) § 159 lg 3 teise lause kohaselt on füüsilise isiku omandis oleva veekogu määramise korral avalikuks kasutamiseks veekogu omanikul õigus seaduses sätestatud korras nõuda hüvitust. 14.09.2007.a saabus Tartu Halduskohtusse Kalju Kullamaa kaebus, milles kaebuse esitaja palub kohtul tunnistada õigusvastaseks vastustaja tegevusetus füüsilise isiku omandis oleva veekogu avalikku kasutusse määramisest tuleneva hüvitise maksmise korra kehtestamata jätmise näol ning määrata kindlaks Viinamärdi paisjärve avalikku kasutusse määramisest tuleneva omandiõiguse piiramise eest õiglase suurusega hüvitis (kompensatsioon) ja mõista see vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja. Kaebuse põhjendused ja taotlus 1 2. Kaebuse kohaselt ei ole Eesti Vabariik kehtestanud avaliku veekogu kasutamisel omanikule makstava hüvitise nõudmise ja maksmise korda ning kaebuse esitaja põhjendab oma kaebust alljärgnevalt.
Põhiseaduse (PS) § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu. Samuti sätestab nimetatud paragrahv omandi vaba kasutamise, käsutamise ja valdamise õiguse. See tähendab kaebuse esitaja arvates, et igal ühel on lisaks enda õigusele kasutada, käsutada ja vallata enda omandit, veel ka õigus lubada seda teistel teha või keelata seda tegemast. Samas lubab PS § 32 omandiõigusele seada seaduse alusel ka üldisi huve arvestavaid kitsendusi.
lg 3 esimene lause annabki seadusandjale õiguse kitsendada füüsilise isiku omandiõigust veekogule (üldistes huvides) määrates füüsilise isiku omandis oleva veekogu avalikuks kasutamiseks. Veeseaduse (VeeS) § 7 lg 1 kohaselt seisnevad (veekogu avalikku kasutusse määramise korral) omandiõiguse kitsendused selles, et avalikuks kasutamiseks määratud veekogu omanik ei saa keelata teistel isikutel oma veekogus veevõttu, suplemist, veesporti, veel ja jääl liikumist ja kalapüüki.
lg 3 teise lause (aga ka elementaarse õiglustunde kohaselt) on füüsilisest isiku omandiõiguse sedavõrd ulatusliku piiramise puhuks ette nähtud kompensatsioon (hüvitise nõudmise õigus). Viidatud seadusesätte kohaselt saab hüvitist nõuda vaid seaduses sätestatud korras. Asjaolu näol, et Eesti Vabariik ei ole kehtestanud seadusega hüvitise maksmise korda (mis on nõude esitamise eelduseks seatud) on kaebuse esitaja arvates tegemist riigivõimu omavoliga. Ei saa pidada õigeks, õiglaseks ega seaduslikuks olukorda, kus demokraatlikus õigusriigis kehtivad seadusest tulenevad õigused, mis on ainuüksi formaalsed (ei ole reaalselt rakendatavad riigivõimu suvast tuleneva tegevusetuse tõttu). Kuigi Eesti Vabariik ei ole loonud kaebuse esitaja nõudeõiguse realiseerimiseks vajalikke tingimusi (ei ole kehtestanud korda, mille raames saaks füüsiline isik nõuda õiglast hüvitist veekogu avaliku kasutamise eest), ei muuda see asjaolu kaebuse esitaja arvates nõudeõigust ennast veel olematuks. PS § 14 kohaselt on õiguste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kohustus. Kui seadusest tuleneva nõudeõiguse tagamise põhiseaduslikku kohustust ei ole suutnud või soovinud täita seadusandlik võim, tuleb K. Kullamaa arvates eelmärgitud sätte kohaselt