KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-597 Haldusasi R. F.i kaebus Vormsi Valla

§ 28; § 31 lg 4).

1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KULG

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjoni
2. mai
3. aasta otsusega nr 112 tunnistati Vormis vallas XXXXX külas asuva XXXXXXXXX talu VII maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks R. F.. Vormsi Vallavalitsuse
4. septembri 2005 korraldusega nr 134 K otsustati mitte tagastada R. F.ile eelnimetatud maad X,XX ha ulatuses ning alustada selles osas maa kompenseerimise menetlust. Korraldust põhjendatakse sellega, et X,XX ha osas on tegemist riigimaantee ja X,XX ha osas vallateede alla jääva maaga ning ülejäänud X,XX ha suuruse osa jagavad vallateed kolmeks lahustükiks, mis jäävad ka riigimaantee ja vallateede teekaitsevööndisse. Samuti tuuakse põhjendusena asjaolu, et Vormsi valla üldplaneeringu järgi on see maa planeeritud esimeses järjekorras avalikuks ühiskasutuseks ning planeeritakse selle taotlemist munitsipaalomandisse.
6. märtsi 2008 korraldusega nr 17 K jättis Vormsi Vallavalitsus rahuldamata R. F.i vaide eelnimetatud korralduse peale. Vaideotsuse märgitakse, et Vormsi Vallavalitsuse
7. septembri 2005 korralduses nr 134 K nimetatud riigimaantee näol on tegemist XXXXX teega, mis on registreeritud teede registris numbriga 16132 ning eelmainitud korralduses nimetatud vallateeks on XXXXXXXXX tee, mis on kantud valla teederegistrisse. Vaideotsuse leitakse, et maa, mille tagastamist R. F. taotles, on vajalik samas asuvate vallamaja, kooli, lasteaed-koolituskeskuse, bussi ootepaviljoni, parkla, XXXXX prügimaja ja vana vallamaja teenindamiseks ning seega vajalik avalikes huvides kasutamiseks, mistõttu jäeti maa tagastamata maareformiseaduse (MRS) § 6 lg 2 p 4 alusel. Ka tuuakse vaideotsuses välja, et kõnealune maa on Vormsi valla üldplaneeringus nähtud ette esmajärjekorras avalikuks ühiskasutuseks vajaliku maana ehk sisuliselt sotsiaalmaana, kusjuures Vormsi valla üldplaneeringu kehtestamisel ei ole kellelgi selle suhtes olnud vastuväiteid. Seejuures viidatakse vaideotsuses MRS § 6 lõigetele 1 ja 4, mille kohaselt peab maareformi läbiviimine toimuma kooskõlas planeeringutega. Järgnevalt märgitakse vaideotsuses, et maa tagastamine on välistatud ka seetõttu, et sellel asuvad riigimaantee (XXXXX tee) ning kohalik maantee (XXXXXXXXX tee). Vaideotsuses viidatakse ka sellele, et Tallinna Halduskohtus toimunud haldusasja nr 3-05-1346 menetlemisel kinnitas R. F. soovi kõnealust maad hoonestada, ent tulenevalt teeseaduses sätestatud teekaitsevöönditest oleks see kõnealusel maal välistatud ning seega ei oleks võimalik maa otstarbekohane kasutamine. Samuti viidatakse vaideotsuses asjaolule, et läbi kõnealuse maa kulgeb vee-ja kanalisatsioonitrass. Viimaks leitakse vaideotsuses, et maa mittetagastamine on õigustatud ka seetõttu, et teed on jaganud maa lahustükkideks. Seejuures viidatakse vaideotsuses MRS § 6 lõikele 1, mille kohaselt on kohalikul omavalitsusel kohustus jälgida tagastamismenetluse läbiviimisel planeeringute ja maakorralduse nõudeid, ning maakorraldusseaduse § 5 lg 2 punktidele 3, 5 ja 6, millest tulenevalt lähtutakse maakorralduse läbiviimisel eelkõige kinnisasja sobivusest ettenähtud sihtotstarbeks kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamisest ning kinnisasja kaldumise ja ribasuse vältimisest. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
9. märtsil Tallinna Halduskohtule saabunud kaebuses taotleb R. F. Vormsi Vallavalitsuse
10. septembri 2005 korralduse nr 134 K (vaidlustatud haldusakt) ning
11. märtsi 2008 korralduse nr 17 K (vaidlustatud vaideotsus) tühistamist ning Vormsi Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemist kaebuse esitajale maa tagastamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et nii vaidlustatud haldusaktis kui vaideotsuses esitatud põhjendused ei ole arusaadavalt esitatud ning on otsitud. 2
