KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruaril 2008, Tallinn Tsiviilasja number 2-04-1493

) § 86 (kehtis kuni 31.08.1994.a) järgi algas hagi aegumise tähtaja kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Kuni 30.06.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 178 lg 2 sätestas, et kui enne

1. aasta
2. septembrit kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega.

§ 81

(kehtis kuni 31.08.1994) kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud (hagi aegumine), kolm aastat. Seega ei olnud

1. septembriks 1994 hagi aegumise tähtaeg möödunud. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS 113 lg 1 kohaselt on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Alusetul rikastumisel põhinev nõue esitati kohtule 01.11.
2. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud 4 aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega kuulub kohaldamisele kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 116 esimene lause sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.
3. Kohus leidis, et kuna korraldused väljastati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohustatud subjekti poolt, siis ei ole võimalik väita, et ta ei pidanud olema teadlik korralduste seadusevastasusest. Samuti nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 11.12.2003 otsusest, et 14.06.1994 esitasid Xxxxxx xx elamu üürnikud Tallinna Linnavalitsusele taotluse ehitiste tagastamise korralduse tühistamiseks, esitades eksperthinnangu
4. juunist 1994, mille kohaselt ehitise põhiotstarbel kasutatav kubatuur on suurenenud 327,7 % võrra ja põhikonstruktsioone on säilinud 29,6 %. Seega pidi hageja hiljemalt 14.06.1994 olema teadlik, et hooned ja maa võivad olla tagastatud kostjale alusetult. Kuna asjaõigusseaduse § 55 lg 1 kohaselt on kinnistusraamat avalik, siis pidi hageja teadma, et maa kinnistati 19.08.
5. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue, mis tuleneb alusetust rikastumisest, esitatud pärast aegumistähtaja möödumist.
6. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et aegunud on ka kahju hüvitamise nõue. Kostja võõrandas Xxxxxx xx asuva kinnistu 08.06.1995 ostu - müügilepinguga. Kinnistu ostja E. Aab kanti kinnistusraamatusse Xxxxxx xx asuva kinnistu omanikuna 23.08.
7. Tallinna Linnavaraameti 16.06.1995 tõendi kohaselt esitati ostu-müügileping Tallinna linnale 15.06.
8. Hagiavalduse kohaselt oli kahju põhjustanud teoks kostja poolt Xxxxxx xx asuva kinnistu võõrandamine. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et hagi aegumistähtaja algust tuleb hakata arvestama ajast, millal jõustus Tallinna Halduskohtu 05.01.2006 määrus Tallinna linna ja S. Kauniste vahelise kokkuleppe kinnitamise kohta. Kohus leidis, et hagi aegumistähtaega tuleb arvestada ajast, mil hageja sai teada kahju põhjustanud teost ehk kinnistu võõrandamisest. Hageja pidi olema teadlik, et olukorras, kus Xxxxxx xx asuva elamu üürnikud on vara tagastamise vaidlustanud, võib kinnistu võõrandamine kostja poolt tekitada hagejale kahju. Hageja sai kinnistu võõrandamisest teada 15.06.1995, kuna sellel päeval esitati temale ostu-müügileping.
9. VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS 113 lg 1 kohaselt on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul aegumistähtaegade pikkuste võrdlemisel kohaldada TsÜS § 150 lg 2 ja lg 3, sest kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS ei sätestanud sellist liiki hagi aegumist ja seega puudub 5 asjakohane võrdlemisalus. Seega kuulub kohaldamisele kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 116 esimene lause sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kuna aegumistähtaja kulg algas 16.06.1995, siis lõppes aegumistähtaeg 15.06.
10. Kahju hüvitamise nõue esitati kohtule 14.08.
11. Seega on kahju hüvitamise nõue esitatud pärast aegumistähtaja möödumist. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsÜS § 114 lg 2 sätestas, et kohus kohaldab aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist, jätab kohus hagi rahuldamata. Kuna nii alusetul rikastumisel põhinev nõue kui ka kahju hüvitamise nõue on aegunud, jättis kohus hagi rahuldamata ega andnud hinnangut poolte väidetele, mis ei seondu hagi aegumisega. Apellatsioonkaebuse põhjendused
12. Hageja palus kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt algas aegumistähtaeg alusetu rikastumise nõude esitamiseks hetkest, kui Tallinna Linnavalitsus võttis 19.06.1996 vastu korralduse nr 1667-k, millega otsustati tunnistada kehtetuks Tallinna Linavalitsuse 27.10.1993 korraldus nr 1151-k. Enne 19.06.1996 korralduse nr 1667-k vastuvõtmist oli nii Tallinna linnal kui ka teistel asjasse puutuvatel isikutel alust lugeda kostjat Xxxxxx xx vara osas omandireformi õigustatud subjektiks ning kohelda teda vastavalt. Alles 19.06.1996 selgus, et kostja ei ole Xxxxxx xx asuva vara tagastamise osas õigustatud isikuks. Seda kinnitas ka Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2001 korraldus nr 1260-k, millega otsustati tunnistada kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 19.04.1994 korraldus nr 653-k. Alates hetkest, kui vara tagastamise aluseks olevad õigusaktid tunnistati kehtetuks ja selgus, et tagastamine oli olnud väär ning kostja ei ole õigusvastaselt tagastatud vara osas õigustatud subjektiks, oli Tallinna linnal võimalik esitada alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas Tallinna linn tegi Xxxxxx xx asuva vara osas väära või õige tagastamisotsuse. Küsimus on selles, kas kostja on alusetult rikastunud ja millal see toimus. Vara tagastamise ebaseaduslikkus, seega ka alusetu rikastumise teel saadu tagastamise nõude esitamise võimalikkus selgus vastava õigusakti – Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korralduse