← Eesti

3-08-187/19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-187 Haldusasi H-M. R. kaebus Harju Maava

§ 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

  1. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 28.02.1994 otsusega nr 1640 tunnistati H-M. R. omandireformi õigustatud subjektiks XXXX-XXXXXXXX XXX XX (endine kinnistu nr XXXX , krundi pindala XX XXX m2) asuva vara ning 28.02.1994 otsusega nr 1641 XXXX- 1 XXXXXXXX XXX XX (endine kinnistu nr XXXX , krundi pindala XXXX m2) asuva vara osas. Tallinna Linnavolikogu 23.01.2003 otsusega nr 7 kehtestati Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks koostatud detailplaneering. Tallinna Linnavolikogu 01.04.2004 otsuse nr 68 alusel esitas linn taotluse endiste kinnistute nr XXXX ja XXXX maade osaliseks munitsipaliseerimiseks. Vastava taotluse ning maa munitsipaalomandisse andmise toimiku on Harju maavanem korduvalt Tallinna Linnavalitsusele tagastanud seoses seal esinenud puudustega. Viimati tagastas Harju maavanem taotluse
  2. septembri 2007 kirjaga nr 3.2-1.3/
  3. Vastuseks H-M. R. 28.05.2007 esitatud taotlusele maa munitsipaliseerimist puudutavate dokumentide väljastamiseks, vastas vastati maavanema 08.06.2007 kirjaga nr 1.3-3/9, et Tallinna Linnvalitsuse poolt ei ole uusi andmeid esitatud. Otsust maa munitsipaalomandisse andmise või sellest keeldumise kohta ei ole tehtud. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  4. Halduskohtule esitatud kaebusega taotleb kaebuse esitaja, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Harju maavanema tegevusetuse maa munitsipaliseerimise taotluse menetlemisel ning teeks Harju maavanemale ettekirjutuse maa tagastamise menetluse peatanud taotluse läbivaatamiseks ning kohustaks maavanemat lõpetama maa riigi omandisse jätmise menetlus.
  5. Kaebuse esitaja leiab, et Harju maavanem omandireformi kohustatud subjekti esindajana ei ole menetlenud maa munitsipaliseerimise taotlust nõuetekohaselt ning on õigusvastaselt viivitanud otsuse langetamisel, mistõttu on määramatuks ajaks peatunud maa tagastamise menetlus, millega on rikutud põhiseaduse §-s 14 tagatud isiku põhiõigusi menetlusele ja korraldusele ning omandireformi õigustatud subjektil on tehtud seadusvastaseid takistusi vara tagasi saamisel. Kaebuse esitaja märgib, et maa tagastamise menetluses on kohustatud subjektiks riik ning kohalik omavalitsuse pädevuses on teatud menetlustoimingute tegemine. Seejuures viitab kaebuse esitaja Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-81-05, kus leiti, et omandireformi raames on isikul subjektiivne õigus asja otsustamisele mõistliku aia jooksul ning et riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus maa erastamisel tuleb lugeda ühtseks menetluseks. Kaebuse esitaja leiab, et kuigi Tallinna linnal puudus kuni maa munitsipaliseerimise taotluse esitamiseni õiguslik alus maa tagastamisega viivitamiseks, rikub praegusel hetkel tema õigusi Harju maavanema tegevusetus maa munitsipaliseerimise taotluse lahendamisel, kusjuures maavanem oleks pidanud mõistliku aja jooksul munitsipaliseerimise taotluse läbi vaatama ning vajadusel esitama linnale konkreetse tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, mõistliku aja möödumisel puudustele tähelepanu juhtimisest, pidanuks Maavanem menetluse lõpetama ning sel juhul oleks Tallinna linn pidanud maa tagastama.
  6. Kaebuse esitaja leiab, et maa munitsipaliseerimise taotluse menetluse jätkumine riivab tema õigusi maa tagastamise menetluses ja viitab seejuures haldusmenetluse seaduse § 3 lõikele 2 ning § 5 lõikele 2, samuti omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lõikele 5, Vabariigi Valitsuse 5.02.1993 määruse nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punktile
  8. Viitega Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-37-07 leiab kaebuse esitaja, et maareformi käigus peab maa tagastamist välistav munitsipaalomandisse andmise menetlus vastama haldusmenetlusele kehtestatud nõuetele ning munitsipaliseerimisel peab lähtuma hea halduse põhimõttest, mis hõlmab muuhulgas puudutatud isikute menetlusse kaasamist, nende arvamuse ärakuulamist, asjaolude uurimist, tõendite kogumist ning erinevate huvide kaalumist.