12. Esiteks leiab kaebuse esitaja, et tema õigusi on rikutud sellega, et maa tagastamiseks esitatud avaldus lahendati sedavõrd pika viivitusega. Oluliste objektidele juurdepääsu tagamise vajaduse osas leiab kaebuse esitaja aga, et koolimaja ja lasteaed asuvad teisel pool riigimaanteed ning juurdepääs niinimetatud vanale vallamajale on maja teisest küljest, kaupluse vastast. Samuti märgib kaebuse esitaja, et tema käsutuses olevast kaardimaterjalist ei nähtu, et vaidlusalusel maal asuks riigimaantee. Kaebuse esitaja peab vaidlustatud aktides asjakohatuks viitamist kohaliku maantee olemasolule, kuna jääb arusaamatuks, kuidas sai kohalik omavalitsus otsustada tagastataval maal asuva kohaliku tee olemasolu üle enne maa tagastamise suhtes otsust langetamata. Kaebuse esitaja ei nõustu vaidlustatud haldusaktis esitatud väitega, et vallateed jaotavad X,XX ha suuruse maaosa kolmeks lahustükiks, kuna tegemist on isetehtud teedega. Ka märgib kaebuse esitaja, et maa mittetagastamise õiguslikuks aluseks ei saa olla korralduses märgitud MRS § 6 lg 1 ja lg 2 p 4 ning § 28 lg 1 p 1, kuna viimatinimetatud sättes kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid ei esine. VASTUSTAJA SEISUKOHT
13. Vormsi Vallavalitsus R. F.i kaebust põhjendatuks ei pea ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja etteheitega, et maa tagastamise menetlus on põhjendamatult veninud ning selgitab, et R. F. võttis vallavalitsusega õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuses esmakordselt ühendust
14. aasta juulis, pärast seda, kui vallavalitsus määras õigustatud subjektide poolt tegemata toimingute tõttu venima jäänud omandireformi lõpule viimiseks üldise tähtaja maa tagastamiseks vajalike toimingute tegemiseks. Samuti tõi vastustaja välja, et vallavalitsusel ei õnnestunud R. F.ile edastada posti, kuna viimane oli vahetanud elukohta ega olnud vallavalitsust sellest teavitanud. Samas märgib vastustaja, et isegi kui menetlus oleks vallavalitsuse süül veninud, ei muudaks see maa tagastamise otsustusi, kuna õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus tuleb lahendada sellekohase otsustuse vastuvõtmise aja olukorrast lähtudes.
15. Vastustaja selgitab, et vaidlusalune maa asub Vormsi valla keskuses ning selle ümber on valla funktsioneerimise seisukohalt üliolulised hooned ning ka valla arengukava kohaselt on neil hoonetel valla arengu ja toimimise seisukohalt jätkuvalt ülioluline funktsioon ning maa on seetõttu vajalik kõnealuste hoonete teenindamiseks ja neile juurdepääsu tagamiseks. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja on nõustunud, et valla üldplaneeringu kohaselt on maa vajalik olulistele objektidele juurdepääsu tagamiseks ning samas ei ole ta valla üldplaneeringu menetlemise sellele vastuväiteid esitanud.
16. Samuti leiab vastustaja, et maa tagastamine on välistatud, kuna maal asuvad Eesti Vabariigile kuuluv riigimaantee ja Vormsi valla rajatisteks olevad teed. Seejuures viitab vastustaja muuhulgas haldusasjas nr 3-06-1346 tunnistajana üle kuulatud maamõõtja A. M. väitele, et XXXXX tee ulatub tagastamiseks taotletud maale ning eelnimetatud haldusasjas läbi viidud paikvaatluse protokollile, mille kohaselt tuvastas kohus, et maatükki läbib riigimaantee ja valla tee. Vastustaja märgib, ka et riigimaantee ja vallatee koos selle tagasipöördega (mis on samuti vallatee koosseisus), jagavad tagastamiseks taotletud maa tõepoolest kolmeks lahustükiks. Vastustaja leiab, et kuna maa tagastamise menetluses on oluline kinni pidada planeeringute ja maakorralduse nõuetest, siis oleks maa tagastamine selle seda läbivale teedega lahustükkideks jagamise tõttu samuti lubamatu.
