüroo "ENKO" koostatud Eesti NSV VSÜ "Kalevi" Suvorovi pst 2 tenniseväljakute kapitaalremondi projekti II kaust, EVO "Kalev" Tennise Staadioni asendiplaanile AA-005-83-AP on märgitud praeguse Kaarli pst 2a asuvate tenniseväljakute kohale tenniseväljak;
- d)19.01.1982.a Tallinna linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee (edaspidi Tallinna linna RSN TK) Arhitektuuri ja Planeerimise Peavalitsuse poolt Kalevile saadetud kirja lisaks olev skeem;
- e)Tallinna linna RSN TK 17.05.1984.a otsus nr 220 maade eraldamise kohta;
- f)12.03.1985.a vormistatud Maa looduses eraldamise akti nr 20 lisaks olev plaan. Kuna vaidlusalused tenniseväljakud on registreeritud ka endises hooneregistris, on selge, et hooneregistrisse kandmiseks pidi eksisteerima dokumentaalne õiguslik alus. Ehitisi ja rajatisi, mille püstitamiseks puudus õiguslik alus, registrisse ei kantud. Sõltumata rajatiste püstitamise õiguslike aluste olemasolust või puudumisest, on vaidlusaluste tenniseväljakute puhul tegemist olukorraga, kus Tallinna linnavõim pidi olema nende olemasolust ja ekspluateerimisest teadlik. Vaatamata sellele ei ole avalik võim kordagi esitanud kaebuse esitajale ühtegi ettekirjutust, nõuet või pretensiooni väidetavalt ebaseaduslike rajatiste likvideerimiseks või seadustamiseks. Avaliku võimu tegevusetus on loonud kaebuse esitajale kaitstava usalduse, mis on võrdsustatav nende kasutamise legaalse aluse – kasutusloaga. 6.3 Kaebuse esitaja taotleb maa erastamist vastavuses põhikirjalise tegevusega. Asjaolu, et käesoleval ajal on kaebuse esitaja andnud väljakud rendile AS-le Merkturv, ei muuda maa sihtotstarvet ega välista maa erastamist kaebuse esitaja poolt sihtotstarbeliselt. Seadus ei keela mittetulundusühingul tegeleda ettevõtlusega, kui tulu kasutatakse põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Kaebuse esitaja kasutab rendilepingujärgset tulu oma põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks ja ülesannete täitmiseks. 6.4 Kaebuse esitaja on ENSV perioodil tegutsenud spordiorganisatsiooni õigusjärglane. Nimetatud asjaolu tõendavad ENSV Ametiühingute Kesknõukogu Presiidiumi 04.11.1944.a koosoleku protokoll, ENSV Ametiühingute Kesknõukogu Presiidiumi poolt 26.11.1946.a kinnitatud spordiühingu „Kalev“ põhikiri, Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu Presiidiumi 09.04.1982.a otsus vabariiklike loodud spordiorganisatsioonide nimede säilimise kohta, EVO „Kalev“ ja ESO „Jõud“ Vabariiklike nõukogude ühendatud pleenumi 25.04.1987.a otsus ametiühingute spordiühingute EVO „Kalev“ ja ESO „Jõud“ baasil Üleliidulise Vabatahtliku Ametiühingute Kehakultuuri- ja Spordiühingu Eesti Vabariiklik Organisatsioon „Kalev“ moodustamise kohta ning 3 04.03.2002.a Eesti Spordiseltsi „Kalev“ põhikiri. Samuti Eesti Spordiseltsi „Kalev” õiendi EVO „Kalev“ vara, töötajate, õiguste ja kohustuste ülevõtmise kohta. Õiguste ja kohustuste ülevõtmine on õigusjärgluse peamiseks tunnuseks. 6.5 Vastuvõetud korraldus ja kaebuse esitajale 07.07.2005.a tutvumiseks esitatud korralduse projekt on kontseptuaalselt täiesti erinevad. Korraldusega otsustas vastustaja mitte määrata ehitise teenindamiseks vajalikku maad aadressil Kaarli pst 2a kaebuse esitajale. Kaebuse esitajale tutvustatud korralduse projekti kohaselt pidi vastustaja korraldusega otsustama kaebuse esitaja ostueesõigusega maa erastamise taotluse rahuldamata jätmise. Kaebuse esitajale ei ole tagatud nõuetekohaselt haldusorgani poolt ärakuulamisõigust. 7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel. 7.1 Ehitise juurde või ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise õiguspärane ootus saab olla vaid neil isikutel, kellele kuuluvad ehitised on kooskõlas ehitamise ajal kehtinud õigusaktidega ehk õiguslikul alusel püstitatud ehitiste omanikel asjaõigusseaduse rakendamise seadus (AÕSRS) § 13 lõike 1 tähenduses, seega pidi ehitise püstitamiseks olema nii maakasutusõigus kui ka väljastatud ehitusluba. Tänaseni ei ole nimetatud aadressil väljastatud ühtegi ehitusluba ega ole registreeritud ühtegi õiguslikul alusel püstitatud ehitist. 