) kui ka maanõuniku ametijuhendist. Ametijuhendi punktis 3.12 sätestatu kohaselt on maanõunik kohustatud osalema oma teenistusvaldkonda kuuluvate küsimuste arutelul volikogu ja valitsuse istungitel ning esitlema oma eelnõusid volikogule ja valitsusele. Maanõunik M. N. jättis korduvalt vallavalitsuse istungile tulemata, mistõttu oli vallavalitsus sunnitud maaküsimustega seonduvaid päevakorrapunkte edasi lükkama. 16.10.2007 andis vallavanem maanõunikule vahetult korralduse osaleda kõigil järgnevatel vallavalitsuse istungitel, kus käsitletakse maaküsimusi ning esitleda oma eelnõusid vallavalitsuse liikmetele. 23.10.2007 toimunud vallavalitsuse korralisel istungil maanõunik ei viibinud, kuigi istungi päevakorras olid ka maaküsimused. 24.10.2007 palus keskkonnanõunik S. T. elektrooniliselt edastatud kirjas M. N.’l anda kirjalik seletus, miks ta ei osalenud 23.10.2007 toimunud istungil. M. N. seletust ei esitanud. 30.10.2007 toimunud vallavalitsuse istungist, millel arutati ka maaküsimusi, M. N. järjekordselt ei osalenud. 31.10.2007 vastas M. N. meili teel vallavanema 30.10.2007 küsimustele ühe lausega: „Kordan uuesti, meil on vestlus pooleli“. 14.11.2007 elektrooniliselt edastatud kirjas selgitas vallavanem maanõunikule, et korralduste täitmata jätmisel on vallavanem sunnitud M. N.’i teenistusest vabastama. 14.11.2007 vastusest nähtuvalt leidis M. N., et konflikt on tekkinud seoses vallavanema soovimatusest ta ära kuulata ja enne vallavanema korralduste täitmist sooviks maanõunik vallavanemaga dialoogi astuda. 22.11.2007 käskkirjaga nr 3.1-1/8 vabastas Kiili Vallavalitsuse vallavanem maanõunik M. N.’i teenistusest alates 26.11.2007. M. N.´le distsiplinaarkaristuse määramine ja teenistusest vabastamine on vormistatud kahe eraldi käskkirjaga (nr 3.1-2/167- distsiplinaarkaristuse määramine ja nr 3.1-1/8- teenistusest vabastamine). 2 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID 20.04.2007 käskkirjas loetletud rikkumised on tõendamata, vastavad ülesanded ei tulene tema ametijuhendist, samuti jääb selgusetuks, milles seisnes käskkirjas märgitud kaebaja poolt vallavalitsusele esitatud korralduse mittenõuetekohasus ning milles täpsemalt rikkumine seisnes, mistõttu ei ole haldusakt selge ja üheselt mõistetav.
lg 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks üksnes teenistuskohustuse süüline mittenõuetekohane täitmine. 20.04.2007 käskkirjas ei ole kordagi analüüsitud distsiplinaarsüüteo väidetavalt toimepannud isiku süüküsimust, millest tulenevalt ei ole täidetud Haldusmenetluse seaduse (HMS) §56 lg 2 sätestatud haldusakti põhjendamise nõue. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, milles kaebajat süüdistatakse, viidatud on vaid
lg 1 , mis sätestab nii teenistuskohustuse süülise täitmata jätmise kui ka mittenõuetekohase täitmise. Õigusliku alusel puudumisel on haldusakt aga ebaseaduslik (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-1-1-18-96). 20.04.2007 koostatud käskkirjas esineb ka vormilisi puudusi, täpsemalt puudub vaidlustamisviide, mis on HMS § 57 lg 1 kohaselt kohustuslik. 20.04.2007 käskkiri on õigusvastane ja ta ei saanud kaasa tuua mingisuguseid õiguslikke tagajärgi, sh ei saanud vastavat käskkirja arvesse võtta 22.11.2007 käskkirjaga uue distsiplinaarkaristuse määramisel. 