sätteid. Asja materjalidele lisatud tööraamatu väljavõtte kohaselt on hageja töötanud autojuhina järgmiste tööandjate juures 02.06.1967-26.10.1967 Autotranspordibaas (hilisem AS T), 12.01.1970-06.04.1973 EPT , 11.04.1973-31.12.1981 ATP (hilisem AS S ), 01.01.198209.11.1994.a. ATP (hilisem AS K ), 10.11.1994-06.11.2003 AS H (hilisem OÜ H ). Asjas puudub vaidlus, et AS T ja EPT on likvideeritud ilma õigusjärglasteta. Asjas puudub vaidlus, et hagejal on arstliku ekspertiisi otsusega 28.septembrist 2006.a. diagnoositud 60 % ulatuses töövõimetus kutsehaiguse tõttu. Asjas puudub vaidlus ka selles, et seoses kutsehaigusega on hagejal tekkinud vähenenud sissetuleku ja ravimite ostmise tõttu kahju. Kuni 26.07.1999.a. kehtinud Töökoodeksi § 147 lg 2 järgi oli tervislike ja ohutute töötingimuste tagamise kohustus ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide administratsioonil, § 153 lg 1 sätestas, et ettevõtte, asutuse või organisatsiooni administratsioon on kohustatud instrueerima töölisi ja teenistujaid ohutustehnika-, töötervishoiu, tuletõrje- ja muudest töökaitse-eeskirjadest, § 162 lg 1 sätestas, et töölised ja teenistujad kes töötavad muu hulgas transpordivahendite liiklemisega seotud töödel, kuuluvad enne tööle asumist ja hiljem perioodiliselt kohustuslikule arstlikule läbivaatusele, et teha kindlaks nende kõlblikkus ettenähtud tööks ja vältida kutsehaigusi. ENSV Ministrite Nõukogu määruse 4, 22.01.1973 “Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustik” p. 18 järgi uute masinate vibratsiooniparameetrid määratakse kindlaks tehnilise dokumentatsiooni andmete järgi, ekspluatatsioonis olevate masinate vibratsiooniparameetrid tegeliku mõõtmise näitude järgi, mis saadakse vähemalt üks kord aastas toimuvatel mõõtmistel, p. 25 kohaselt kõik töötajad, kes teevad tööd vibreerivate masinate, seadmete ja tööriistadega peavad vähemalt üks kord aastas käima perioodilisel meditsiinilisel läbivaatusel järgmiste arstide osavõtul: terapeut, neuropataloog, otorinolarüngoloog ja vastavate näidustuste korral ka teised erialaarstid. Alates 01.07.1992.a.-26.07.1999.a. kehtinud Eesti Vabariigi töökaitseseaduse § 4 lg 2 p 1 kohaselt oli tööandja kohustus tagada töö korraldamisel ohutud ja tervislikud töötingimused vastvalt töökaitsealastele õigusaktidele, nende puudumisel aga võtma tarvitusele meetmed ohutuse tagamiseks, p 2 järgi selgitama töötajale tema töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid. Töökaitseseaduse § 7 lg 4 järgi ei tohi töökeskkonna kahjulikud ja ohtlikud mõjurid ületada normatiive, § 8 lg 2 järgi ei tohi muu hulgas vibratsiooni mõjurite tase ületada vastavaid normatiive. 6 Alates 02.11.1992.a. kehtinud Eesti Vabariigi peasanitaararsti ja Eesti Vabariigi tööinspektsiooni käskkirja “Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhend”p 3 järgi töötingimuste tervisekahjulikkuse mõõtmise kui töökaitseabinõu korraldamise ja selle eest tasumise kohustus lasub tööandjal, p 8 järgi on töökohal ohtlikud ja kahjulikud mõjurid muu hulgas vibratsioon, raske ja pingeline töö. Nimetatud käskkirja lisa 1 kohaselt töökeskkonna ohtlikke ja kahjulikke mõjureid tuleb mõõta uute seadmete ja masinate tööle rakendamisel ning ka perioodiliselt näit. p 8 järgi vibratsiooni 1 kord aastas. Eesti Vabariigi Valitsuse 22.07.1992.a. määrusega nr 214 kinnitatud ”Tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline kontrollimine” sätestas, et töötaja eelnev ja perioodiline kontrollimine on p 4 järgi vajalik kõikidel töödel, mis on seotud lokaalse ja üldvibratsiooniga, samuti töödel, mis on seotud pikaajalise sundasendis püsimise või seismisega; tööd, mis on seotud lokaalse lihaspingega, peamiselt kämbla- ja õlavarrelihase pingutusega. Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega 20.otoobrist 1993.a. nr 324 kinnitatud “Ettevõttes töökaitsealase koolituse korraldamise juhend”p 2 kohaselt on töökaitsealane koolitus kutse-ja ametiõppe lahutamatu osa ja selle eesmärgiks on anda töötajatele ammendavaid teadmised nende töökohal esinevatest ohtudest ja kahjulikest mõjuritest ning oskus vältida tervisekahjustusi töökohal, p 4 sätestas töökaitsealase koolituse osad. Alates 26.07.1999.a. kehtiva Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 5 lg 3 järgi tööandja tagab, et töötaja kasutusse antav töövahend on projekteeritud ja valmistatud nii, et vibratsiooni tase on võimalikult madal ega ületa piirnorme. Alates 01.01.2000.a. kehtiva Vabariigi Valitsuse 21.12.1999.a. määruse 02 § 13 lg 4 järgi ei või töövahendi vibratsioon töötajale põhjustada füüsilist kahjustust ega organismi funktsionaalseid häireid. Eeltoodust nähtub, et hageja töötamisel kõikide kostjate juures kehtisid õigusaktid, mis kohustasid tööandjat igal aastal mõõtma masinate vibratsiooni taset, et selgitada nende vibratsiooni nõuetele vastavus, igal aastal korraldama vibratsiooni tingimustes töötavate töötajate tervisekontrolli, et vältida kutsehaigusi ning teavitama töötajaid terviseriskidest ja mõjuvatest ohuteguritest. Tunnistaja AS, kes töötas autojuhina ATP(AS S õiguseellane) ütlustest nnähtub, et autojuhi töö selles ettevõttes, eriti kui ise tuli koormat laadida ja autot remontida oli väga raske. XXXga (millel töötas ka hageja) töötamise tingimused olid halvad – tunda oli vibratsiooni, pikamaa sõitude korral tuli ebamugavas kabiinis ööbida. Tunnistaja AS ütlustest nähtub, et ta andis ohutustehnika teadmiste kohta allkirja 4 korda aastas, töötervishoiu alast informeerimist tööandja poolt ei olnud, vibratsiooni mõõtmist tema teada autodel ei tehtud. Asja materjalidele lisatud Autotranspordibaasi nr 3 (hilisem AS S ) 1975-1977.a. ohutustehnika ja töökaitse ürituste plaanide (tlk 176-192 ja 228-237) järgi organiseeriti küll pidevalt tervistkahjustavatel töödel töötajate meditsiinilist läbivaatust, kuid nimetatud tõenditest ei nähtu, et õigusaktides sätestatud korras ja ajal teostati seda ka hageja puhul. Tunnistaja KV, kes töötas ATP(AS K õiguseellane) ohutustehnika insenerina ütlustest nähtub, et ta on kindel, et ettevõttes kehtivaid seadusi ja määrusi täideti, kuigi ta täpsemalt midagi enam ei mäleta. Samas nähtub tema ütlustest, et autodel vibratsiooni ei mõõdetud, autojuhtide meditsiiniline kontroll toimus igal hommikul, igaastasest tervisekontrollist ei tea ta midagi. 7 Tunnistaja RK, kes töötas ATB (AS K õiguseellane) kolonni ülemana, ütlustest nähtub, et ettevõttes viisid ohutustehnika alast instrueerimist läbi tunnistaja ise, ohutustehnika insener ja liiklusohutuse insener. Vibratsiooni mõõtmist ettevõttes ei teostatud. Autojuhtide meditsiiniline läbivaatus toimus igal esmaspäeval ettevõtte väravas, samuti iga 4-5 aasta tagant. Asja materjalidele lisatud protokollidest töökaitse eksami sooritamise kohta (tlk 58-61) nähtub, et 1986.a. ja 1988 a. on hageja sooritanud töökaitse eksami. Asja materjalidele lisatud ohutustehnika alase tutvustusjuhenduse ja töökohajuhendi päeviku väljavõttest (tlk 62-64) nähtub, et hageja on läbinud tutvustusjuhenduse programmi. Kohus leiab, et nimetatud tõenditest ei nähtu, et tööandja oleks hagejat teavitanud terviseriskidest ja mõjuvatest