KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 29. august 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1176 Haldusasi E.T. kaebus Tallinna V

§ 1

lg 2 p 3 toodud pornograafia mõistele; maksimaalselt on tegemist kerge, kunstilise ja esteetilise erootikaga. Vangla otsus ei saa tugineda mõne ametniku subjektiivsele arvamusele, vaieldavuse korral tuleb teos suunata läbivaatuseks Kultuuriministeeriumi ekspertkomisjoni.

1. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt:
3. detsembril
4. a Justiitsministeeriumis toimunud vangla direktorite nõupidamisel otsustati, et Playboy kvalifitseerub pornograafiliseks teoseks. Pornograafia mõju võib olla individuaalne, kuid üldjuhul on selliste teoste eesmärgiks sugukire kunstlik ärgitamine ja forsseerimine. Ehkki Playboy pole tervikuna pornograafiline, leidub igas numbris pilte, mis on vangla kontekstis sobimatud, kuna piltidel eksponeerivad naised varjamatult oma suguelundeid. Justiitsministeeriumi juhiste kohaselt tuleb lugeda pornograafiaks materjal, milles demonstreeritakse genitaale; suguvahekorda või masturbeerimist, sest selliste aspektide kujutamine pole kooskõlas vangistuse eesmärkidega ning võib ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda.
5. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse eesmärgiks õiguskorra kaitse ja kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele. Pornograafia on vanglas keelatud, kuna 1) vastuolu karistuse täideviimise eesmärkidega; 2) negatiivsete emotsioonide nagu vägivald, vihkamine või sugulise kire kunstlik tekitamine ja forsseerimine vanglas, mis kujutab ohtu vangla, s.h kinnipeetavate julgeolekule; ja 3) ei soodusta adekvaatsete väärtushinnangute kujunemist, võimaldades kinnipeetavatel tajuda inimkeha eelkõige seksuaalobjektina.
6. Pornograafia leviku piiramine vanglas võib tekitada isikutele küll ebamugavust, kuid vangistusega kaasnevad paratamatult teatud ebameeldivused. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
8. Kohus leiab, et igaühel on põhiseaduslik õigus saada üldiselt kasutatavat informatsiooni, s.h omada ajakirjandusväljaandeid (PS § 19 lg 1, § 32, § 45). See hõlmab vabas ja demokraatlikus ühiskonnas ka õigust omada ebasündsaid või heade kommetega vastuolus olevaid väljaandeid, nt erootilisi ja pornograafilisi teoseid. Nimetatud õigus ei ole sarnaselt enamike teiste põhiõigustega siiski piiramatu. PS § 11 sätestab: „Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.“ PS § 45 lubab sõnavabadust piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.
9. Kohus leiab, et põhiseaduse toime ei peatu vanglaväravas ning kinnipeetava sõnavabaduse (õigus omada teatud liiki ajakirjandusväljaandeid) piiramist ei õigusta ainuüksi fakt, et tegemist on kurjategijaga, kes kannab kuriteo toimepanemise eest mõistetud vabadusekaotuslikku karistust ning fakt, et 2 erootilise või pornograafilise sisuga teoste omamise ja kasutamise võimaldamine riigiasutuses, mille ülalpidamise eest tasub maksumaksja, võib olla vastuolus avaliku õiglustundega (nt vanglaametniku, kes toimetab kinnipeetavale kätte pornograafiat, tööaeg makstakse kinni riigieelarve vahenditest jms). Samas ei tähenda see, et kinnipeetavale peaksid vanglas olles olema tagatud kõik õigused, vabadused ja võimalused samas mahus kui vabaduses viibivale isikule. Selline lähenemine oleks vastuolus vabadusekaotusliku karistuse olemusega. Vanglas viibimisega kaasnevad paratamatult teatud piirangud ja ebameeldivused. Alates
10. juunist
11. a kehtiv VangS § 41 lõikest 1 tuleneb, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Seega tuleb kindlaks teha, kas kinnipeetava õiguste piiramiseks on seaduslik ja mõjuv põhjus.
12. VangS § 30 lg 2 sätestab, et kinnipeetaval on lubatud vangla vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või sisekorda. VangS § 15 lõike 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut ning lõike 3 kohaselt kehtestab nende asjade loetelu justiitsminister. Justiitsministri
13. novembri
14. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 641 punkti 15 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud pornograafilised teosed. Sellest regulatsioonist järeldub, et kinnipeetava poolt ajakirjade tellimine ja omamine on lubatud Justiitsministeeriumi ja vangla administratsiooni heakskiidul. See peab olema kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning ei tohi ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda. Ohu hindamine on eeskätt täitevvõimu õigus ja kohustus, kes vastutab vangla, s.h kinnipeetavate ja vanglateenistujate julgeoleku eest.
15. Kaebaja väidab, et temalt äravõetud ajakirja Playboy võib pidada mitte rohkemaks kui „kergeks, kunstiliseks ja esteetiliseks erootikaks“. Kohus lähtub vaidluse lahendamisel üldteadaolevast asjaolust, et ajakirja Playboy kõikides numbrites sisalduvad stiliseeritud fotod alasti naisekehadest erinevates poosides, mis võivad ilmselt osade lugejate puhul assotsieeruda nende seksuaalfantaasiatega. Osadel piltidel on nähtavad naise genitaalid, samas ei eksponeerita ka alasti keha otseselt sugulises vahekorras, räigelt või häirivalt labasena vms. Piltide eesmärgiks pole mitte informeerida lugejat naisekeha anatoomiast, vaid kujutada naisekeha lugejale meelelises, seksuaalses ja erutavas valguses. Playboy ei ole kunstiajakiri.
16. Kaebaja põhiväide seisneb selles, et ajakirja Playboy sisu ei saa pidada tavamõistes pornograafiaks, pigem erootikaks. Ta viitab, et VSkE § 641 p 15 keelustab selgesõnaliselt pornograafilised teosed ning järeldab sellest, et erootilise sisuga teosed, mis levivad väljaspool vanglat vabalt, pole vanglas keelatud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja lähenemine on ekslik.
17. Kohtu arvates on nii kaebuse esitaja kui vastustaja eksinud VsKE § 641 p 15 ettenähtud pornograafilise teose mõiste sisustamisel.
18. Seaduse tõlgendamisel kasutatakse nii grammatilisi (lingvistilisi), süstemaatilisi kui teleoloogilisi (eesmärgiga seotud) argumente. Tavamõistes ja -keeles eristatakse seksuaalse alatooniga teoste puhul harilikult termineid pornograafia ja erootika. Piiri tõmbamine nende kahe vahele on praktiliselt väga keeruline ning see peab lähtuma konkreetse teose eripärast ja esitlemise eesmärgist. Kohus nõustub kaebajaga, et keskmine inimene ei pea ajakirjas Playboy avaldatavat pornograafiaks kitsamas mõttes. Ehkki empiirilisi uuringuid kohtu käsutuses ei ole, võib eeldada, et selles ajakirjas avaldatu jääb kusagile kahe osundatud mõiste vahepeale ning on pigem liigitatav tugevaks erootikaks. 3 13.