  9. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maa tagastamise menetlus on viibinud maavanema tegevusetuse tõttu munitsipaliseerimise taotluse lahendamisel. Seejuures viitab kaebuse esitaja kuni 14.06.2006 kehtinud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kinnitatud „Maa 2 munitsipaalomandisse andmise korra" punktidele 10 ja 18 ning 15.06.2006 jõustunud Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määrusega nr 133 kehtestatud maa munitsipaalomandisse andmise korra uue redaktsiooni § 2 lõikele 1 ning § 7 lg 3 punktile 1 ning leiab, et kuigi õigusaktides ei ole sätestatud konkreetset tähtaega menetluse läbiviimiseks, ei tohiks asja sisuliseks lahendamiseks kuluda rohkem kui 3 kuud. See tähendab, et kui linna esitatud taotluses esinesid puudused, siis oleks maavanem pidanud need tuvastama ühe kuu jooksul arvates taotluse saamisest ning andma taotluse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
  10. Kaebuse esitaja toob välja, et vastuolus haldusmenetluse üldpõhimõtetega ei ole Harju maavanem H-M. R. maa munitsipaliseerimise menetlusse kaasanud.
  11. Samuti leiab kaebuse esitaja, et maa tagastamine ei välista kinnistul asuvate tervisespordiradade kasutamist, kuna tervisespordi harrastamiseks ei pea radade alune maa vältimatult kuuluma omavalitsusele, vaid radade kasutamist võib reguleerida eraõiguslike kokkulepete või avalikuks kasutamiseks määramise otsuse alusel.
  12. Viimaks leiab kaebuse esitaja, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet ning toob välja, et tema valduses on Nõmme Spordikeskuse tervisespordi radade tuleviku ja maa tagastamise küsimuste läbivaatamiseks moodustatud töögrupi õiendi tööversioon, millest selgub, et tervisespordi rajad läbivad 5 endist eraomandis olevat kinnistut ning millest selgub samuti, et Tallinna Linnavalitsuse 21.03.1997 korralduse nr 803-k alusel on tagastatud XXXXXXXX XX XX maatükk (XXXXXX XX XX ), mida samuti läbivad suusarajad 112 m ulatuses ning 10.07.2001.a sõlmis Tallinna Linn õigustatud subjektiga XXXXXX XX XX kinnistu ostumüügilepingu, millega ostis subjektile tagastatud maa linnale 2,5 miljoni krooni eest. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  13. Harju maavanem ei pea kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist, leides, et kaebus on ekslikult maavanema vastu esitatud. Vastustaja selgitab, et maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitas Tallinna Linnavalitsus esmakordselt
  14. mail
  15. a. Taotluse esitamise ajal kehtinud korra kohaselt oli otsustajaks Vabariigi Valitsus, kes tagastas taotlused nendes esinenud puuduste tõttu. Vastustaja leiab ka, et kui maa munitsipaalomandisse andmist reguleeriv Vabariigi Valitsuse määrus muutus kehtetuks, seiskus kogu maa munitsipaalomandisse andmise menetlus kuni ajani, mil Vabariigi Valitsus võttis vastu Vabariigi Valitsuse
  16. juuni
  17. a määruse nr 133 "Maa munitsipaalomandisse andmise kord.
  18. Vastustaja märgib, et kehtiv maa munitsipaalomandisse andmise kord näeb ette täpsed menetlusreeglid maa munitsipaalomandisse andmiseks. Menetlus algab kohaliku omavalitsusüksuse poolse taotluse esitamisega maavanemale, taotluse saanud maavanem kontrollib esitatud taotluse ja sellele lisaks olevate dokumentide nõuetele vastavust tulenevalt kolme kuu jooksul vastu otsuse maa munitsipaalomandisse andmise kohta. Vastustaja selgitab, et Trummi tn. 27, 27a, 35 ning Külmallika tn 1, 15b maaüksuste maa munitsipaalomandisse andmise taotluse ning toimiku Tallinna Linnavalitsuse Maa-ametile 5, septembri
  19. a kirjaga nr 3.2-1.3/4928 ning käesolevaks ajaks ei ole Tallinna Linnavalitsus taotlust maavanemale uuesti esitanud, mistõttu on maavanem seisukohal, et maavanema eespoolnimetatud kirjas toodud puudused taotlustoimikus ei ole kõrvaldatud ning seega ei saa maavanem ka vastavat otsust maa munitsipaalomandisse andmise või mitteandmise kohta vastu võtta. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebuses on asutud väärale seisukohale, justkui oleks maa munitsipaalomandisse andmise menetlus seiskunud maavanemast sõltuvatel 3 asjaoludel. Tulenevalt eespoolnimetatud selgitustest on selle põhjuseks Linnavalitsuse tegevus maa munitsipaalomandisse andmise taotluse menetlemises. Tallinna KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
  20. Kohtumenetlusse kolmanda isikuna kaasatud Tallinna linn leiab, et esitatud kaebus on põhjendamatu ning palub selle rahuldamata jätta. Esmalt selgitab kolmas isik, et käesoleval hetkel otsustamata õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine või kompenseerimine endisest kinnistust nr XXXX X (pindalaga XX XXX m2) X XXX m2 ja endisest kinnistust nr XXXX (pindalaga X XXX m2 ) XXX m2 osas ning maa, mille suhtes tagastamistaotlus on lahendamata, on hõlmatud alaga, mida linn soovib munitsipaliseerida kui Nõmme tervisespordiradade maad.
