2-05-3154/1

2-05-3154 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Lukiina Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2006.a Tallinn Tsiviilasja number 2-05-3154 (endine tsiviilasja nr 2/125-5419/05) Tsiviilasi OÜ Ahagi VL`i vastu 13 323,32 krooni nõudes. Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: OÜ A(reg kood XXX, asukoht XXX); Kostja: VL (ik XXX, aadress XXX). Menetlustoiming
2. märts
3. a RESOLUTSIOON Hagi rahuldada osaliselt. Mõista välja VL`ilt võlgnevus 9940 (üheksa tuhat üheksasada nelikümmend) krooni OÜ Akasuks. Mõista välja VL`ilt riigilõiv 700 (seitsesada) krooni ja õigusabikulud 497 (nelisada üheksakümmend seitse) krooni OÜ A kasuks. Käesolev kohtuotsus on viivitamata täidetav. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o 13.04.2006.a. Hageja nõue ja põhjendused 1 13.05.1997 sõlmisid AS Eesti Ühispank ja kostja Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu, mille alusel väljastas AS Eesti Ühispank kostja kasutusse vaid kostja teada oleva salajase tunnuskoodiga (PIN koodiga) pangakaardi. Pärast seda võttis kostja pangakaardiga sularahaautomaatidest välja raha ja teostas tehinguid, ületades kokku 9940 krooni ulatuses arvelduskonto jääki. Kostja võis pangakaardiga teostada tehinguid üksnes konto jäägi ulatuses. Seega puudus kostjal õiguslik alus 9940 krooni saamiseks, mistõttu tuleb vastavat summat käsitleda kostja poolt alusetult omandatud varana. Kostja ei reageerinud AS Eesti Ühispank nõudele tasuda nimetatud võlgnevus ning AS Eesti Ühispank loovutas nõude koos kõrvalkohustustega kostja vastu hagejale. Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista 13 323,32 krooni, s.h. ka viivised 3383,32 krooni. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista kohtukulud. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista ja esitab alljärgnevad vastuväited. 1997.a. oktoobris – novembris, kui toimus kostja kasutuses olnud Visa Electron pangakaardiga hageja poolt hagiavalduses näidatud summade, mis ületasid pangakontol olevat summat 9940 krooni võrra, väljavõtmine hakkas kostja oma põhilisi finantsoperatsioone teostama AS Hansapank kaudu. Kuna tema seos AS Eesti Ühispangaga muutusid minimaalseks, siis kostja tühjendas oma Eesti Ühispangas oleva arve ja jättis sinna 70 krooni, et sellest piisaks mõneks ajaks pangakaardi kasutamise kulude tasumiseks. Kostja säilitas oma pangakaarti kodus lauasahtlis, kuna ta seda praktiliselt ei kasutanud ja ka kostjale teadaolev konto jääk oli niivõrd minimaalne, et ta ei oleks saanudki mingeid pangaoperatsioone nii vähese rahaga teostada. Pangakaardi ja PIN koodi kadumine said kostjale teatavaks alles pärast seda, kui AS Eesti Ühispank informeeris kostjat, et tema pangakontolt on 1997.a. novembris välja võetud 9940 krooni rohkem, kui konto jääk seda võimaldanud oleks. Seejärel avastas kostja, et pangakaart ei asu enam kohas, kus ta seda seni säilitanud oli ja et see on ilmselt sattunud talle mitte teada olevate kolmandate isikute kätte, kes tema kaardiga ja tema nimel on sooritanud talle kuuluvalt kontolt mitmeid tehinguid. Kostja peab vajalikuks märkida, et tema ei ole ise oma kontole kunagi kandnud summat, mis ületaks 20 000 krooni. Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja kostja vastuväidetega ei nõustu. Kostja kinnitab pangakaardi saamist ning selle kasutamist. Kostja ei ole tõendanud, et pangakaart on olnud kolmandate isikute kasutuses, millest tulenevalt võib eeldada, et kostja on teinud tehinguid pangakaardiga isiklikult. Kostja võis pangakaardiga õiguslikul alusel teostada tehinguid konto jäägi ulatuses. Kostjal on hagejaga sõlmitud arvelduslepingust ja pangakaardi kasutamise lepingust tulenevalt nõudeõigus hageja vastu üksnes kontol olevate vahendite kontojäägi osas. Kuigi pangakaardi kasutamise lepingus ei olnud üheselt sätestatud, et kaardi valdajal on lubatud teha lepinguga kokkulepitud