nr 1667-k vastuvõtmisega. Alles selle korralduse andmisega sai selgeks, et kostjale vara tagastamine oli alusetu ning vara omanikuks on Tallinna linn. Kohtu seisukoht, et Xxxxxx xx üürnike pöördumine Tallinna Linnavalitsuse poole ehitise tagastamise korralduse tühistamiseks pidi andma signaali, et tagastamine võis olla ebaseaduslik ning hiljemalt 14.06.1994 pidi hageja olema teadlik, et vara tagastamine on tühine, on asjakohatu, sest antud hetkel ei olnud Xxxxxx xx vara tagastamise ebaseaduslikkuse osas veel midagi otsustatud. Sellel ajal ei saanud kostja vastu mingit nõuet esitada. Tallinna linnal tekkisid õigused ja kohustused Xxxxxx xx vara osas 19.06.1996 korralduse nr 1667-k vastuvõtmisest, sest alles siis langes ära vara kostja poolt omandamise alus. Tallinna linna teadasaamine oma õiguste rikkumisest toimus haldusakti andmisega – Xxxxxx xx asuva vara kostjale tagastamise aluseks olnud õigusaktide tühistamisega. Maakohus ei ole otsuses selgitanud, kuidas võis Tallinna linn olla teadlik Xxxxxx xx vara tagastamise osas vastuvõetud korralduste seadusevastasusest olukorras, kus neid ei olnud tühistatud. Hageja leiab, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on esitatud tähtaegselt.
13. Kahjunõude aegumistähtaeg algas hagejal Tallinna Halduskohtu 05.01.2006 kohtumääruse nr 3-05-468 jõustumisest 21.01.2006, mil kinnitati Tallinna linna kohustus tasuda S. Kaunistele kahjutasu 1 200 000 krooni. Sellel kuupäeval selgus kahju pöördumatus. Kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks 21.01.
14. Seega on kahju hüvitamise taotlus esitatud õigeaegselt.
15. Maakohus jättis ebaõigesti hinnangu andmata poolte väidetele, mis ei seondu hagi 6 aegumisega. Selleks, et kohaldada aegumist, oleks tulnud anda hinnang ka esitatud nõuete õigustatusele ja õiguspärasusele. Vastus apellatsioonkaebusele
16. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
17. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebuses kordab hageja põhiliselt esimese astme kohtule esitatud väiteid. Maakohus on neile piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
18. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
19. Vaidlust ei ole alljärgnevate faktiliste asjaolude üle: • Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni 13.09.1993 otsusega nr 1060 loeti Tallinnas Xxxxxx xx, endisel kinnistul nr 543N asuvad hooned ja krunt suurusega 2585,20m2, omandireformi objektiks. Nimetatud vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks kostja; • Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldusega nr 1151-k tagastati kostjale Xxxxxx xx asuvad hooned. 03.11.1993 vara üleandmise aktiga nr 29 anti Xxxxxx xx krundil asuvad hooned (ühekorruseline katusekorrusega puidust elamu ja kuur) kostjale üle. Nimetatud akti kohaselt läks vara omandiõigus kostjale üle 01.11.1993; • Tallinna Linnavalitsuse 19.04.1994 korraldusega nr 653-k tagastati kostjale õigusvastaselt võõrandatud maa aadressil Xxxxxx xx. 19.08.1994 kanti kostja xxxxx xx asuva kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse; • 14.06.1994 esitasid Xxxxxx xx elamu üürnikud Tallinna Linnavalitsusele taotluse ehitiste kostjale tagastamise korralduse tühistamiseks. Taotlusega koos esitati 10.06.1994 eksperthinnang, milles on märgitud, et ehitise põhiotstarbel kasutatav kubatuur on suurenenud 327,7 % võrra ja põhikonstruktsioone on säilinud 29,6 %; • 08.06.1995 ostu-müügilepinguga müüs kostja Xxxxxx xx asuva kinnistu 200 000 krooni eest Enn Aabile, kes kanti kinnistusraamatusse Xxxxxx xx asuva kinnistu omanikuna 23.08.1995; • Kostja ja E. Aabi vahel sõlmitud kinnistu ostu-müügileping esitati Tallinna linnale 15.06.1995; • Tallinna Linnavalitsuse 19.06.1996 korraldusega nr 1667-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldus nr 1151-k; • Tallinna Linnavalitsuse 19.03.2001 korraldusega nr 986-k jäeti rahuldamata kostja taotlus Xxxxxx xx asunud hoonete tagastamise kohta, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Samuti otsustati alustada Xxxxxx xx asunud hoonete kompenseerimise menetlust. • Tallinna Linnavalitsuse 11.04.2001 korraldusega nr 1260-k tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 19.04.1994 korraldus nr 653-k ja 05.12.1994 korraldus nr 2893-k; • Tallinna Halduskohtu 19.12.2001 otsusega tühistati täielikult Tallinna Linnavalitsuse 7 • • • 19.03.2001 korraldus nr 986-k. Tallinna Ringkonnakohtu 11.12.2003 otsusega muudeti Tallinna Halduskohtu 19.12.2001 otsust põhjenduste osas, asendades otsuse põhjendused ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. Tallinnas Xxxxxx xx – x asuva eluruumi üürnik Siiri Kauniste esitas 06.01.2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna linnalt välja mõista temale Tallinna Linnavalitsuse 27.10.1993 korraldusega tekitatud kahju hüvitamiseks 1 358 734 krooni. Tallinna Halduskohtu 05.01.2006 määrusega kinnitas kohus Siiri Kauniste ja Tallinna linna vahel sõlmitud kohtuliku kokkuleppe, millega Tallinna linn kohustus tasuma Siiri Kaunistele 1 200 000 krooni õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks Xxxxxx xx asuva eluruumi erastamise ja korteriomandi seadmise võimalusest ilma jäämise tõttu. Hageja esitas kostja vastu alusetul rikastumisel põhineva nõude 01.11.2004 ja kahju hüvitamise nõude 14.08.
21. Vaidlus on selle üle, kas hageja nõuded on aegunud. Maakohus leidis õigesti, et kostja alusetu rikastumine toimus Xxxxxx xx hoonete osas 03.11.1993, mil hooned anti aktiga kostjale üle ning maa osas 19.08.1994, mil kostja kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna. Asjaolu, et Tallinna Linnavalitsuse korraldused, mille alusel kostjale hooned ja vara tagastati, tühistati Tallinna Linnavalitsuse hilisemate korraldustega, ei oma hageja nõude (