22.11.2007 käskkirjas ei ole kordagi täpsustatud, milliseid kohustusi ning millal kaebaja rikkus. Sellest tulenevalt ei ole haldusakt ka piisavalt selge ega teeni selliseid haldusmenetluse eesmärke nagu isiku õigus olla teavitatud rikkumistest, milliseid temale ette heidetakse ning võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid. Korraldus viibida kõikidel järgnevatel istungitel ei tehtud maanõunikule vahetult teatavaks. Kaebajal puudus võimalus seega nimetatud korraldust täita, seejuures ei olnud tegemist kaebaja süülise käitumisega. Kaebajale ei edastatud ühtegi istungi päevakorda, millisest asjaolust tulenevalt poleks tal ka parima tahtmise juures olnud võimalik vallavanema üldsõnaliste korralduste täitmine, sest kohustati viibima istungitel vaid nendel juhtudel, mil arutatakse maaküsimusi. Seega lähtus kaebaja Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest (KOKS), mille kohaselt on vallavalitsuse istungid kinnised ning vallavanem võib istungile kutsuda ka muid isikuid. Vallavalitsuse istungite protokollidest nähtuvalt kutsuti maanõunik vaid ühele vallavalitsuse istungile, millel ta ka osales. Ajast, mil kaebaja polnud enam vallavalitsuse liige (15.08.2006, mil kinnitati vallavalitsuse liikmeks keskkonnanõunik S. T. kaebaja asemel), lõpetati temale istungi päevakordade edastamine ning kuivõrd vallavalitsusse mittekuuluvatel isikutel puudub kohustus ning tegelikkuses ka võimalus istungitel osaleda. Maaosakonna juhatajana oli S. T. pädev maaküsimusi vallavalitsuse istungitel ise esitlema ning puudus igasugune reaalne vajadus kaebaja kaasamiseks. Üle aasta aja ei esitanud keegi kaebajale pretensiooni istungitel mitteosalemise kohta ning juhul, kui kaebaja osalemine oli vajalik, esitati talle konkreetsel istungil osalemiseks kutse, mida käesoleval juhul ei tehtud. Vallavalitsuse istungi protokollidest nähtuvalt olid keskkonna- ja maaküsimused käsitletavad ühe tervikuna ning kahe ühe valdkonna spetsialisti kaasamine istungitele sarnaste küsimuste arutamiseks ei olnud varasemalt vajalik. Kaebaja leiab, et istungil osalemise nõude näol oli tegemist pigem otsitud põhjusega.
-s sätestatust tulenevalt on distsiplinaarsüüteo määramine ning ametist vabastamine kaks eraldiseisvat haldusakti. Nimetatud haldusaktid võib liita
sätestatust lähtuvalt ka üheks haldusaktiks, kuid ilmselgelt ei tulene ei
-is aga HMS sätestatust kohustust tingimata 4 vormistada distsiplinaarkaristuse määramine ja teenistusest vabastamine ühe haldusaktina. Õigusselguse huvides ja parema kaebeõiguse tagamiseks on distsiplinaarkaristuse määramine ning teenistusest vabastamine vormistatud kahe eraldiseisva haldusaktina. Kusjuures mõlema haldusakti puhul on sisu ning haldusakti pealkirjad kooskõlas ning selgelt arusaadavad. Distsiplinaarkaristusi on lisaks teenistusest vabastamisele teisigi, mistõttu ongi mõistlik käsitleda distsiplinaarmenetlust eraldiseisva haldusmenetlusena. Alles pärast distsiplinaarmenetluse lõppemist distsiplinaarkaristuse määramisega tekib alus teenistussuhte lõpetamiseks
lõike 2 alusel juhul, kui distsiplinaarkaristuseks otsustatakse määratakse teenistusest vabastamine. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väitega, et Kiili vallavanema 20.04.2007.a. käskkirjaga nr 3.2-1/2 „Kiili Vallavalitsuse ametnike ametijuhendite kinnitamine“, millega kinnitati ka maanõuniku ametijuhend, ei kehti maanõuniku ametijuhendi suhtes. Vastustaja peab vajalikuks viidata
§-le 60 teenistuskohast mittetulenevate korralduste täitmine. Nimetatud paragrahvi lg 1 sätestab, et teenistuja on kohustatud täitma vahetu ülemuse või ametiasutuse juhi ühekordseid teenistusalaseid korraldusi, mille täitmise kohustus ei tulene tema teenistuskohast. Ametiasutuse juhi korraldusest peab teenistuja teatama oma vahetule ülemusele.
