) § 7 lg 1 tulenevalt võib tühistamiskaebusega kohtusse pöörduda üksnes isik, kelle õigusi on haldusaktiga rikutud või vabadusi piiratud (erinevalt tuvastamiskaebusest, mida võib esitada ka isik, kellel on haldusakti suhtes üksnes õigustatud huvi). Tulenevalt
lg 3 1 p 5 tagastab halduskohus kaebuse, kui isikul ilmselgelt ei saa olla halduskohtusse pöördumise õigust. Juhul, kui vastaks tõele kaebaja väide, et kolmas isik ei ole peahoone ja majutushoone omanik, siis oleks halduskohus pidanud kaebuse tagastama, kuivõrd asja omandi osaline äravõtmine omanikult ilmselgelt ei rikuks asja valdaja õigusi. Seetõttu oleks kolmandal isikul nimetatud asjas kaebeõigus ilmselgelt puudunud. Halduskohus on aga asja menetlusse võtnud ja teinud asjas seadusjõustunud lahendi, tunnustades kolmanda isiku kaebeõigust ja seeläbi ka kolmanda isiku omandiõigust. Siinjuures osundab kolmas isik, et kohtumenetluse käigus kaebaja kolmanda isiku omandiõiguse (ja seega ka kaebeõiguse) olemasolu ei vaidlustanud. Mis puutub aga muude ehitiste kui peahoone ja majutushoone (ehk siis sauna, kämpingute, puhkemaja (WC) ja kuuri) omandiõigusesse, siis puudub kahtlus, et nimetatud ehitised kuuluvad kolmandale isikule. Spordiseltsi Põhjakotkas õiguseellane Kehakultuuri ja Spordiühing Dünamo andis 23.12.1991 kolmanda isiku õiguseellasele AS-ile Annimatsi üle 9 kogu Annimatsi kämpingu koos kõikide kämpingu hoonetega. Omandireformi käigus on tuvastatud, et endise Annimatsi 49 talu maadel ei asu peale peahoone ja majutushoone ühtki muud ehitist, mis võiks olla omandireformi objektiks. Seega ei saa käesolevas punktis nimetatud hoonete osas tekkida küsimust ORAS § 18 lg 1 kohaldumisest. Sellest tulenevalt on kõik käesolevas punktis nimetatud ehitised kolmanda isiku omandisse läinud ja puudub kahtlus nende ehitiste kuuluvuse osas. Lisaks märgib kolmas isik, et asjaõigusseaduse § 90 lg 1 kohaselt vallasasja valdaja omandit eeldatakse. Seega tuleb kolmanda isiku omandit käesolevas punktis nimetatud ehitiste kui vallasasjade osas eeldada. Paljasõnalised ja tõendamata on kaebaja väited, et saun, kämpingud, puhkemaja (WC) ja kuur on ebaseaduslikud ehitised ning seetõttu ei saa nende juurde maad erastada. Kõne all olevad ehitised püstitati omal ajal õiguslikul alusel. Ehitised on olnud kasutuses aastakümneid ja need olid kantud hooneregistrisse ning on täna kantud ehitisregistrisse. Kaebaja ei ole esitanud ühtki väidet ega tõendit, mis kinnitaks, et need ehitised on ebaseaduslikud. Pealegi tuleb märkida, et Korra punkti 2 kohaselt käsitletakse korras ehitisena iga maapinnaga püsivalt ühendatud hoonet või rajatist Ehitusseaduse (edaspidi EhS) § 2 lõigetes 1-3 sätestatud tähenduses. EhS § 2 lõike 1 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Ei ole kahtlust, et saun, kämpingud, puhkemaja (WC) ja kuur on ehitised EhS § 2 lg 1 ning ka ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra mõttes. Seega saab nimetatud ehitiste juurde teenindusmaad määrata. Paljasõnalised ja tõendamata on kaebaja väited, et kämpingud ja puhkemaja (WC) on ajutised ehitised ja kuur on varisemisohtlik ning seda ei kasutata. Ajutine ehitis on MaarS § 121 lg 1 p 1 kohaselt maapinnaga mittepüsivalt ühendatud ehitis. Vastavalt EhS § 15 lg 3 on ajutine ehitis ehitatud piiratud ajavahemikuks, kuid mitte kauemaks kui 5 aastaks. Kaebaja ei ole esitanud ühtki argumenti ega tõendit, mis näitaks, et kämpingud ja puhkemaja (WC) ei ole maapinnaga püsivalt