17. Vastustaja leiab, et riigimaantee ja vallatee ei ole rajatised, mis võimaldaksid maa otstarbekohast kasutamist MTS § 6 lg 31 mõistes. Vastustaja väitel on R. F. väljendanud kavatsust maatükk tagastamisel hoonestada ning avada sellel külalistemaja, mis ei oleks 3 vastustaja hinnangul teeseadusest tulenevate teekaitsevööndiga seotud piirangute tõttu aga võimalik. Vastustaja märgib lisaks, et kõnealust maad läbivad ka vee-ja kanalisatsioonitrassid.
18. Kohalike teede osas leiab vastustaja, et maa mittetagastamise aluste esinemine või nende puudumine määratletakse maa tagastamise küsimuse lahendamise aja seisuga ning MRS ei keela registreerida kohalikke teid enne maa tagastamise küsimuse lahendamist. Veel märgib vastustaja, et kuna vallatee on käesoleval juhul lisaks sellele nii valminud kui ka kasutuses olnud juba aastakümneid enne omandireformi aluste seaduse vastuvõtmist, siis ei saa kuidagi asuda seisukohale, et vallatee oleks kas pidanud jätma registreerimata või siis ei tuleks seda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist välistava asjaoluna arvesse võtta.
19. Ka leiab vastustaja, et R. F. nõuet vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks ei saa rahuldada isegi korralduse nr 134 K tühistamise korral, kuna halduskohtul oleks võimalik teha haldusorganite kindla sisuga haldusotsustuse tegemiseks kohustav ettekirjutus üksnes juhul, kui faktilisest olukorrast ja asjakohastes õigusaktidest tulenevalt oleks haldusorganil võimalik õiguspäraselt võtta vastu üksnes üks otsustus, ent käesoleval juhul ei ole aga olukord selline.
20. Kaebuse esitaja viite kohta Tallinna Ringkonnakohtu
21. oktoobri
22. a. otsusele, milles kohustati vallavalitsust jätkama tagastamise menetlust, märgib vallavalitsus, et viited nimetatud otsusele on asjakohatud, kuna selle otsusega ei kohustatud vallavalitsust R. F.ile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastama, vaid jätkama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlust. KOHTU PÕHJENDUSED
23. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et R. F.i kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada, Vormsi Vallavalitsus ei ole vaidlusaluse maa tagastamata jätmist piisavalt ja nõuetekohaselt põhjendanud ning nii algses korralduses kui ka vaideotsuses esitatud põhjendused ei ole veenvad.
24. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et maa, mille tagastamisest keelduti, asub Vormsi saare tähtsaima keskuse, XXXXX küla keskel ning selle läheduses asuvad vallamaja, kool, lastead, vana vallamaja ja teised avalikult kasutatavad objektid. Sisuliselt ei ole poolte vahel vaidlust ka selles, et vaidlusalusele maatükile ulatub osaliselt riigimaantee (XXXXX tee), mis on riiklikus teederegistris registreeritud numbriga 16132 ning samuti läbib maatükki kohalik tee (XXXXXXXXX tee), mis on kantud kohalike teede nimekirja. Kaebuse esitaja väidab küll, et tema käsutuses olevast kaardimaterjalist riigimaantee olemasolu ei nähtu, ent seda kaardimaterjali kaebuse esitaja kohtule esitanud ei ole ega ole ka vastu vaielnud vastustaja poolt esitatud asendiplaanile (tl. 33), kus on punase joonega tähistatud tagasi taotletava maatüki piirid ning kust nähtub tõepoolest, et kõnealune riigimaantee jääb osaliselt tagasi taotletud maatüki sisse. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud ka vastustaja väidet, et eelnimetatud XXXXXXXXX tee on kantud kohalike teede registrisse ning selle hulka kuulub ka tagasipööre riigimaanteele. Eeltoodud asjaoludel ei ole poolte vahel põhimõtteliselt vaidlust selles, et XXXXXXXXX tee koos tagasipöördega jaotab vaidlusaluse maatüki kolmeks osaks, mille suurustena on vastustaja poolt esitatud asendiplaanil märgitud X,XX ha; X,XX ha ja X,XX ha. Viimaks pole vaidlust ka selles, et lisaks Riigimaanteele ja kohalikule XXXXXXXXX teele on vaidlusalusel maatükil veel mitu nii-öelda isetekkinud teed või rada, mida aga kumbki menetlusosaline ei käsita teena teeseaduse mõttes ning mille suhtes ollakse üksmeelel, et need teed on võimalik likvideerida. 4
25. Vormsi Vallavalitsuse
26. septembri
27. aasta korralduses nr 134 K viidatud õigusnormidest tuleb R. F.ile vaidlusaluse maa tagastamata jätmise õigusliku alusena vaadelda maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 2 punkti 4, kuivõrd muud seal viidatud normid maa mittetagastamist ei reguleeri. Eelviidatud sätte kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt MRS § 31
28. lõike punktidele 1 kuni 5, 7, 9, 10 ja 13 või antakse munitsipaalomandisse vastavalt MRS § 28