sätestatule tuginedes lasus kaebajal, vaatamata asjaolule kas ametijuhendis mingi legaalne korraldus oli fikseeritud või mitte, kohustus täita antud korraldused, mis olid distsiplinaarkaristuse määramise ning teenistusest vabastamise aluseks, kuna nimetatud korraldused olid temale nii kirjalikult kui ka suuliselt ametiasutuse juhi poolt teatavaks tehtud ning täitmiseks antud. Riigikohus on oma 08.05.2001.a. otsuses 3-3-1-27-01 märkinud, et ametijuhendi puudumine või selle regulatsiooni ebapiisavus ei õigusta iseenesest ametniku poolt teenistuskohustuste täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist. Ametnik peab täitma ka neid ülesandeid, mis tulenevad muudest õigusaktidest, aga ka teenistuskoha olemusest ja teenistussuhte laadist, samuti ametiasutuse juhi või vahetu ülemuse korraldustest. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et Kiili vallavanema 20.04.2007 käskkirjaga nr 3.2-1/2 „Kiili Vallavalitsuse ametnike ametijuhendite kinnitamine“, millega kinnitati ka maanõuniku ametijuhend, ei kehti maanõuniku ametijuhendi suhtes, kuna kaebaja väidete kohaselt ei ole see kaebajale allkirja vastu teatavaks tehtud. Ametijuhendid tehti teatavaks kõigile ametnikele, kelle ametikoha suhtes uus ametijuhend kehtestati, kaasaarvatud maanõunikule. Ainus ametnik, kes jättis ametijuhendi allkirjastamata oli maanõunik M. N..
lg 1 sätestab, et ametijuhendit võib muuta teenistuja nõusolekuta, kui ei muutu ametikoha eesmärk põhi funktsioon, nõutav erialane ettevalmistus ega teenistuja palk ja ametniku ülesannete maht oluliselt ei suurene. Käesoleval juhul rakendus maanõuniku muudetud ametijuhend vaatamata asjaolule, et maanõunik seda ei allkirjastanud, kuna kehtestatud ametijuhendis ei muutunud ametikoha eesmärk, põhifunktsioonid, nõutav erialane ettevalmistus ega ka ametniku palk. Niisamuti ei suurenenud oluliselt ametniku ülesannete maht, vaid vastupidi, ametniku ülesannete maht vähenes. Ametijuhendi muutmise tingis keskkonnanõuniku teenistusse võtmine eesmärgiga vähendada maanõuniku koormust seonduvalt keskkonnaalaste küsimustega. Keskkonnanõuniku teenistusse võtmine tingis ametijuhendite muutmise selliselt, et need oleksid niipalju kui võimalik kooskõlas tegeliku olukorraga. See omakorda tähendab, et maanõuniku teenistuskohustused vähenesid ülesannete hulga võrra, mis määrati teenistuskohustusena täitmiseks keskkonnanõunikule. Ametijuhendite muutmisel parandati ka ametijuhendite struktuuri ning täpsustati sõnastust. Vastustaja peab vajalikuks ära märkida, et distsiplinaarkaristuse määramise ning teenistusest vabastamise tingis siiski ametniku tahtlik ja teadlik tööülesannete täitmata jätmine ning ametiasutuse juhi vahetute korralduste teadlik eiramine, mitte vastustaja soov ametnikust vabaneda. Seda asjaolu tõendab selgelt ka ametiasutuse juhi ning kaebaja vaheline kirjavahetus, mille kestvus omakorda tõendab asjaolu, et ametnikule distsiplinaarkaristuse määramine ei olnud primaarne. Niisamuti nähtub kirjavahetusest, et täidetud on haldusmenetluse obligatoorne nõue anda haldusakti adressaadile 5 võimalus olla ära kuulatud. Vallavanem V. K. palus mitmeid kordi kaebajal esitada kirjalikult omapoolne seletus ja põhjendused, et miks kaebaja eirab vahetuid, teatavakstehtud korraldusi ega järgi kinnitatud ametijuhendit. Kaebaja nimetatud võimalust olla ärakuulatud ei kasutanud. Riigikohus on oma 02.05.2005.a. lahendis nr 3-3-3-1-10-05 märkinud muuhulgas, et juhul, kui isik on saanud asja menetluse käigus distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvuda ja selle suhtes arvamust avaldades realiseerida oma õigust olla distsiplinaarasja menetluses