ühendatud. Nimetatud ehitised omavad vundamenti ja on seega maaga püsivalt ühendatud. Kämpingud ja puhkemaja (WC) on olnud kasutuses aastakümneid, mistõttu ei saa neid kuidagi käsitleda ka ajutiseks kasutamiseks mõeldud ehitistena. Mis puutub aga kuuri varisemisohtlikkusse, siis kaebaja väited selles osas on hinnangulised ja tõendamata. Kolmas isik kinnitab, et kuur on kolmanda isiku jätkuvas kasutuses. Põhjendamatu on kaebaja arvamus, et vastustaja 06.02.2008.a ettepanekus teenindusmaa määramiseks on ehitiste juurde pakutud teenindusmaa liiga suur. Pigem on pakutud teenindusmaa liiga väike (selles osas on kolmas isik vastustajale oma vastuväited esitanud). MaarS § 9 lg 9 (mille alusel on kehtestatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord) sätestab üheselt, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa piiride arvestamisel tuleb ennekõike arvestada planeeringu ja maakorralduse nõuetega. Käesoleval juhul ei ole vastustaja ettepanek planeeringu ja maakorralduse nõuetega vastuolus. Selleks, et ehitisi saaks kasutada, on vajalik, et ehitistele oleks tagatud juurdepääs. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole võimalik kõikide ehitiste paigutamine ühele katastriüksusele, siis tuleb tagada, et kõikidel tekkivatel katastriüksustele oleks juurdepääs. Nimetatud eesmärki on vastustaja vaidlustatud ettepanekus ka arvestanud. Kaebaja väide, mille kohaselt iga ehitise ümber saaks määrata teenindusmaa maksimaalselt 5 meetrit, on täielikult põhjendamata ega ole tõsiseltvõetav. Ehitise kasutamine kaebaja pakutud suuruses teenindusmaaga on võimatu. Pealegi ei taga iga ehitise juurde väikese teenindusmaa määramine ühelegi ehitisele juurdepääsu. Siinjuures tuleb arvestada ka seda, et ehitised, mille juurde teenindusmaad määratakse, ei ole ühe perekonna kasutuses, vaid neid külastab igal aastal tuhandeid inimesi, mis juba iseenesest tähendab suurema teenindusmaa vajadust kui 10 tavalisel elamul (väljaspool linna asuva elamu juurde on MaarS § 9 lg 1 p 1 kohaselt lubatud erastada kuni 2 ha maad). Samuti on ebaotstarbekas tekitada alale hulgaliselt väikeseid katastriüksusi, millisel juhul tuleb lahendada ka kõikide katastriüksuste juurdepääsuõiguste tagamise ning vastavas osas kõrvalkatastriüksuste kasutamise piiramise küsimused. See ei ole kuidagi kooskõlas planeeringu ja maakorralduse nõuetega ega ka otstarbekas. Vastustaja pakutud teenindusmaa suurus kokku moodustab üksnes ca 10% kaebajale tagastamisele kuuluvast maast, mis ei ole ebamõistlikult palju. Ka ei ole kuni mõnetuhande ruutmeetri suuruste teenindusmaade määramine ehitiste juurde ilmselgelt liiga palju. Asjakohatu on siinkohal kaebaja väide, et erastamisele kuuluva maa näol on tegemist väidetavalt kõige väärtuslikuma osaga endise Annimatsi 49 talu maadest. Maad saab ehitiste juurde erastada üksnes ehitise asukohas. Sealjuures tuleb erastatava maa suuruse määramisel arvestada ennekõike seda, kui suurt maad on ehitise teenindamiseks vaja. Kolmas isik osundab, et vastustaja 06.02.2008.a teenindusmaa määramise ettepanekus kõige suurema (kaebaja hinnangul ca 2 ha) suuruse teenindusmaa piires asub lisaks kuurile ja puhkemajale (WC) veel kolmanda isiku omandis olevaid ehitisi, mis on ekslikult jäänud ettepaneku plaanile lisamata. Nii on plaanilt puudu ait (ehitusregistri kood 120314870) ning mesila (ehitusregistri kood 120314873). Kolmas isik on teenindusmaa määramise ettepanekule esitatud vastuväidetes sellele asjaolule vastustaja tähelepanu juhtinud. Seega tegelikult jääb nimetatud, kaebaja hinnangul ca 2 ha suurune, teenindusmaa nelja ehitise kasutamiseks vajalikuks teenindusmaaks. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-81-05 leidnud: „MaaRS § 221 lg 6 ja Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 annavad kohalikule omavalitsusele ulatusliku hindamisruumi ning kaalutlusõiguse. Maavanem saab õiguspärasuse kontrollimisel hinnata, kas kohalik omavalitsus rikkus seadust või väljus kaalutlusõiguse piirest. Ei VVS § 85, ORAS § 17 lg 8 ega MaaRS § 15 lg 3 anna maavanemale volitust teostada järelevalvet haldusakti otstarbekuse üle ning seda ei saa teha ka kohtud." Riigikohtu seisukohast tulenevalt on vastustajal ulatuslik diskretsiooniruum otsustamaks, kui suur peaks olema ehitiste juurde määratav teenindusmaa.
lg 6 ning ka Riigikohtu praktikast (näiteks otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-03) tulenevalt ei saa kohus diskretsiooniotsuste kontrollimisel hinnata otsuse otstarbekust kui sellist, vaid üksnes seda, kas on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Seega saab käesoleval juhul kohus võtta üksnes seisukoha, kas kaalutlusõigus on õigesti teostatud, kuid kohus ei saa otsustada, kas konkreetne teenindusmaa on liiga suur või mitte. Kaalutlusõiguse teostamise rikkumist vastustaja poolt ei ole kaebaja käesolevas asjas tõendanud. Kohtu põhjendused ja otsus 8.
lõike 1 punkti 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Menetlusosaliste vahel on maareformist tulenev vaidlus. Maareformi reguleeriv objektiivne õigus kuulub avaliku õiguse valdkonda, mille tõttu on vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses.
lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. Otepää Vallavalitsus on 06.02.2008.a teinud maade tagastamise õigustatud subjekt Anne Maidlale ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku OÜ Annnimatsi omandis olevate ehitiste juurde väljastades ettepaneku A.Maidla esindajale (tl 38-39). 11 Riigikohtu halduskolleegium on 16.11.2006.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-78-06 leidnud, et erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust veel lõplikult. Samas on ettepanek aluseks katastriüksuse moodustamisele ning sellega määratakse siduvalt kindaks hilisema maa erastamise otsuse tegemisel olulist tähendust omavad asjaolud. HMS § 52 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid. Halduskohus jagab Riigikohtu seisukohta ja nõustub kaebajaga, et vaidlusaluse ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku puhul (tl 38-39) on tegemist eelhaldusaktiga, mille tõttu on HMS §-de 51 lõikest 1 ja 52 lõikest 2 ning
lõike 2 punktist 1 tulenevalt tegemist lubatava kaebusega.
lõike 1 esimene lause sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.
lõike 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti tühistamiseks halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Käesoleval juhul seadus teisiti ei sätesta, mille tõttu ei nõustu kohus kolmanda isikuga, et kaebaja on halduskohtusse pöördunud ennatlikult ootamata ära vastustaja seisukohta kaebaja poolt vastustajale esitatud vastuväidetele, kuna Korras Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud regulatsiooni eesmärgiks ei ole vaidluse lahendamiseks kohustusliku kohtueelse menetluse sätestamine. 9.
lõike 1 punkt 1 sätestab, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi.