  21. Kolmas isik märgib, et vaidlusaluste maade munitsipaliseerimismenetlus algas aastaid tagasi, kui sotsiaalmaa sihtotstarbega maa munitsipaliseerimise otsustaja oli Vabariigi Valitsus ning kuna menetluse käigus muutusid maa munitsipaalomandisse andmise korraga reguleeritud olulised asjaolud, siis tõi see endaga kaasa menetluse pikenemise. Kolmas isik leiab, et Harju maavanem on vaidlusaluse maa munitsipaliseerimise menetlust läbi viies tegutsenud vastavalt talle antud õigustele ja volitustele, ilmutades otsuste tegemisel vajalikku tähelepanelikkust ja hoolsust. Seejuures leiab kolmas isik, et kaebuse esitaja ei too välja ühtegi konkreetset sätet, mida maavanem oleks menetluse käigus rikkunud. Kolmas isik peab põhjendamatuks kaebuse esitaja etteheidet, et maavanem ei ole linnavalitsusele andnud maa munitsipaalomandisse andmise taotluses paranduste tegemiseks tähtaegu, kuna maavanemal puudub selline õigus.
  22. Kolmas isik ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et endiste kinnistute nr XXXX X ja nr XXXX suhtes tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmine on veninud ebamõistlikult kaua. Seejuures leiab kolmas isik, et Vabariigi Valitsuse
  23. veebruari 1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord” punktis 49 sätestatud kuue kuu pikkune tähtaeg ei kohusta selle aja jooksul otsustama kogu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist ning selle normi rikkumisega oleks tegemist siis, kui kaebuse esitamise hetkeks s.o
  24. jaanuariks 2008 ei oleks eksisteerinud ühtegi kehtivat haldusakti, millega oleks otsustatud kaebajale maa tagastamist. Sellega seoses viitab kolmas isik Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3- 3- 1- 42- 01 ning märgib, et enne kohtusse pöördumist ei olnud üle 6 kuu kestvat tähtaega, millise jooksul ei oleks õigustatud subjekt olnud informeeritud kinnistute nr XXXX X ja nr XXXX tagastamismenetluse olukorrast ja otsuse tegemist takistavatest mõjuvatest põhjustest.
  25. Kolmas isik peab vääraks kaebuse esitaja väidet, et teda ei ole informeeritud vaidlusaluste maadega plaanitavast ning selgitab, et kaebaja eest ei ole varajanud, et suusaradade alust maad soovitakse munitsipaliseerida, kusjuures lisaks kirjavahetusele kaebajaga ja kaebaja esindajaga, on toimunud kaebajaga lugematul arvul vestlusi ja antud selgitusi telefoni teel. Veel selgitab kolmas isik, et kuna tervisespordiradade puhul on tegemist spetsiifiliste rajatistega, mis paiknevad mitme endise kinnistu maal ja mida õigustatud subjektid tagasi taotlevad, on maareformi läbiviimine komplitseeritud ning sellest tulenevalt on maa munitsipaliseerimise ja tagastamise avalduste kiiret menetlemist takistanud mitmed õigustatud subjektide poolt algatatud kohtuvaidlused ning aeganõudev planeerimismenetlus.
  26. Kolmas isik selgitab samuti, et vaidlusalust maad soovitakse munitsipaliseerida MRS § 28 lg 1 p 4 alusel sotsiaalmaa ning seejuures viitab kolmas isik Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3- 3-1- 44- 05, mille kohaselt saab maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab praegu ja täitis MRS seaduse vastuvõtmise ajal 4 faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone. Kolmanda isiku hinnangul ei ole kahtlust, et vaidlusaluseid maa-alasid kasutati juba enne omandi- ja maareformi ning kasutatakse ka käesoleval ajal avalikes huvides ja sotsiaalmaana. Ka viitab kolmas isik Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3- 3- 1- 44- 05, kus märgitakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad taotletakse munitsipaalomandisse MRS § 28 lg 1 punktide 3- 4 alusel, siis tuleb maa munitsipaalomandisse andmise korra punkti 7 kohaselt otsustada esmalt maa munitsipaalomandisse andmise küsimus ja alles seejärel õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõue.