ära kuulatud, ei too seletuse võtmata jätmine endaga kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamist. Käesoleval juhul tehti distsiplinaarjuurdluse tulemused ametnikule teatavaks enne otsuse vormistamist. Niisamuti anti temale võimalus esitada veelkordselt omapoolsed seisukohad ametiasutuse juhi, vahetu juhi ning õigusnõuniku juuresolekul. Kaebaja endiselt lisaselgitusi anda ei soovinud. Vastustaja palub kohtul kaebus jätta rahuldamata ja kohtukulud kaebaja enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste selgitusi ja tunnistajate ütlusi, hinnanud haldusasjas olevaid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Kiili vallavanema 20.04.2007 käskkirjaga nr 3.1-2/52 määrati M. N.´le distsiplinaarkaristusena noomitus. Nimetatud käskkirja tühistamisnõudega kaebaja kohtu poole ei pöördunud. Kiili vallavanema 22.11.2007 käskkirjaga nr 3.1-2/167 määrati M. N.’le distsiplinaarkaristuseks ametist vabastamine. Distsiplinaarsüütegu distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt seisnes selles, et M. N. eiras korduvalt oma vahetu juhi keskkonnanõunik S. T.’i kui ka asutuse juhi vallavanem V. K.’u korraldusi, mis tulenesid otseselt Avaliku teenistuse seadusest (
) kui ka maanõuniku ametijuhendist. Kehtiva maanõuniku ametijuhendi (kinnitatud Kiili vallavanema 20.04.2007 käskkirjaga nr 3.2-1/2) punkt 3.12 kohaselt on maanõunik kohustatud osalema oma teenistusvaldkonda kuuluvate küsimuste arutelul volikogu ja valitsuse istungitel ning esitlema oma eelnõusid volikogule ja valitsusele, ametijuhendiga on kaebuse esitaja tutvunud, mis on tõendatud tunnistaja S. T.i ütlustega (kaebajale anti korduvalt ametijuhend allkirjastamiseks). Vastustaja kinnitusel eelnimetatud ametijuhendit muudeti, mis oli tingitud keskkonnanõuniku teenistusse võtmisega eesmärgil vähendada maanõuniku koormust seonduvalt keskkonnaalaste küsimustega, samuti ametijuhendi muutmisega parandati juhendi struktuuri ja täpsustati sõnastust. Kohus ei ole käesolevas haldusasjas tuvastanud, et ametijuhendi muutmisel oleks vastustaja poolt rikutud
Lisaks vajab äramärkimist, et mõlemas maanõuniku ametijuhendis on sätestatud osalemine oma teenistusvaldkonda kuuluvate küsimuste arutelul volikogu ja valitsuse istungitel, eelnõude esitlemine volikogule ja valitsusele, vahe on vaid punktide numeratsioonis (muudetavas juhendis p 3.13 ja muudetud juhendis p 3.12). Maanõuniku eelmise ametijuhendi (kinnitatud Kiili vallavanema 09.09.2003 käskkirjaga nr 3.2-1/2) punkt 2.14 kohaselt oli maanõuniku kohustuseks samuti osalemine maakorraldusküsimuste arutelul volikogu ja valitsuse istungitel, sellele ametijuhendile on kaebaja alla kirjutanud. Seega ei 6 olnud need ülesanded kaebuse esitajale uudsed, tundmatud või arusaamatud. M. N.´t korduvalt tutvustati uue (maanõuniku) ametijuhendiga, mida kinnitas kohtus tunnistaja S. T.. Vastustaja kinnitusel ametijuhendid tehti teatavaks kõigile ametnikele, kelle ametikoha suhtes uus ametijuhend kehtestati, kaasa arvatud maanõunikule. Ainus ametnik, kes jättis uuele (maanõuniku) ametijuhendile alla kirjutamata, oli M. N.. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt maanõunik M. N. jättis korduvalt vallavalitsuse istungitele tulemata, mistõttu oli vallavalitsus sunnitud maaküsimustega seonduvaid päevakorrapunkte edasi lükkama. Tunnistaja S. T.i (keskkonnanõunik) ütluste kohaselt ei saanud tema sellega hakkama ning ei suutnud maanõunikku asendada maaküsimuste (eelnõude) arutelude ajal. 16.10.2007 andis vallavanem vahetult maanõunikule korralduse osaleda kõigil järgnevatel vallavalitsuse istungitel, kus käsitletakse maaküsimusi ning oma eelnõusid esitleda vallavalitsuse liikmetele. 