§-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti 1 koosmõjust tuleneb seega, et halduskohtu pädevuses on ainult sellise õigusvastase haldusakti tühistamine, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi.
lõige 6 sätestab, et kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. HMS § 4 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vaidlustatud eelhaldusakti (tl 38-39) puhul on tegemist diskretsiooni alusel ehk kaalutlusõiguse volitusega otsustusega. Halduskohus, tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega, hinnates asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et vaidlusaluse haldusakti andmisel ei ole vastustaja kaalutlusõigust teostanud järgides diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Tegemist on õigusvastase haldusaktiga, mis rikub kaebaja subjektiivseid õigusi ja piirab tema vabadusi. 12 Halduskohus ei nõustu kaebajaga, et tulenevalt ORAS § 18 esines vastustajal alus vaidlustatud eelhaldusakti andmisest keeldumiseks. Eelhaldusakt reguleerib kolmanda isiku ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanekuga seonduvat. Kaebaja käsitluse kohaselt on aga tühine tehing, millega kolmandal isikul tekkis omandiõigus ehitistele, mille teenindamiseks vajalikku maad käesoleva eelhaldusaktiga määratakse. Halduskohus nõustub kolmanda isiku seisukohaga, et omandireformi objektiks olnud õigusvastaselt võõrandatud ehitiste (vara) osas lõppes omandireform Otepää Vallavalitsuse 11.01.2006.a korralduse nr 24-26 (tl 70-73) alusel 20.01.2006.a koostatud vara üleandmisest keeldumise aktiga (tl 74), mil Anne Maidlale loeti üleläinuks Annimatsi nr 49 talu õigusvastaselt võõrandatud laut-küüni ja talli omandiõigus. Nimetatud korralduse puhul on tegemist jõustunud ja kõigile täitmiseks haldusaktiga, mille õiguspärasus on tõendamist leidnud ka 14.06.2007.a jõustunud kohtuotsuses (vt tl 75- 83 ja 113-116). Halduskohtule ei ole menetlusosaliste poolt esitatud aga selliseid tõendeid, mille alusel saaks omandireformi objektiks olnud ehitiste omandamist kolmanda isiku poolt lugeda tühiseks või teha varasematest kohtulahenditest erinevaid järeldusi seonduvalt õigusvastaselt võõrandatud ehitiste tagastamisega kaebajale omandireformi käigus. Neil asjaoludel puudus vastustajal võimalus keelduda ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramiseks haldusmenetluse läbiviimisest, mille tõttu ei ole eelhaldusakt vastuolus ORAS §-ga 18. HMS § 56 sätestab:
Vastustaja väited on teenindusmaa määramise ettepaneku põhjendamisel vastuolulised. Ühelt poolt väidab vastustaja esindaja, et soovitakse sauna teenindusmaa määramise puhul vältida vallas väikeste kinnistute teket, aga samas moodustatakse majutushoone juurde oluliselt väiksem katastriüksus. Halduskohtule jääb vastustaja selgitustest (tl 69) arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel põhjendatakse teenindusmaa suurust supluskoha korrashoiu olulisusega vastustaja jaoks või miks on iga ehitise juurde tarvis eraldi autode parkimise ala, kuna sauna juures olevat arvestatud ka sauna kasutajate parkimisvõimalustega. Vastustaja viited Maakorraldusseaduse sätetele tuginemisele (tl 68) on üld- ja paljasõnalised ja ei ole seotud konkreetsete faktiliste asjaoludega, mida ühe või teise ehitise puhul tuleks maakorralduslikust aspektist teenindusmaa suuruse määramise puhul arvestada. Kohus möönab, et ettepanekus (tl 39) kuuele erinevale ehitisele iseseisva teenindusmaa määramine on kooskõlas kehtiva õiguse ja halduspraktikaga, kuid vastustaja ei ole suutnud ümber lükata kohtul asja lahendamise käigus tekkinud siseveendumust, et vastustaja on peahoone ja majutushoone kaasomanikke kohelnud ebavõrdselt ja n.