§ 51lg 2 ja § 477 lg-d 1 ja 2) tekkimise suhtes tähtsust.

Hageja pidi juba vara tagastamise korralduste tegemise ajal teadma nende seadusevastasusest ning igal juhul sai ta sellest teada 14.06.1994, kui Xxxxxx xx üürnikud esitasid Tallinna Linnavalitsusele taotluse kostjale ehitise tagastamise korralduse tühistamiseks koos eksperthinnanguga. Maakohus kohaldas õigesti VÕSRS § 9 lg-t 3,

§ 81ja § 86, kuni 30.06.2002 kehtinud Ts

ÜS § 113 lg-t 1, § 116 ja § 178 lg-t 2 ning leidis põhjendatult, et 01.11.2004 esitatud alusetul rikastumisel põhinev nõue on aegunud. Selliselt on alusetul rikastumisel põhineva nõude aegumist käsitletud ka Riigikohtu 02.05.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-07. 24. Hageja kahju hüvitamise nõude (

§ 448) aluseks oli asjaolu, et kostja võõrandas kinnistu E.

Aabile, mistõttu muutus võimatuks kostjalt vara tagasinõudmine ja õigustatud isikutele erastamine. Hageja sai kinnistu võõrandamisest teada 15.06.1995, mil talle esitati kinnistu ostu-müügileping. Maakohus leidis käesoleva otsuse p-s 23 märgitud materiaalõiguse normide alusel õigesti, et kahju hüvitamise nõude osas lõppes aegumistähtaeg 15.06.

1. Kahju põhjustanud teoks ei olnud Tallinna Halduskohtu 05.01.2006 määruse jõustumine, nagu leidis põhjendatult ka maakohus.
2. Kuna maakohus jättis hageja nõuded aegumise tõttu rahuldamata, ei pidanud kohus tulenevalt protsessiökonoomika põhimõttest andma hinnangut poolte väidetele, mis aegumisega ei seondu.
3. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmisel jäävad hageja apellatsioonimenetluse kulud kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 järgi tema enda kanda. Kostja kohtukulude hüvitamise taotlust ei esitanud. Tiit Kollom Mare Merimaa Ande Tänav 8 Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 01.10.2008 lahendiga 3-2-1-64-08 Riigikohtu 01.10.2008 otsus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Harju Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. veebruari
8. a otsus osas, millega kohtud jätsid rahuldamata hagi alusetult omandatud vara väärtuse hüvitamiseks ning jagasid kohtukulud.
9. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
10. Jätta muus osas Tallinna Ringkonnakohtu
11. veebruari
12. a otsus muutmata.
13. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
14. Tagastada Tallinna linnale kassatsioonkaebuselt
15. märtsil
16. a tasutud kautsjon 7100 (seitse tuhat ükssada) krooni.