  27. Kolmas isik leiab, et alusetu on kaebuse esitaja väide, et teda ei ole kaasatud munitsipaliseerimismenetlusse, kuna H-M. R. on saanud menetluse käigus selgitada oma seisukohti ja esitada vastuväiteid. Seejuures viitab kolmas isik asjaolule, et ka Keskkonnaministeeriumi
  28. detsembri 2005 kirjast nr 1-1/12366-3 tõdetakse, et H-M. R. on maa munitsipaliseerimismenetlusse kaasatud nõuetekohaselt.
  29. Asjakohatuks peab kolmas isik ka kaebuse esitaja viidet võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisele, selgitades, et XXXXXX XX XX maa tagastamise kohta V. M.le ei kinnita võrdse kohtlemise printsiibi rikkumist, kuna viidatud maa tagastati 1997 alguses, kui munitsipaliseerimisprotsessiga ei olnud veel alustatud ja linnal puudus ülevaade tervisespordiradade teenindamiseks vajalikust maast, kuivõrd alles
  30. jaanuaril 2003 kehtestati Tallinna Linnavolikogu otsusega nr 7 Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks koostatud detailplaneering. Viidates Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3- 3- 1- 59-06 leiab kolmas isik, et võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist. Täiendavalt leiab kolmas isik, et munitsipaliseerimisvajadust tugevdas ka Vabariigi Valitsuse poolt
  31. aprilli 2004 määrusega nr 176 kinnitatud Nõmme- Mustamäe maastikukaitseala kaitse-eeskiri, kuna kõik vaidlusaluse munitsipaliseerimistaotlusega hõlmatud maad jäävad Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala piiridesse. KOHTU PÕHJENDUSED
  32. Kohus, kaalunud poolte väiteid ja hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et H-M. R. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Seejuures tuleb möönda kaebuses tõstatatud probleemi olemasolu, mis väljendub selles, et maa kaebuse esitaja taotlust maa tagastamiseks ei ole lahendatud, viidates maa munitsipaalomandisse andmise menetluse kulgemisele, samas ei ole tehtud otsust ka maa munitsipaalomandisse andmise või sellest keeldumise kohta, viidates Tallinna Linnavalitsuse poolt esitatud taotluse ning toimiku puudulikkusele. Küll leiab kohus aga, et käesoleval juhul ei saa heita maavanemale ette seda, et ta ei ole vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmise küsimuses otsust langetanud ning seetõttu ei saa ka vaidlusaluse maa tagastamise küsimuse otsustamise venimist arvata süüks maavanemale.
  33. Käesoleval ajal reguleerib maa munitsipaalomandisse andmise korda Vabariigi Valitsuse
  34. juuni
  35. a määrus nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord,“ (kord) mis jõustus
  36. juunil
  37. aastal. Viidatud korra § 2 lõikest 1 tulenevalt otsustab maareformi seaduse (MRS) § 28 lg 1 punkti 4 alusel (sotsiaalmaa) munitsipaalomandisse andmise kohaliku omavalitsuse taotlusel maavanem. Poolte vahel ei ole siinkohal vaidlust selles, et Tallinna linn on kaebuse esitaja poolt tagasi taotletavat maad soovinud munitsipaalomandisse saada just MRS § 28 lg 1 p 4 alusel. Enne eelviidatud korra jõustumist reguleeris samu küsimusi 5 Vabariigi Valitsuse
  38. novembri
  39. a. määrusega nr. 2696 kinnitatud maa munitsipaalomandisse andmise kord (vana kord), mis erines konkreetse küsimuse osas käesoleval ajal kehtivast sel määral, et varem kehtinud korra kohaselt otsustas sotsiaalmaa munitsipaalomandisse andmise Vabariigi Valitsus linna- või vallavalitsuselt maavanema kaudu saadud taotluse alusel.
