← Eesti

3-07-2431/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-2431 Haldusasi M.P. i kaebus Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 31.08.2007 otsuse nr 26 ja Tartu maavanema 31.10.2007 vaideotsuse nr 2.1-3/1623-5 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 18.02.2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.P. i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. mai 2008 Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – M.P. , esindaja Lembit Auväärt Vastustajad – Tartu maavanem, esindaja Tõnu Vesi ja Tartu Linnavalitsus, esindaja Karin Traks RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  3. veebruari 2008 otsus muutmata. Apellandi menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates 16.05.
  4. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED M.P. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 31.08.2007 otsuse nr 26 ja Tartu maavanema 31.10.2007 vaideotsuse nr 2.1-3/1623-5 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt sõlmiti 16.06.1994 M.P. i, AS Tõnisson ja Vello Kolki vahel leping nr 25 selles, et M.P. ostis asustamisõigusega Tartus aadressil Puiestee 79 korterid 13 ja 4 (peale majas teostatud kapitaalremondi vastavalt korterid 22 ja 10), üldpinnaga 31,6 m
  5. Nimetatud lepingu sõlmimise õiguslikuks aluseks on Tartu Linnavolikogu 11.03.1992 otsus nr 212 ja 05.11.1992 otsus nr
  6. Tartu Linnavolikogu 16.03.1995 otsusega nr 179 tunnistati elamu Puiestee 79 erastamisele mittekuuluvaks. Tartu Linnavolikogu 21.12.2000 otsusega nr 251 tunnistati Tartu linna omandis olevad Puiestee 79 asuvad korterid nr 10 ja 22 sotsiaaleluruumideks. 18.07.2002 sõlmiti M.P. iga sotsiaaleluruumi üürilepingud nr 659 ja 660 tähtajaga viis aastat, kehtivusega kuni 17.07.
  7. 21.05.2007 esitas M.P. Tartu Linnavalitsusele sotsiaaleluruumi taotluse. Tartu Linnavalitsuse elamukomisjon otsustas 22.06.2007 protokollilise otsuse nr 19 p-ga 23 ja 24 M.P. i poolt esitatud sotsiaaleluruumi taotluse alusel pikendada sotsiaaleluruumides Puiestee 79 asuvate korterite nr 10 ja 22 sotsiaaleluruumi üürilepinguid viieks aastaks. M.P. esitas 02.07.2007 Tartu maavanemale vaide Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 22.06.2007 protokollilise otsuse nr 19 p-de 23 ja 24 peale põhjusel, et nimetatud elamukomisjoni otsusega otsustati temaga sõlmida sotsiaaleluruumi üürilepingud, mitte tavaüürilepingud. Tartu maavanem rahuldas M.P. i vaide ja tegi Tartu Linnavalitsuse elamukomisjonile ettekirjutuse asja uueks läbivaatamiseks ja otsustamiseks. Tulenevalt Tartu Maavalitsuse 02.08.2007 vaideotsusest vaadati M.P. i eluasemeprobleem Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni poolt uuesti läbi 31.08.2007 toimunud elamukomisjoni koosolekul ja langetati otsus, mille kohaselt jäädi varasema otsuse juurde, sõlmida M.P. iga sotsiaaleluruumide Puiestee 79 korterite nr 10 ja nr 22 kasutamiseks sotsiaaleluruumi üürilepingud viieks aastaks. 23.09.2007 esitas M.P. uue vaide Tartu maavanemale. 31.10.2007 jättis Tartu maavanem M.P. i vaide Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 31.08.2007 otsuse nr 23 peale rahuldamata. Kaebuse esitaja leidis, et kuna ta ostis 16.06.1994 eluruumid asukohaga Puiestee 79 (korterid 4 ja 13) asustamisõigusega, siis annab see õiguse eluruumide erastamiseks ja tavaliste üürilepingute sõlmimiseks. Kaebuse esitaja soovis, et üürilepingud ei oleks sotsiaaleluruumi üürilepingud, vaid tavaüürilepingud eelnimetatud korterite kasutamiseks. Tartu Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on vaidlustatud otsus õiguspärane, kuna on põhjendatud ja kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Tartu maavanem vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt lähtus maavanem vaide lahendamisel sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-st 33 lg 2, mille kohaselt peab otsus olema põhjendatud, tuginema selle tegemisel aluseks olnud tehioludele ning seadustele ja muudele õigusaktidele. Vaide lahendamise käigus tutvuti elamukomisjoni vaidlustatud otsuse aluseks olevate dokumentidega, kuulati Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna sotsiaaleluruumi taotlusi vastuvõtva spetsialisti ütlusi antud asjas ning konkretiseeriti linnavarade osakonna töötajatega tehiolusid. Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni otsustus – anda M.P. ile ja kaastaotleja Gabriel Kisarile sotsiaaleluruum ning sõlmida üürilepingud sotsiaaleluruumidele aadressil Puiestee 79-10 ja Puiestee 79-22 tähtajaga kuni 16.07.2012, on õigustatud ja põhjendatud, mistõttu jäeti M.P. i vaie rahuldamata. HALDUSKOHTU LAHEND 2 Tartu Halduskohus jättis
  8. veebruari 2008 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt tunnistati Tartu Linnavolikogu 21.12.2000 otsusega nr 251 Tartu linna omandis olevad Puiestee 79 asuvad korterid nr 10 ja 22 sotsiaaleluruumideks. Kuna antud juhul on tegemist sotsiaaleluruumidega, siis on Puiestee 79 korterite nr 10 ja 22 kasutamiseks võimalik sõlmida ainult sotsiaaleluruumi üürilepingud. 18.07.2002 sõlmiti M.P. iga sotsiaaleluruumi üürilepingud nr 659 aadressil Puiestee 79-10 ja nr 660 aadressil Puiestee 79-
  9. Mõlema üürilepingu tähtajaks oli viis aastat, s. t leping kehtis kuni 17.07.
  10. Pooled allkirjastasid lepingud ja seega jõudsid kokkuleppele kõikides lepingu tingimustes, seega ka selles, et poolte vahel sõlmiti sotsiaaleluruumi üürilepingud. 21.05.2007 esitas M.P. Tartu Linnavalitsusele sotsiaaleluruumitaotluse (üürilepingu pikendamiseks) koos kaastaotlejaga aadressil Puiestee 79-10 ja Puiestee 79-22, seega oli ta teadlik, et eelnimetatud eluruumid on sotsiaaleluruumid. M.P. ei ole vaidlustanud ühtegi linnavalitsuse ega linnavolikogu haldusakti, mis puudutavad Puiestee 79 maja korterite 10 ja 22 sotsiaaleluruumiks tunnistamist ja nimetatud alusel 18.07.2002 sõlmitud sotsiaaleluruumi üürilepinguid kuni 30.06.
  11. Seega on need õigusaktid jõus. M.P. oli juba varem teadlik sellest, et need korterid on sotsiaaleluruumid. Asjaolu, et M.P. ostis 16.06.1994 eelnimetatud eluruumid asustamisõigusega, annab küll õiguse eluruumide asustamiseks ja üürilepingu sõlmimiseks, kuid ei määratle, kui kaua saab isik eluruume kasutada, sest eluruumide kasutamine (üürilepingu sõlmimine, tähtaeg, kasutatav eluruum jms) on reguleeritav eluruumide kasutusse andmist korraldavate õigusaktidega. Arvestades eeltoodut on Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni otsus, sõlmida üürilepingud M.P. iga ja kaastaotleja G. Kisariga sotsiaaleluruumidele aadressil Puiestee 79-22 ja Puiestee 79-10 tähtajaga kuni 16.07.2012, põhjendatud ja seaduslikud otsused, mistõttu tuleb M.P. i kaebus jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED M.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
  12. veebruari 2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada M.P. i kaebus ning kohustada Tartu Linnavalitsust sõlmima munitsipaaleluruumi üürilepingud. Apellatsioonkaebuse kohaselt on M.P. erastamishinna täielikult välja maksnud ja õigeaegselt esitanud erastamisavalduse. Asustamisõiguse ostmiseks makstud raha arvestatakse erastamishinna sisse. Erastamine toimus väärtpaberites, mille turukurss oli 1/
