← Eesti

3-08-758/13

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-758 Haldusasi Lääne maavanema protest K

§ 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

  1. Kullamaa Vallavalitsuse
  2. aprilli 2005 korraldusega väljastati Kullamaa Mõisad OÜ-le ehitusluba nr K-06/5 majandushoone-viilhalli ehitamiseks Silla külla. Lääne maavanema
  3. oktoobri 2007 korraldusega 140 alustati G. H. avalduse alusel järelevalvet Kullamaa 1 Vallavalitsuse eelnimetatud korralduse õiguspärasuse kontrollimiseks.
  4. jaanuaril 2008 tegi maavanem vallavalitsusele ettepaneku viia
  5. aprilli 2005 korraldus nr 79 viieteistkümne päeva jooksul kooskõlla ehitusseaduse (EhS) § 22 lg 1 punktiga 3 ja § 12 lõikega 2, teeseaduse § 13 lõikega 2 ja § 32 lõigetega 1 ja 3, majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega nr 59 kinnitatud tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuete punktidega 28 ja 32, veeseaduse § 28 lõikega 3 ning keskkonnaministri
  6. detsembri
  7. aasta määrusega nr 61 kinnitatud veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise korra punktidega 4.1 ja 4.
  8. Kullamaa Vallavalitsus otsustas
  9. veebruari 2008 korraldusega nr 37 arvestada maavanema ettepanekut vaid osaliselt, muutes
  10. aprilli 2005 korralduse preambulit ehitusseaduse viite osas.
  12. aprillil 2008 saabus Tallinna Halduskohtule Lääne maavanema protest, millega taotletakse Kullamaa Vallavalitsuse
  13. aprilli 2005 korralduse nr 79 tühistamist. PROTESTI ESITAJA PÕHJENDUSED
  14. Esmalt leiab maavanem, et Kullamaa Vallavalitsuse
  15. aprilli 2005 korraldus nr 79 on vastuolus teeseaduse § 13 lõikega 1 ja § 32 lõikega 1 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri
  16. septembri 1999 määruse nr 59 „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded“ punktidega 28 ja 32, kuna vaidlusaluse ehitusloa alusel on majandushoone-viilhall püstitatud riigimaantee teekaitsevööndisse ilma teeomaniku nõusolekuta. Protesti esitaja väitel on majandushoone-viilhall ehitatud Silla-Jädivere maantee (riigimaantee nr 16155) 50 meetri laiusesse kaitsevööndisse. Protesti esitaja viitab Pärnu Teedevalitsuse
  17. oktoobri 2007.a. kirjale nr 1-4/1438, milles leitakse, et vaidlusalune ehitis kujutab ohtu teeliiklusele ja takistab tööhoiutööde teostamist, hõivates halli uste avamise korral ligi kahe meetri ulatuses teemaad.
  18. Teiseks on protesti esitaja seisukohal, et vaidlusalune korraldus on vastuolus veeseaduse § 28 lõikega 1 ja § 28 lõikega 3 ning keskkonnaministri
  19. detsembri
  20. a. määruse nr 61 „Veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise kord“ punktidega 4.
  21. ja 4.
  22. Protesti esitaja viitab siinkohal Läänemaa Keskkonnateenistuse
  23. oktoobri 2007.a. kirjale nr 35-12-3/49753, millest nähtuvalt on keskkonnateenistus tuvastanud viilhalli paiknemise 7-8 meetri kaugusel naaberkinnistul paiknevast ja varem ehitatud puurkaevust, millega rikutakse 10meetrise hooldusala piirangut. Protesti esitaja ei nõustu vallavalitsuse seisukohaga, et puurkaevu olemasoluga ei tulnud ehitusloa väljastamisel arvestada, kuna seda ei olnud kantud ehitisregistrisse. Maavanem leiab, et puurkaevu kui rajatise riiklikus ehitisregistris registreerimata jätmine ei tee puurkaevu olematuks ning juhib seejuures tähelepanu sellele, et puurkaevu olemasolu oli teada, kuna sidumisprojekti järgi on rajatis kantud nii asendipaanile kui ka topograafilisele plaanile. Samuti leiab maavanem, et veeseaduse rikkumist ning naaberkinnistu omaniku seisukorra halvendamist ei saa vabandada sellega, et puurkaevu kõrvalt hooldusalast läheb läbi suhteliselt väikese liikluskoormusega tee, kuna liiklemine on võimalik viia puurkaevu hooldusalast välja. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  24. Kullamaa Vallavalitsus ei pea protesti põhjendatuks ning palub see rahuldamata jätta. Esiteks leiab vastustaja, et protest ei käsitle mitte vaidlusaluse korralduse õigusvastasust, vaid seda, millistele nõuetele ei vasta ehitusloa alusel püstitatud ehitis. Vastustaja väitel ei esinenud ühtegi ehitusloa väljastamisest keeldumise alust ning ka maavanem ei ole oma protestis ühtegi sellist alust välja toonud.