  40. Käesoleval ajal kehtiva maa munitsipaalomandisse andmise korra § 6 kohaselt esitab maa munitsipaalomandisse andmise taotluse maavanemale valla- või linnavalitsus kohaliku omavalitsuse volikogu vastava otsuse alusel. Viidatud paragrahvi
  41. lõikes on sätestatud, milliseid andmeid peab esitatav taotlus endas sisaldama ning lõikes 3 on loetletud taotlusele lisatavad dokumendid. Maa munitsipaalomandisse andmise taotluse läbivaatamist reguleerib eelviidatud korra § 7, mille
  42. lõikest tulenevalt kontrollib maavanem esmalt esitatud dokumentide vastavust MRS-s ning maa munitsipaalomandisse andmise korras sätestatud nõuetele. Sama paragrahvi lõikes 2 sätestatakse, et puudulikult koostatud taotluse (toimiku) jätab maavanem puuduste kõrvaldamiseni läbi vaatamata, kusjuures taotluse esitanud linnavõi vallavalitsusele teatatakse hiljemalt 30 tööpäeva jooksul kirjalikult taotluses (toimikus) esinenud puudustest ning tagastatakse toimik puuduste kõrvaldamiseks. Sisulise otsuse maa munitsipaalomandisse andmise või mitteandmise kohta saab maavanem viimatinimetatud paragrahvi
  43. lõike kohaselt teha vaid nõuetekohaselt vormistatud taotluse (toimiku) alusel, kusjuures otsus maa munitsipaalomandisse andmise kohta tuleb võtta vastu 3 kuu jooksul nõuetekohase taotluse saamisest. Kehtiva maa munitsipaalomandisse andmise korra § 8 lg 4 kohaselt võib maa munitsipaalomandisse andmise otsustaja (käesoleval juhul maavanem) motiveeritud otsusega keelduda maa munitsipaalomandisse andmisest juhul, kui taotletav maa on üldistes huvides otstarbekas jätta riigi omandisse või kui taotletav maa ei ole vajalik kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks.
  44. Kohus leiab, et viimati viidatud sättes nimetatakse kaks konkreetset alust, mil maavanem saab maa munitsipaalomandisse andmisest keelduda. Puuduste esinemine või maa munitsipaalomandisse andmise küsimuse õigeks lahendamises piisavate andmete mitteesitamine valla- või linnavalitsuse poolt maavanemale esitatud taotluses ei ole seejuures maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumise aluseks. Seevastu tuleks kohtu hinnangul eraldiseisva ning maa munitsipaalomandisse andmise menetlust lõpetava otsusena käsitada ka maavanema otsust tagastada toimik puuduste kõrvaldamiseks valla- või linnavalitsusele. Kuivõrd maa munitsipaalomandisse andmise korras ega MRS-is ei ole sätestatud vastava menetluse üldpõhimõtteid, siis leiab kohus, et ka maa munitsipaalomandisse andmise menetluses tuleb lähtuda haldusmenetluse seaduse üldsätetest ning põhimõtetest ja seda hoolimata haldusmenetluse seaduse (HMS) § 112 lõikest 2, mille kohaselt kohaldatakse eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele HMS-i üksnes juhul kui see on eriseaduses ette nähtud. Siinjuures tuleb tähele panna, et maa munitsipaalomandisse andmise menetlust ei reguleerita eriseaduses, vaid MRS § 25 lõikes 6 sätestatud üldsõnalise delegatsiooninormi alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega. Haldusmenetluse seaduses sätestatud üldnormide mittekohaldamiseks saab kohtu hinnangul alus olla vaid juhul kui eriseaduses sätestatu selle välistab. Käesoleval juhul see nõnda aga ei ole.
  45. Seetõttu tuleb küsimuse lahendamisel pöörduda siiski HMS sätete poole. HMS § 15 lõigetes 2 ja 4 sätestatust tuleneb, et taotluses puuduste esinemise korral määrab haldusorgan taotluse esitajale puuduste kõrvaldamiseks tähtaja ning juhul kui taotluse esitaja antud tähtaja jooksul puudusi ei kõrvalda, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Taotluse läbi vaatamata jätmisega lõpeb HMS § 43 lg 1 p 3 kohaselt haldusakti andmise menetlus. Kohus leiab, et korra § 7 lõikes 2 sätestatud võimalus taotlus kuni puuduste kõrvaldamiseni läbi vaatamata jätta ning puuduste kõrvaldamiseks tagastada ei tähenda aga hoopis taotluse läbi 6 vaatamata jätmist HMS mõistes. Erinevalt tavapärasest haldusmenetlusest, kus haldusorgan peab puuduste kõrvaldamiseks andma taotluse esitajale tähtaja ning tähtaja möödumisel tegema uue otsustuse menetluse jätkamise või lõpetamise (taotluse läbi vaatamata jätmise kohta), tuleb maa munitsipaalomandisse jätmise menetlus lugedagi lõppenuks toimiku tagastamisest valla- või linnavalitsusele. Siinkohal on oluline, et haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt ei takista taotluse läbi vaatamata jätmine või haldusmenetluse lõppemine samasuguse taotluse teistkordset esitamist. Kuna seaduses ega seadusest alamalseisvates aktides ei ole sätestatud ühtegi tähtaega, mille jooksul on kohalikul omavalitsusel võimalik maa munitsipaalomandisse andmise taotlusi esitada, siis tähendab see, et olukorras, kus maavanem tagastab toimiku Korra § 7 lg 2 alusel, ongi valla- või linnavalitsusel võimalik otsustada (vajadusel kaasates otsustusprotsessi ka kohaliku omavalitsuse volikogu), kas maavanema poolt välja toodud puudused kõrvaldatakse ja toimik uuesti esitatakse või mitte. Maa munitsipaalomandisse andmise toimiku järjekordsel esitamist maavanemale tuleb aga käsitada uue taotlusena haldusmenetluse seaduse mõistes ning sellega algab uus haldusmenetlus, mis lõpeb samuti kas taotluse rahuldamisega, selle rahuldamata jätmisega või taotluse läbi vaatamata jätmisega.