7.2 Kaarli pst 2a asub mustkattega asfaltplats, mille kohta Riikliku ehitusregistri (endine Hooneregister) toimikus ja Linnaplaneerimise Ameti arhiivis puuduvad õiguslikul alusel püstitamist või seaduse kohaselt kasutusele võtmist tõendavad dokumendid. Õiguslikul alusel püstitamise kohta toob kaebuse esitaja ära rea kaudseid tõendeid, nt seda ehitanud inimeste seletuskirjad, kus räägitakse väljakute katmisest asfalttellispuru kattega ning väljakute korrastamisest, mis aga ei asenda mustkattega asfaltplatsi rajamiseks nõutavat ehitusluba. Ühtegi arvestatavat tõendit, mis kinnitaks asfaltplatsi õiguslikul alusel rajamist, esitatud ei ole. Seega on Kaarli pst 2a asuv asfaltplats rajatud õigusliku aluseta. 7.3 Kaebuse esitaja omandiõigus Kaarli pst 2 asuvale asfaltplatsile on tõendamata. Kaebuse esitaja poolt viidatud hooneregistri teatis on informatiivne ega saa kuidagi kinnitada, et just aadressil Kaarli pst 2a asuvad kaebajale kuuluvad seaduslikud ehitised. Hooneregistri teatisest ei ole kaebuse esitajale tekkinud õiguspärast ootust olla Kaarli pst 2a ehitise omanik ja saada seeläbi ka maa ostueesõigusega erastada. 7.4 Kaebuse esitaja poolt esitatud bilansitõenditest ei ilmne, mille alusel on nimetatud väljakud bilanssi kantud. Üksnes vara bilansis kajastamine ei tõenda omandiõigust ega vabasta omandiõiguse tõendamise kohustusest. Samuti kajastub kaebuse esitaja bilansis põrksein, mida tegelikkuses ei eksisteeri juba aastaid. Kõigi bilansitõendite kohaselt, so olenemata millal bilansiväljavõtted esitatud on, on kogu Kaarli pst 2 ja Kaarli pst 2a asuva vara väärtuseks märgitud 269,0 tuhat krooni. Lisaks märgib vastustaja, et bilanss, kus ei kajastu amortisatsioon ei tundu usaldusväärne. 7.5 Käesoleval juhul ei ole asfaltkatte omandiõigus juriidiliste faktide alusel tõendamist leidnud. Maa ostueesõigusega erastamise aluseks peab olema õiguslikult pädevam alus kui üksnes omandi eeldus. 7.6 Olenemata huvi väljendamisest on kuni maakasutuse ümbervormistamiseni maareformi käigus maa ja sellel asuvate ebaseaduslike ehitiste omanikuks riik, mistõttu kaebaja väide et riik ei tunne huvi, ei ole asjakohane ning tuleb jätta tähelepanuta. 4 7.7 Tallinna linn ei ole ühelgi viisil tunnustanud Kaarli pst 2a ehitise ebaseaduslikku rajamist. Tallinna Linnavalitsus korduvalt väljendanud oma seisukohta, et ta ei ole nõus nimetatud aadressile parkla rajamisega, mis ometigi tänase seisuga seal on. Asjaolu, et asfaltplatsi likvideerimiseks (lammutamiseks) ei ole tehtud ettekirjutust, ei tähenda iseenesest selle aktsepteerimist ja tunnustamist seadusliku ehitisena. Samuti oleks kaebuse esitaja käsitlus, mille kohaselt tuleks lugeda seaduslikeks kõik ehitised, mille kõrvaldamist ei ole kohalik omavalitsus nõudnud, oleks otseselt vastuolus AÕSRS §-ga 14, kus sätestatakse, millised on õigusliku aluseta püstitatud ehitised ja milline on nende õiguslik staatus (st maatüki olulised osad). 7.8 Senine maakasutus lõpeb maakasutuse ümbervormistamisega maareformi seaduses (MRS) sätestatud alustel ehk senine maakasutaja võib maad kasutada, kuni reformi läbiviimiseni. Selline maakasutus ei anna alust õiguspärasele ootusele, et ebaseaduslikult rajatud ehitise juurde on võimalik maad ostueesõigusega erastada. Tallinna Linnavalitsus on väga üheselt andnud mõista, et tegemist on ajutise maakasutusega, mida tõendab sellekohane Tallinna Maa-ameti kiri Kesklinna Valitsusele. Seega, kui ka maad lubatakse vahepeal ajutiselt kasutada, on tegemist maa efektiivseima kasutamisega, mis on igati otstarbekas ja mõistlik ning see ei ole mingil juhul käsitletav kaebaja väidetud kasutusloaga. 