  25. Puutuvalt protesti väidetesse seoses teeseaduse nõuete rikkumisega, märgib vastustaja, et ES § 23 lg 2 p 2 kohaselt on kooskõlastuste hankimine vajalik üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest, ent 2 seadusest sellist kooskõlastuse hankimise nõuet ei tulene. Samuti leiab vastustaja, et teeseaduse § 13 lg 2 ei kuulu kohaldamisele ka seetõttu, et teeseaduse § 13 lg 1 kohaselt peaks tee kaitsevöönd olema rajatud, ent vaidlusalusel teelõigul tee äärde kaitsevööndit rajatud ei ole. Ka on vallavalitsus veendunud, et ehitis ei piira nähtavust, kuna tee on antud lõigul sirge. Vastustaja märgib ka, et kui tõepoolest oleks välistatud viilhallist teele samatasandilise ristmiku rajamine, siis oleks võimalik juurdepääs viilhallile korraldada ka üksnes selle teest kaugemal asuvast otsast või paigaldada teepoolsele väljapääsule lükanduksed, mis välistaksid teemaa hõivamise avatud uste korral.
  26. Vastustaja ei nõustu ka protesti väidetega veeseaduse normide rikkumise kohta. Vallavalitsus on seisukohal, et veeseaduse § 28 lg 3 on norm, millega viilhalli püstitamine ei saa vastuolus olla, kuna tegemist on normiga, mis nimetab teatud regulatsiooni kehtestamiseks pädeva isiku, mitte ei kehtesta nõudeid ja kohustusi. Samuti juhib vastustaja tähelepanu sellele, et keskkonnaministri
  27. detsembri
  28. aasta määruse nr 61 „Veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise kord“ punkt 4.
  29. sätestab nõuded reostusallikate asukohale ühe krundi piires, ent käesoleval juhul on maavanem käsitlenud aga ühel kinnistul asuvat puurkaevu ning teisel kinnistul asuvat viilhalli. Vallavalitsus märgib täiendavalt, et viilhall ei vasta ka eelviidatud määruse punktis 4.
  30. esitatud reostusallikate loetelus nimetatud ehitiste tunnustele. Samuti leiab vastustaja, et sanitaarkaitseala korra punktide 4.
  31. ja 4.
  32. näol on tegemist normidega, mida saaks rikkuda üksnes kinnisasja omanik, kelle maal veehaarde sanitaarkaitseala asub. Vallavalitsus rõhutab ka, et protesti esitaja ei ole viidanud õigusnormile, millest tuleneks kohustus ehitusprojekt naaberkinnistu omanikuga kooskõlastada. Vastustaja väitel on mõistetamatu ka maavanema seisukoht, et naaberkinnistul on tegemist
  33. aastal seaduslikult rajatud puurkaevuga, kuivõrd Läänemaa Keskkonnateenistuse kirja kohaselt on tegemist
  34. a. rajatud veehaardega. Lisaks märgib vastustaja, et protesti lisal 16 märgitud puurkaevu asukoha kontrollimisel selle koordinaatide põhjal ilmneb, et see asub hoopis katastriüksusel nr 34202:002:0193 ning Lehiste kinnistust ligikaudu 253 meetri kaugusel. Ka märgib vastustaja, et keskkonnateenistuse kirja kohaselt ei olnud veehaarde hooldusala tagatud ka enne vaidlusaluse ehitise püstitamist, kuna selles asub autoga läbitav avalik tee ning seega jätkuks veehaarde hooldusala nõuete rikkumine ka viilhalli lammutamise korral.
  35. Viimaks leiab vastustaja, et vaidlusaluse korralduse tühistamisel tuleb võtta arvesse selle andmisest möödunud aega. Viidates haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67 lõikele 1 ja 2 leiab vastustaja, et isegi korralduse õigusvastasuse tuvastamise korral oleks selle tühistamine võimalik juhul, kui esineks seda põhjendav oluline avalik huvi, mis kaalub üles kolmanda isiku huvi korralduse kehtimajäämiseks, ent sellist avalikku huvi ei ole maavanem välja toonud. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
  36. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud Kullamaa Mõisad OÜ peab protesti samuti põhjendamatuks, leides, et vaidlusaluse ehitise püstitamine on toimunud seaduses sätestatud korras ning kolmas isik on kõiki talle pandud nõudeid järginud. Kolmas isik juhib tähelepanu sellele, et vaidlusalune ehitis valmis juba
