2-05-309/1

HARJU MAAKOHUS Toimik nr 2-05-309 (2/287-841/05) KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise kuupäev ja koht: 12.september 2005 Tallinnas. Harju Maakohtu kohtukoosseis: kohtunik Jaanus Saaremõts. Tsiviilasi: (KÜ) hagi NN vastu 215732,65 krooni nõudes. Kohtuistungi toimumise aeg: 21.august 2006 Hageja: KÜ (kood XXX; asukoht: XXX); Esindaja: vandeadvokaat Natalia Lausmaa (asukoht: XXX); Kostja: NN(kood XXX; elukoht: XXX); Esindaja: vandeadvokaat Nele Tammemäe (AB Küllike Namm; asukoht: XXX); Kolmas isik: OÜ B (pakrotis) (kood XXX); esindaja Oliver Ennok (asukoht OÜ Cavere Õigusbüroo; XXX); Resolutsioon Aluseks võtnud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolud ja kohaldatud seadused ning juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-dest 434-438, tegi kohus alljärgnevad otsustused. Otsustused hagis

1. Jätta (KÜ) hagi NN vastu 215732,65 krooni nõudes rahuldamata. Otsustused kohtukuludes ja muudes asjaoludes
2. Kohtukulude osas: 2.1 Välja mõista hagejalt kostja kasuks õigusabikulud 11800 (üksteist tuhat kaheksasada) krooni; 2.2 Välja mõisat hagejalt riigituludesse postikulu 319 (kolmsada üheksateist) krooni ja 20 senti. Selgitused kohtuotsuse peale edasikaebamise korras ja otsuse täitmises
3. Selgitada: 3.1 kohtukulud riigieelarve tuludesse tasutakse rahandusministeeriumi arvele nr 10220034800017 SEB Eesti Ühispangas või 221023778606 Hansapangas (viitenumber 2800049777); 3.2 kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolude kirjeldus ja kohtuotsuse põhjendused
4. Hagi sisu 1.
5. Hageja nõue Hageja (esialgselt OÜ T ) on esitanud Tallinna Linnakohtusse hagi NNvastu võlgnevuse nõudes. 1.
6. Hageja väited, esitatud asjaolud ja tõendid Hagiavalduse kohaselt OÜ T teostas Lasnamäe linnaosa valitsusega sõlmitud lepingu alusel elamu haldamist (tl 7-10). Alates 2002 detsembrist OÜ T haldab ja majandab elamut korteriomanike ühisuse poolt määratud valitsejana (tl 13-14). 1998 aasta 8.mai ostu-müügilepingu alusel omandas kostja OÜ B korterid 13 ja 14 (tl 11). Korteriomanike ühisus määras hooldus ja kommunaalteenuste tasumisega viivitamise eest viivisemääraks 0,3% võlguolevalt summalt päevas. Kostja arveid tasunud ei ole. Kostja vaidlustas 8.mai 1998 ostumüügilepingu kehtivust ja ning Lääne Viru Maakohus 23.veebruar 2000 otsusega tsiviilasjas 2-878/99 tunnistas ostumüügilepingu kehtetuks (15-16). Tallinna Halduskohtu 7.aprill 2003 kohtuotsus tuvastas, et vaatamata 8.mai 1998 sõlmitud ostumüügilepingu kehtetuks tunnistamisele omandiõigus korterite 13 ja 14 osas ei läinud OÜ-le B üle, kuna poolte vahel puudus nõuetekohane asjaõigusleping nimetatud korterite omandiõiguse üleandmise kohta (tl 17-23).
