2-05-3201/2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju maakohus Kohtunik Kai Härmand Otsuse tegemise aeg ja koht 20.06.2006.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-05- 3201/242 Tsiviilasi OÜAhagi ARi vastu 19937.86 krooni nõudes. Menetlusosalised ja nende Hageja OÜA(registrikood XXX; asukoht XXX); Kostja AR (isikukood: XXX elukoht: XXX) esindajad RESOLUTSIOON Välja mõista ARilt 19 937,86 (üheksateist tuhat üheksasada kolmkümmend seitse krooni ja 86 senti) krooni AS A kasuks. Menetluskulude jaotus Välja mõista ARilt 2596,89 (kaks tuhat viissada üheksakümmend kuus krooni ja 89 senti) krooni AS A kasuks. Välja mõista ARilt 162,10 (ükssada kuuskümmend kaks krooni ja 10 senti) krooni riigituludesse. Menetluskuluna riigituludesse väljamõistetu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arvelduskontole Eesti Ühispangas (konto number 10220034800017, viitenumber 2800049777). Maksekorralduse selgitusse tuleb märkida kohus ja kohtumaja mille otsuse järgi rahaline nõue tasutakse, kohtuotsuse number ja see, mille katteks makse tasutakse. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Hageja nõue ja põhjendused 29.10.1997.a. sõlmisid RA ja AS Eesti Ühispank Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et on tutvunud ja kohustub täitma pangakaardi kasutamise lepingu tingimusi ja panga hinnakirja. Pärast arvelduskonto avamisest ja maksekaardi lepingu sõlmimist on kostja maksekaardiga võtnud sularahaautomaatidest välja raha ning teostatud tehinguid, ületades kokku 14874.85 krooni ulatuses arvelduskonto jääki. Seega on kostja sooritanud maksekaardiga tehinguid ja tekitanud 1 hagejale kahju 19937.86 krooni. Lepingu alusel väljastati kostjale isiklikuks kasutamiseks salajase PIN koodiga maksekaart. Lepingu p 7.1 järgi kohustus kostja hoidma kaarti hoolikalt ning mitte andma seda üle teistele isikutele, hoidma saladuses ja kaardist eraldi asetsevalt temale kuuluvat PIN koodi ja koheselt informeerima hagejat, kui ta on kaotanud valduse kaardi üle. Konto omanikul ehk kostjal on hagejaga sõlmitud arvelduslepingust ja pangakaardi kasutamise lepingust tulenevalt nõudeõigus hageja vastu üksnes kontol olevate vahendite osas. Kuigi pangakaardi kasutamise lepingus ei olnud üheselt sätestatud, et kaardi valdajal on lubatud teha lepinguga kokkulepitud toiminguid üksnes kontol olevate rahaliste vahendite piires, ei anna ka nimetatud leping kaardi valdajale õiguslikku alust kasutada kaardiga seotud arvelduskontot suuremas summas, kui kontol raha on. Kliendi isikliku tunnuskoodi ( PIN-koodi ) kasutamine pandis hagejale aluse eeldada, et pangakaardi kasutamisel (sularaha väljavõtmisel) on juhise kaardiga seotud konto debiteerimiseks andnud just nimelt klient. Seega tuleb kliendi poolt kasutatud summasid, mis ületasid kaardiga seotud arvelduskontol olnud vahendite summat, käsitleda kliendi poolt alusetult omandatud varana. Vara alusetust omandamisest tulenevat nõuet ei välista asjaolu, et hageja ja kaardi valdaja olid samal ajal omavahel seotud lepingulise võlasuhte kaudu. Kostjal käitumise tulemusena on vähenenud hageja vara, mille kostja peab hagejale tagastama. Vastavalt Tsk § 477 lg-le 1 on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Alusetul rikastumise sätete kohaldamiseks tuleb samuti tuvastada, et hageja vara on ka vähenenud. Kostjal puudus õiguslik alus kokku 14874.85 krooni saamiseks. Pangasüsteemi tehnilise iseärasuse tõttu sai see küll võimalikuks, kuid see ei anna kostjale õiguslikku alust raha endale jätta ning peab selle hagejale tagastama. Kostja ei reageerinud AS Eesti Ühispank nõudele tasuda Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingust tulenev võlgnevus ning AS Eesti Ühispank loovutas nõude koos kõrvalnõuetega kostja vastu hagejale. AS Eesti Ühispank loovutas hagejale nõude kostja vastu summas 14 874.85 krooni. Samuti tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt nõudega seotud viiviste tasumist. Hageja nõudis kostjalt korduvalt suuliselt ja kirjalikult alusetult omandatud vara tagastamist, kuid kuni käesoleva hetkeni ei ole võlgnik kohustist täitnud ja nõuet rahuldanud. Kostja võlgneb hagejale alusetult omandatud tagastamata jätmisest tulenevalt põhisumma 14 874.85 krooni ja viivised summas 5063.01 krooni. Kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, tuleb kostjal vastavalt TsK § 231 lg 1 tasuda viivist. Hageja on arvutanud viivist alates 01.01.1999.a. vastavalt seadusele 3 % aastas, alates 01.07.2002.a. 7 % aastas ja alates 01.05.2004.a. 6 kuu EURIBOR + 7 % aastas põhisummalt 14 874.85 krooni. Kostja vastuväited Kostja kohtule vastuväiteid ei esitanud. Kostjale loetakse hagimaterjalid ja lihtsustatud menetluse määrus kättetoimetatuks kuulutuse avaldamisega Ametlikes Teadaannetes. Kohtu põhjendused Kohus, uurinud lihtsustatud menetluse kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1.juulit 2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadusest, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama seaduse § 11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1.juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadusest. Kohtule esitatud arvelduskonto väljavõttest nähtub, et kostja pangakaardiga on sularahaautomaadist väljastatud salajase tunnuskoodiga pangakaarti kasutades raha kostja arvelduskonto vabade rahaliste vahendite jääki ületavas summas. Pooled leppisid lepingus kokku, et kostjal on õigus kasutada rahalisi vahendeid üksnes arvelduskontol oleva summa ulatuses. Seega summad, mis ületasid arvelduskonto jääki tuleb käsitleda kui lepinguvälist kohustust. 2 Tsiviilkoodeksi § 477 lg 1 kohaselt, isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Asjaolu, et panga sularahaautomaadist oli võimalik välja võtta rohkem raha kui oli kostja kontojääk, ei anna alust kostjale nimetatud summa kasutamiseks. Võlaõigusseaduse §-st 164 lg 1 ja 2 tulenevalt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku vastu üle anda teisele isikule ja nõuda loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. AS Eesti Ühispank on loovutanud oma nõude hagejale, mida tõendab nõude loovutamise lepingu kohta esitatud teatis. Vastavalt tsiviilkoodeksi §-dele 191 ja 192 on kostja kohustatud tasuma kohustise mittetäitmise korral leppetrahvi (viivist). Tsiviilkoodeksi § 231 lg. 1 alusel on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivist kolm protsenti aastas. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks viivise 5063.01 krooni väljamõistmine. Seadusega ette nähtud viivis on õiguskaitsevahend mitte leppetrahv ja seetõttu ei ole seadusliku viivise rakendamisel vajalik poolte kokkulepe. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus 14 874.85 krooni. TsMS rakendusseaduse ja TsMS kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsiooni § 60 lg 1 ja 61 lg 1 alusel kuulub kostjal hageja kasuks väljamõistmisele riigilõivu summas 1600.00 krooni ja õigusabikulu summas 996.89 krooni ning riigituludesse asja läbivaatamise kulu 162,10 krooni. Kohtunik 3