  37. aasta sügisel ning seetõttu jääb arusaamatuks, miks ei ole protesti aluseks olnud asjaoludele varem tähelepanu pööratud. Viidates Riigikohtu seisukohale haldusasjas 3-3-1-23-06, leiab kolmas isik, et ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida saab kasutada kohases menetluses ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Kolmas isik ei nõustu protesti väidetega, mis puudutavad teeseaduse rikkumist, rõhutades esiteks, et teemaad hõivatakse üksnes siis, kui viilhalli uksed on avatud 90-kraadise nurga all ning kuivõrd tegelikkuses kinnitatakse uksed avatud asendis viilhalli otsaseinte külge, siis saab teemaa hõivamisest rääkida üksnes sellel hetkel, kui uksi avatakse või suletakse. Seejuures selgitab kolmas isik, et teepoolset otsaust igapäevaselt ei kasutata ning seetõttu ei ole tee kaitsevööndi rikkumine ei ole nii ulatuslik, mis tingiks ehitusloa tühistamise. 3 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  38. Hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab kohus, et Lääne maavanema protest ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Kohtu hinnangul välistab Kullamaa Vallavalitsuse vaidlusaluse korralduse tühistamise õiguskindluse põhimõttest tulenev kolmanda isiku usalduse kaitse vajadus ning ehitusloa tühistamist nõudva kaaluka avaliku huvi puudumine.
  39. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 85 annab maavanemale väga ulatusliku järelevalvepädevuse kohaliku omavalitsuse organite haldusaktide õiguspärasuse üle, sama paragrahvi
  40. lõikest tuleneb ka maavanema õigus pöörduda protestiga halduskohtu poole. Protesti esitab maavanem avalike huvide kaitseks ning tähtajatu protestiõiguse eesmärk ei ole kindlasti konkreetse isiku subjektiivsete õiguste kaitse, mis tähendab seda, et kohalikule omavalitsusele VVS § 85 lõikes 4 nimetatud üksikakti seadusega kooskõlla viimise ettepaneku tegemine ning protestiga halduskohtu poole pöördumine on õigustatud juhul kui üksikakt riivab oluliselt avalikke huve ning avalik huvi akti tühistamise vastu kaalub üles erahuvi selle akti kehtimajäämise vastu. Samamoodi, nagu haldusorgan peab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 67 tulenevalt arvestama isikut soodustava õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamisel isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, tuleb kohtul seda usaldust arvestada ka maavanema protesti lahendamisel. Sarnast seisukohta on
  41. oktoobril
  42. aasta haldusasjas 3-3-1-41-02 tehtud otsuses väljendanud ka Riigikohus, leides et kuigi HMS §-d 64-70 ei reguleeri otseselt haldusakti tühistamist halduskohtu poolt, on nendes sätetes õiguspärase ootuse ja usalduse kaitseks kehtestatud põhimõtted halduskohtumenetluse erisusi arvestades rakendatavad ka haldusakti tühistamisel kohtu poolt, kui kaebus esitati haldusakti andmisest oluliselt hiljem.
  43. HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, arvestades sama seaduse §-s 67 sätestatut. HMS § 67 lg 2 keelab isikut soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamise, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Kohus leiab, et haldusakti adressaadi usaldusel haldusakti kehtimajäämise suhtes on seda suurem kaal, mida pikem aeg on möödunud haldusakti andmisest ning mida olulisemaid toiminguid on akti adressaat akti kehtima jäämist eeldades teinud. Seevastu ei saa isikul haldusakti kehtimajäämise vastu usaldust tekkida, kui akti õigusvastasus on tingitud isiku enda tegevusest või tegevusetusest.
  44. Käesoleval juhul on maavanem alustanud järelevalvet ehitusloa õiguspärasuse üle umbes kaks ja pool aastat pärast ehitusloa väljaandmist ning seejuures ka umbes kaks aastat pärast ehitise valmimist. Kohtu hinnangul on tegemist pika ajavahemikuga, arvestades eelkõige seda, et tavapäraselt saab haldusakti adressaadi usaldus haldusakti kehtimajäämise suhtes tekkida halduskohtumenetluse seadustikus (