§ 1

lg 2 p 3 kohaselt loetakse pornograafiaks selline kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile toob. Kultuuriministeeriumi levitalituse spetsialist Helin Pertelsoni 17. juuni 2008. a vastuskirjas E.T.le väidetakse, et ajakiri Playboy, sõltumata konkreetsest numbrist, ei ole pornograafiat sisaldav teos (

§ 1lg 2 p 3 mõistes).

Selle asjatundja väitega tuleb nõustuda.

§ 1

lg 2 p 3 tulenevalt oleks ebaõige lugeda iga erootilise alatooniga teos pornograafiaks ainuüksi seetõttu, et seal võidakse eksponeerida alasti keha või isegi suguelundeid. Teose pornograafiliseks lugemiseks peab erootiline kujutamisviis olema siiski labasem ja nilbem, millel pole seost inimkeha kunstilise ilu eksponeerimise ning muude inimlike ja esteetiliste väärtustega. 14. Need argumendid pole käesoleva asja lahendamisel siiski ainumääravad. Lähtuda tuleb ka õigusnormide eesmärgipärasest tõlgendamisest. 15. VSkE § 641 p 15 sisustamisel ei saa lähtuda

§ 1lg 2 p 3 sätestatud definitsioonist.

Esiteks,

§ 1

lõikes 2 on sõnaselgelt öeldud, et selles sättes toodud definitsioonid on toodud „käesoleva seaduse mõistes“ ning ei laiene seega automaatselt teistele õigusaktidele. 16. Teiseks, ja mis veelgi olulisem, vangistusõiguse ja

-i eesmärgid ja reguleerimisala on täiesti erinevad.

eesmärgiks ei ole reguleerida pornograafiliste ja erootiliste teoste lubatavust seotult vangla julgeoleku tagamise vajadusega. See seadus reguleerib pornograafiliste teoste levikut alaealistele, televisioonis, spetsialiseeritud tegevuskohtades ja müügikohtades väljaspool neid ning pornograafiliste teoste kasutamist reklaamis (

§-d 1-6).

lähtub privaatsuse mitterikkumise põhimõttest ning ei sea täiskasvanud inimesele pornograafiliste ja erootiliste teoste omamiseks ja kasutamiseks peale teatud tingimuste mistahes keelde.

1. Vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja vastavatel sätetel on aga teine eesmärk. Teatud sisuga teoste omamine ja kasutamine, mis vabaduses viibivate isikute puhul ei ole õiguslikult taunitav ega ohtlik, võib vangistuses viibivate isikute puhul – lähtuvalt vangistuse olemusest ja selle režiimi eripäradest – osutuda mittesobivaks või isegi otseseks ohuks vangla sisekorrale ja julgeolekule. Vaidlusaluste teoste keelamise põhjused on Tallinna Vangla hinnangul alljärgnevad: 1) vastuolu karistuse täideviimise eesmärkidega; 2) negatiivsete emotsioonide nagu vägivald, vihkamine või sugulise kire kunstlik tekitamine ja forsseerimine vanglas, mis kujutavad ohtu vangla, s.h ka kinnipeetavate julgeolekule; 3) ei soodusta isikute adekvaatsete väärtushinnangute kujunemist, võimaldades neil tajuda inimkeha eelkõige seksuaalobjektina. Kohus ei näe põhjust pidada seda ulatuslikule diskretsiooniruumile põhinevat hinnangut ebamõistlikuks või ilmselgelt alusetuks.
2. Kohus leiab, et vastuolu vangistuse täideviimise eesmärkide, kinnipeetava resotsialiseerimise ja vangla julgeolekuga on ühtviisi asjakohane nii pornograafiliste kui tugevalt erootiliste teoste puhul. Ei ole võimalik mõistlikult põhjendada, et tavamõistes ja

mõistes pornograafiaks kvalifitseeruv teos tekitaks rohkem negatiivseid ja ohtlikke emotsioone ning taasühiskonnastamist takistavaid väärtushinnanguid kui tugevalt erootilised teosed. Vahe võib olla teoste siivsuses, kuid mitte sugulise kire tekitamise ja forsseerimisega seonduvates ohtudes ning mõjudes kitsarinnalise/harimatu inimese väärtushinnangutele. Sellises olukorras on õige tõlgendamisel anda prioriteet seaduse mõttele, eesmärgile, sätte kehtestamise põhjusele. Seega on VSkE § 641 p 15, lähtudes sätte eesmärgist ja seaduse süstemaatilisest tõlgendamisest, võimalik laiendavalt tõlgendada ja kohaldada selliselt, et see hõlmab ka tugevat erootikat sisaldavaid teoseid (mis ei ole otseselt pornograafia

§ 1lg 2 p 3 tähenduses).

Asjaolu, et vangla on ebaõigesti kohaldanud

§ 1

lg 2 p 3, ei too kaasa vangla seisukoha sisulist ebaõigsust, kuna teose mõju ja ohtude hindamisel on õigesti tuvastatud VSkE § 641 p 15 kohaldamise eeldused. 4 19. Kohus ei pea vajalikuks anda ammendavat definitsiooni pornograafilise teose kohta VSkE § 64¹ punkt 15 mõistes ning seoses sellega hoidub ka hinnangu andmisest Justiitsministeeriumi poolt vanglale antud juhistele, mille kohaselt loetakse VSkE § 64¹ punkt 15 kohaselt pornograafiliseks materjaliks: 1) genitaalide varjamatut kujutamist või demonstreerimist; 2) sugulist vahekorda või selle demonstreerimist; 3) masturbeerimist. See definitsioon, eriti selle esimene punkt, ei pruugi kehtida kõikidel elujuhtumistel, nt meditsiinialane teos; loodusteaduslik ajakiri; genitaalide juhuslikus, mitteerootilises kontekstis esitlemine, kunstiteosed, terviseajakiri. Lähtuda tuleb igakordsetest faktilistest asjaoludest, teose eripärast ning alasti keha kujutamise viisist ja eesmärgist ehk lihtsustatult öeldes USA Ülemkohtu kohtunik Potter Stewarti tuntud tõdemusest „I know it when I see it“, e.k „Tunnen selle ära, kui ma näen seda“ (Jacobellis v. Ohio 378 U.S. 184

§ 1lg 2 p 3 tähenduses.