29. lõike punktidele 1, 3 ja
30. MRS § 28 või § 31 konkreetsetele sätetele korralduses seejuures ei viidata.
31. märtsi
32. aasta vaideotsuses esitatud argumentatsioonist nähtuvalt on vallavalitsus tuginenud MRS § 28 lg 1 punktile 4, milles nähakse ette maa andmine munitsipaalomandisse sotsiaalmaana ning samuti MRS § 28 lg 1 punktile 1 ja MRS § 31 lg 1 punktile 1, milles nähakse ette vastavalt kas riigi- või munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluse ning neid teenindava maa munitsipaalomandisse andmine või riigi omandisse jätmine.
33. Kohtu hinnangul on vaideotsuses põhjendamatult viidatud MRS § 31 lg 1 punktile
34. Nagu nähtub Vabariigi Valitsuse 17.01.
35. aasta määrusest nt 12 „Maanteeameti kasutuses oleva maa jätmine riigi omandisse“ lisast 2, on XXXXX tee X,X ha ning X,X km ulatuses otsustatud jätta riigi omandisse. Kuigi kohtule ei ole täpselt teada, millistes piirides on eelviidatud Vabariigi Valitsuse määrusega maa riigi omandisse jäetud, on ilmne, et tegemist on teealuse maaga. Nimelt oleks riigi omandisse jäetud X,X km pikkuse (tee pikkus) maatüki laius X,X ha suuruse pindala juures umbes 12 meetrit. Vastustaja ei ole vaidlustatud korraldustes ega ka kohtumenetluses väitnud, et riigimaantee teenindamiseks oleks vajalik või et riigi omandisse kavatsetaks jätta käesolevas asjas vaidluse all oleva maatüki arvelt veel täiendavat maad. Seega saab MRS § 31 lg 1 punktile 1 tuginedes õigustada teega seoses juba riigi omandisse jäetud maa mittetagastamist, ent see norm ei saa olla aluseks ülejäänud maa mittetagastamisele. Paraku ei selgu aga ei vaidlustatud korraldusest ega vaideotsusest isegi see, millises ulatuses on vallavalitsus pidanud maa tagastamist võimatuks riigi omandis oleva maantee tõttu. Selles osas ei ole vaidlustatud korraldus niisiis kontrollitav.
36. Vastustaja on rõhutanud, et nii riigimaantee kui kohalik XXXXXXXXX tee ei ole MRS § 6 lõikes 31 nimetatud rajatisteks, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist. Kaebuse esitaja ei ole sellele väitele iseenesest vastu vaielnud ega tegelikult ka vaidlustanud vallavalitsuse seisukohta, et XXXXX tee ja XXXXXXXXX tee alune ja selle teenindamiseks vajalik maa on võimalik anda munitsipaalomandisse MRS § 28 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse viimases lõigus on kaebuse esitaja, tõsi küll, seoses lahustükkide tekkimisega, maininud, et maatükile jäävad teed on isetekkinud/sissetallatud, ent vastustaja väidetele, et XXXXXXXXX tee on kantud kohalike teede nimekirja ning et reaalselt on seal tee asunud aastakümneid, ei ole kaebuse esitaja vastu vaielnud. XXXXXXXXX tee osas tuleb aga tähele tuleb panna seda, et haldusasja materjalidest ei nähtu, et kohalik omavalitsus oleks esitanud maa munitsipaalomandisse andmise otsustajale vastava taotluse XXXXXXXXX tee alla ja selle teenindamiseks vajaliku maa munitsipaalomandisse andmiseks. Samuti ei selgu, millises ulatuses kohalik omavalitsus kõnealust maad XXXXXXXXX tee teenindamiseks leiab vajavat. Sisuliselt on kohalik omavalitsus võtnud nii vaidlustatud korralduses kui ka hiljem vaideotsuses üldsõnalise seisukoha, et maa tagastamine on välistatud seetõttu, et seda läbib kohalik XXXXXXXXX tee. Kohtu hinnangul ei ole selline üldsõnaline põhjendus piisav ega veenev. Põhjendades maa tagastamata jätmist vajadusega taotleda sama maad munitsipaalomandisse MRS § 28 lg 1 p 1 alusel, tuleb konkreetselt ära näidata, milline osa tagastamisnõudega maast on kohaliku omavalitsuse omandisse jääva rajatise teenindamiseks vajalik ning seda vajadust ka põhjendada selliselt, et seda oleks võimalik hiljem kontrollida. Käesoleval juhul ei ole selge, kui palju maad tee teenindamiseks vajalikuks peetakse ning seega 5 ei saa kontrollida ei seda, kas tee teenindamiseks tõepoolest nii palju maad vaja on ega ka seda, kas tee teenindamiseks vajalikust maast ülejääva osa mittetagastamine on õigustatud või mitte.