) sätestatud 30-päevase kaebetähtaja möödumisel. Lisaks ei saa jätta tähelepanuta sedagi, et haldusasja toimiku materjalidest nähtuvalt püstitati vaidlusaluse ehitusloa alusel avalikult kasutatava tee vahetusse lähedusse märkimisväärse suurusega ehitis, mis tähendab seda, et kõik huvitatud isikud pidid olema sellest teadlikud juba ehitamisega alustamise ajal.

  1. Samuti leiab kohus, et käesoleval juhul on kolmanda isiku usaldusel haldusakti kehtimajäämise vastu suur kaal ka seetõttu, et kolmas isik on talle ehitusloaga antud õiguse realiseerinud ning püstitanud ehitusloaga lubatud ehitise. Kolmanda isiku väitel on ta selleks kulutanud umbes pool miljonit krooni ning püstitatud viilhall on kolmanda isiku 4 majandustegevuse seisukohast keskse tähtsusega. Protesti esitaja neid väiteid vaidlustanud ei ole ning ka kohtul ei ole põhjust neis kahelda. Kuna ehitusloa tühistamine tähendaks seda, et püstitatud viilhalli tuleks käsitleda õigusliku aluseta ehitatud ehitisena, siis sisuliselt kaasneks sellega ehitise omaniku kohustus ehitis lammutada. Kohus leiab, et kolm aastat pärast ehitusloa väljastamist esitatud protesti alusel sellise ehitusloa tühistamine oleks võimalik vaid väga kaaluka avaliku huvi korral. Sellist kaalukat avalikku huvi ei ole protesti esitaja aga välja toonud ning ka protestist ja sellele lisatud materjalidest ei ole võimalik seda tuletada.
  2. Isegi kui eeldada, et vaidlusaluse viilhalli otsauste avamine või sealtkaudu teele sõitmine võib endas kätkeda teatud liiklusohtu või raskendada teehoiutööde teostamist, ei nähtu, et need ohud oleksid märkimisväärsed. Protesti esitaja neid ohte seejuures defineerinud ei ole ega ole ka pidanud vajalikuks kontrollida, milles need täpselt seisneda võiksid, vaid on lähtunud pelgalt Maanteeameti Pärnu teedevalitsuse kirjas märgitust, et viilhall kujutab ohtu teeliiklusele. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 15 lg 3 ning § 16 lg 2 kohaselt peab protesti esitaja oma väiteid põhistama ja tõendama, seda Lääne maavanem käesoleval juhul aga teinud ei ole. Kohus leiab, et maavanem ei saa rünnata kohaliku omavalitsuse üksikakti pelgalt viidates teiste riigiorganite paljasõnalistele ja põhjendamata väidetele mingisuguse ohu olemasolu või mingisuguste kooskõlastuste vajalikkuse kohta. Liiklusohutuse küsimuses on vastustaja väitnud, et viilhall ei saa teel nähtavust piirata, kuna tee on selles kohas sirge. Sellelegi väitele ei ole protesti esitaja vastu vaielnud ning see asjaolu nähtub ka projekti juures olevalt asendiplaanilt. Samuti nähtub asendiplaanilt, et samal krundil asuv teine hoone (olemasolev töökoda-kontor) asub teele veelgi lähemal. Seega on väheusutav protesti esitaja seisukoht, et viilhall iseenesest võiks endast mingisugust märkimisväärset liiklusohtu kujutada. Kui aga leitakse, et viilhallist lähtuvaks ohuks on teepoolsete uste avamine või nende kaudu sõidukite suundumine teele, siis on need probleemid võimalik lahendada liikluskorralduslike keeldudega, ilma et selleks oleks vajalik ehitusloa tühistamine või juba püstitatud ehitise lammutamine.