seda teha kohtuvõimul. Vastustaja Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) esitas kohtumenetluse käigus vastuse kaebaja kaebusele, milles leitakse, et esitatud kaebus ei ole põhjendatud ja tuleks jätta rahuldamata. Kaebaja ei nõustu vastustaja poolt kaebusele saadetud vastuses märgitu ja väidetuga ning palub kaebuse rahuldada. Tulenevalt vastustaja vastuses esitatust, peab kaebaja oluliseks esitada omapoolsed järgnevad vastuargumendid. Kaebuse esitaja arvates on eksitav ja tegelikkusele mittevastav vastustaja väide, nagu oleks VeeS-s ammendavalt reguleeritud veekogude avaliku kasutamise hüvitamise küsimus. 2 Kaebuse esitaja nõustub vastustaja konstateeringuga selle kohta, et kuni 1. jaanuarini 2006.a kehtinud VeeS §-i 11 lg 1 redaktsiooni kohaselt sätestati, et veekogu avalik kasutamine on tasuta. Nõustuda ei saa aga sellega, nagu saaks ja võiks sellest lausest tuleneda (tuletada), et nimetatule toetudes võib õigustada maaomanikule
§-s 159 lg 3 ettenähtud hüvituse maksmisest keeldumist või nimetatud seadusesättes hüvitise maksmise eelduseks seatud korra kehtestamist. Kaebuse esitaja on arvamusel, et VeeS-e eelmärgitud redaktsiooni puhul ei reguleeritud hüvituse maksmist veekogu omanikule veekogu avalikuks kasutamiseks määramise eest (selle eest, et ta on kohustatud taluma temale kuuluva veekogu kasutamist iga soovija poolt). Selles sättes reguleeritakse hoopis veekogu kasutajate õigust mitte maksta tasu avaliku veekogu kasutamise eest. Kaebuse esitaja arvates ei ole VeeS-s (ei varasemas ega praeguses redaktsioonis) reguleeritud veekogu avalikuks kasutuseks määramise tõttu maaomanikule kompensatsiooni maksmise küsimust. Reguleerimisesemete erisuse tõttu ei oleks kaebaja arvates ka õige (võimalik) antud juhul kohaldada lex posteriori derogat legi priori põhimõtet (mille kohaselt veeseadus kui hilisem muudaks asjaõigusseadust kui varasemat). VeeS-l ja
-l on kaebaja arvates veekogude avalikuks kasutamise reguleerimisel selgelt erinev lähenemisnurk (ja sellest tulenevalt ka täiesti erinevad regulatsiooniesemed). Kui VeeS reguleerib avaliku veekogu kasutamise tingimusi ja korda kasutaja vaatevinklist lähtudes, siis
teeb seda veekogu omanike vaatevinklist lähtudes. K. Kullamaa arvates on eksitav ja tegelikkusele mittevastav vastustaja väide, nagu ei tuleneks
lg 3 teisest lausest seadusandja kohustus kehtestada hüvitise määramise kord, vaid selles lauses sisalduks justkui vaid niisuguse korra määramise õigus. Vaieldava lause sõnastus ei jäta kaebaja arvates seadusandjale vähimatki võimalust valida, kas kehtestada kord või mitte (kuni see lause seadusena kehtib). Lugedes