ö peaasja teenindavatele ehitistele (ettepaneku punktid 5 ja 6), mis kuuluvad kolmandale isikule määranud kordades suurema teenindusmaa kui kaasomandis olevale nn peaasjale (ettepaneku punktid 3 ja 4). Taoline teenindusmaa määramine on vastuolus vastustaja selgitustega kohtuistungil, mille kohaselt on teenindusmaa määramise eesmärgiks tagada kolmanda isiku kämpingu tõrgeteta tegevus. Samas ei nähtu kuidas kaebaja saab sellistes tingimustes oma omandiõigust tõrgeteta realiseerida. Halduskohtu hinnangul on tegemist võrdse kohtlemise printsiibi eiramisega, kuna kämpingu tõrgeteta tegevus on eelkõige seotud peahoone ja majutushoonega, mitte aga kuuri ja WC või välikäimlaga, mis vajavad menetlusosaliste kinnistuste kohaselt sadade inimeste teenindamiseks kämpingus renoveerimist mahus, mis eeldab vastava ehitusprojekti koostamist. Asja materjalidega on tõendatud (Otepää Vallavalitsuse 19.09.2007.a korraldus (tl 19-21), A. Maidla vastuväited (tl 22-26), OÜ Annimatsi vaie ja vastuväited (tl 27-34), vaideotsus (tl 3537), et käesoleva eelhaldusakti andmise puhul on tegemist haldusmenetlusega, milles on menetlusosalised esitanud vastustajale korduvalt oma seisukohti, mistõttu oli vastustaja lisaks Korras sätestatule kohustatud järgima menetlusosalistele selgituste jagamise kohustust ning menetlusosaliste arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise ja arvestamise kohustust. Käesoleval juhul eelhaldusaktis vastustaja seisukohta menetlusosaliste vastuväidetele ja arvamustele ei ole avaldatud ning pole kohtule esitatud tõendeid neile selgituste andmise kohta. Asja materjalidega ei ole tõendatud, et vaideotsuse (tl 35-37) järgselt algas uus haldusmenetlus, mille tõttu pidi vaidlusalune eelhaldusakt sisaldama vastustaja kaalutlusi seonduvalt vaideotsuse resolutsiooni punktide 1-3 alusel asjas uue otsuse tegemisega. Neil asjaoludel on halduskohus seisukohal, et vaidlusalune eelhaldusakt on vastuolus ka hea halduse põhimõttega. 15 Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tuleb kaebus rahuldada ja vaidlusalune eelhaldusakt
lõike 1 punktist 1 tuleneva volitusnormi alusel tühistada ning vastustajale teha ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks ja kaalutletud eelhaldusakti andmiseks. 10.
Seoses kaebuse rahuldamisega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskuluna kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 80 krooni. Kolmanda isiku menetluskulud tuleb
lõike 7 teise lause alusel jätta tema enda kanda, kuna kolmas isik on asja kaasatud vastustaja poolel, kelle kahjuks tehakse aga kohtuotsus, mis välistab kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmise kaebajalt kui kolmanda isiku vastaspoolelt. 11.
2 lõike 3 alusel tuleb käesoleva kohtuotsuse jõustumisel tühistada Tartu Halduskohtu 14.03.2008.a määrusega (tl 44-45) kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu. Roby Koik Kohtunik 16
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.