  46. Korra § 8 lõike 2 punkti 2, mille kohaselt saab otsustaja (maavanem) maa munitsipaalomandisse andmisest keelduda vaid juhul, kui taotletav maa on üldistes huvides otstarbekas jätta riigi omandisse või kui taotletav maa ei ole vajalik kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks, tuleb aga mõista selliselt, et otsustamiseks ebapiisavate tõendite või andmete korral ei ole maavanemal võimalik teha otsust maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumise kohta, vaid Korra § 7 lg 2 kohaselt ongi vaid võimalus jätta taotlus läbi vaatamata. Kuigi Korra § 7 lg 2 ning HMS § 15 lg 2 kasutatakse mõnevõrra sarnast sõnastust (puuduste kõrvaldamine), on nende sätete eesmärk erinev. HMS § 15 lg 2 kohaselt on tavapärase haldusmenetluse puhul keskel kohal just tähtaja andmine ning otsustus haldusmenetluse lõpetamise kohta tuleb haldusorganil vajadusel teha hiljem. Maa munitsipaliseerimise menetluses tähendab aga tagastamine „puuduste kõrvaldamiseks“ seda, et maavanem juhib kohaliku omavalitsuse tähelepanu taotluses esinevatele puudustele, mida alla- või linnavalitsus peaks taotluse järjekordsel esitamisel (kui taotlust soovitakse uuesti esitada) vältima.
  47. Arvestada tuleb ka sellega, et ka juhul, kui valla- või linnavalitsus esitab ka pärast toimiku tagastamist maavanemale toimiku teistkordselt puudulikuna, ei ole maavanemal ikka muud võimalust, kui toimik uuesti tagastada. Kaebuse esitaja on leidnud, et maavanem peaks vallavõi linnavalitsusele andma puuduste kõrvaldamiseks kindla tähtaja. Vältides siinkohal arutelu selle üle, kas sellise tähtaja andmine haldusmenetluse üldpõhimõtetele tuginedes sootuks võimalik oleks, leiab kohus aga, et praktikas ei oleks sellel mingisugust tähendust ning see ei aitaks lahendada käesoleva kaebuse esitamise tinginud probleemi. Nimelt juhul, kui sarnane tähtaeg valla- või linnavalitsusele ka anda ning viimane tähtpäevaks puudusi ei kõrvalda, siis oleks maavanemal teoreetiliselt võimalik teha HMS § 14 lg 7 tuginedes otsus taotluse läbi vaatamata jätmise kohta. Selline otsus ei elimineeriks aga probleemi, kuna miski ei takistaks kohalikku omavalitsust eelnevale vaatamata sama maa kohta uut maa munitsipaalomandisse andmise taotlust esitamast, sest taotluse esitamise tähtaega seadus ei piira ning isegi taotluse läbi vaatamata jätmine ei välista HMS ega haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt samal alusel sama eseme kohta uue taotluse esitamist. Ilmne on aga see, et taotluse rahuldamata jätmiseks (st. maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumiseks) on endiselt korra § 8 lõikes 4 sätestatud kaks alust ning nende kahe hulgas ei ole asjaolu, et sama maa suhtes esitatud taotluse on maavanem varem läbi vaatamata jätnud. 7
  48. Vastustaja on kohtule esitanud
  49. septembri 2007 aasta kirja nr 3.2-1.3/4928, millega tagastati Tallinna Maa-ametile Trummi tn 27, Trummi tb 27a, Trummi tn 35, Külmallika tn 1 ja Külmallika tn 15b munitsipaalomandisse andmise taotlused. Muuhulgas märgib maavanem oma kirjas, et esitatud taotlused ei sisalda nõutaval määral teavet põhjuste kohta, milliste kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks omavalitsus maad. Kirja eelviimasest lõigust nähtuvalt pidas maavanem taotluses esitatud teavet ebapiisavaks ning taotlust seega puudulikuks just seetõttu, et tal ei olnud võimalik kaaluda kohaliku omavalitsuse ning maa tagastamise õigustatud subjektide huve. Kaebuse esitaja on kaebuses küll välja toonud, miks ta leiab, et maa tagastamine ei välista kinnistut ületavate tervisespordiradade avalikku kasutamist, ent samas ei ole ta väitnud, et maavanema seisukoht teabe ja kohaliku omavalitsuse põhjenduste puudulikkuse osas oleks olnud väär. Sellises olukorras ei saa väita, et maavanemal oli maa munitsipaalomandisse andmise või sellest keeldumise otsustamiseks piisav ja nõuetekohane teave ning järelikult ei olegi maavanemal jäänud üle muud, kui taotlus Korra § 7 lg 2 alusel tagastada (läbi vaatamata jätta).