§-i 159 lg 3 tervikuna (kui ühtset käitumisnormi, reeglit) ei ole kaebaja arvates sellest võimalik (käesoleva vaidluse kontekstis) mõistlikul isikul teisiti aru saada kui, et riik võib määrata eraveekogu küll avalikuks kasutamiseks, kuid sel juhul on veekogu omanikul õigus nõuda selle eest hüvitust. Mingil moel ei nähtu sellest imperatiivses vormis väljendatud konstruktsioonist vastustaja väidetav riigi ühepoolne valikuõigus. Kuna seadusandja on kehtestanud avalikuks kasutuseks määratud veekogu omanikule selle eest hüvitise nõudmise õiguse, siis tuleneb sellest kaebuse esitaja arvates ka üsna üheselt riigipoolne kohustus seda hüvitist maksta. Kuna seadusandja on seadnud hüvitise nõudmise eelduseks seadusena vastuvõetud korra olemasolu, siis on ka niisuguse korra kehtestamine sellestsamast seadusesättest (aga ka PS §-dest 13 ja 14) tulenev riigi kohustus (mitte vaid valikuõigus). Kaebuse esitaja nõustub vastustaja väitega selle kohta, et seadusandjal on vaba valikuõigus õigusnormide (käitumisreeglite) kehtestamisel. Erinevalt vastustajast on kaebaja aga arvamusel, et vajalikuks peetava käitumisreegli (veekogu avalikuks kasutamiseks määramise korral maksta veekogu omanikule hüvitust) on seadusandja ka
§-s 159 lg 3 kehtestanud. 3 Kuna seda reeglit tänaseni muudetud ega tühistatud ei ole, siis tulnuks ja tuleks riigil seda ka täita. Erinevalt vastustajast arvab kaebaja, et antud juhul on seadusandja viga tõsine ja kaebuse esitaja on seetõttu pandud selgelt ebaõiglasesse olukorda. Asjaolu, et riik juba pikki aastaid ei täida temale põhiseadusest ja asjaõigusseadusest tulenevat kohustust (ja nagu vastustaja vastusest kahjuks nähtub ei kavatsegi seda) ning kaebuse esitajal ei ole olnud võimalik nõuda ega saada temale seaduses ettenähtud hüvitist, teeb rikkumise kohtulikuks sekkumiseks piisavalt tõsiseks. Ei saa nõustuda vastustaja väitega, nagu ei oleks kaebuse põhjal võimalik tuvastada, milles seisneb kaebajale kahju tekkimine ning millises ulatuses see on tekkinud. Kaebusest tuleneb üsna selgesti, et kaebajale on kahju tekkinud seetõttu, et ta ei ole saanud realiseerida enda seadusest tulenevat hüvituse nõudmise õigust. Kaebuse esitaja on küllalt arusaadavalt kaebuses selgitanud, et peab temale tekitatud kahju ulatuseks õiglase hüvitise suurust, mille suurust ei oska ta ise määrata ja palub seda seetõttu teha kohtul. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga selle kohta, nagu takistaks kaebaja mittekuulumine eriliselt kahjustatud isikute hulka tema kaebuse rahuldamist. Kaebaja kuulub eriliselt kannatanud isikute hulka seetõttu, et riigi ignorantsus on ta ilma jätnud rahalisest hüvitusest (mida ei saa ju ometi pidada tavapäraseks riigi käitumiseks oma kodanike suhtes). Vastustaja seisukohad 3. Vastustaja leiab, et esitatud kaebus ei ole põhjendatud ning see tuleks jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et seadusandja tegevusetusest tingituna puudub veekogude avaliku kasutamise hüvitamist puudutav regulatsioon. Seadusandja on reguleerinud veekogude kasutamist VeeS-s. Veeseaduse ülesandeks on reguleerida vee kasutamist ja kaitset, maaomanike ja veekasutajate vahelisi suhteid (VeeS § 1 lg 2). Kuni 01.01.2006.a kehtinud VeeS § 11 lg 1 sätestas, et veekogu avalik kasutamine on tasuta, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Ühegi teise seadusega ei olnud vastupidist sätestatud. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kuni 01.01.2006.a kehtinud VeeS redaktsioonis oli veekogude avalikuks kasutamise hüvitamise küsimus ammendavalt reguleeritud.
