Obsah (10)

§ 76§ 100§ 101§ 402§ 415§ 94§ 421§ 35§ 42§ 161

Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-07-42540 Otsuse teatavakstegemise 15.04. 2008. a, kohtukantselei kaudu aeg ja koht Harju Maakohtu Epp Haabsaar Kentmanni kohtumaja kohtunik Kohtuasi

) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Vastavalt

§ 76

lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

§ 101p 6 alusel rahalise kohustusega täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Ts

ÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda.

§ 402

kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 415

lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Seega on üldjuhul tarbijakrediidilepingutes maksimaalseks viivise määraks

§ 94

sätestatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioodele kohaldatav viimane intressimäär. Juhul, kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär on suurem, kui §-s 94 sätestatud intressimäär, saavad lepingupooled leppida kokku ka sama suure viivise. Vaidlusaluses lepingus on intressimääraks kokku lepitud 0,92 % päevas. Lepingujärgne viivis 0,5 % on seega väiksem, kui kokkulepitud intress, ning õiguspärane. Samas tuleb arvestada, et

§ 421

välistab kokkulepete kehtivuse, millega soovitakse viivisele kehtestatud piirangust kunstlikult kõrvale kalduda. Kohtu hinnangul on selliseks lepingusätteks antud juhul vaidlusaluse lepingu p 4.3, mis annab isikule, kellele on laen loovutatud, õiguse nõuda laenusaajalt intressi kuni laenu täieliku tasumiseni (toim lk 20). Riigikohus on asunud seisukohale, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest (tsiviilasi nr 3-2-1137-06). Samuti on Riigikohus märkinud, et seaduses sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korral intressi maksmise kohustus ülesütlemisele järgneva aja eest. Seega ei ole võimalik nõuda intressi ka kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas võimaluse saada kasu tasutava intressina (tsiviilasi nr 3-2-1-122-07). Seega on intressi nõue põhjendatud üksnes 550 krooni ulatatuses, s.o. ajani, kui nõue muutus sissenõutavaks.

§ 35

lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuste kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.

§ 42

lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige lepingutingimus, kus nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuste kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Riigikohtu selgitustel on

§ 35

lg-st 1 ja

§ 42

lg-st 1 sätestatud tüüptingimuse tühisuse regulatsiooni eesmärgiks kaitsta ebamõistlikult kahjustavate lepingutingimuste eest lepingupoolt, kelle suhtes on kasutatud eelnevalt välja töötatud ja läbi rääkimata lepingutingimust, mis esitatakse poolele sellistel asjaoludel, et tal pole võimalik läbirääkimisi pidada ja tingimuse sisu mõjutada.

§ 35

lg 2 mõtte kohaselt peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski

§-s 42 sätestatud alustel see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel polnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. (tsiviilasi nr 3-2-1-150-06). Vaidlusaluse lepingu p 14 kohaselt kohustus kostja laenu tasumata jätmisel maksma leppetrahvi, mille suurus on hageja andmetel 1000 krooni. Samuti pidi kostja hageja andmetel tasuma lepingu p 12.2.1, 12.2. ja 12.2.3 alusel nõudeõiguse loovutamisest tulenevaid kulusid, mille suurus on kokku 1 500 krooni (500 krooni seoses nõudekirjade ning 1000 krooni seoses hagiavalduse esitamisega). Kohtu hinnangul on tüüptingimustes sõlmitud kokkulepe, millega nähakse ette menetluskulude tasumine tarbija jaoks ebamõistlikult koormav. Menetluskulude kandmine sõltub hagi rahuldamisest või rahuldamata jätmisest ning menetluskulude mistahes tulemi korral kostja kanda jätmine on seaduse eesmärgiga vastuolus.

§ 161

lg 2 kohaselt, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Võlaõigusseaduse tõlgendamisel arvestab kohus muuhulgas Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiiviga 93/13/EMÜ1 (

1. aprill 1993), ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiivi art 3 kohaselt loetakse lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse. Direktiivi lisa p. 1 c) kohaselt loetakse ebaõiglaseks tarbijale siduvad lepingud, kusjuures müüja või teenuste osutaja tegevus on seotud tingimusega, mille täitmine oleneb üksnes tema enda tahtest. Eeltoodust järelduvalt asub kohus seisukohale, et lepingu p 12.2.1, 12.
2. ja 12.2.3 osundatud kulutuste väljamõistmine lisaks lepingu p 14 märgitud leppetrahvile on kostja kui tarbija jaoks ebamõistlikult koormav. Tasu hagi koostamise eest (1000 krooni ) kuulub lahendamisele menetluskulude väljamõistmiseks ettenähtud korras. Riigikohus on oma
3. mai
4. a otsuses (tsiviilasi 3-2-1-32-069) muuhulgas viidanud, et iseäranis tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele ise tuginevad. Samuti on Riigikohus selgitanud, et kohus peab TsMS §-st 228 alusel kontrollima tüüptingimuste võimalikku kasutamist iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (tsiviilasi nr 3-2-1-140-05). Eeltoodut juba viidatud Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiiviga 93/13/EMÜ2 koostoimes tõlgendades on järeldatav, et tüüptingimustega seotud tarbijakaitsepiirangud on kohaldatavad kohtu initsiatiivil ning sõltumata sellest, kas pool sellele viitab. Seega kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg 2000 krooni, viivis 4463 krooni, intress kuni laenu sissenõutavaks muutumiseni 550 krooni ning leppetrahv 1000 krooni. Kokku seega 8013 krooni ning hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagiavaldus leidis osalist rahuldamist. Menetluskulud jagab kohus poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. KOHTUNIK EPP HAABSAAR