7. juuni 2003 Tallinna linnakohtu määrusega 2/270 – 4219/03 kinnitati kokkulepe, mille kohaselt kostja andis OÜ-le B üle korterite omandiõiguse (tl 24). Hageja on seisukohal, et seega alates 8.mai 1998 kuni viimati nimetatud määruse jõustumiseni 26.august 2003 kuulusid korterid omandiõiguse alusel kostjale. Kostja pidi kandma kõik korterite haldamise ja hooldamisega seotud kulud. Kohtuväliselt ei ole õnnestunud kostjalt võlgnevust kätte saada. Seisuga 1.veebruar 2005 võlgneb kostja koos viivistega 126171,05 krooni. Hageja palub võlgnevuse välja mõista. 29.juuni 2005 suurendas hageja haginõuet 208368,95 kroonini. Avalduse kohaselt on kostja endiselt korterite omanik ja on kantud kinnistusraamatusse omanikuna. Võlgnevus korter 13 ees on 121084,75 ja korter 14 eest 87284,2 krooni. 10.august 2005 on hageja esitanud hagiavalduse täpsustuse ja on taotlenud OÜ B (pankrotis) kostjana kaasamist. Täpsustuse kohaselt palub hageja alternatiivselt välja mõista võlgnevus kas kostjalt (juhul kui kohus tuvastab, et korterite omanik oli kostja) või ja OÜ B (pakrotis) (juhul, kui kohus tuvastab, et korterite omanikuks oli OÜ B (pakrotis) või siis mõlemalt, kui kohus tuvastab, et mingil perioodil on korterite omanikuks olnud kostja ja mingil perioodil OÜ B (pakrotis). Kostja on 3.september 2003 kantud kinnistusraamatusse (tl 74-75). 21.aprill 2006 esitas uus hageja KÜ hagiavalduse täienduse. Selle kohaselt nõude loovutamise lepingu kohaselt omandas KÜ nõude kostja vastu 222464, 85 krooni suuruses summas millest 137177.65 on põhivõlgnevus ja 85287,2 on viivised. viiviste sissenõudmise õigus tulenes korteriomanike poolt üldkoosoleku otsusega 9.detsember 2002 antud volitusest. Alates 15.august 2005 on KÜ korraldanud elamu majandamist. Korteri 13 majandamiskulude suurus on olnud 15.august 2005 kuni 30.jaanuar 2006 5555,07 krooni ja korter 14 eest 4032,59 krooni. Nimetatud korterite omanikuks on olnud perioodil 8.mai 1998 kuni 30.jaanuar 2006 kostja. Kostja omandiõigus algas korteritele 8.mai 1998 ostu-müügilepingu sõlmimisega ja lõppes 30.jaanuar 2006 kinnistu kohta tehtava kande muutmisega. Kuivõrd kostja oli korterite 13 ja 14 korteriomanikuna vaidlusalusel perioodil elamu kaasomanikuks, kellele langesid AÕS §75 kohased kohustused. Kostja kohustused tulenesid ka EES §15 ja KOS §13 lg
8. Kokku on kostja võlgnevus 232043,42 krooni, millise hageja palub kostjalt välja mõista. 25.mail 2006 esitas hageja oma seisukoha kostja 2.mai 2006 seisukohtadele. Nende kohaselt oli kostja korterite omanik, kuna kostja oli korteriomandite kinnistamise ja registriosade avamise avalduse esitamise ajal Hooneregistris registreeritud korterite 13 ja 14 omanikuna. 3.september 2003 kinnistamisotsusele (tl 181- 184) kostja vastulauset ei esitanud, kuigi seaduse kohaselt oli tal selleks õigus. Hageja on seisukohal, et ka pärast Tallinna Linnakohtu 29.detsember 2004 otsuse langetamist, millega OÜ B poolt esitatud kinnistu kande muutmise avaldus otsustati rahuldada, jäi kanne muutmata kuni 2006 jaanuarini, kuna kostja ei soostunud tegema 2 kinnistusosakonnale lihtkirjalikku avaldust, millega tema kasuks seatud võõrandamiskeeld oleks registrist kustutatud. Sellekohane kinnistusosakonna taotlus saadeti talle juba 28.aprill 2005 (tl 191). Kostjal oleks olnud ka võimalik sõlmida notariaalne asjaõigusleping kinnistu üleandmiseks koheselt, kui selgus, et ta on kinnistusse kantud, kuid ta ei teinud seda. Hageja on seisukohal, et tegelikult kostja omandiõigusest loobuda ei soovinud, sellega seotud kohustuste täitmisest aga ei ole vajalikuks pidanud. Hageja oma 20 juuni 2006 vähendas nõuet 16328,8 krooni võrra. Tsiviilasjas 2-99-28 (endine 2/2/230-3242/99) oli esialgselt kostjaks NN. Tallinna Linnakohtu määrusega 16.juuni 2000 asendati kostja kostjatega OÜ B ja TN(tl 219). Harju Maakohtu 2.juuni 2006 määrusega lõpetati asjas menetlus seoses hagi OÜ T hagist loobumisega, kuna nõue rahuldati (tl 213-214). Hageja on seisukohal, et pole takistust käesoleva asja menetlemiseks, esitatud nõue hõlmab hoopis pikemat perioodi. Kohtuistungil jäi hageja oma seisukohtade juurde. Hageja lõplik nõue oli 215 723,62 krooni. Võlgnevus 8.mai 1998 kuni 15.august 2005 137 177,65 krooni. Viivis 85 287,2 krooni ja võlgnevus 15.august 2005 kuni 30.jaanuar 2006 9 587,57 krooni. Vastavalt esitatud kohtukulude nimekirjale on hageja pool palunud välja mõista hageja kasuks kohtukuludena krooni, mille koosseisus on: riigilõiv 11750 ja õigusabikulud