37. Vastustaja on korduvalt rõhutanud asjaolu, et Vormsi valla üldplaneeringus on vaidlusalune maa määratud esimeses järjekorras avalikuks ühiskasutuseks vajaliku maana.
38. juunil 2004 kehtestatud Vormsi Valla üldplaneeringu kaardilt (tl. 33-34) nähtuvalt see nõnda tõepoolest on. Kohus leiab aga, et üldplaneeringuga ei saa otsustada maa omandiõiguse küsimusi ning kehtestatud planeeringulahendus ei saa iseenesest olla maa mittetagastamise aluseks. MRS § 6 lõikes 1 sätestatakse küll, et planeeringu või maakorralduse nõuetest tulenevalt võib maad endistes piirides mitte tagastada ning sama paragrahvi
39. lõike kohaselt on maa osaline tagastamine võimalik vaid juhul kui see on planeeringu ja maakorralduse nõuetega kooskõlas. Eelnev ei anna aga alust maa tagastamata jätmiseks planeeringus maale määratud kasutusotstarbest lähtudes. Kohus leiab, et MRS § 6 lõikest 4 tulenevalt saab maa osaliselt tagastamisest keeldumisel tugineda planeeringutele ja maakorraldusnõuetele näiteks juhul, kui tagastatav maa oleks väiksem planeeringus samale alale ette nähtud väikseima kinnistu suurusest või kui oleks ilmne, et tagastatavat maad ei ole võimalik eraomanikul kasutada. Käesolevas asjas ei ole vastustaja selliseid asjaolusid aga välja toonud ega põhjendanud. Seejuures ei nähtu korraldusest, miks leiab vallavalitsus, et planeeringu kohaselt üldiseks kasutamiseks vajalik maa ei võiks olla eraomandis.
40. Vastustaja märgib, et valdav osa vaidlusalusest maast jääb riigimaantee ja kohaliku XXXXXXXXX tee sihtkaitsevöönditesse, kus toimuvale majandustegevusele laienevad teeseadusest tulenevad piirangud. Seegi viide on iseenesest õige ja asjakohane, ent samas tuleb tähele panna, et MRS ei võimalda seada maa tagastamist sõltuvusse sellest, kas tagastatavale maale on hiljem võimlik midagi ehitada või mitte. Samuti ei saa õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses teha ehitustegevust puudutavaid otsustusi. Vastustaja poolt välja toodud teeseaduse normides tõepoolest seatakse teekaitsevööndisse jääva maa kasutamisele rida piiranguid, ent ka näiteks hoonete ehitamine ei ole seaduse kohaselt absoluutselt välistatud, vaid see on tee omaniku loal siiski võimalik. See tähendab, et teekaitsevööndis ehitamise lubamine on tee omaniku kaalutlusotsus, mille tegemisel peab omakorda kaaluma kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja isikute ning avalikkuse põhjendatud huve. Seega ei saa maa mittetagastamist põhjendada sellega, et tulevikus ehitusluba või muud liiki tegevuseks vajalikku luba maaomanikule tõenäoliselt ei antaks.