7.9 Kaarli pst 2a asub õigusliku aluseta püstitatud asfaltplats, mida erastamise taotleja soovib erastada kui tenniseväljakut. Kaarli pst 2a asuvat asfaltplatsi ei ole aastaid kasutatud kui tenniseväljakut, samuti puuduvad sealt väidetavad bilansis olevad põrkeseinad. Kaarli pst 2a asfaltplatsi on juba aastaid kasutatud kui autoparklat, milles vaidlust ei ole. Maa ostueesõigusega erastamise toimikus olevast 08.11.2005.a elektroonilisest äriregistrist välja võetud Eesti Spordiseltsi „Kalev” põhikirjast ega kaebaja enda esitatust ei ilmne, et nende põhikirjaline tegevus oleks parkimisteenuse osutamine. 7.10 Kaebuse esitaja õigusjärglus 1946.a asutatud ja kuni 1982.a tegutsenud spordiorganisatsiooni suhtes on tõendamata. 7.11 Tallinna Linnavalitsus on nõus, et tutvumiseks saadetud eelnõu ja vastuvõetud korralduste näol ei ole tegemist küll identsete dokumentidega, kuid tähtsamad põhistused ja seisukohad on siiski samad. Erinevus tuleneb kaebaja vastuväidetena esitatud tõenditest ja asjaoludest, mida Tallinna Linnavalitsus kaalus ja hindas täiendavalt ning käsitles neid ka nii korralduses kui ka selle seletuskirjas, mis tingis ka enamuse erinevustest eelnõu ja vastuvõetud korralduse vahel. KOHTU PÕHJENDUSED 8. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjustel. 8.1 Kaevatava korraldusega otsustati lõpetada ostueesõigusega erastamise eeltoimingud ja mitte määrata ehitiste teenindamiseks vajalikku maad aadressil Kaarli pst 2a, kuna ei leidnud tõendamist Kaarli pst 2a asuvate ehitiste püstitamise õiguslik alus, kuulumine omandiõiguse alusel Eesti Spordiseltsile „Kalev”, ega selle maa sihtotstarbeline kasutus. Kohus nõustub vastustajaga, et ehitise juurde või ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise õiguspärane ootus saab olla vaid neil isikutel, kellele kuuluvad ehitised on kooskõlas ehitamise ajal kehtinud õigusaktidega ehk õiguslikul alusel püstitatud ehitiste omanikel. Ehitise omandiõigus peab olema dokumentaalselt tõendatud. Ehitise omandiõigust tõendavate dokumentide esitamise kohustus lasub avalduse esitajal. 5 MRS § 20 lõike 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida MRS alusel ei tagastata, ei jäta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. MRS-e § 22 lõike 1 kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada teiste hulgas ka isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna vastavalt MRSle. MRS § 22¹ lõige 1 sätestab ostueesõigusega erastatava maa ulatuse. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996.a määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 10 kohaselt märgitakse maa ostueesõigusega erastamise avalduses taotletava maa asukoht (linn, tänav, maja nr või maakond, vald, küla, talu), ligikaudne suurus ja taotletava maakasutuse otstarve. Kui ostueesõigusega erastatavat maad taotletakse olemasolevate ehitiste juurde, siis kellelt ja mil viisil on ehitised omandatud; korra punkti 11 kohaselt lisatakse avaldusele omandiõigust tõendavad dokumendid. Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 13 kohaselt avab ostueesõigusega erastatava maa asukohajärgne linna-/vallavalitsus avaldaja poolt esitatud dokumentide ja andmete alusel ostueesõigusega erastamise toimiku ning kontrollib esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Maa ostueesõigusega erastamise toimikuga samaaegselt koostatakse katastriüksuse moodustamise toimik. Sama korra punkti 15 kohaselt fikseerib kohalik omavalitsus, pärast katastriüksuse moodustamist litsentsi omava maamõõtja poolt, oma otsuses maa erastamise seisukohalt olulised tingimused: maa ostueesõigusega erastamise õiguslik alus koos viitega MRS vastavale sättele, andmed erastamist taotleva isiku kohta, maa asukoht, pindala, maa sihtotstarve ja maksustamishind. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lõike 1 kohaselt ei ole kuni maa kinnistusraamatusse kandmiseni õiguslikul alustel püstitatud ehitis, sh pooleliolev ehitis, maatüki oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks, kui seaduses ei sätestata teisti. AÕSRS § 13 lõike 3 kohaselt on MRS-s sätestatud alustel ja korras õigus maa omanikuks saada õiguslikul alusel püstitatud ehitise omanikul. Ehitisealune maa ei kuulu teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele ega riigiomandisse jätmisele, kui seadusest ei tulene teisti. 8.2 Kaebuse esitaja on seisukohal, et Kaarli pst 2a asuvad vaidlusalused tenniseväljakud kuuluvad talle omandiõiguse alusel. Kaebuse esitaja väitel on tenniseväljakud rajatud tema õiguseellase, ENSV perioodil erinevate nimetuste all tegutsenud spordiorganisatsiooni, poolt. Kaebaja käsitlus ja esitatud tõendid on järgmised. Kaebuses kohaselt on kaebaja õiguseellane asutatud 1901.a. Koos kaebusega esitati äriregistrile esitatud ja Eesti Spordiseltsi „Kalev“ 04.03.1992.a toimunud üldkogul vastuvõetud Eesti Spordiseltsi „Kalev“ põhikiri, mille § 1 kohaselt on Eesti Spordiseltsi „Kalev“ 1901.a Tallinnas asutatud spordiseltsi „Kalev“ õigusjärglane, järgib ja arendab selle sportlikke ja aatelisi traditsioone (kd I tl 53-58). Kohtuistungil 27.02.2007.a antud selgituste kohaselt on kaebaja õiguseellane asutatud 1901.a ja tegutses kuni nõukogude okupatsioonini, tegevus jätkus teistsuguses vormis ka okupatsiooni ajal ja reorganiseeriti 1990-ndate aluses praeguseks MTÜ-ks (kd I tl 183). 09.04.2007.a esitas kaebaja kohtule ÜVAÜ KSÜ Eesti Vabariikliku Organisatsiooni „Kalev“ Vabariikliku Nõukogu V pleenumi 26.09.1991.a otsuse „ÜVAÜ KSÜ Eesti Vabariikliku Organisatsiooni „Kalev“ iseseisvumisest“, millest nähtuvalt loeti otsuse vastuvõtmise kuupäevast iseseisev Eesti Spordiselts „Kalev“ senise organisatsiooni baasil taastatuks ja Eesti Spordiselts „Kalev“ juhatuse 05.12.1991.a otsuse „Eesti Spordiselts „Kalev“ allasutuste nimedest (kd II tl 8-12). 18.06.2007.a ja 07.09.2007.a esitas kaebaja järgmised dokumendid, et tõendada kaebaja õigusjärglust ENSV perioodil tegutsenud spordiorganisatsiooniga: 1) ärakiri ENSV Ametiühingute Kesknõukogu Presiidiumi 04.01.1994.a protokollist, millest nähtuvalt otsustati asutada ENSV Ametiühingute Spordiselts „Kalev“; 2) ENSV Ametiühingute Vabatahtliku Spordiühingu „Kalev“ vabariikliku kongressi poolt 16.06.1946 vastu võetud ja ENSV Ametiühingute Kesknõukogu Presiidiumi poolt 26.11.1946.a kinnitatud põhikiri, mille punkti 3 kohaselt on spordiühingu eesmärgiks 6 ametiühinglaste ja nende perekonnaliikmete laialdane kaasatõmbamine kehakulutuurilisele ja sportlikule tegevusele, nende igakülgne füüsiline arendamine ja kasvatamine terveiks ja julgeiks kodanikeks, kes on valmis sotsialistlikuks tööks ja NSVL kaitseks; 3) väljavõte NSVL Ametiühingute Kesknõukogu Presiidiumi 09.04.1982 otsusest, millest nähtuvalt seoses Üleliidulise Ametiühingute Vabatahtliku Spordiühingu „Trud“ loomisega otsustati võtta vastu ettepanek vabariiklike vabatahtlike spordiorganisatsioonide nimetuste säilitamise kohta, kusjuures Üleliidulise Ametiühingute Vabatahtliku Spordiühingu „Trud“ Eesti vabariikliku spordiorganisatsiooni nimetuseks jäi „Kalev“; 4) EVO „Kalev“ ja ESO „Jõud“ vabariiklike nõukogude ühendatud pleenumi 25.04.1987.a otsus, millest nähtuvalt on vastavalt ÜAÜKN Presiidiumi 20.02.1987.a otsusele 23.04.1987.a ametiühingute spordiühingud EVO „Kalev“ ja ESO „Jõud“ likvideeritud ja nende baasil on ettenähtud moodustada uus ühtne Üleliiduline Vabatahtlik Ametiühingute Kehakultuuri ja Spordiühing; 5) ENSV AÜN Presiidiumi 25.06.1987.a otsus , millega EVO „Kalev“ ja ESO „Jõud“ vabariiklike nõukogude ühendatud pleenumi 25.04.1987.a otsus kinnitati ja nimetati vabariigis uus ühtne ametiühingute kehakultuuri-ja