1. Kohtu arvates ei ole nõutav vanglas keelatud nimekirjas olevate teoste mõju hindamine iga individuaalse kinnipeetava puhul, kuna VSkE § 641 p 15 kehtib abstraktselt kõigi kinnipeetavate suhtes ning individuaalne analüüs oleks ka praktilises mõttes seotud kas ületamatute või üldjuhul vähemalt ebamõistlikult suurte raskustega. Isegi kui mõnedele kinnipeetavatele nimetatud teosed negatiivset mõju ei avalda ja ohtu ei tekita, peavad nemad taluma oma vangla üldise julgeoleku huvides, kuna kinnipeetavate individuaalne ohuanalüüs (sisuliselt tuleviku prognoos) oleks võimatu või liialt keerukas, kulukas ja ressurssinõudev, võrreldes kinnipeetava kaalul oleva põhiõiguse olulisusega. Säärast põhiõiguse riivet tasandab veel asjaolu, et muudele, mitteerootilise sisuga ajakirjandusväljaannetele juurdepääs on VangS § 30 järgi tagatud. Seega pole alust seada kahtluse alla VSkE§ 641 p 15 põhiseaduspärasust.
2. Kuna ajakirja Playboy sisu ja olemus on sõltumata numbrist ühesugune, ei ole vanglaametnikel tarvis iga numbrit eraldi üksikasjalikult uurida. Ajakirja ühtlast sisu kinnitab kaudselt ka Kultuuriministeeriumi levitalituse spetsialist H. Pertelsoni
3. juuni
4. a vastuskiri. Vangla sisekorraeeskirjad ei keela teatud ajakirja keelustamist üldise tunnuse alusel, nt antud ajakirja kõik numbrid. Kinnipeetaval on õigus taotleda vanglalt ajakirja keelustamise otsuse ümbervaatamist, kui ajakirja sisu aja jooksul üldteadaolevalt muutub (saab nt teatavaks muu meedia või reklaami vahendusel vms).
5. VSkE § 63 lg 2 sätestab, et kinnipeetavalt äravõetud asjade ja dokumentide kohta koostatakse akt kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Ehkki kohtuistungi ajaks vangla ei esitanud kohtule tutvumiseks akte kõikide ajakirjanumbrite äravõtmise kohta, ei pidanud kohus vajalikuks kohtuistungi edasilükkamist kõikide aktide väljanõudmiseks, kuna ei näe alust kahelda Tallinna Vangla kinnituses, et vastava akti on kontaktisik koostanud iga ajakirjanumbri äravõtmise kohta. Seda kinnitavad kaudselt kohtule esitatud
6. aprilli
7. a ja
8. juuni
9. a aktid (tlk 56). Kui kaebajale pole igast aktist koopiat antud, on tal õigus esitada vanglale vastavad teabenõuded ning vastuste mittesaamise korral pöörduda kohtusse. Aktide vormistamine pole ka antud vaidluse põhisisu ja -eesmärk. Vastustaja otsuse kaalutlused ja põhjendused nähtuvad Tallinna Vangla
10. mai
11. a vastusest,
12. mai
13. a vaide edastamise saatekirjast ning
14. juuni
15. a vaideotsusest ning kaebaja on saanud neid põhjendusi vaidlustada, mistõttu ei ole rikutud tema kaebeõigust. Kuna kohus on tuvastanud, et Tallinna Vangla on ajakirja Playboy sisu kvalifitseerinud õigesti, puudub 5 alus rahuldada kaebuse nõudeid – teha Tallinna Vanglale ettekirjutus anda tagasi äravõetud ajakirja Playboy numbrid ning kohustamiseks mitte teha takistusi selle ajakirja numbrite tellimisel ja kättesaamisel.
16. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, miks oli ajakiri Playboy varem vanglas lubatud ning miks ei keelustata teisi väidetavalt sarnaseid ajakirju (FHM, Klubi). Kohus märgib, et Tallinna Vangla selgituste kohaselt otsustati vanglates praktikat korrigeerida pärast
17. aasta lõpus toimunud nõupidamist Justiitsministeeriumis. Selle kohta, miks varem vanglaametnikud lubasid ajakirja Playboy vanglas levida, algatati distsiplinaarjuurdlus. Kohus leiab, et halduspraktika korrigeerimine on lubatud. Isikul puudub õigus nõuda varasema õigusvastase halduspraktika jätkamist. Antud vaidluses ei oma mingit tähtsust, kas ja mis põhjustel on vanglas lubatud asjade nimekirjas ajakirjad FHM ja Klubi, vaidluse all on konkreetselt ajakirja Playboy kvalifitseerimine. Villem Lapimaa 6