) §-st 92.
lg 1 kohaselt on maksukohustuslane, kes ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata summalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. Seoses maksuvõla tasumata jätmisega tekkis kaebajal 23.02.2007 seisuga intressivõlg 17 639 krooni. Kaebuse kohaselt põhineb intressinõue
lõikel 1 kuigi avaldaja on tasunud kõik seadusega sätestatud maksud õigeaegselt (tööandja on need kinni pidanud). Sellise nõude esitamise võimalust tutvustati avaldajale esmakordselt 2006.a. suvel kui väideti, et maksuotsusega 29. aprillist 2005.a. on tekkinud võlgnevus maksulaekumises vaatamata sellele, et vaidlus on alles kohtus üleval. Selleks, et välistada igasugune intressi tekkimise võimalus tasus kaebaja maksuhalduri ettepanekul tema kontole 17 696 krooni ning seisuga 05.08.2006 oligi intressinõue null. Intressi väidetavaks tekkepõhjuseks on maksuhalduri poolt tehtud tagastamise maksed, mis on tulenenud esitatud tuludeklaratsioonidest ja kehtivatest tagasimaksete maksuotsustest. Isikukonto väljavõte tõestab, et tagastamisotsused ja nende aluseks olevad esitatud tuludeklaratsioonid on tõesed ja kehtivad. Arvestuse aluseks olevad deklaratsioonid ei ole vigased (vastav märge puudub) ega kehtetud. Kohtuistungil rõhutas avaldaja eriliselt, et intressid on tekitatud tema teadmata ja teda kui maksumaksjat ei ole informeeritud väidetavatest võlgadest. Maksuameti kreedoks on „augud” ja mitmetimõistetavused seadustes kõrvaldada haldusaktide ja kohtupretsedentidega, selle asemel et korraldada elatise mõistele komplekse lahenduse leidmiseks tema poolt kaasaaitamisena mõeldud spetsialistide arutelusid. Ka oli kaebaja arvamusel, et ta pole kunagi taotlenud tulumaksu tagastamist, mistõttu
Vastustaja kaebusega ei nõustu. Lääne maksu- ja tollikeskuse 29.04.2005 maksuotsusega nr 12-5/29 määrati O. A´le tasumiseks tulumaksu 1999 kuni 2003 aasta eest kokku 30 577 krooni. Tulumaksu määramise tingis asjaolu, et maksumaksja oli 1999 kuni 2003 aasta füüsilise isiku tuludeklaratsioonis esitanud valeandmeid, mille tagajärjel tagastati O. A´le tulumaksu, mille tagastamiseks puudus õiguslik alus. Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2006 otsusega haldusasjas nr 3-05-533 jäeti maksuotsus nr 12-5/29 muutmata (lahend jõustus 01.01.2006).
lg 2 järgi, kui maksukohustuslasele on tema taotluse alusel tagastatud suurem summa, kui oleks tulnud tagastada, siis on maksukohustuslane kohustatud arvestama ja tasuma alusetult tagastatud summalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mil summa maksukohustuslasele tagastati, kuni selle summa tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. Intressinõue on esitatud
et kui maksukohustuslane ei ole tasunud intressi vastavalt
Intressinõudes tuleb näidata viivitatud päevade arv, intressimäära, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg. Lääne maksu- ja tollikeskus intressinõudes on ära näidatud intressimäär, milleks on vastavalt
lg 1 0,06 protsenti päevas, tasumisele kuuluva intressisumma ning tasumise tähtpäev –
Viivitatud päevade arv ja maksvõla kujunemine perioodide lõikes oli lisatud intressinõudele tulumaksu isikukontoridade ja intressi arvestuse kontokaardi näol. Seega vastab intressinõue
Vastustaja tunnistab, et ekslikult on intressikorraldusse lisamata jäänud viide
Õigusliku aluse olemasolu ei sõltu sellest, kas alus on haldusaktis endas märgitud, oluline on vaid see, kas õiguslik alus seadustes või määrustes tegelikult eksisteerib ja kehtib. Kohtuistungil selgitas Lääne maksu- ja tollikeskuse esindaja vastuseks kaebaja poolt esitatud uutele väidetele, et
lõikes 2 märgitud taotluse all mõeldakse ka 2 esitatud tuludeklaratsioone ning deklaratsioonid on loetud taotluseks ka Riigikohtu lahendites (3-3-1-89-06, p10). Intresside tasumise osas oleks olnud põhimõtteliselt võimalik rakendada kokkuleppel avaldajaga ajatamist kuid selleks tuli maksukohustuslasel endal esitada vastav taotlus, mida ta ei teinud. Teistsuguste kokkulepete võimalust seadus intressivõlglasega seadus ette ei näe. Kohtu seisukoht
lg 2 järgi „kui maksukohustuslasele on tema taotluse alusel tagastatud või teiste kohustuste katteks kantud suurem summa, kui oleks tulnud tagastada või kanda vastavalt maksuseadusele, siis on maksukohustuslane kohustatud arvestama ja tasuma alusetult tagastatud või tasaarvestatud summalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mil summa maksukohustuslasele tagastati või tasaarvestati, kuni selle summa tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. Alusetud taotlused tulumaksu tagastamiseks esitas O. A oma 1999-2003 aasta füüsilise isiku tuludeklaratsioonides. Tagastamisnõudeks loetakse nii eraldiseisev vastavasisuline kirjalik taotlus, millest nähtub tagastusnõude suurus, selle tekkimise aeg ja asjaolud kui ka maksudeklaratsioon, mille tagajärjel tema poolt arvestatud või tema esitatud