41. Vallavalitsus on välja toonud ka selle, et tagastavat maad soovitakse jätta munitsipaalomandisse sotsiaalmaana MRS § 28 lg 1 p 4 alusel. Seejuures on märgitud, et maa on vajalik valla funktsioneerimise seisukohast olulistele objektidele juurdepääsu tagamiseks. Seda, millistele objektidele juurdepääsu tagamiseks maad sotsiaalmaana munitsipaalomandisse tarvis on, konkreetselt ei haldus- ega kohtumenetluses välja toodud ei ole ning selleski osas on vaidlustatud korralduse põhjendused ilmselgelt puudulikud. Nõnda ei ole võimalik kontrollida seda, kas maa tagastamine tegelikult takistaks juurdepääsu mõnele konkreetsele objektile või mitte või kas juurdepääs oleks võimalik lahendada muul mõistlikul moel. Neid põhjendamispuudusi ei ole suudetud kõrvaldada ka ei vaide- ega kohtumenetluses. Kohus märgib siinkohal, et MRS § 28 lg 1 p 1 annab võimaluse anda munitsipaalomandisse kohaliku omavalitsuse omandis olevate hoonete ja rajatiste aluse ja neid teenindava maa. Mõistet „teenindav maa“ MRS-is ei defineerita, ent kohtu hinnangul tuleb see sisustada sarnaselt MRS § 6 lõikes 33 toodud mõistega „teenindamiseks vajalik maa“, milleks on viidatud sätte kohaselt ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise 6 kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Seega juhul kui maa on vajalik juurdepääsuks valla omandis olevatele (avalikult kasutatavatele) objektidele, siis on võimalik seda maad mitte tagastada ning taotleda selle munitsipaalomandisse andmist MRS § 6 lg 2 p 4 ja MRS § 28 lg 1 p 1 alusel ning valla seisukohast tähtsatele objektidele juurdepääsu tagamise eesmärgil ei ole vaja anda maad munitsipaalomandisse sotsiaalmaana MRS § 28 lg 1 p 4 alusel. Kohtu hinnangul on siinjuures oluline ka see, et MRS § 6 lg 33 kolmanda lause kohaselt arvestatakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel […] ehitusprojekte, mis põhjendavad sellele ehitisele juurdeehitamise või selle ehitisega seotud teise ehitise rajamise vajadust, kui see ei kahjusta maa tagastamise õigustatud subjekti huve. Viidatud sättest tulenevalt on omandireformi õigustatud subjekti huvid seatud ettepoole teise isiku põhjendatud huvist oma ehitist laiendada või teist ehitist püstitada. Kohus leiab, et samast põhimõttest tuleb lähtuda ka kohaliku omavalitsuse omandis olevaid ehitisi teenindava (sh. juurdepääsu tagamiseks vajaliku) maa määratlemisel ehk teisisõnu ei saa õigustatud subjektile maa mittetagastamist põhjendada sellega, et tulevikus soovitakse mõne kohaliku omavalitsuse omandis oleva ehitise juurde ehitada selle paremaks funktsioneerimiseks vajalikku muud ehitist (näiteks autoparklat). Juhul kui kohalikul omavalitsusel selline soov tõepoolest on või tulevikus tekib, siis on võimalik uue hoone või rajatise tarbeks sõlmida maa omanikuga vastav kokkulepe või seaduses sätestatud juhtudel maa sundvõõrandada.
42. Lisaks ei ole Vormsi Vallavalitsus suutnud maa tagastama jätmist MRS § 6 lg 2 p 4 ja § 28 lg 1 p 4 alusel adekvaatselt põhjendada. Maa sotsiaalmaana munitsipaalomandisse andmise taotlemisel peab kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse
43. juuni
44. a määrus nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ § 6 lg 2 p 10 kohaselt esitatavas taotluses esitama tingimata põhjenduse, mis peab sisaldama selgitust, milliste ülesannete täitmiseks omavalitsus maad vajab ning millisel eesmärgil võetakse maa kasutusse (välja arvatud, kui taotletakse ehitise juurde). Käesoleval juhul ei nähtu, et Vormsi Vallavalitsus oleks sarnase maa munitsipaalomandisse andmise taotluse üleüldse esitanud, ent isegi hoolimata sellest leiab kohus, et juhul kui maa jäetakse tagastamata põhjendusel, et sama maad soovitakse taotleda munitsipaalomandisse sotsiaalmaana, tuleb samad põhjendused ära näidata ka otsuses, millega keeldutakse maa tagastamiseks. Ainuüksi üldsõnaline põhjendus, et maad soovitakse munitsipaalomandisse, ei ole piisav. Käesoleval juhul leiab kohus, et kohalik omavalitsus ei ole põhjendanud, miks on kõnealust maad vaja sotsiaalmaana jätta munitsipaalomandisse ning miks ei ole võimalik maale planeeringus ette nähtud avaliku kasutamise funktsiooni täita olukorras, kus maa on eraomandis.