toiminguid üksnes kontol olevate rahaliste vahendite piires, ei anna ka nimetatud leping kaardi valdajale õiguslikku alust kasutada kaardiga seotud arvelduskontot suuremas summas, kui kontol raha on. Väide. et kostja arvelduskontot on krediteerinud eelnevalt kolmas isik, kes võis alusetult seejärel panga vara omandada, on kostjapoolne ning sellest tulenevalt lasub tõendamiskoormus just kostjal. Tulenevalt eeltoodust andis kliendi isikliku tunnuskoodi (PlN-koodi) kasutamine pangale aluse eeldada, et pangakaardi kasutamisel (sularaha väljavõtmisel) on juhise kaardiga seotud konto debiteerimiseks andnud just nimelt klient. Seega tuleb kliendi poolt kasutatud summasid, mis ületasid kaardiga seotud arvelduskontol olnud vahendite summat, käsitleda kliendi poolt alusetult omandatud varana. Vara alusetust omandamisest tulenevat nõuet ei välista asjaolu, et pank ja kaardi valdaja olid samal ajal omavahel seotud lepingulise võlasuhte kaudu. Kostjal käitumise tulemusena on vähenenud hageja vara, mille kostja peab hagejale tagastama. Pangasüsteemi tehnilise iseärasuse tõttu sai see küll võimalikuks, kuid see ei anna kostjale õiguslikku alust raha endale jätta ning peab selle hagejale tagastama. Kontojäägi ületamisega saadud raha on alusetult omandatud. 2 Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja esindaja ja kostja seletused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-le 11 tuleb vaidlusalusele võlasuhtele rakendada kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. Pooltel puudub vaidlus 13.05.1997 AS-i Eesti Ühispank ja kostja vahel Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu sõlmimise osas, mis on tõendatud Visa Electron pangakaardi kasutamise lepinguga (t lk 13-14). Samuti puudub poolte vahel vaidlus nõude loovutamise osas hagejale (t lk 17). Seega on tõendatud, et AS Eesti Ühispank ja kostja sõlmisid 13.05.1997 Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu ning, et AS Eesti Ühispank loovutas nõude kostja vastu hagejale. Kostjale kuulunud pangakaardiga on salajast tunnuskoodi kasutades võetud sularahaautomaatidest välja raha, ületades kokku 9940 krooni ulatuses kostja arvelduskonto jääki, mida tõendab kostja konto liikumise aruanne perioodil 01.11.1997 – 30.11.1997 (t lk 15-16). Nimetatud summat ei saa ka lugeda laenuks, kuna AS Eesti Ühispank ja kostja ei sõlminud seaduses ettenähtud vorminõudeid järgides kirjalikku lepingut nimetatud summa kostja kasutusse andmise kohta ehk laenulepingut. Seega on 9940 krooni näol tegemist alusetult omandatud varaga. TsK § 477 lg 1 alusel on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kostja ei nõustu väitega, et kostja on alusetult omandanud AS-i Eesti Ühispank vara, kuna väidab, et tema ei ole vaidlusalusel perioodil oma pangakontoga mingeid pangatoiminguid sooritanud ja arvatavasti on kostja pangakaart sattunud kostjale mitte teada olevate kolmandate isikute kätte. Kostja ei ole aga oma väidete tõendamiseks esitanud kohtule ühtegi tõendit. Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu p 7.
4. alusel oli kostjal kohustus hoida kaarti hoolikalt ning mitte andma seda üle teistele isikutele. Kostja rikkus viimati nimetatud kohustust, mille tulemusel kostja pangakaart sattus kolmandate isikute kätte. Seega vastutab kohustuse rikkumise eest kostja. Tulenevalt sellest, et tegemist on alusetu rikastumise nõudega, ei ole hagejal õigus nõuda viivist, mistõttu jätab kohus eeltoodule tuginedes viiviste osas hagi rahuldamata. Kohtukulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 alusel kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega kuuluvad kostjalt kuni 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel välja mõistmisele hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega riigilõiv 700 krooni ja tasu õigusabi eest 5 % hagi rahuldatud osast, s.o. 497 krooni, kokku 1197 krooni. Lukiina Vismann Kohtunik 3