KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 22.mai 2008, Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu Tsiviilas

) § 234 lg 1 kohaselt loetakse tähtajaline elektrienergiaga ühendusvõrgu kaudu varustamise leping pikenenuks samaks tähtajaks ja samadel tingimustel, kui vähemalt üks kuu enne lepingu kehtivusaja lõppu ei teata kumbki lepingupool teisele oma teistsugusest tahtest. Pooltevahelise 19.09.2001 elektrienergia varustamise lepingu punkti 6 kohaselt sõlmiti leping tähtajaga kuni 31.detsember 2001 ning mõlemal poolel on õigus lõpetada leping, millest peab kirjalikult ette teatama teisele poolele vähemalt üks kuu. Lepingu punktis 6.

1. on pooled kokku leppinud, et leping pikeneb automaatselt 1 a võrra, kui pooled ei ole vastu. Kumbki pool ei ole kohtumenetluses väitnud, et on lepingu lõpetamiseks esitanud kirjaliku teate. Kohus leiab, et õige ei ole kostja tõlgendus, et lepingu punktis 6.
2. nähti ette üksnes lepingu ühekordne pikenemine ühe aasta võrra. Võttes arvesse, et kumbki pool lepingu lõpetamiseks teisele poolele kirjalikku teadet esitanud ei ole ning pooled sisuliselt täitsid lepingut kuni kostja kinnistult lahkumiseni 2006.a., asub kohus seisukohale, et leping pikenes automaatselt aasta võrra iga aasta lõpus. Eeltoodud seisukohta ei mõjuta kohtu hinnangul asjaolu, et ka kostja kinnistult lahkumise järel lepingut selles ettenähtud korras ei lõpetatud, mistõttu võiks lugeda lepingut siiani kehtivaks. Kohus leiab, et pooled on vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 sätetele toiminud heas usus ning vaikimisi lugenud lepingu lõppenuks kostja kinnistult lahkumisega, mil kostjal ei olnud reaalselt enam võimalik hageja vahendatud elektrit tarbida. Lisaks on kostja kinnitanud pooltevahel elektrienergia vahendamise kokkuleppe, kuigi suulises vormis, olemasolu.
3. Pooltevahelise elektrienergia varustamise lepingu punkti 4.2.
4. järgi kostja kohustus tasuma hagejale elektrienergia eest vastavalt saadud arvetele. Tulenevalt lepingu punktist 5.
5. pidi kostja tasuma hagejale eelmisel kuul tarbitud elektrienergia eest, vastavalt peakaitsme nimi- või 3 sättevoolu suurusele püsitasu ning proportsionaalse osa trafoalajaama remondiks ja tehniliseks teenindamiseks tehtud kulutustest.
6. Lepingus ei ole sätestatud näitude teatamise korda. Hageja ja kostja seletustest nähtuvalt võttis näidud hageja töötaja. Tunnistajana üle kuulatud KLK andis ütlusi, et tema töötas sellel territooriumil juba ajal, mil seal oli riigiettevõte. Erastamise käigus loodi mitu erinevat ettevõtet ning territoorium jagati, kuid elektrisüsteem oli üks. Tunnistaja töötas hageja juures elektrikuna ja tegeles majandusküsimustega, tunnistaja hoolitses alajaama eest, hoidis korras elektrisüsteemi ning tema fikseeris kord kuus ka arvesti näite. Hageja alajaama peakilbis oli tunnistaja sõnul nelja erineva tarbija arvestid, kostja arvesti järgi tarbis elektrit ainult kostja. Tunnistaja sõnul ei olnud näitude fikseerimisel iga kord kostja esindajat juures, kuid kostja esindajale hageja poolt selleks takistusi ei tehtud.
7. Hageja on kohtule esitanud elektritarbimise teatised (t.l. 9; 11; 13; 17; 19), mis on allkirjastatud tunnistaja Kõreste poolt ja mille alusel hageja on koostanud kostjale arved. Tunnistaja Kõreste ütlustest nähtuvalt on sellisel viisil algusest peale arveid koostatud. Asjas ei ole mingeid tõendeid, et kostja oleks arveid vaidlustanud. Kohus leiab, et esitatud arved vastavad kostja tegelikule elektritarbimisele. Kohtule esitatud elektritarbimise teatiste ja arvete kohaselt on arveid esitatud järgmistes kogustes elektrienergia tarbimise eest: 03.01.2006 arve nr 0621566 – 13 290 kw; 22.02.2006 arve nr 0623310 – 5940 kw; 06.03.2006 arve nr 0623630 – 2910 kw 03.04.2006 arve nr 0624663 – 990 kw 28.04.2006 arve nr 0625864 – 300 kw. Võttes arvesse, et kostja tootmisruumides tarbisid elektrit peale tootmise lõpetamist soojaveeboiler ja kütteõli pump, vastavad märgitud kogused kohtu hinnangul ka kostja enda väidetule. Kostja on kohtu arvates ekslikult lähtunud eeldusest, et arve summas 16 360, 55 krooni esitati jaanuarikuus tarbitud elektri eest ning kuna jaanuaris kostja lõpetas tootmise, siis ei saanud kostja elektrit arvel näidatud koguses tarbida. Pooltevahelise lepingu ja tegeliku praktika kohaselt esitati arved tagantjärele, eelmisel kuul tarbitud elektri eest. Seega 03.01.2006 arve summas 16 360,55 krooni esitati 2005.a. detsembrikuu eest. Tunnistaja L. M ütlustest nähtuvalt lõpetati tellimuste vastuvõtmine 2005.a. detsembri lõpus, jaanuaris enam tellimusi vastu ei võetud, vaid lõpetati varasemate tellimuste täitmist ning müüdi laojääke. Seega 2005.a. detsembris toimus tootmine täie võimsusega. Kohus leiab, et kostja väited, et alates 24.12.2005 tootmist ei toimunud kollektiivpuhkuste tõttu ning et keskmine talvekuude elektritarbimise tasu oli 9000 krooni ringis ja maksimaalne arve on varem olnud 10 000 krooni, ei tõenda, et kostja tarbis 2005.a. detsembri elektrit arvel näidatust vähem. Kostja väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja ei ole arveid ega nendel märgitud tarbimiskoguseid kohaselt vaidlustanud. Samuti ei ole kostja kohtule esitanud omapoolset arvestust ega alusandmeid, millest lähtudes kostja pidas 03.01.2006 arvet õigeks osaliselt, 9316,15 krooni ulatuses.
8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja väidetel ei tehtud kostjale arvesti näitude kontrollimiseks mingeid takistusi. Seda tõendas ka tunnistaja Kõreste, kes kinnitas, et kostja esindaja paaril korral käis näite kontrollimas. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. 9.