10. Kostja põhjendused 2.
11. Kostja seisukoht nõudes Kostja vaidles hagile vastu. 2.
12. Kostja väited, esitatud asjaolud ja tõendid Kostja 8.august 2005 esitatud vastuse kohaselt 9.juuli 1995 sõlmiti AS V (rendileandja) ja HS(rentija) vahel rendileping mille kohaselt AS V andis HS rendile -13 ja 5-14 asuvad korterid 50 aastaks (tl 89). 8.mai 1998 aasta ostu-müügilepingutes kinnitas müüja esindaja TNlepingu punktis 3.1.1., et kuni lepingu sõlmimiseni pole lepinguobjekte kellelegi võõrandatud, panditud, nende suhtes ei ole vaidlusi ega objekti pole keelustatud või arestitud, puuduvad kolmandate isikute õigused. Lepingu punktis 3.1.
13. kinnitas müüja et kõik isikud on korterist välja registreeritud, nimetatud korterid on vabastatud ja kõik korteritega seotud kommunaal- ja muud maksed on tasutud. Pärast lepingu sõlmimist selgus, et korterites elasid endiselt sees üürnikud. Kostja esitas hagi Lääne-Viru Maakohtusse millega palus tunnistada OÜ B ja tema vahel sõlmitud ostu-müügileping kehtetuks selle esitamise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS ) §72 lg1 kohaselt. Lääne Viru Maakohus rahuldas 23.veebruar 2000 kostja hagi ja tunnistas 8.mai 1998 sõlmitud ostumüügilepingu kehtetuks. TsÜS 67 lg 2 kohaselt tuleb tühistatud tehingu järgi saadu tagastada. Kostja oleks pidanud tagastama tehinguga saadud korterid ja OÜ B oleks pidanud tagastama kostjale korterite eest saadud raha. Kostja on seisukohal, et tal polnud võimalik tehingu järgi saadut tagastada, kuivõrd ta ei olnud tehingu järgi midagi saanud. Vastavalt 8.mai 1998 lepingul punktile 4 loetakse omandiõiguse üleminek toimunuks kostjale lepingule allakirjutamisega. Vastavalt AÕS §92 lg1 tekib vallasomand vallasaja üleandmisega, kui võõrandaja annab valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Poolte vahel oli kokkulepe omandi üleminekuks, kuid teine nõue vallasomandi üleandmiseks, s.o valduse üleandmine jäi täitmata. Seda kinnitab ka Lääne Viru Maakohtu 23.veebruar 2000 otsus 2-878/99, millest nähtub, et kuni kohtuotsuse tegemiseni olid korterid 13 ja 14 üürnike valduses. Lähtuvalt sellest on kostja seisukohal, et ta ei ole kunagi saanud nimetatud korterite omanikuks, kuna valdust ei ole talle üle antud. Kostja märgib, et Tallinna Hooneregistri poolt väljastatud õiendis on esitatud andmed on ebaõiged. Õiged andmed sisalduvad Hooneregistri õiendis XXX nr XXX, milles on omanikuks märgitud OÜ B (tl 90). Kostja on seisukohal, et Hooneregistri kandega ei ole seotud omandi üleminek, tegemist on kolmandatele isikutele informatiivset tähendust omava registriga. Hooneregistri kanded ei ole õigustloovad, mistõttu ei tulene ka hooneregistri ekslikust kandest, et omandiõigus korteritele oleks kuulunud kostjale. Kostja on seisukohal et Tallinna Halduskohus on vääralt asunud seisukohale, et kuna kostja ei esitanud restitutsiooni nõuet koos tehingu tühistamise nõudega, kehtib abstraktsiooniprintsiibist 3 lähtudes asjaõigusleping endiselt ning kostja on korterite omanik. Kuna müüja ei teinud võimalikuks omandi üleminekut , andmata üle valdust kostjale. Sellest tulenevalt ei saanud kostja esitada vastastikuse restitutsiooni nõuet, kuivõrd temal puudus lepingu järgi saadu. Hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostjaks peaks olema OÜ B (pankrotis) kuivõrd omand ei ole kostjale kunagi üle läinud ja OÜ B (pankrotis) on jätkuvalt olnud korterite omanik. Kostja taotles OÜ B (pankrotis) kaasamist menetlusse kolmanda isikuna. 