  13. Seega tuleks Tartu Linnavalitsusel M.P. i korterite erastamishind kindlaks määrata asustamisõiguse ostu hetkel. 16.06.1994 sõlmitud leping on tsiviilõiguslik leping (ostuleping) ja seda ei ole lõpetatud. Tartu Linnavolikogu kirjadest 18.11.2002 nr 128/5.2-1.2 ja 18.12.2002 nr 5.2.1.2/128 nähtub, et ka Tartu Linnavolikogu tunnistab, et M.P. i korteriprobleem on lahendamata ja lubatakse lahendada. Allkiri sotsiaalüürilepingule peteti M.P. ilt välja. Seda võib tõendada tunnistaja, keda halduskohtusse ei kutsutud. Nii Tartu linn kui ka Tartu Halduskohus on rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi. Tartu Halduskohus ei ole arvestanud Tartu Linnavolikogu otsust 11.03.1992 nr 212 „Eluruumide vabastamise soodustamine“, mille järgi asustamisõiguse ostuga kaasnes erastamisõigus. Tsiviilõiguslikku lepingut pole võimalik ühepoolselt haldusaktiga lõpetada. Kuigi asutamisõiguse müügilepingu nr 25 sõlmis AS Tõnisson, tegi ta seda Tartu linna esindajana. Tartu Halduskohtu otsus on vastuolus põhiseadusest tulenevate põhimõtetega - õiguskindlus, õiguspärane ootus ja inimväärikus. M.P. ostis asustamisõiguse selleks, et korter erastada. Tartu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 3 Vastuväidete kohaselt on õige halduskohtu põhjendus, et kuna Tartu Linnavolikogu 16.03.1995 otsusega nr 179 tunnistati elamu aadressil Puiestee 79 erastamisele mittekuuluvaks ning kuna Tartu Linnavolikogu 21.12.2000 otsusega nr 251 tunnistati Tartu linna omandis olevad Puiestee 79 korterid 10 ja 22 sotsiaaleluruumideks ja antud õigusaktid on kehtivad, siis on nimetatud eluruumide kasutamiseks võimalik sõlmida ainult sotsiaaleluruumi üürilepingud. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja väitega, et asustamisõiguse omandamisega kaasnes erastamisõigus ning M.P. on asustamisõiguse omandamise hinna tasumisega tasunud ka erastamishinna. M.P. omandas 16.06.1994 tema, Vello Kolki ja AS Tõnissoni vahel sõlmitud lepingu nr 25 alusel eluruumide Puiestee korterite 13 ja 4 (peale majas toimunud kapitaalremonti vastavalt korter 22 ja 10) asustamisõiguse. Nimetatud lepingu alusel ei läinud eluruumide omandiõigus M.P. ile üle, vaid tal tekkis õigus eluruumide asustamiseks ja üürilepingu alusel kasutamiseks, mis on reguleeritud eluruumide kasutusse andmist korraldavate õigusaktidega. Kuna Tartu Linnavolikogu 16.03.1995 otsusega nr 179 tunnistati elamu aadressil Puiestee 79 erastamisele mittekuuluvaks, siis ei olnud eluruumid Puiestee 79 eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 8 alusel erastamise objektiks ja puudus alus teha antud eluruumidele erastamishinna kalkulatsioon. Põhjendamatu on kaebuse esitaja seisukoht, et M.P. ilt peteti sotsiaaleluruumi üürilepingule allkiri välja. M.P. kasutab eluruume aadressil Puiestee 79 kortereid nr 10 ja 22 juba alates
  14. a sotsiaalüürilepingute alusel, mil sõlmiti temaga sotsiaaleluruumi üürilepingud nr 659 ja 660 tähtajaga viis aastat. Õige on kohtu väide, et kuna nimetatud lepingud on poolte poolt allkirjastatud, seega on jõutud kokkuleppele kõikides lepingu punktides ja ka selles, et poolte vahel sõlmiti sotsiaaleluruumi üürilepingud. M.P. esitas 21.05.2007 Tartu Linnavalitsusele sotsiaaleluruumi taotluse, mis näitab, et ta oli teadlik, et tegemist on sotsiaaleluruumidega. Samuti on M.P. i teavitatud kõigist tema kasutuses olnud eluruume puudutavatest Tartu Linnavalitsuse õigusaktidest, mille alusel tunnistati nimetatud eluruumid erastamisele mittekuuluvaks ja hiljem sotsiaaleluruumideks ning mida ta ei ole vaidlustanud. Tartu maavanem vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on elamukomisjon toiminud oma pädevuse piires ning lähtunud otsuse tegemise hetkeks kujunenud õiguslikust olukorrast, kehtivast seadusandlusest ja Tartu linna õigusaktidest. Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 31.08.2007 otsuse nr 26 p 23 aluseks on Tartu linna üldaktid, mille seaduslikkuse üle maavanem järelevalvet ei teosta. Kaebuse esitaja väited asustamisõiguse ostu, korterite erastamise ning munitsipaaleluruumi üürilepingu asemel sotsiaaleluruumi üürilepingu sõlmimise kohta ei ole asjakohased. Jõus on Tartu Linnavolikogu 21.12.2000 otsus nr 251, millega Puiestee 79-10 ja Puiestee 79-22 tunnistati sotsiaaleluruumiks. Kuna nimetatud pinnad on sotsiaaleluruumid, tuleb need anda üürile sotsiaaleluruumi üürilepinguga. Kaebuse esitaja ei ole Tartu Linnavolikogu 21.12.2000 otsust nr 251 vaidlustanud. Kaebuse esitaja käsitleb 16.06.1994 sõlmitud lepingut tsiviilõigusliku lepinguna. Maavalitsusel ei ole õigust anda hinnangut isikute vahel sõlmitud tsiviilõiguslikele lepingutele. Munitsipaaleluruumi üürilepingut saab sõlmida vaid munitsipaalomandis oleva korteri, mitte sotsiaaleluruumi kasutamiseks. Puiestee 79 paiknevad eluruumid on Tartu Linnavolikogu 16.03.1995 otsusega nr 179 tunnistatud erastamisele mittekuuluvateks. EES § 3 lg 8 kohaselt taolised eluruumid erastamisele ei kuulu. Omandireformi üks põhimõtteid on kujundada riiklikud omandisuhted ümber põhiliselt eraomandile rajanevatele suhetele, kuid maavanemal ei ole õigust teha otsuseid, mis ei ole tema pädevuses. Samuti ei saa erastamise probleemistik olla käesoleva vaidluse objektiks. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
  15. veebruari 2008 otsus muutmata. HKMS § 34 lg 2 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Põhjendatud ei ole apellandi väide, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud uurimisprintsiipi, sest ei ole arvestanud kaebuse esitaja viidetega Tartu Linnavolikogu 11.03.1992 otsusele nr 212 (eluruumide vabastamise soodustamine), 16.06.1994 sõlmitud lepingule (asustamisõiguse ostmise leping) ja Tartu Linnavolikogu
  16. a kirjadele ning on jätnud rahuldamata taotluse üle kuulata tunnistaja. Asja materjalidest nähtuvalt vaidlustas kaebuse esitaja halduskohtus Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 31.08.2007 protokollilise otsuse nr 26 p 23, millega otsustati sõlmida M.P. iga ning tema kaastaotlejaga üürilepingud sotsiaaleluruumidele aadressil Puiestee 7922 ja Puiestee 79-10 ning Tartu Maavanema 31.10.2007 vaideotsuse, millega jäeti rahuldamata M.P. i vaie Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni eelnimetatud protokollilise otsuse peale põhjendusega, et kuna kaebuse esitaja on
  17. a ostnud eelnimetatud korterite asustamisõiguse, tuleks temaga sõlmida mitte sotsiaaleluruumi üürileping, vaid tavaline VÕS-l põhinev üürileping. Toimiku materjalidest nähtuvalt on Tartu Linnavolikogu 16.03.1995 otsusega nr 179 tunnistatud elamu aadressiga Puiestee 79 erastamisele mittekuuluvaks EES § 3 lg 8 alusel ning Tartu Linnavolikogu 21.12.2000 otsusega nr 251 tunnistati Tartu linna omandis olevad Puiestee 79 korterid 10 ja 22 sotsiaaleluruumideks. Kumbagi neist otsustest ei ole M.P. eelnevalt vaidlustanud. Tartu Linnavolikogu 28.06.2007 määrusega nr 68 on kehtestatud sotsiaaleluruumide üürileandmise kord, mille § 1 lg 1 ja 3 järgi sätestab eelnimetatud kord Tartu linnale kuuluvate sotsiaaleluruumide üürile andmise korra ning selle, et sotsiaaleluruum nimetatud korra mõttes on korter või muu eluruumidele esitatavatele nõuetele vastav eluruum, mis on tunnistatud sotsiaaleluruumiks. Sama korra § 7 lg 4, 8 ja 10 kohaselt otsustab sotsiaaleluruumi üürile andmise elamukomisjon, sotsiaaleluruumi kasutamise õiguslikuks aluseks on elamukomisjoni otsuse alusel sõlmitav üürileping, mille vormi kinnitab linnavalitsus ning isik on kohustatud sotsiaaleluruumi üürilepingu sõlmima hiljemalt 15 tööpäeva jooksul arvates § 7 lg 5 nimetatud teate saamisest. Sotsiaaleluruumi üürilepingud Puiestee 79 korterite 10 ja 22 kohta olid asja materjalidest nähtuvalt M.P. i ning Tartu Linnavalitsuse vahel sõlmitud juba 18.07.2002 kestusega kuni 17.07.