23.10.2007 toimunud vallavalitsuse korralisel istungil maanõunik ei viibinud, kuigi istungi päevakorras olid ka maaküsimused. 24.10.2007 palus keskkonnanõunik S. T. elektrooniliselt edastatud kirjas M. N.’l anda kirjalik seletus, miks ta ei osalenud 23.10.2007 toimunud istungil. M. N. seletust ei esitanud. 30.10.2007 toimunud vallavalitsuse istungist, millel arutati ka maaküsimusi, M. N. järjekordselt ei osalenud. M. N. puudumise põhjusi ei selgitanud. Tunnistajana üle kuulatud Kiili vallavanem V. K.´u ütluste kohaselt M. N.´t paluti korduvalt esitada distsiplinaarsüüteo kohta kirjalik seletus, mida ta ei teinud. Kaebaja kutsuti vallavanema juurde vestlusele, kus talle võimaldati anda oma suulised selgitused distsiplinaarsüüteo kohta, mida ta samuti ei teinud. Vallavanem kinnitas, et on kaebajaga eelnevalt vestelnud sellel teemal (näit.kohvitoas), mis aga ei viinud kuhugi. Kohtule ei osanud kaebuse esitaja selgitada, miks ta loobus temale antud võimalusest anda oma suulised või kirjalikud selgitused distsiplinaarsüüteo asjaolude kohta. Vaidlusaluse teenistusest vabastamise käskkirja väljaandmise ajal oli M. N.´l kehtiv distsiplinaarkaristus, mida vallavanema kinnitusel arvestati distsiplinaarkaristuse määramisel. Kiili Vallavolikogu 15.08.2006 otsusega nr 50 vabastati M. N. Kiili Vallavalitsuse liikme kohustustest ning kinnitati Kiili Vallavalitsuse uueks liikmeks S. T.. Seega M. N. ei pidanud enam sellest ajast alates viibima kõigil vallavalitsuse istungitel liikmena, vaid vastavalt oma ametijuhendile üksnes vallavolikogu ja vallavalitsuse istungitel, kus arutati maaküsimusi ja maanõuniku poolt esitatud eelnõusid. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nähtuvalt maanõunik M. N. on korduvalt jätnud vallavalitsuse istungile tulemata, mistõttu on vallavalitsus olnud sunnitud maaküsimustega seonduvaid päevakorrapunkte puuduliku informatsiooni tõttu edasi lükkama. Sellest tulenevalt andis vallavanem V. K. 16.10.2007 vallavalitsuse istungil vahetult maanõunikule korralduse osaleda kõigil järgnevatel vallavalitsuse istungitel, kus käsitletakse maaküsimusi ning esitleda oma eelnõusid vallavalitsuse liikmetele. 23.10.2007 toimus korraline vallavalitsuse istung, mille päevakorras olid ka maaküsimused, millest M. N. osa ei võtnud vaatamata korduvatele meeldetuletustele. 24.10.2007 palus M. N.´i vahetu ülemus temalt seletust istungilt puudumise kohta, mida kaebaja ei esitanud. 30.10.2007 toimus vallavalitsuse istung, millel arutati ka maaküsimusi, kuid M. N. istungile ei ilmunud. 30.10.2007 vallavanem V. K. edastas elektroonilise kirja maanõunik M. N.´le, milles palus kirjalikku seletust istungilt puudumise kohta, miks M. N. endiselt ignoreerib nii ametijuhendis sätestatut kui ka vahetu juhi ja asutuse juhi otseseid korraldusi. Vastuseks sellele M. N. edastas vallavanemale e-maili järgneva sisuga: „Kordan uuesti, meil on vestlus pooleli“, jättes põhjendamata istungitelt puudumise. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et 20.04.2007 käskkirjas loetletud rikkumised on tõendamata ning et haldusakt ei ole selge ja üheselt mõistetav. Kohus ei nõustu kaebaja 7 väitega, et nimetatud käskkirjast ei nähtu, milles kaebajat süüdistatakse ning viidatud on vaid
§-le 84 lg 1. 20.04.2007 käskkirjas on lahti kirjutatud, milles seisneb distsiplinaarsüütegu, nimelt märgitakse selles, et oma teennistuskohustuste korduva mittenõuetekohase täitmisega on maanõunik M. N. kahjustanud Kiili Vallavalitsuse mainet ning nimetatud tegevus on käsitletav distsiplinaarsüüteona