  50. Kui
  51. novembri
  52. a. määrusega nr. 2696 kinnitatud maa munitsipaalomandisse andmise korra punkti 7 kohaselt tuli õigusvastaselt võõrandatud maa puhul, mille kohta on esitatud tagastamise nõue ja mida taotletakse munitsipaalomandisse MRS § 28 lõike 1 punkti 4 alusel, tagastamine või kompenseerimine otsustada pärast maa munitsipaalomandisse andmise otsustamist, siis kehtivas korras sarnast sätete enam ei ole. Samas sätestatakse MRS § 6 lg 2 punktis 4, et maa munitsipaalomandisse andmine MRS § 28 lg 1 p 4 alusel on maa tagastamist takistavaks asjaoluks ning sellest tulenevalt tuleks maa munitsipaalomandisse andmise küsimus lahendada enne maa tagastamise üle otsustamist. Samas leiab kohus, et kuigi maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamiseks ei ole seaduses valla- või linnavalitsusele sätestatud kindlaid tähtaegu, ei väära see kohaliku omavalitsuse kohustust lahendada maa tagastamise küsimus mõistliku aja jooksul. Sellest tulenevalt saab valla- või linnavalitsus maa tagastamise otsustamise venimist maa munitsipaliseerimise menetluse kulgemisega õigustada üksnes juhul, kui valla- või linnavalitsus on teinud kõik temalt mõistlikult nõutava maa munitsipaalomandisse andmise otsustamiseks. Vabariigi Valitsuse
  53. veebruari
  54. aasta määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 49 sätestatud 6-kuulise tähtaja ületamine on võimalik vaid mõjuval põhjusel. Nii näiteks võib mõjuvaks põhjuseks tagastamisega viivitamisel olla asjaolu, et kohalik omavalitsus soovib maad munitsipaalomandisse, ent enne otsustajale (maavanemale, Vabariigi Valitsusele) vastava taotluse esitamist on tarvilik läbi viia planeerimismenetlus või koguda mingisuguseid täiendavaid tõendeid. Küll aga leiab kohus, et linnavalitsus ei saa maa tagastamise küsimuse otsustamisega viivitamist põhjendada sellega, et maa munitsipaalmenetlusse andmist ei ole otsustatud, kui viimase otsustuse tegemise takistuseks on olnud valla- või linnavalitsuse enda tegevusetus või suutmatus esitada maavanemale nõuetekohane taotlus. Kohus ei soovi sellega väita, et juhul kui maavanem on kord maa munitsipaalomandisse andmise taotluse Korra § 7 lg 2 alusel tagastanud, ei tohiks valla- või linnavalitsus sootuks maa tagastamise küsimuse otsustamisega viivitada, ent selline viivitus ei saa olla ebamõistlikult pikk. Juhul, kui maavanem on juba mitmel korral maa munitsipaalomandisse andmise toimiku linnavalitsusele tagastanud ning puuduvad mõjuvad põhjused (objektiivsed takistused) nõuetekohase ja maavanemale otsustamist võimaldava taotluse esitamiseks, siis minetab valla- või linnavalitsus õigustuse viivitada maa tagastamise otsustamisega. 8
  55. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebuse esitaja teeb põhjendamatult etteheiteid maavanemale, samas kui asjaoludest nähtuvalt võiks neid teha Tallinna Linnavalitsusele. Maa munitsipaalomandisse andmise korra regulatsioonist tulenevalt saab maavanem maa munitsipaalomandisse andmise või sellest keeldumise otsustada eeldusel, et kohalik omavalitsus on talle esitanud nõuetekohase taotluse koos kõigi otsustamiseks vajalike lisadega. Seega oleks kaebuse esitajal mõistlik taotleda kohtult maavanema toimingute õiguspärasuse kontrollimise asemel Tallinna Linnavalitsuse tegevuse (tegevusetuse) õiguspärasuse kontrollimist ning eelkõige seda, kas Tallinna Linnavalitsusel esinevad mõjuvad põhjused maa tagastamisega viivitamiseks või mitte. Mõjuva põhjusena saab kõne alla tulla linnavalitsuse enda tegevusest sõltumatu objektiivne takistus.