  18. 21.05.2007 esitas M.P. linnavalitsusele sotsiaaleluruumitaotluse, mille põhjal elamukomisjon otsustas sõlmida (pikendada) M.P. iga sotsiaaleluruumi üürilepingud sotsiaaleluruumidele aadressil Puiestee 79 -10 ja Puiestee 79-22 kuni 16.07.
  19. Arvestades seda, et Puiestee 79 asuv elamu ei kuulu Tartu Linnavolikogu 16.03.1995 otsuse nr 179 alusel erastamisele ning Puiestee 79 korterid nr 10 ja 22 on
  20. a otsusega tunnistatud sotsiaaleluruumideks, millede suhtes saab sotsiaaleluruumide üürileandmise korra kohaselt sõlmida üksnes sotsiaaleluruumi üürilepinguid, on halduskohus põhjendatult jätnud 5 rahuldamata M.P. i kaebuse Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 31.08.2007 protokollilise otsuse nr 26 p 23 ning Tartu Maavanema 31.10.2007 vaideotsuse tühistamiseks. Kuna M.P. ei ole oma subjektiivse õiguse kaitseks (õigus erastada eluruum) õigeaegselt kohtusse pöördunud (ei ole tähtaegselt vaidlustanud Tartu Linnavolikogu 16.03.1995 otsust), siis on ta minetanud võimaluse eluruumide erastamiseks ning halduskohtule esitatud kaebuse sisust tulenevate nõuete läbivaatamisel ei ole olulised ega ka asjakohased viited Tartu Linnavolikogu 11.03.1992 otsusele nr 212 (eluruumide vabastamise soodustamine), 16.06.1994 sõlmitud lepingule (asustamisõiguse ostmise leping) ja Tartu Linnavolikogu
  21. a kirjadele. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus samuti põhjendatult jätnud rahuldamata taotluse üle kuulata tunnistajana S. Värnomasing. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustatud linnavolikogu 16.03.
  22. a otsust. Sotsiaaleluruumide üürileandmise korra alusel tehtud elamukomisjoni otsuse vaidlustamise käigus ei ole alust anda hinnangut sellele, kas Puiestee 79 elamu jäeti erastatavate eluruumide hulgast välja põhjendatult või mitte, mistõttu on asjakohatud apellatsioonkaebuses esitatud väited võrdse kohtlemise printsiibi rikkumise kohta kaebaja suhtes põhjusel, et enamusel asustamisõiguse ostjatest õnnestus üüritud eluruum erastada ja viited õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja inimväärikuse põhimõtete rikkumisele. Põhjendatud ei ole ka apellandi väide selle kohta, et Tartu Linnavolikogu 11.03.1992 otsusest „Eluruumide vabastamise soodustamine“ tulenevalt kaasnes eluruumi asustamisõiguse ostuga automaatselt ka erastamisõigus. Viidatud otsuse p-de 2, 4 ja 12 kohaselt tähendas vabanenud ja uute eluruumide asustamisõiguse ostmine seda, et linnavalitsus andis nimetatud ruumid asustamistasu eest üürile asustamisõiguse omandanud isikule, sõlmides selleks eluruumi üürilepingu. Nimetatu tuleneb ka kaebuse esitaja, AS Tõnisson ja V. Kolk´i vahel 16.06.1994 sõlmitud lepingust, mis oli aluseks majavaldajale sõlmida asustajaga üürileping(üürilepingud), millised M.P. iga sõlmitigi 21.11.1994 ja mis andsid talle õiguse kasutada üüritud eluruumina Puiestee 79 majas kahte korterit. Olenemata asustamisõiguse omandamisest ei muutunud M.P. Puiestee 79 kahe korteri osas nende omanikuks, vaid oli üürnik, kellega eluruumi valdaja oli sõlminud üürilepingu. Kuna Puiestee 79 elamu valdajaks oli endiselt Tartu linn, siis oli Tartu Linnavolikogul ka EES § 3 lg 8 alusel
  23. a õigus kindlaks määrata, millised linnavarade osakonna bilansis olevatest eluruumidest ei kuulu erastamisele. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased ka apellandi viited sellele, et seoses asustamisõiguse ostmise küsimusega oleks halduskohus pidanud kaebuse lahendamisel kohaldama ka TsK ostulepingut käsitlevaid sätteid. Arvestades seda, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustajad ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega taotlust apellandilt menetluskulude väljamõistmiseks. Viivi Tomson Agu Timmi 6 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.