spordiorganisatsioon- Üleliiduline Vabatahtlik Ametiühingute Kehakultuuri ja Spordiühingu Eesti Vabariiklik Organisatsioon „Kalev“ (KSÜ „Kalev“); 6) Üleliiduline Vabatahtlik Ametiühingute Kehakultuuri ja Spordiühingu Eesti Vabariiklik Organisatsioon „Kalev“ Vabariikliku I Kongressi 01.03.1988.a otsus, millega kuulutati Eesti Vabariiklik Organisatsioon „Kalev“ varem tegutsenud spordiseltsi „Kalev“ õigusjärglaseks, vaatamata ajaloovältel toimunud seltsi organisatsioonilistele muudatustele; 7) Eesti Spordiselti „Kalev“ üldkogu poolt 04.03.1992.a vastuvõetud ja Eesti Riiklikus Spordiametis 15.04.1992.a registreeritud põhikiri; 8) Eesti Spordiseltsi „Kalev“ õiend 19.06.2007.a nr 63, millest nähtuvalt kinnitatakse, et 1991.a taastatud Eesti Spordiselts „Kalev“ võttis üle kõik seni tegutsenud ÜAÜ VSÜ Eesti Vabariikliku Organisatsiooni „Kalev“ varad, töötajad, õigused ja kohustused ning ÜAÜ VSÜ Eesti Vabariikliku Organisatsiooni „Kalev“ oli omakorda kogu nõukogude perioodi erinevate nimede all tegutsenud spordiorganisasiooni õigusjärglane; 9) Eesti Spordiseltsi „Kalev“ 15.06.2007.a üldkogul täiendatud 04.03.1992.a vastuvõetud põhikiri, mille punkti 5 kohaselt on Eesti Spordiseltsi „Kalev“ 1991.a asutatud Tallinna Jalgrattasõitjate Selts „Kalev“ ning ENSV-s erinevate nimetuste all tegutsenud spordiorganisatsiooni „Kalev“ õigusjärglane, kusjuures selts järgib ja arendab väljakujunenud sportlikke ja aatelisi traditsioone (kd II tl 68-103; 146-183). Kohus leiab, et Eesti Spordiselts Kalev õigusjärglus NSV Liidu okupatsiooniperioodil tegutsenud spordiorganisatsioonide suhtes ei ole tõendatud. Ebaõige on kaebuse esitaja väide, mille kohaselt on vastustaja tunnustanud kaebuse esitajat nõukogude perioodil tegutsenud spordiühingute õigusjärglasena. Sellist seisukohta ei ole vastustaja kohtumenetluses avaldanud. Õigusjärgluse õiguslikuks aluseks saab olla kas seadus või tehing. Kaebaja ei ole viidatud ühelegi õiguslikule alusele, mille alusel saaks väita, et kaebuse esitaja õiguseellaseks oli okupatsiooniajal tegutsenud nõukogude ametiühingute spordiorganisatsioon. Kaebusele lisatud ÜVAÜ KSÜ Eesti Vabariikliku Organisatsiooni „KALEV” Vabariikliku Nõukogu V pleenumi 26.09.1991.a otsuse punkti 1 kohaselt otsustati lugeda Eesti Vabariikliku Organisatsiooni „Kalev” baasil iseseisev Eesti Spordiselts „Kalev” taastatuks käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast, kes jätkab spordiseltsi 90. aasta vältel kujunenud traditsioone. Nimetatud punktist järeldub, et kaebuse esitaja on lugenud ennast 1901. aastal loodud Tallinna Jalgrattasõitjate Seltsi Kalev õigusjärglaseks. Kaebuse esitaja poolt maa erastamise käigus ja kohtule algselt esitatud põhikirjas ei ole märgitud, et kaebaja oleks okupatsioonivõimu loodud organisatsiooni õigusjärglane. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi seadusele, mis määraks kaebaja õigusjärgluse nõukogude perioodil tegutsenud organisatsiooni suhtes. Kaebuse esitaja väited tema õigusjärglusest nõukogude ametiühingute spordiorganisatsiooniga ei ole kooskõlas Eesti Spordiseltsi „Kalev“ üldkogul Tallinnas, 04.03.1992.a vastuvõetud põhikirjaga, mille § 1 kohaselt on Eesti Spordiselts „Kalev“ 1901.a Tallinnas asutatud spordiseltsi „Kalev“ õigusjärglane. Kohus nõustub vastustajaga, et on ilmne seos 15.06.2007.a toimunud põhikirja muutmise ja käesoleva kohtuvaidluse vahel, mistõttu ei ole 7 nimetatud tõend usaldusväärne. Vastustaja leiab õigesti, et kõnealune põhikirja muutmine on käsitletav kaebuse esitaja ühepoolse deklaratsioonina, millest iseenesest ei teki kaebajale mitte mingisuguseid õigusi ja kohustusi nõukogudevõimu ajal tegutsenud ametiühingute spordiorganisatsiooni varade suhtes. Nimetatud varade omandiõiguse üleandmist kaebajale pole kaebaja tõendanud. 