45. Mõistlikuks ja asjakohaseks peab kohus vallavalitsuse põhjendust, mille kohaselt jagab kohalik XXXXXXXXX tee vaidlusaluse maa kolmeks lahustükiks ning nõustuda tuleb sellega, et sarnaste lahustükkide tekkimist saab vaadelda maakorralduse nõuetega vastuolus olevana, ent jälle kord tuleb tõdeda, et vallavalitsuse vastavasisulised põhjendused on puudulikud. Vaadates vastustaja poolt koostatud asendiplaani (tl. 35) ja eeldades seal esitatud andmete õigsust, näib, et tekib kolm maatükki, mille suurusteks vastavalt X,XX ha, X,XX ha ning X,XX ha. Kohus möönab, et X,XX ha suuruse maatüki iseseisev kasutamine ükskõik millisel otstarbel on ilmselt välistatud. Samale seisukohale ei saa aga asuda X,XX ha ehk XXXX m2 suuruse maatüki osas. Nagu kohus juba eelpool märkis, ei saa maa tagastamise küsimuse lahendamisel otsustada selle üle, kas näiteks ehitustegevus on tagastataval maatükil tulevikus võimalik või mitte. Ka viidatud üldplaneering ei välista tegelikult sellele alale eraomandis oleva ehitise (näiteks mõni avalikult kasutatav ehitis või rajatis) püstitamist. Kohus leiab, et viidates asjaolule, et planeering ja maakorralduse nõuded ei soosi maa osalist tagastamist, tuleb täpselt ära näidata, milles see vastuolu seisneb. Omandireformi üldisest 7 loogikast tulenevalt tuleks maad tagastada nii palju kui võimlik ning mittetagastamise aluseks peavad olema konkreetsed objektiivsed asjaolud, mitte aga üldised ja hinnangud ja arvamused tulevikus aset leida võivate sündmuste kohta.
46. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et maa tagastamine tuleb otsustada lähtudes otsustamise ajal kehtivast õiguslikust raamistikust ning faktilistest asjaoludest. Seega ei saa põhjendatuks pidada kaebuse esitaja etteheidet, et kohalik omavalitsus on otsustanud kohaliku tee olemasolu üle enne maa tagastamise küsimuse lahendamist. Seejuures ei ole kaebuse esitaja vaielnud vastu vastustaja väitele, et XXXXXXXXX tee on samas kohas traditsiooniliselt olnud aastakümnete vältel. Õige on ka vastustaja seisukoht, maa tagastamise avalduse esitamine või menetlemine ei takista tee kandmist kohalike teede nimekirja. Samuti ei takista maa tagastamise menetlus iseenesest üldplaneeringu kehtestamist ning juhul kui üldplaneering on kehtestatud enne maa tagastamise otsustamist, on igati õigustatud ka sellest lähtumine. Eelpoolesitatud põhjustel leidis kohus aga, et kehtestatud üldplaneeringu lahendus ei välista konkreetsel juhul maa tagastamist, kuivõrd ühelt poolt ei saa planeeringus mingi maa-ala kasutusotstarbe määratlemisega otsustada maa omandiõiguse küsimusi ning teiseks ei ole vastustaja toonud ühtegi põhjendust, miks ei võiks esmajärjekorras avalikuks kasutamiseks mõeldud maa olla eraomandis. Vastustaja kahtlus, et maa omanik võib hakata tegema takistusi maa avalikul kasutamisel, võib olla isegi põhjendatud, ent sellisel juhul tulebki küsimus lahendada vastava lepinguga või juhul kui see on vältimatu ja seaduse kohaselt võimalik, siis maa sundvõõrandamise teel.
47. Mis puudutab vastustaja väidet, et kaebuse esitaja on soovinud vaidlusaluse maa hoonestada ja rajada sinna puhkemaja, siis märgib kohus üksnes, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise puhul ei ole õigustatud subjekti kavatsustel maa edasise kasutamise osas õiguslikku tähtsust. Seadus ei anna ka võimalust keelduda maa tagastamisest põhjusel, et isik on avaldanud soovi seda maad hiljem kasutada mingil kindlal eesmärgil. Käesoleval juhul on ilmne, et kohalikul omavalitsusel oleksid ka maa osalise tagastamise korral tulevikus avarad võimalused selle maa kasutamist takistada, arvestades kehtestatud planeeringut ning teekaitsevööndite olemasolu, ent iga selline takistus omakorda kohtumenetluses vaidlustatav ning neid küsimusi ei saa otsustada ära maa tagastamise üle otsustamisel. Vastustaja on toonud välja ka selle, et maad läbivad vee- ja kanalisatsioonitrass, ent ka nende trasside olemasolu ei välista iseenesest maa tagastamist. Sellega seoses märgib kohus samuti, et kui vallavalitsus on seisukohal, et kõnealuste trasside näol on tegemist rajatisega, mis välistab maa iseseisva kasutamise, siis on võimalik maa tagastamata jätmine sel põhjusel, et maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised (st. teisel isikul on õigus maad ostueesõigusega erastada) või juhul kui trassid on munitsipaalomandis, siis sel põhjusel, et maa soovitakse taotleda munitsipaalomandisse MRS § 28 lg 1 p 1 alusel. Maa mittetagastamist ei saa õigustada sellega, et maad läbivate trasside tõttu on keeruline sellele maale mõnd ehitist püstitada.