12.august 2005 esitas kostja täiendavate tõenditena Tallinna Linnakohtu otsuse tsiviilasja 2/20-726/04 (tl 105-107) ja kohtumäärus samas asjas 31.märts 2005 (tl 103-104). Nimetatud tõenditega soovis kostja tõendada, et kinnistusraamatus veel eksisteeriv kanne kostja kui omaniku kohta on ebaõige. Kostja oma 2.mai 2006 vastuses hageja 21.aprill 2006 seisukohtadele jääb oma varem avaldatud seisukohtade juurde., Täiendavalt märgib kostja, et 30.mai 2003 tõestas Tallinna notar Mare Miller asendaja Hiie Sild Tallinna linna avalduse Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonnale korteriomandite kinnistamiseks ja registriosade avamiseks (tl 161-170). Avalduse p1 tuleneb, et elamu korterid koos vastava muu osaga elamust on vastavalt avaldusele lisatud Hooneteregistri toimiku 13655 alusel 21.mai 2003 väljastatud tõendile 8095 erastanud või omandanud muuhulgas kostja. Viidatud hooneteregistri tõendis 8095 on aga sõnaselgelt märgitud, et 23.veebruar 2000 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-878/99 tunnistati kehtetuks OÜ B ja kostja 8.mai 1998 sõlmitud ostu-müügileping (tl 171). Seetõttu on tegemist ebaõige kandega, kuivõrd kande alusdokumentidest tuleneb, et kostja ei olnud vastava korteri kui vallasasja omanik ka kinnistamise hetkel. Oluline on, et kostja ei ole kunagi vastavate korterite osas ise kinnistamisavaldust esitanud. Kostja on seisukohal, et kinnistamise fakt iseenesest ei tähenda, et isik, kelle nimele korteriomand kinnistati, on ka tegelikkuses selle omanik – kinnistamise fakt annab AÕS §56 alusel eeldada, et kinnistusraamatusse kantud andmed on õiged. Kuivõrd kostja ei ole kunagi omandanud kortereid, puudus tal ka õigus ja võimalus EES §211 alusel korteriomandite 13 ja 14 omanikuks. Tekkis olukord, kus kinnistamine on toimunud vaatamata alusdokumendis (hooneregistri tõend) märgitule ebaõigesti, kuivõrd omanikuks tunnistati kostja, kes pole kunagi saanud korterite omanikuks. Seega oli kinnistusraamatu kanne kuni 30.jaanuar 2006, mil kinnistusraamatusse kanti korterite omanikuna OÜ B (pankrotis) ebaõige. Kostja on leidnud ka, et kuna hageja ei ole esitanud tõeneid viivise sissenõudmise õiguse tekkimise kohta, tuleb lugeda see tõendamatuks. Kostja oma 1.juuni 2006 vastuses hageja 24.mai 2006 seisukohtadele leiab, et on arusaamatu hageja väide, et kostja pole teinud lihtkirjalikku avaldust, millega tema kasuks seatud võõrandamiskeeld oleks registrist kustutatud. 