Kaebuse esitajal oli võimalik pöörduda kaebusega kohtu poole nimetatud haldusakti tühistamiseks ning tühistamiskaebuse esitamise teel tagada oma õiguste ja huvide efektiivne kaitse, mida aga kaebaja ei teinud. Esmakordselt on kaebaja vaidlustanud nimetatud käskkirja koos distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjadega, mille alusel ta teenistusest vabastati. Kaebuse esitaja taotleb 20.04.2007 käskkirja õigusvastasuse tuvastamist, mille eeltingimuseks on põhjendatud huvi olemasolu antud konstateeringuks. Põhjendatud huvi puudumisel jääb tuvastamisnõue rahuldamata. Kohus leiab, et käesoleval juhul kaebajal puudub põhjendatud huvi 20.04.2007 käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. Oluline on seejuures märkida, et isegi kui kohus tunnistaks 20.04.2007 käskkirja õigusvastaseks, ei ole sellel iseenesest mingeid õiguslikke tagajärgi, kuna see ei loo, ei muuda ega lõpeta õigussuhteid ning vaidlustatud haldusakt jääb õigusruumis kehtima. Vastustaja on õigesti viimase distsiplinaarkaristuse määramisel arvestanud eelnevat distsiplinaarkaristust (noomitus), mis teenistusest vabastamise ajal kehtis. Vastustajal puudus alus seda mitte arvestada. Kaebuse esitaja oli teadlik oma kehtivast distsiplinaarkaristusest ning pidi arvestama asjaoluga, et kui ta karistuse kehtivuse ajal (aasta jooksul) paneb toime uue(d) distsiplinaarsüüteo(d), võidakse tema suhtes kohaldada kõige raskemat distsiplinaarkaristust nagu seda on teenistusest vabastamine. Ametnike kui avaliku võimu teostajate suhtes kehtivad kõrgendatud käitumisnormid. Vastavalt
§-le 59 lg 1 teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused on kindlaks määratud käesoleva seaduse, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. Teenistuskohustuste täitmisel peab teenistuja samuti lähtuma käesoleva seaduse lisas 1 toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksist ning teistest, ametiasutuse siseselt kehtestatavatest eetikakoodeksitest. Avaliku teenistuse seaduse (
) lisa 1 on Avaliku teenistuse eetikakoodeks, mille punktis 16 on öeldud, et avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus ning austus avalikkuse ja kaastöötaja(te) vastu, punkt 17 ütleb, et ametnik on inimestega suheldes viisakas ja abivalmis ning punkt 18 kohaselt ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. Ametnik peab korrektselt täitma oma teenistusülesandeid vastavalt seadusele ja tema ametikohale kehtestatud ametijuhendile ning muudele õigusaktidele. Ametnik peab täitma oma vahetu juhi ja asutuse juhi seaduslikke nii suulisi kui kirjalikke korraldusi. Kohus leiab, et maanõunik M. N.´le tema vahetu juhi ja asutuse juhi poolt antud korraldused osaleda vallavalitsuse istungitel, kus arutati maaküsimusi ja maaga seotud eelnõusid, pidi kaebaja täitma või siis vähemasti põhjendama korralduste mittetäitmist. Tunnistajatena üle kuulatud Kiili vallavanem V. K. ja keskkonnanõunik S. T. kinnitasid kohtus, et M. N. ignoreeris nende korraldusi osaleda vallavalitsuse istungitel, kus arutati maaküsimusi ja maaga seotud eelnõusid, samas ta ei põhjendanud ka mittetäitmist. Neile jäi arusaamatuks selline käitumine. S. T. väitis kohtus, et ta ei saanud aru, miks M. N. vallavanema korraldusetele ei allunud. Tunnistajad kinnitasid samuti, et M. N.´le anti korduvalt võimalus omapoolse seletuse andmiseks, mida ta ei kasutanud. Viimasel vestlusel vallavanema juures M. N. ei öelnud midagi, vaatamata sellele, et temale anti (korduvalt) võimalus olla ära kuulatud. Tunnistaja S. T.i ütluste kohaselt temale teadaolevalt anti M. N.