, aegumisele tuleb kohaldada VÕSRS § 2 ja 9. TsK § 81 nägi ette hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks kolm aastat. 01.09.1994.a. jõustus
, 1. 09.1994.a. ei olnud TsK § - s 81 sätestatud tähtaeg möödunud, seetõttu kuulus kohaldamisele 1994.a.
lg 1 , mille kohaselt hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat.
lg 1 kohaselt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. VÕSRS § 9 lg 2 üldpõhimõtte kohaselt , kui
kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002.a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse
- s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse aegumise algusele enne 01.07.2002.a. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne 01.07.2002.a. Hageja erastas, rikkudes ORAS § 18 lg 1 ja EES § 3 lg 5 punktis 4 sätestatud keeldu, korteri AT enne seda, kui korteri tagastamine/ mittetagastamine õigustatud subjektile oli otsustatud, seega rikkus oma õigusi ise. EES § 6 lg 1 p 2 kohaselt on Tallinna linn eluruumide erastamise kohustatud subjekt, kes on kohustaud korraldama erastamise toiminguid tagades selle seadusele vastavuse. ORAS § 5 lg 1 kohaselt on Tallinna linn ka omandireformi kohustatud subjekt. Avaliku võimu kandja, kelle kohustuseks on tagada, et erastamine toimuks seaduse kohaselt, ei saa tugineda sellele, et sõlmides tühise erastamislepingu, ei teadnud ta, et rikub sellega oma õigusi ja täidab sellega soorituskonditsiooni eeldused.
redaktsioon) kohaselt lõppes aegumistähtaeg 05.05.2004.a. ning hagi on aegunud,
lg 1 sätestab, et pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kostja esitas ka sisulised vastuväited, leides, et nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. HMS § 5 lg 3 sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja objektiivselt. Tagasinõude õiguse andmine isikule, kes pidi ise tagama soorituse seadusele vastavuse ning pidi teadma, et teise isiku vara suurendamine on alusetu, oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 1028 lg 2 p 3 sätestab, et alusetu rikastumise sätete kohaselt ei saa tagasi nõuda tühise tehingu täitmisena saadut, kui tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või selle sätte eesmärgiga. Aluseta rikastumise regulatsioonist ja hea usu põhimõttest tuleneb, et üleandja ei või tagasinõude tulemusel ise rikastuda . TsK § 477 lg 1, 3 kohaselt ja tulenevalt soorituskonditsiooni olemusest on saaja kohustatud üleandjale tagastama üksnes selle vara , mille ta õigusliku aluseta sai või hüvitama selle vara hariliku väärtuse omandamise ajal, seega saadud vara hilisem võõrandamine alusetu rikastumise sätete kohaldamisel ei oma õiguslikku tähendust. Kostja vaidleb vastu kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevalt nõudele, leides, et arusaamatu on , mida hageja loeb kahjuks, ühelt poolt asjaolu, et kostja võõrandas korteri, teiselt poolt aga jälle Tallinna Halduskohtu 11.06.2003.a. otsuse täitmiseks õigusvastase toiminguga tekitatud varalist kahju 2 250 000 krooni. Hageja jäi enda õigusvastase teo tulemusel ilma eluruumist juba 5.05.1994.a. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete alusel. Tühise tehingu järgi saadu ei tekita uut võlasuhet ega uut kahju. Puudub põhjuslik seos kostja teo , korteri võõrandamise ja hagejale tekkinud varalise kahju vahel, seos on hageja enda õigusvastase teo ja väidetavalt tekkinud kahju vahel. Hageja varaline positsioon on vähenenud 2 250 000 krooni võrra, mille ta hüvitas halduskohtu otsuse alusel õigustatud subjektile. Tallinna Halduskohtu 11.06.2003.a. otsusega on tuvastatud, et õigusvastaseks teoks, mis LR kahju tekitas, on eluruumi erastamine kostjale, tekkinud kahju eest vastutab RVS § 7 lg 1 ja 12 lg 1 järgi Tallinna linn. Avaliku võimu kandja püüd veeretada vastutust tema enda õigusvastase toiminguga tekitatud kahjulike tagajärgede eest füüsilisest isikust kostjale on avaliku võimu kandja hea usu vastane õiguste kuritarvitamine. Kostja palub välja mõista kulud õigusabi eest 48 880.30 krooni. Kohus, kuulanud ära poolte seletused ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud. Hagi rahuldamisele ei kuulu. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Vastavalt võlaõigusseaduse , tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § - le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit 2002.a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Vaidlusaluse korteri erastamine toimus 05.05.1994.a., seega perioodil, mis eelneb 01.07.2002.a. ajale, mistõttu kuulub käesolevas vaidluses kohaldamisele kehtinud TsK § 477, mis sätestas alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise kohustuse. TsK § 477 lg 1 kohaselt isik , kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama, lg 3 kohaselt kui vara ei ole võimalik tagastada tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Hageja esitatud hagiavalduse kohaselt sai kostja vaidlusaluse vara, eluruumi asukohaga Uus tn 22 – 4, Tallinn, eluruumi erastamise ostu- müügi lepingu alusel 05.05.1994.a. Kohus leiab, et kostja seisukoht on õige, et kuivõrd hageja nõue seisneb alusetus rikastumises tuleb soorituseks, mille läbi kostja rikastus, lugeda 05.05.1994.a. erastamistehingut. Hageja seisukoht, et alusetu rikastumise toiminguks on kostja poolt vara võõrandamine 04.11.1996.a. ostu – müügi lepinguga EP, ei ole õige. Põhjendatud ei ole ka hageja seisukoht, et hagi aegumise tähtaja kulgemise alguseks tuleb lugeda hetke, mil kostja võõrandas Uus tn 22 – 4, Tallinn asuva korteri, nimetatu ei saa olla alusetu rikastumise hetkeks, kuivõrd kostja oli selle korteri saanud juba 05.05.1994.a. Seega ei oma TsK § 477 lõigete 1 ja 3 alusel esitatava hagi aegumise seisukohalt tähtsust ajahetk, mil kostja hageja poolt üleantud korteri võõrandas vaid mil ta selle alusetult omandas. Vastavalt võlaõigusseaduse , tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg- le 2 kui
või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse
- s või VÕS – s sätestatud aegumistähtaega alates
– s või VÕS – s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne
aasta 1 septembrit kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks möödunud ja
sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. TsK § 81 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud, kolm aastat, seega ei olnud hagi aegumise tähtaeg möödunud ja
Harju Maakohtule ( endine Tallinna Linnakohus) on hagi esitanud 10.06.2005.a. Vastavalt võlaõigusseaduse , tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1
–s ja VÕS – s aegumise kohta sätestatud kohaldatakse ka enne
lg 1, lõppes hagi esitamise tähtaeg alusetu rikastumise nõudes 05.05.2004.a.
Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist ( hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist , jätab kohus hagi rahuldamata. Alates 01.01.2002.a. kehtiva TsK § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Käesolevas vaidluses on aegumise argument olnud üks kostja peamisi vastuväiteid ja seega tuleb alusetust rikastumisest tulenev nõue jätta rahuldamata aegumise tõttu. Vastavalt võlaõigusseaduse , tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § - le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit 2002.a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti., võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse § 22 kohaselt juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast
K § - ga 448 lg 1 kooskõlas olevaks kostja seisukohta, et kahjutekitanu tegu peab olema väljamõistetava kahju tekkimise tingimuseks. Hageja kohustus maksta õigustatud subjektile 2 250 000 krooni , ei saa iseenesest tekitada kohustusi kostjale. Kahju tekitamisest tulenev kohustis tekib , kui kahjutekitanu teo ja tekkinud varalise kahju vahel leiab tuvastamist põhjuslik seos, antud asjaolude põhjal see tuvastamist ei ole leidnud, kuivõrd põhjuslik seos puudub, puudub vajadus anda hinnang kostja käitumise õigusvastasusele ja süüle, kahju hüvitamise kohustus on vaid isikul, kes on selle tekitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 ja 61 lg 1 ( kehtinud kuni 31.12.2005.a.) kohaselt tuleb hagi rahuldamata jätmisel jätta kohtukulud hageja enda kanda. Kostja on kohtule esitanud kohtukulude nimekirja ja taotluse välja mõista kostja õigusabikulud 48 880.30 krooni kokku 25,9 töötunni eest. Kohus asub seisukohale, arvestades vaidlusaluse tsiviilasja mahtu ja keerukust, et taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks hagejalt tuleb rahuldada. Liili Lauri kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.