28.aprill 2005 kinnistusosakonna määrus, millele hageja viitab, käsitleb Tallinna Linnakohtu 28.jaanuar 2004 hagi tagamise määruse alusel OÜ B (pankrotis) kasuks (mitte aga kostja kasuks) korteritele seatud käsutamise keelumärkeid- vastavad märked kustutati registrist juba XXX. Omanikukande muutmine on tingitud asjaolust, et alles 2005 detsembris andis OÜ V (pankroti)s nõusoleku asendada XXX Lääne-Viru Maakohtu kohtumääruse alusel sisse kantud täielik käsutamise keelumärge osalise käsutamise keelumärkega ning lubada kanda korterite omanikuna sisse alusel OÜ B (pankrotis)(tl 196-197). Kostja on seiskohal, et notariaalse asjaõiguslepingu alusel ei oleks ta midagi üle anda saanud kuivõrd omand ei ole talle üle läinud. Kostja on ka seisukohal, et hageja on oma protsessiõigusi kasutanud pahauskselt. Kuna hagiavalduses esitatud muuhulgas nõude ka perioodi 8.mai 1998 kuni 19.mai 1999 vaatamata sellele, et OÜ T on vastava nõude juba 1999 esitanud kohtusse (tsiviilasi 2-3242/99) (tl 198-203). Kuna käesolev hagi on menetluses, siis tuleks see jätta läbi vaatamata. Kohtuistungil jäi kostja oma seisukohtade juurde. Vastavalt esitatud kohtukulude nimekirjale on kostja pool palunud välja mõista hagejalt kohtukuludena õigusabikulud 11800 krooni. 2.A. Kolmanda isiku seisukohad OÜ B (pankrotis) on seisukohal, et OÜ B on korterite omanik alates 30.jaanuar
14. Eelneva perioodi eest tuleb tasuda isikul, kes oli võlgnevuse tekkimise ajal korterite omanik. Kohtuistungil jäi kolmas isik oma seisukoha juurde. 4
15. Kohtu põhjendused 3.
16. Menetluse käik Asjas on toimunud eelmenetlus, mille käigus kostja pool on esitanud kohtu kaudu hagile kirjaliku vastuse. Kohus on menetlusse kaasanud OÜ B (pankrotis) kolmanda isikuna kostja poolel. Hageja OÜ T on nõude loovutanud KÜ . Seejärel hageja OÜ T on asendatud hagejaga KÜ . Asjas on toimunud kohtus eelistungid ja kohtuistung, millede tulemusel pidas kohus võimalikuks asi sisuliselt lahendada. Kohus ei pea võimalikuks asja läbivaatamata jätmist TsMS §423 lg1 p4 alusel, kuna käesolev hagi käsitleb pikemat perioodi kui OÜ T poolt 1999 aasta mais esitatu. Ka ei kattu menetlusosalised. 3.2 Seisukoht hagis Kohtu tuvastatud asjaoludest lähtuvalt on põhjendatud hagi rahuldamata jätmine. 3.
17. Tuvastatud asjaolud, järeldused ja kohaldatavad seadused Kostja on korterite 13 ja 14 korteriomandi omanikuna kinnisturaamatusse kantud 3.september
18. Kohus peab vajalikus märkida, et käesolevas asja materjalide juures olevad kohtulahendid ei ole aluseks tõendamisest vabastamiseks. Asja materjalide hulgas olevaid kohtulahendeid saab käsitleda kui dokumentaalseid tõendeid. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kostjale ei ole korterite omand üle läinud. Tulenevalt OÜ B ja kostja vahel
19. mai 1998 sõlmitud ostu-müügilepingu punktist 4 lepinguobjektide omandiõiguse üleminek ostjale loetakse toimunuks lepingule allkirjutamisega poolte poolt AÕS §92 lg1 (8.mai 1998 redaktsioonis) sätestas, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokkuleppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega on pooled kokku leppinud omandi üleandmises. Kuid nõue vallasomandi üleminekuks s.o valduse üleandmine jäi täitmata. Ka Lääne-Viru Maakohus oma 23.veebruar 2000 otsusega tsiviilasjas 2-878/99 tuvastas, et korterid -13 ja 5-14 olid üürnike valduses. Kuna valdust ei ole kostjale üle antud, asub kohus seisukohale, et kostja pole saanud kunagi korterite 13 ja 14 omanikuks. Nimetatud asjaolu kinnitab ka korterite 13 ja 14 kohta AS V ja Harry Sikka vahel sõlmitud rendileping. Kuna kostja ei ole kunagi saanud korterite 13 ja 14 omanikuks. Seega ei ole ta ka pidanud täitma