andmete alusel arvutatud tagastamisele kuuluv maksusumma on suurem maksuseaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast (3-3-1-89-06, p-d 10-11). Tulumaksu tagastustaotluste seadusevastasuses on fikseeritud Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2006 otsusega haldusasjas nr 3-05-533 millega jäeti jõusse Lääne maksu- ja tollikeskuse 29.04.2005 maksuotsus nr 12-5/29 (lahend jõustus 01.01.2006). Kaebaja väide tema poolt maksuhaldurile esitatud tuludeklaratsioonide tõesusest ja kehtivusest on alusetu. Nimetatud tuludeklaratsioonid muudeti eelnimetatud jõus oleva maksuotsusega nr12-5/29 ning deklaratsioonide muudatused olid ära toodud maksuotsuse lisas nr 1. Deklareeritud maksusumma korrigeerimise õigus tuleneb
Maksuhalduril ongi õigus deklaratsioonis sisalduvaid andmeid kontrollida ning vajaduse korral määrata maksusumma
§-s 98 sätestatud tähtaja jooksul. Nii
lg 1 kui lg 2 sätestavad sõnaselgelt, et intressi arvestamise ja tasumise kohustus lasub maksumaksjal endal mistõttu kaebaja etteheited maksuhaldurile tema intressiarvestusest informeerimata jätmisest on alusetud. Samuti ei eristata kehtivas maksuõiguses olukordi, kus maksumaksja viivitas deklareeritud maksusumma tasumisega olukordadest, kus maksumaksja pani toime väärarvutuse ja deklareeris tegelikust väiksema maksusumma. Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud lahendis O. A 1999-2003 aasta tuludeklaratsioone käsitlevas asjas on kohus asunud seisukohale, et „isik, kasutades õigust arvata oma maksustatavast tulust maha teatud summasid, peab tuludeklaratsiooni täitmise eelselt oma tegevuse õiguspärasuses igakordselt veenduma. Kui isik seda kohustust ei täida ning eirab deklaratsiooni täitmise juhendi ettekirjutusi, arvates, et tema tõlgendus õigusnormidele on õige, on tegemist tahtliku õigusnormidest kõrvalekaldumisega. ... Järelikult arvas kaebaja elatisega seotud kulud oma maksustatavast tulust maha täiel teadmisel, et maksuhaldur tema tõlgendust ei toeta.” 3 Vaidlusaluste intresside tasumise kohustus aga tekkiski seetõttu, et O. A tegi maksustatavast tulust tahtlikult vääraid mahaarvamisi, olles seetõttu kohustatud asuma ise intressi arvestama. Maksuhalduri vastavaid arvestusi ei saa seetõttu nimetata „intresside tekitamiseks”. Väites, et maksuvõlga ja sellelt arvestatud intresse ei saanud avaldajal põhimõtteliselt olla kuna tööandja pidas tulumaksu tema sissetulekutelt õigeaegselt kinni asub O. A teoreetilisele seisukohale just nagu oleks tulumaks klassifitseeritav ainuüksi kinnipeetava maksuna. Samas on tunnustatud maksuõigusteadlased arvamusel, et füüsilise isiku tulumaksu administreerimisel on esindatud isegi kuni kolm maksu määramise tehnikat – tuludelt peetakse jooksvalt tulumaksu kinni, aasta tulude kohta tuleb esitada tuludeklaratsioon ning selle alusel väljastatakse juurdemakse kohta maksuteade (Lasse Lehis. Maksuõigus. Tallinn 2004, lk. 48). Eespool on juba selgitatud kuidas
lõikes 1 sätestatud maksuhalduri õigus teha maksudeklaratsiooni alusel ümberarvutusi muudab tulumaksu samaaegselt kinnipeetava maksuga ka sissenõutavaks ehk määratavaks maksuks. Asjaolu, et vaidlustatud intressinõudes ei ole viidatud
teisele lõikele on lihtne vormiviga, mis ei ole kaasa toonud intressinõude ebaõigsust. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Tulumaks suuremas summas kui oleks tulnud tagastada tagastati O. A´le tema enda taotlusel järgmistel kuupäevadel: 1999.a. eest 01.06.2000; 2000.a. eest 10.05.2001; 2001.a. eest 25.06.2002; 2002.a. eest 02.04.2003; 2003.a. eest 29.03.2004. 30.06.2002 seisuga oli O. A võlg põhimaksuosas 8578 krooni (vt intressi kontokaart tl 10). Sellelt summalt hakati alates 01.07.2002 arvestama intressi ning tehti seda kuni 25.03.2003. Alates 01.07.2002 toimub ka nn summeeritud intressiarvestus (
lg 2), mille kohaselt arvutatakse intresse kõikide maksuvõlgade ja ettemaksete kogusummalt. See tähendab, et kui maksumaksjal on mõne maksu osas enammakse, siis ei arvestata teistelt maksuvõlgadelt selle summa ulatuses intresse. 25.
lg 2 järgi on maksuhalduril maksuvõla tasumise ajatamisel õigus vähendada intressi määra kuni 50 protsenti ajatamise otsuse vastuvõtmise päevast arvates. Ajatamiseks tuli kaebajal esitada asjakohane taotlus (
; rahandusministri 30.04.2002 määrus nr 60 „Riiklike maksude maksuvõla ajatamise kord”, § 1)) millest O. A aga loobus ega konkretiseerinud ka kohtuistungil, milliseid teisi „kokkuleppeid” ta veel oleks soovinud maksuhalduriga intresside osas sõlmida. 5 HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Seetõttu O. A taotlust vastustajalt tasutud riigilõivu väljamõistmiseks summas 529.17 krooni ei rahuldata. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta O. A kaebus rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Aivar Koppel, halduskohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.