ohuteguritest töökohal. Arvestades tutvustuse erinevate teemade ajalist kestust (5minutit või 10 minutit) tuleb asuda seisukohale, et kogu vajaliku teabe edasiandmine oli ka ajaliselt võimatu. Tunnistaja TE, kes töötas AS-is H (OÜ H õiguseellane) autojuhina, ütlustest nähtub, et töökaitseeeskirjade, veoeeskirjade, tööohutuseeskirjade tutvustamine OÜ-s H toimus, loenguid ei olnud, tutvustati nii, et anti trükitud eeskirjad tutvumiseks. Hiljem võeti tutvumise kohta allkiri. Tunnistaja ütluste kohaselt OÜ-s H autode vibratsiooni ei mõõdetud, igaastast tervisekontrolli ei toimunud. Tervisekontroll toimus arstlikus komisjonis, selle kohta anti tõend, mis kehtis kuni viis aastat, hiljem oli kehtivus pikem. Tunnistaja PL, kes töötas AS-is H (hilisem OÜ H ) ütlustest nähtub, et arstlikus kontrllis käidi siis, kui lõppes autojuhilubade tervisliku tõendi tähtaeg, see oli umbes iga 4 aasta tagant. Ka OÜ H poolt esitatud kirjalikest tõenditest sh. töökaitse juhendamisest (tlk 78), rahvusvahelise autovedude kursuse tunnistusest, tööinspektsiooni ettekirjutusest (tlk 81) ning tööinspektsiooni vastusest järelepärimisele (tlk 170) ei nähtu, et tööandja teavitas töötajaid terviseriskidest ja mõjuvatest ohuteguritest. Kohus leiab, et tunnistaja TE ütlustest nähtuvalt oli tööandja poolne instrueerimine formaalne ja selle läbiviimise korra tõttu ei vastanud Vabariigi Valitsuse 20.10.1993.a. määruse nr 324 p-le 2 ja 4. OÜ H on esitanud ka hageja kasutuses olnud XXX-tüüpi autode sertifikaadid.(tlk 146-147, 213-218). Vastavalt XXX EAS teatisele (tlk 145) vastasid autod müümise hetkel kõikidele Eesti Vabariigis kehtestatud nõuetele. Eelnimetatud kirjalikest tõenditest ei nähtu siiski ka nende autode vibratsioonitase vastas nõuetele, ajal kui nendega töötas hageja. Lisaks on tõendamata autode igaastane vibratsiooni mõttmine. Kohus leiab, et mootorsõidukijuhi tervisetõendiga ei ole tõendatud tööandja kohustuse, korraldada vibratsiooni tingimustes töötavate töötajate perioodiline tervisekontroll, täitmine. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et asjas on tõendamist leidnud kõikide kostjate poolt tööprotsessi läbiviimine vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega. Kostjate õigusvastased teod (tegevusetus) seisneb selles, et nad ei kontrollinud masinate ohutust- vibratsiooni vastavust nõuetele, millel hageja töötas. Ka ei teostanud kostjad vibratsiooni tingimustes töötava hageja tervisekontrolli, et vältida kutsehaigusi ning ei teavitanud piisavalt hagejat terviseriskidest ja mõjuvatest ohuteguritest. Põhjusliku seose kindlakstegemisel hagejal tekkinud kahju ja selle tekitanud teo vahel tuleb kasutada nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. 8 Asjas ei saa vaidlust olla selles, et kõik kostjate autod sh .hageja töövahendiks olnud autod töötamisel vibreerisid. Seda on kinnitanud kõik tunnistajad, kelle hulgas on nii kutselisi autojuhte, ohtutustehnika insener kui ka kolonni ülem. Asja materjalidele lisatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskus`e 27.08.2004.a. teatisest (tlk 17) nähtub, et hagejal on diagnoositud kutsehaigus, töövõime kaotusega 70 % üldhaigusega, tervistkahjustavaks tööalaks autojuht, tervist kahjustanud teguriteks vibratsioon, sundasendid-liigutused, staatiline pinge kätele, õlavöötmele, seljale, ebasoodne mikrokliima. Kutsehaiguse põhidiagnoosiks on ülekoormushaigus kombineerituna vibratsiooni toime nähtudega. 