  1. Mis puutub protestis väidetud veeseaduse ja selle alusel antud normide rikkumisse, siis tuleb tähele panna, et Läänemaa keskkonnateenistuse
  2. oktoobri 2007 kirja nr 35-123/49753 kohaselt ei kujuta viilhall selle sihipärase kasutamise korral keskkonnale suuremat ohtu. Seega ei saa maavanema protesti õigustada ülekaaluka keskkonnakaitselise avaliku huviga. Ka protesti esitaja ei ole välja toonud, kuidas veeseaduse väidetav rikkumine avalikku huvi kahjustab või milles veeseaduse rikkumisest tingitud ohud tegelikult seisnevad. Nagu juba eelpool öeldud, ei ole maavanema protesti eesmärk konkreetse isiku huvide ja õiguste kaitse, mis tähendab seda, et maavanem ei saa protesti põhjendada sooviga kaitsta viilhalli naaberkinnistul asuva kaevu omaniku õigusi. Nende õiguste kaitseks tuleb vajadusel kohtu poole pöörduda naaberkinnistu omanikul endal.
  3. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et vaidlusaluse ehitusloa tühistamiseks ei esine sellist avalikku huvi, mis kaaluks üles OÜ Kullamaa Mõisad huvi ehitusloa kehtimajäämiseks ning seetõttu ei pea halduskohus protesti rahuldamist ega vaidlusaluse ehitusloa tühistamist võimalikuks. Kuivõrd halduskohtumenetluse seadustik ei võimalda protestiga taotleda haldusakti õigusvastasuse tuvastamist, vaid üksnes haldusakti tühistamist, siis puudub vajadus hinnata ehitusloa sisulist õiguspärasust. 18.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskuud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Protesti rahuldamata jätmisega on otsus tehtud maavanema kahjuks.

§ 93

lõigetest 1 ja 5 tulenevalt mõistab kohus kuludokumentide alusel välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

§ 92

lg 10 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohtupraktika kohaselt saab riigi- või kohaliku omavalitsuse organi lepingulise esindaja kasutamisega seotud õigusabikulusid pidada 5 põhjendatuks eelkõige juhul, kui vaidlus on sedavõrd keerukas, et ei saa eeldada kohtumenetluses osalemist ametnikust esindaja kaudu. Kohus leiab, et käesolev vaidlus ei ole sedavõrd keerukas, kuna ehitusloa väljastamine peaks olema vallavalitsuse jaoks tavapärane tegevus ning seega ei saa täiendavate õigusabikulude kandmist pidada põhjendatuks. Kuna kolmas isik ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente kohtule esitanud, siis ei tõusetu ka küsimust tema kasuks menetluskulude väljamõistmise küsimust ning kõigi menetlusosaliste kulud tuleb jätta nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.