  56. Olgugi, et Tallinna linn kohaliku omavalitsusüksusena on avaliku võimu kandjaks ja täidab avalikke ülesandeid, tuleb teda maa munitsipaalomandisse andmise menetluses käitada taotluse esitajana haldusmenetluse seaduse mõistes. Seejuures on oluline, et lisaks Tallinna Linnavalitsuse soovile tagada munitsipaalomandisse andmise taotluses nimetatud maatükkidel paiknevate tervisespordiradade avaliku kasutamise võimalus, on peab Tallinna linna huvi munitsipaalomandisse andmise kiire otsustamise vastu seisnema ka selles, et sellest sõltub Tallinna linna kohustus, mis tuleneb H-M. R. poolt esitatud maa tagastamise avaldusest (vastavalt kas kohustus otsustada maa tagastamine või kompenseerimine). Puhtpraktiliselt on mõistetav, et linnavalitsusel ei ole maa munitsipaalomandisse andmisega kiiret, kuivõrd kõnealustele tervisespordiradade kasutamine on arusaadavalt samavõrd võimalik ka olukorras, kus vastav maa on nö. reformimata riigimaa. Küll aga ei saa linnavalitsus vaadata mööda oma kohustusest otsustada mõistliku aja jooksul kaebuse esitajale maa tagastamise küsimus. Seega saaks kohus vastava taotluse esitamisel hinnata, kas soov esitada maavanemale veelkord varem korduvalt puuduste kõrvaldamiseks linnavalitsusele tagastatud (st. läbi vaatamata jäetud) munitsipaliseerimise taotlus, on mõjuv põhjus maa tagastamisega viivitamiseks. Seejuures ei nõustu kohus kolmanda isiku seisukohaga, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 49 rikkumisega on tegemist vaid juhul kui kaebuse esitamise ajaks ei oleks eksisteerinud ühtegi kehtivat haldusakti, millega oleks otsustatud kaebuse esitajale maa tagastamist või ei oleks teda informeeritud maa tagastamisega viivitamise põhjustest. Sellise seisukohaga nõustumisel tuleks tõdeda, et linnavalitsus võiks esitada kasvõi meelevaldseid põhjusi viivitamiseks, ent viivitus ei oleks õigusvastane kui vastavad põhjendused on esitatud iga kuue kuu tagant. See ei oleks aga kooskõlas omandireformi kui avaliku menetluse eesmärgi ja põhimõtetega. Maa tagastamise otsustamisega viivitamine on õigusvastane, kui selleks puudub mõjuv põhjus.
  57. Põhjendatud ei ole kaebuse esitaja etteheide, et maavanem ei ole teda kaasanud maa munitsipaalomandisse andmise menetlusse. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekti kaasamist maa munitsipaalomandisse andmise menetlusse reguleeritakse korra §-s 5, kus nähakse ette õigustatud subjekti teavitamine vastava taotluse esitamisest ning talle võimaluse andmise oma seisukoha esitamiseks. Kaebuse esitaja ei ole vastu vaielnud vastustaja ja kolmanda isiku väitele, et teda on vastava taotluse esitamisest teavitatud ning tal on olnud võimalus oma seisukoht esitada. Samuti nähtub haldusasjas toimikust, et kaebuse esitaja on oma negatiivset seisukohta maa munitsipaalomandisse andmise võimalikkuses osas korduvalt väljendanud.
  58. Kaebuse esitaja väide, et maa mittetagastamisega rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet, ei ole käesoleva vaidluse seisukohast asjassepuutuv. See argument muutub kahtlemata tähtsaks juhul, kui maavanem asub sisuliselt maa munitsipaalomandisse andmise taotlust läbi vaatama või kui linnavalitsus otsustab anda haldusakti maa tagastamisest keeldumise kohta, ent seda ei saa pidada oluliseks küsimuse puhul, kas maavanem on maa munitsipaalomandisse 9 andmise otsustamisega põhjendamatult kaua viivitanud. Kohtu hinnangul ei saa väita, et teise samu tervisespordiradasid osaliselt hõlmava maatüki õigustatud subjektile tagastamine ning hilisem väljaostmine oleks selline argument, mille pinnalt saaks väita, et maavanemal olid kõik asja otsustamiseks vajalikud andmed ning ta oleks saanud langetada otsuse maa munitsipaalomandisse andmise või sellest keeldumise kohta ega oleks tohtinud linnavalitsuse esitatud taotlust läbi vaatamata jätta ja sellega maa munitsipaalomandisse andmise (järjekordset) menetlust lõpetada. 32.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kaebuse esitaja kanda.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuna vastustaja ega kolmas isik ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.