§ 76lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

Kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat (

§ 76

lg 2).

§ 208

lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks 4 omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Tulenevalt

§ 208

lg –st 3 kohaldatakse asja müügi kohta seaduses sätestatut muu hulgas energia müügile ühendusvõrgu kaudu. Kostja on hageja vahendusel elektrienergiat tarbinud ning ta on kohustatud selle eest tasuma.

1. Kohus leiab samuti, et tõendatud ja põhjendatud on kostjale fekaaliveo teenuse osutamine. Vaidlusalustest arvetest nähtuvalt on hageja kostjale esitanud fekaaliveo arve 2005.a. detsembrikuu eest summas 300 krooni ning 2006.a.jaanuarikuu eest summas 150 krooni. Perioodil 2006.a.veebruarist aprillini osutatud teenuste eest esitatud arvetega hageja kostjalt fekaaliveo tasu ei nõua. Seega on põhjendamatud kostja vastuväited, et ta ei ole kohustatud fekaaliveo eest maksma, kuna 2006.a. jaanuaris tootmistegevus lõppes ning kostja heitvesi ega fekaale ei tekitanud. Samuti on põhjendamata kostja väited, et fekaaliveo tasu on ebaproportsionaalne. Esitatud arvetest nähtuvalt hageja ongi 2006.a. jaanuari eest arvestanud kostjale poole vähem tasu, kuigi kostja ise kinnitas, et tootmine lõppes ja töötajad lahkusid 24.01.2006.a., s.o. peaaegu kuu lõpus.
2. Hageja on kostjale esitanud arve summas 450 krooni 2006.a. veebruaris osutatud 3 tunni laadimisteenuse eest.

§ 635

lg 1 järgi töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.

1. Kohus leiab, et tunnistajate ütlustega on ümber lükatud kostja väide, et ta ei ole 2006.a. hagejalt laadimisteenust tellinud. Tunnistaja M ütlustest nähtuvalt peale tootmise lõppemist veeti tööpingid tootmishoonest välja. Nende laadimiseks kasutati tellitud tõstukit. Tunnistaja U kinnitas, et tema osutas hageja tõstukiga kostjale pidevalt laadimisteenust. Kui kostja tegevust lõpetas ja kolis seadmeid, osutas tunnistaja kostjale laadimisteenust seadmete laadimisel. Tunnistaja sõnul oli see viimane kord, kui ta kostjale teenust osutas, tunnistaja ei mäletanud, et talle oleks selle eest tasutud sularahas. Tunnistaja selgitas, et töö ajal kostjale osutatud laadimisteenuse kohta esitas ta hagejale andmed teenuse osutamise ajakulu kohta pooltunni täpsusega, nende andmete alusel hageja koostas kostjale arve. Vastavalt kokkuleppele hageja ja kostjaga tasuti laadimistööde eest, mida tunnistaja tegi kostjale peale tööaja lõppu, tunnistajale sularahas ning neid laadimistöid arvetel ei kajastatud. Laadimisteenuse kasutamist seadmete laadimisel tunnistab ka kostja ise, väites, et tasus selle eest tõstukijuhile U sularahas. Kostja ei ole sularahas tasumise väidet tõendanud.
2. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus rahuldab hagi täies ulatuses.
3. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud kostja kanda. Heli Käpp Kohtunik 5