8.3 Kohus nõustub vastustajaga, et Hooneregistri teatised ega kaebuse esitaja bilansi väljavõtted iseseisvalt ei ole omandiõigust tõendavad dokumendid. Küll võivad nad seda olla koosmõjus teiste tõenditega, näiteks vara üleandmise aktiga. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi sellist tõendit, mis kinnitaks tema omandiõigust vaidlusalustele rajatisele. Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõtte teatistest nähtuvalt kinnitas hooneregister kaebuse esitaja omandiõigust nii Kaarli pst 2 kui Kaarli pst 2a asuvale varale (spordipaviljon, tribüün ja rajatised). Teatistest ei nähtu, et kaebuse esitajale kuuluvad seaduslikud ehitised asuvad just Kaarli pst 2a. Hooneregistri teatistest võib järeldada, et ka aadressil Kaarli pst 2 asuvad ehitised ja rajatised kuulusid täielikult kaebuse esitajale (kd I tl 32-33). Samas on notariaalne võõrandamise tehing aadressil Kaarli pst 2 tehtud 2004.a nii kaebuse esitaja kui Ametiühingute Keskliidu poolt (kd I tl 120-192). Hooneregistri teatised on ka vastuolulised. Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõtte 1995.a teatise nr 9246 kohaselt kuulub Eesti Spordiseltsile Kalev vara asukohaga Tallinn, Kaarli pst 2a, suurusega 5652 m2 + 2150 m2 (kd I tl 32). 01.10.1996.a teatise nr 9246 kohaselt kuulub Spordiseltsile Kalev aga hooned asukohaga Tallinn, Kaarli pst 2a (kd I tl 33). Seega ei nähtu hooneregistri teatistest üheselt, et Kaarli pst 2a asuv asfaltplats kuulub omandiõiguse alusel kaebuse esitajale. Eesti Spordiseltsi „Kalev” bilanssi kuuluvate spordirajatiste ja ehitiste nimekirjas kajastub seisuga 14.11.1996.a aadressil Kaarli pst 2 asuvad ehitised ja rajatised, s.o spordipaviljon, tribüün, tenniseväljakud (savi-liiva 5 tk), kaks asfaltväljakut koos põrkseinaga, veetorustik ja kõnniteed väärtusega 296 000 krooni (kd I tl 29). Bilansitõenditest ei ilmne, mille alusel on asfaltväljakud bilanssi kantud. Kohus nõustub vastustajaga, et üksnes vara bilansis kajastamine ei tõenda omandiõigust. Asjakohane on ka vastustaja märkus, et kaebuse esitaja bilansis kajastub põrkesein, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Kuigi kaebuse esitaja väidete kohaselt saab põrkeseinade olemasolu kajastamine bilansis näidata ainult 1996.a seisu, kinnitab kaebuse lisana 5 esitatud 02.08.2005.a õiend, et bilansis on põhivarana kajastatud 2 asfaltväljakut põrkeseinaga aadressil Kaarli pst 2a. Kuigi bilansi kohaselt oli nii Kaarli pst 2 kui Kaarli pst 2a asuv vara kaebuse esitaja bilansis, siis 2000.a ja 2003.a sõlmitud kokkulepetest Ametiühingute Keskliiduga võib järeldada, et nimetatud varad olid kaasomandis. Maa ostueesõigusega erastamise toimikust nähtuvalt kinnitati Eesti Ametiühingute Keskliidu 15.12.1993.a otsuses ja protokollis nr 53-1 Eesti Spordiselts „Kalev” haldamisel olev Eesti Ametiühingute Keskliidu vara vastavalt loetelule, mille punkti 7 kohaselt kuulub sinna ka tennisestaadion Kaarli pst 2A, spordipaviljon, tribüün, tenniseväljakud (savi-liiva 5 tk), kaks asfaltväljakut koos põrkeseinaga, veetorustik ja kõnniteed (ostueesõigusega erastamise toimik tl 88). Kaarli pst 2 asuv vara võõrandati 2004.a notariaalse võõrandamistehinguga kaebuse esitaja ja Ametiühingute Keskliidu kui kaasomanike poolt ja seda olenemata sellest et kaebuse esitaja bilansis kajastus see üksnes kaebuse esitaja omanduses olevana. 8.4 Kohus nõustub vastustajaga, et puuduvad dokumendid, mis tõendaksid vaidlusaluse asfaltplatsi rajamise õiguslikke aluseid. Kaebuse esitaja on õiguslikul alusel püstitamise kohta esitanud kaudseid tõendeid, kuid need ei asenda mustkattega asfaltplatsi rajamiseks nõutavat ehitusluba. Asjas puudub vaidlus, et Kaarli pst 2a senise maakasutuse õiguslikuks aluseks on Tallinna linna RSN 17.05.1984.a otsus nr 220, mille alusel on 12.03.1985.a Tallinna peaarhitekti poolt kinnitatud 8 Kaarli pst 2a (endine Suvorovi 2a) maa-ala plaan suurusega 2150 m2 tenniseväljakute rajamiseks EVO „Kalev“ Vabariikliku Nõukogu Tallinna Spordikombinaadile. Kaebuse esitaja on selgitanud, et vaidlusalused tenniseväljakud rajati perioodil 1948.