´le kolmel korral võimaluse seletuse andmiseks. Tunnistaja kinnitas samuti, et M. N. ei soovinud midagi öelda ka vallavanema kabinetis viimase vestluse ajal enne käskkirjade vormistamist (kaebuse esitajal oli soovi korral võimalus paluda 8 vallavanemaga vestelda privaatselt, st ilma teiste isikute juuresolekuta, kuid ka seda kaebaja ei teinud). Kohus on seisukohal, et ärakuulamisõiguse realiseerimisena saab vaadelda ka olukorda, kus isik ei soovi anda oma selgitusi ning loobub sellest, see on tema õigus. Distsiplinaarmenetluse käigus ei saa isikut tema tahte vastaselt sundida andma distsiplinaarsüüteo kohta seletust, kui ta loobub sellest õigusest (see ei ole isikule kohustuseks pandud). Seega käesoleval juhul ei ole kaebaja suhtes rikutud ärakuulamiskohustust (-õigust), kuna kaebajale anti võimalus olla ära kuulatud, kuid ta ei soovinud seda kasutada. Kaebuse esitaja ei selgitanud ka kohtule, miks ta ei esitanud oma suulist või kirjalikku seletust distsiplinaarsüüteo kohta. M. N. oleks võinud taotleda ka seletuse esitamise pikendamist (edasilükkamist), kui ta seda vajas (kaebaja väitel distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte sai ta kätte enne distsiplinaarkaristuse määramist). Kaebaja väide, et ta tungivalt palus suulist arutelu on alusetu, kuna tal oli võimalus vallavanemaga suhelda ka mitteametlikus õhkkonnas (näit. kohvitoas, kus oli juba toimunud nendevaheline vestlus), millest rääkis ka vallavanem, samuti oli kaebajal võimalik vallavanemaga suhelda elektrooniliselt, mida ta ka tegi, kuid istungitelt puudumist ta ei põhjendanud. Kaebuse esitajale anti korraldused, mis tulenesid vahetult tema ametijuhendist, seega pidid olema tema poolt igal juhul täidetud või siis kaebaja pidi korralduse andjat tingimata teavitama korralduse täitmata jätmise põhjustest (objektiivsest või subjektiivsest takistusest), mida aga M. N. ei teinud. Vastustaja käsitleb distsiplinaarsüüteona M. N.´i poolt oma teenistuskohustuste korduvat mittenõuetekohast täitmist, millega ta on oluliselt raskendanud Kiili Vallavalitsuse tegevust õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmisel, mis omakorda diskrediteerib ametiasutust isikute ringi ees, kelle suhtes jäävad ametniku tegevusetuse tõttu täitmata ametiasutusele kuuluvad kohustused, mis on kvalifitseeritav distsiplinaarsüüteona
Asjaolu, et distsiplinaarkaristuse määramine ja teenistusest vabastamine vormistati kahe haldusaktiga, ei oma tähtsust. Reeglina vormistatakse distsiplinaarkaristuse määramine ühe haldusaktina, selline kahe käskkirja vormistamine distsiplinaarkaristuse määramisel on küll tavapäratu, kuid see ei muuda sisuliselt midagi, kui motiivid sisalduvad ühes neist ning sellest piisab. Kohus nõustub vastustaja poolt antud põhjendustega korralduste täitmise ning ametijuhendi kehtivuse ja muutmise osas, mille ülekordamist ei pea vajalikuks. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja teenistusest vabastamine ei olnud tingitud soovist ametnikust vabaneda ja et põhjus oli otsitud, sellekohane kaebaja väide on paljasõnaline ja tõendamata. Seda ei kinnita ka kohtule esitatud vallavanema ja kaebaja vaheline meilivahetus ning tunnistajate vande all antud ütlused. Menetlusnormide rikkumine peab olema nii oluline, et see võis viia ebaõige otsustuseni. Käesoleval juhul kohus ei ole tuvastanud olulisi menetlusnormi rikkumisi, mis oleksid võinud tingida ebaõige otsustuse vastuvõtmise. Kohus leiab, et kaevatavad haldusaktid on õiguspärased ning puudub alus nende tühistamiseks ja õigusvastaseks tunnistamiseks ning kaebaja nõuete rahuldamiseks. 9 Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise nõuet. Menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Elle Kask Kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.