48. Kohus ei pea siinkohal vajalikuks analüüsida kaebuse esitaja etteheidet, et maa tagastamise menetlusega on põhjendamatult venitatud. Kui kaebuse esitaja leiab, et kuna menetlus on ebamõistlikult veninud, on tal võimalik taotleda kohtult viivituse õigusvastasuse tuvastamist ning juhul kui viivitusega on kaebuse esitajale tekkinud kahju, siis ka tekkinud kahju hüvitamist. Kuivõrd haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakti õiguspärasuse eelduseks see, et akt on antud andmise ajal kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, siis tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et isegi juhul kui vallavalitsus oleks otsuse tegemisega põhjendamatult viivitanud, ei mõjutaks see tehtud otsuse õiguspärasust. 8
49. Kaebuse esitaja taotleb Vormis Vallavalistusele ettekirjutuse tegemist vaidlusaluse maa tagastamiseks. Maa tagastamise küsimuse lahendamise pädevus on kohalikul omavalitsusel, kes peab seejuures lähtuma seadusest ning kaaluma kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning erinevate isikute ning avalikkuse huve. Kohus ei saa teha kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvat otsust, vaid üksnes kontrollida otsuse õiguspärasust ning tuvastades otsuse õigusvastasuse, saab kohus kohustada haldusorganit asja uuesti läbi vaatama ning uut otsust tegema. Uue tehtava otsuse sisu ei saa kohus haldusorganile ette kirjutada, välja arvatud juhul, kui seadusest tulenevalt ei ole haldusorganil vähimatki kaalutlusõigust ning asi on võimalik lahendada vaid üheselt. Käesoleval juhul see nõnda ei ole. Seetõttu teeb kohus Vormsi Vallavalitsusele ettekirjutuse vaadata R. F.i taotlus uuesti läbi ning teha uus otsus. Uue otsuse tegemisel peab haldusorgan juhinduma jõustunud kohtuotsuses esitatud seisukohtadest. Kui vallavalitsus jääb seisukohale, et maa tagastamise välistab riigimaantee ja kohaliku tee olemasolu, siis peab vastavast otsusest (korraldusest) nähtuma, millise osa tagastamist teed täpselt välistavad. Kui leitakse jätkuvalt, et maad on vaja taotleda munitsipaalomandisse sotsiaalmaana, siis tuleb täpselt ära näidata, milleks on seda maad vallale vaja, kuidas seda hakatakse kasutama ning miks on peab see maa vastava ülesande täitmiseks olema tingimata munitsipaalomandis. Jäädes seisukohale, et maa osalise tagastamise välistab planeering ja maakorralduse nõuded, peab vallavalitsus konkreetselt ära näitama, milles vastuolud seisnevad ning näiteks asudes seisukohale, et X,X ha või X,XX ha suuruse lahustüki tagastamine ei ole just tükkide suurusest tulenevalt mõnest maakorralduse nõudest tulenevalt võimalik, peab vallavalitsus põhjendama ka seda, miks ei ole sel juhul võimalik tagastada ülejäänud X,XX ha suurust tükki. Kohus rõhutab, et haldusakti põhjendamise kohustuse eesmärk on tagada akti kontrollitavus. See tähendab seda, et haldusakti põhjendavast osast peab nii aktiga puudutatud isikule kui ka hiljem vaidlust lahendavale kohtule olema selge, miks on üks või teine konkreetne lahendus valitud ning kas ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul ka see, milliseid võimalikke alternatiivseid lahendusi on kaalutud. Vältimaks menetluse põhjendamatut venimist, määrab kohus vastustajale ka kindla tähtaja – taotlus tuleb läbi vaadata ning uus otsus teha 2 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. 24.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamisega on kohus teinud otsuse vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta vastustaja kanda.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on esitanud kohtule tõendi 80 krooni suuruse riigilõivu tasumise kohta. Riigilõiv tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Kristjan Siigur kohtunik 9