-1953.a ning esitanud kohtule arvukalt kaardimaterjali, millest nähtub, et vaidlusalused tenniseväljakud on kantud erinevatele kaartidele ja paanidele. Kaebuse esitaja väide, et olemasolevad saviliivakattega tenniseväljakud kaeti 1974.a asfaltkattega on vastuolus kohtule esitatud EVO „Kalev” tennisestaadioni 07.09.1983.a töökorras kooskõlastatud asendiplaaniga, millest nähtuvalt ei olnud 1983.a vaidlusalusel maal mingisuguseid tenniseväljakuid ning seda ala ei olnud kaetud asfaltkattega (erastamise toimiku lk 86). 1983.a on Tallinna linna RSN TK Arhitektuuri ja Planeerimise Peavalitsusele esitatud avaldustellimus, millega TERV on soovinud Suvorovi pst, Harjuoru võimlast Võidu väljaku poole, s.o aadressil Suorovi pst 2A, ühele spordiväljakule rajada autoparkla sajale autole (erastamise toimiku lk 67). Tallinna peaarhitekti 25.04.1983.a vastuskirjast (nr 1/I-9/1675 AT) nähtuvalt ei ole peavalitsus sellega nõus, kuna tegemist on vahetult vanalinna rohelise kaitsevööndiga ning samal aadressil on olemas taotlus maakasutusdokumentide vormistamiseks (erastamise toimiku lk 66). Kaarli pst 2a asfaltplatsi rajamist õiguslikul alusel ei kinnita ka tunnistajate ütlused. Tunnistaja V.T. selgituse kohaselt oli ta tennisekooli õpilane ning täiendavate tenniseväljakute rajamise ajal 13-aastane. Kohtule antud ütluste kohaselt taastati 1946-1949.a Kaarli pst 2 tenniseväljakud (tähistatud plaanil 1-5). Nende tenniseväljakute üle pooltel vaidlust ei ole. Tunnistaja selgitas, et pärast viie tenniseväljaku rekonstrueerimist alustati koheselt konkreetselt vaidlusalusel maa-alal (s.o Kaarli pst 2a) kahe täiendava väljaku ehitamist. Tööde käigus kaeti maa-ala jämeda killustikuga, selle peale pandi šlakk, mille peale omakorda sõeluti tellisepuru, muld ja lubi. Need väljakud valmisid 1952-1953.a. Tööd teostati hoogtöökorras. Lisaks andis tunnistaja ütlusi selle kohta, et ta ei korraldanud spordiorganisatsiooni tööd ega asjaajamist. Tunnistajal ei olnud andmeid selle kohta, kas Kaarli pst 2a maa-ala kasutamiseks oli olemas maakasutusõigus ja korraldatud maa looduses eraldamine (st vormistatud maa looduses eraldamise akt). Samuti puudusid tal andmed ehitusloa olemasolu kohta. Tunnistaja töötas algselt väljakutöölisena ning hiljem treenerina. V. T. ei osanud anda selgituse ka praegu Kaarli pst 2a asuva asfaltplatsi rajamise kohta, kuna sel ajal ta spordiorganisatsioonis enam ei töötanud. Tunnistaja J. S. töötas 1970-ndatel aastatel Tallinna Teedeehituse Remondivalitsuses asfalteerimise alal ning korraldas oma ütluste kohaselt 1974.a Kaarli pst 2a territooriumi asfalteerimise kuni Harjuoru võimlani (kaasa arvatud). Tööde teostamiseks projekti ei koostatud ja ehitusluba ei väljastatud. Neilt telliti territooriumi asfalteerimine, mitte tenniseväljakute rajamist. Maa-ala kaeti kummiasfaldiga ning muid töid ei tehtud. Lisaks selgitas tunnistaja, et tööde tegemise ajal oli territoorium kaetud killustikuga ning sel ajal seal tenniseväljakuid ei olnud. Töödega alustamisel ei olnud J. S. selgituste kohaselt seal tenniseväljakuid ja nende rajamist ka ei tellitud. Samuti ei osanud tunnistaja anda ütlusi selle kohta, kas vaidlusaluse maa-ala kasutamiseks ja ehitamiseks oli olemas sellel ajal ette nähtud maa eraldamise otsus ning maa looduses eraldamise akt ja ehitusluba. Asjas kogutud tõendid annavad alust järeldada, et ka väidetavalt 70ndatel aastatel rajatud kummiasfaldist rajatis ei ole käesolevaks ajaks sellisel kujul olemas või säilinud, mille juurde oleks isikul õigus taotleda maa ostueesõigusega erastamist. Maa erastamise toimikule lisatud 1983.a koostatud EVO „KALEV” tennisestaadioni asendiplaani kohaselt on vaidlusaluse maa-ala katteks märgitud „KILL.”, mis ka tunnistaja J. S. ütluste kohaselt tähendab killustikku. Kohtule pole esitatud ühtegi tõendit, mis annaks alust kahelda tol ajal fikseeritud faktilise olukorra õigsuses. Seda enam, et asendiplaani on kooskõlastanud mitmed selleaegsed ametkonnad. 