28.09.2006.a. arstliku ekspertiisi otsusega (tlk 253) on tuvastatud, et hageja töövõime kaotus kutsehaiguse tõttu on 60 %. Vabariigi Valitsuse 13.05.2003.a. määruse nr 146 Tööõnnetue ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ning uurimise korra § 9 lg 2 kohaselt kui töötervishoiuarst tuvastab, et kutsehaigestumise põhjustasid töökeskkonna ohutegurid või töö laad töötamisel varasemate tööandjate juures, kannab ta kutsehaiguse teatisesse nende tööandjate nimed ja aadressid. Antud asjas nähtubki töötervishoiuarsti teatisest kutsehaiguse diagnoosimise kohta (tlk 18), et p-s 3 on märgitud: Varasemad tööandjad – AS H , AS K , P, ATB nr 3 , ATB , EPT . Vabariigi Valitsuse 13.05.2003.a. määruse nr 146 Tööõnnetue ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ning uurimise korra § 14 lg 5 kohaselt koostab tööinspektor uurimise lõpetamisel kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte. Tööinspektsiooni Põlvamaa Inspektsiooni 18.10.2004.a. kutsehaigestumise lühikokkuvõtte (tlk 19-20) resolutsioonist nähtub, et tööinspektori arvates on töötajale mõjunud kahjulikult kogu töötamise aeg autojuhina ja ei saa välja tuua ühegi tööandja suuremat süüastet, kuna töötingimused olid kõikjal rasked, töö sundasendites, erakorrapärane toitumine ja halvad puhkamisvõimalused, vanad autod, töö ebasoodsates klimaatilistes tingimistes jne. Tööandjat ei teavitanud töötajaid terviseriskidest ja mõjuvatest ohuteguritest. Eeltoodust nähtuvalt on töötervishoiuarst ja tööinspektor tuvastanud, et hageja kutsehaigestumise põhjustasid kostjate juures olnud töötingimused. Kuna kostjad jätsid täitmata nõuded, mille tõttu oleks tuvastatud õigeaegset töökeskkonna ohutus tervisele või vähemalt piiratud tervisele ohtlikkuse mõju, leiab kohus, et asjas on tõendamist leidnud põhjusliku seose olemasolu hagejate õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Tsiviilkoodeksi § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Tööandja, kes on süüdi töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega tekitatud tervisekahjustuses, peab TsK § 464 lg 1 alusel hüvitama töötajale kahju osas, mis ületab töötajale pärast tervisekahjustust määratud toetuse või pensioni. Tsiviilkoodeksi § 472 kohaselt toimub kannatanu töövõime vähenemisega seotud kahju hüvitamine igakuiste maksetena. Ühekordse hüvitisena (maksena) mõistab kohus välja kuni kohtuotsuse tegemiseni kannatanule hüvitamisele kuuluva kahju.
lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuste tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Hagiavalduses esitatud kahju arvestusele vaidlesid kostjad vastu, nõustusid (tlk 270, protokolli 13 ja 14 rida) aga hiljem täpsustatud kahju suuruse arvestusega (tlk 254-255), 9 millest tulenevalt oli hageja täpsustanud ka oma nõudeid. Hageja palub AS-ilt S välja mõista ühekordse kahjuhüvitise ajavahemiku 14.09.2004 kuni 30.11.2006.a. eest 9992,77 krooni, alates 01.12.2006.a. igakuiselt 578,88 krooni ja lisakulutuste hüvitisena 553,47 krooni. AS-ilt K palub hageja välja mõista ühekordse kahjuhüvitise ajavahemiku 14.09.2004 kuni 30.11.2006.a. eest 14 731,36 krooni, alates 01.12.2006.a. igakuiselt 853,39 krooni ja lisakulutuste hüvitisena 815,92 krooni. OÜ-lt H palub hageja välja mõista ühekordse kahjuhüvitise ajavahemiku 14.09.2004 kuni 30.11.2006.a. eest 10 295,82 krooni, alates 01.12.2006.a. igakuiselt 596,44 krooni ja lisakulutuste hüvitisena 570,25 krooni. Asja materjalidest nähtuvalt on pooled kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel võtnud aluseks Vabariigi Valitsuse
RS-i §-dest 2 ja 11 tulenevalt kuulub
kohaldamisele juhul, kui kahju põhjustanud õigusvastane tegu leidis aset pärast 1.juulit 2002.a.
lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Eelpooltoodust nähtuvalt on asjas tõendamist leidnud, et hageja on tõendanud tervisekahjustuse tekitamise kostja OÜ H poolt.
lg 2 sõnastust ja eesmärki arvestades tuleb mittevaralise kahju olemasolu tervisekahjustuse tekitamise korral eeldada. Kuna TsK tervisekahju tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitamise võimalust ette ei näinud, saab hageja nõuda mittevaralist kahju 10 alates 01.juulist 2002.a. kuni kahju tekkinud õigusvastase teo toimumise lõppemiseni. Hagejaga lõpetati tööleping 06.11.2003.a. TLS § 86 p 4 alusel. Arvestades asjaolu, et hageja tervist kahjustasid tööandjate õigusvastased teod alates 1973 aastast, ajavahemik mille eest hageja saab
lg 2 alusel mittevaralise kahju hüvitamist nõuda on umbes 1 aasta, hageja töövõimekaotus on 60 %, siis leiab kohus, et mõistlikuks kahju suuruseks on 60 % hageja 1 kuupalgast s.o. 3 403,45 kroonist. Seega moodustub hüvitise suuruseks 2042 krooni. Hageja on palunud kostjatelt kahjuna välja mõista ka menetluskulud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja tasunud oma esindajale õigusabi eest kokku 20 000 krooni. Hageja sõidukulud moodustavad 255 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna tsiviilkohtumenetlusse kaasatud poole esindaja kulude hüvitamist reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik, siis on kohtumenetluse õigusabikulude hüvitamise nõude näol tegemist protsessiõigusliku küsimusega, mitte materiaalõigusliku kahjuhüvitusnõudega. Kuna asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja õigusabikulude näol on tegemist kohtumenetluse eelsete õigusabikuludega (hagi esitati 16.06.2005.a., samas esimese õigusabi eest tasuti 19.10.2005.a.), siis leiab kohus, et hageja nõue menetluskulude väljamõistmiseks kahju hüvitisena tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude väljamõistmisel tuleb juhinduda TsMS § 60 ja 61 vastavatest sätetest. Kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. TsMS § 48 lg 1 p 5 järgi määratakse hagi hind tähtajatute või eluaegsete maksete hagis – kõigi maksete summaga kolme aasta eest, p 8 järgi määratakse hagihind mitmest varalisest nõudest koosnevas hagis kõikide nõuete summaga. Seega tuleb vastavalt hagi rahuldatud osale mõista hagejale õigusabikulude katteks AS-ilt S välja (992,77+553,47+578,88*36=22 385,92 millest 5% =) 1 119,30 krooni, AS-ilt K tuleb hageja kasuks välja mõista (14 731,36 +815,92 +853,39*36=42 269,32 millest 5% =) 2 313,47 krooni, OÜ-lt H tuleb hageja kasuks välja mõista (10 295,82+570,25+2042+596,44*36=34379,91 millest 5% =) 1 719 krooni. TsMS § 46 p 2 järgi on kohtukuludeks ka asja läbivaatamiskulud, § 52 p 7 järgi on asja läbivaatamiskuludeks ka poole sõidukulud. Kuna hageja sõidukuludeks on 255 krooni tuleb igalt kostjalt välja mõista (255:3) 85 krooni. Hagiavalduse esitamisel oli hageja riigilõivu tasumisest vastavalt riigilõivuseaduse §-le 16 vabastatud. Kehtinud TsMS § 64 lg 1 kohaselt riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. 03.01.2007.a. määrusega on vastavalt AS taotlusele tasutud selleks kohtu eelarvest ettenähtud vahenditest tunnistajatasu summas 330 krooni ja päevaraha 70 krooni. Arvestades vaidluse olemust tuleb nimetatud summa välja mõista võrdsetes osades kostjatelt. Seega tuleb AS-ilt S välja mõista riigituludesse 133,33 (tunnistajatasu ja päevaraha)+1750 (riigilõiv) krooni, AS-ilt K 133,33(tunnistajatasu ja päevaraha)+3500 (riigilõiv) krooni riigituludesse ja OÜ-lt H riigituludesse 133,33(tunnistajatasu ja päevaraha)+2450 (riigilõiv) krooni. 11 Krista Kirspuu Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.