AÕS§75, EES §15 lg1 ja KOS §13 lg1 tulenevaid kohustusi. EES §211 lg1 esimese lause kohaselt korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Kuna kostja polnud korterite kui vallasasjade omanik, ei saanud ta ka olla korteriomandite omanikuks. Oluline on siinjuures märkida, et vallasasjast korteri omanik saab sisuliselt omapoolsete toiminguteta ja oma tahet väljendamata korteriomandi omanikuks. Käesolevas asjas on tuvastamist leidnud, et kostja ei ole avaldust kinnistamiseks esitanud. Korteriomandi seadmisel ei sõltu omandi maht korteriomanikust ega muutu sisuliselt ka korteriomandi olemus. Kinnistusraamatu kanne on ebaõige. Kinnistusraamatusse oleks tulnud kanda korteriomandi omanikuna OÜ B (pankrotis). Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-16-05, märkides, et kui kinnistusraamatusse kantakse esmakinnistamisea korteriomanikuna isik, kes tegelikult vallasasjast korteri omanik ei olnud on kinnistusraamatu kanne ebaõige. Õige on ka kostja väide, et hooneteregistri tõend milline saadeti kinnistusosakonnale on sees märkus ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamise kohta. Õige on ka kostja võide, et hooneregistri tõend ei ole õigustloov, vaid informatiivne. Hooneregistri ekslikust kandest ei tulene, et korterite omandiõigus oleks kuulunud kostjale. Asjaolu, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, kinnitavad ka Tallinna Linnakohtu 11.juuni 2003 määrus tsiviilasjas 2/270 – 4219/03 ja Tallinna Linnakohtu 29.detsember 2004 otsus tsiviilasjas 2/20-726/
20. nimetatud lahenditega tunnistati OÜ B (pankrotis) omandiõigust korterite 13 ja 14 suhtes vallasvarana ja ka korteriomandile. Tallinna Linnakohus oma 19.juuni 2000 määrusega tsiviilasjas 2/5/230-3242/99 OÜ Talvik (esialgne hageja käesolevas menetluses) taotluse alusel asendas NNkostjate Toomas Nurmiste ja OÜ B iga. Määruse kohaselt esitas hageja (OÜ T ) kohtule taotluse, milles palus kostja asendada, sest Lääne-Viru Maakohtu otsusega tunnistati kehtetuks NNja OÜ B i vahel 8.mai 1998 sõlmitud ostu-müügileping, mistõttu loetakse tehing kehtetuks algusest peale ning selle kohtuotsuse alusel on korterid OÜ B i omandis, kes peab täitma korteriomaniku kohustusi EES §151 järgi. 5 Tallinna Halduskohus oma 7.aprill 2003 otsuses asus tõepoolest seisukohale, et kostja on korterite omanik. Samas ei haaku Tallinna Halduskohtu lahendis esitatud motivatsioon teiste asjas kogutud tõenditega. Ka ei ole selles menetluses osalenud kostja. Asjas ei oma kohtu hinnangul tähtsust asjaolu, kuna on kinnistusraamatust maha võetud korteriomandite 13 ja 14 suhtes tehtud keelumärked. Tähtsust ei oma ka asjaolu, et kostja ei ole vastulauset esitanud. Nimetatud asjaolud ei oma tähtsust otsustamisel, kes on 13 ja 14 korteriomandite omanik. 3.4.Kohtukulude jaotus Asjas on kohtukulu krooni, mille koosseisus on: riigilõiv 11750 krooni ja õigusabikulud hagejal 11800 krooni ja kostjal 11800 krooni ning postikulu 319,20 krooni Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadustiku §3 kohaselt enne 1.jaanuar 2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kohtukulude jaotamisel TsMS § 60 lg 1 kohaselt kannab kohtukulud hageja. Jaanus Saaremõts Kohtunik 6