9 8.5 Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlusalusel rajatisel puudub konkureeriv omanik. Hoone või rajatis MRS tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. AÕSRS § 14 lõike 1 kohaselt on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, asjaõigusseaduse § 16 (kehtiva seaduse järgi tsiviilseadustiku üldosa seadus § 54) kohaselt maatüki oluline osa. Kuivõrd ehitis on püstitatud ilma ehitusloata, siis on asfaltplatsi näol tegemist maatüki olulise osaga ja see kuulub käesoleval ajal riigi omandisse. Järelikult ei saagi omandiõiguse üleandmist käsitlevaid tõendeid olla, sest ebaseaduslikult püstitatud ehitiste tsiviilkäive on seaduse kohaselt välistatud. 8.6 MRS § 21 lõike 4 kohaselt on mittetulundusühingute maa ostueesõigusega erastamise eelduseks, et ehitis, mille juurde maad erastatakse peab olema sihtotstarbelises kasutuses. Asjas puudub vaidlus, et Kaarli pst 2a asuvat vaidlusalust ala ei kasutata tenniseväljakuna, vaid autoparklana. Asja materjalidest nähtuvalt on Eesti Spordiselts „Kalev“ ja AS Merkturv 18.09.2002.a sõlmitud Kaarli pst 2a asuva rajatise suhtes rendilepingu (kd I tl 103) ja kaebaja kinnitusel kasutatakse sellest ajast peale kõnealust ala autoparklana (kd I tl 184). Seega ei ole rajatis, mille juurde soovitakse maad erastada antud juhul sihtotstarbelises kasutuses. Kaebuse esitaja väited, mille kohaselt hakatakse tulevikus kasutama tenniseväljakutena ei ole asjakohased, kuivõrd MRS näeb ette olemasoleva maa sihtotstarbelise kasutuse, mis on kooskõlas ka taotleja põhikirjas näidatud tegevusega. Maa ostueesõigusega erastamise eesmärk on olemasolevate sihtotstarbeliselt kasutuses olevate ehitiste juurde maa soodustingimustel võimaldamine. 8.7 Seega kuna ei leidnud tõendamist Kaarli pst 2a asuvate ehitiste püstitamise õiguslik alus, kuulumine omandiõiguse alusel Eesti Spordiseltsile „Kalev”, ega selle maa sihtotstarbeline kasutus on vastustaja otsus lõpetada ostueesõigusega erastamise eeltoimingud ja mitte määrata ehitiste teenindamiseks vajalikku maad aadressil Kaarli pst 2a, õige. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et vastustaja on rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lõiget 2 ning et kaevatav korraldus on motiveerimispuudustega. Kuna kaevatavas korralduses sisaldub omavahel loogiliselt seotud korralduse andmise faktiline ja õiguslik alus, on vastustaja kohtu hinnangul põhjendamiskohustust nõuetekohaselt täitnud. Pole ka tuvastanud, et kaebuse esitaja oleks jäänud enne kaevatava akti andmist nõuetekohaselt ärakuulamata. Puudub vaidlus, et 07.07.2005.a saatis Tallinna Maa-amet kaebajale kaevatava korralduse eelnõu ja andis võimaluse ühe kuu jooksul esitada selle kohta oma arvamus ja vastuväited (kd I tl 60-62). Seega on kaebajale antud HMS § 40 lõikes 2 ettenähtud võimalus oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Erinevused kaebajale saadetud eelnõu ja vastuvõetud korralduse vahel olid tingitud kaebaja vastuväidete käsitlemisest vastustaja poolt. Kuivõrd vastustaja peamised seisukohad ja põhjendused jäid samaks, puudus kohtu hinnangul vajadus kaebaja ärakuulamist korrata. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kaevatav korraldus on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. 9. Menetluskuludest. Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lõike 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab menetluskulud. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. Indrek Paukštys Kohtunik 10 11