lg 3 teisest lausest ei tulene, et seadusandjal oleks kohustus kehtestada hüvitise määramise kord. Vastustaja leiab, et seadusandja on jätnud endale õiguse kehtestada hüvitise määramise kord. Riigikogul on ulatuslik vabadus otsustada, millises ulatuses ja kuidas omandit kitsendada ning kas sellise kitsenduse eest on vajalik määrata hüvitis või mitte. Igaühe õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada on lihtsa seadusreservatsiooniga põhiõigus. Seadus sätestab avalikes huvides kitsendused omandi kasutamiseks ning põhiseadus näeb ette hüvitamise kohustuse ainult siis, kui tegu on vara võõrandamisega. Antud juhul on tegu vara valdamise piiramisega, kus seadusandjal on õigus 4 nii hüvitamise kord kehtestada kui ka kehtestamata jätta. Seega on seadusandjal valikuõigus kas kehtestada veekogu avaliku kasutamise eest hüvitise saamise õigus või mitte. Kehtiv VeeS ei sätesta otsesõnu, et veekogu avalik kasutamine on tasuta. Samas leiab vastustaja, et VeeS tõlgendamine võimaldab jõuda järeldusele, et veekogu avalik kasutamine on tasuta. Nimelt VeeS § 11 pealkirja kohaselt reguleerib nimetatud paragrahv nii vee kui ka veekogu kasutamise tasustamist. Kuna paragrahv näeb ette vaid vee erikasutusõiguse eest makstava tasu ega kehtesta tasu veekogu kasutamise eest, siis võib järeldada, et veekogu kasutamise eest ei ole hüvitist ette nähtud. Kui seadus hüvitist otsesõnu ette ei näe, pole ka isikul õigust hüvitisele. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole esitanud Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg 1 kohast õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise taotlust. Juhul kui tõlgendada kaebaja soovi siiski kahju hüvitamise nõudena, siis tulenevalt nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õigusest on seadusandja vastutus piiratud juhtudeni, kus seadusandja viga oli tõsine ja isik sattus selle tõttu selgelt ebaõiglasesse olukorda. Seadusandjal on oma tegevuses enamasti poliitiline mänguruum ning kahju hüvitamist nõudva eksimusega saab olla tegu ainult põhiõiguse olulise rikkumise korral. Õigustloova akti õigusvastane andmata jätmine tähendab juhtumeid, kui seadusandja ei ole kehtestanud PS-s nõutavat korda või kui vaatamata volitusnormi olemasolule seaduses jäetakse rakendusakt andmata.
lõikest 3 ei tulene seadusandjale kohustust kehtestada veekogu avalikku kasutamist hüvitav regulatsioon. Seega on seadusandjal õigus sätestada, et veekogu avalik kasutamine on tasuta. Eelnevat arvestades leiab vastustaja, et avaliku võimu kandja ei ole oma kohustusi rikkunud ning puudub kahju hüvitamiseks vajalik alus RVastS § 14 lg 1 mõttes. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kahju tekkimise aluseks asjaolu, et tal puudub võimalus realiseerida
Vastusena kaebuse esitaja poolt vastustaja vastusele esitatud seisukohtadele märgib kaebuse esitaja, et kahju hüvitamise eesmärgiks on kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui esineb põhjuslik seos vastutuse aluseks oleva asjaolu ja kahju vahel. Kahju peab olema tekkinud sellise asjaolu tagajärjel. Kaebusest ega ka kaebaja täiendavatest kirjalikest seisukohtadest ei ole võimalik isegi tuletada neid asjaolusid, mis võiksid olla käsitletavad kahju tekkimise alustena ja olla seejärel väidetava kahjuga ka põhjuslikus seoses. Kaebaja omandis olev veekogu on määratud Vabariigi Valitsuse 18. juuli 1996.a määrusega nr 191 avalikuks kasutamiseks. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, milles seisneb veekogu avalikust kasutamisest kaebajale tulenev kahjulik mõju, samuti ei leia vastustaja kaebusest vastust küsimusele, mismoodi on kinnistu eesmärgipärane kasutamine takistatud. Kokkuvõttes ei ole vastustajal võimalik esitatud materjalidest näha, mida kaebaja on temale kuuluva veekogu avalikuks kasutamise määramisega üleüldse kaotanud. Kaebaja ei ole ühtegi kahjulikku mõju tekitanud asjaolu välja toonud. Vastustaja leiab, et ainuüksi asjaolu, et kaebaja arvates puudub tal võimalus realiseerida
sätestatud õigust, ei täida kahju hüvitamise eeldusi. Esmalt tuleb kindlaks teha kahju tekitamise fakt, s.o asjaolud, mis on kahju põhjustanud ning milles kahju avaldub. Järgnevalt on vajalik analüüsida olemasolevaid tõendeid kahju suuruse kohta. Alles seejärel on võimalik 5 määrata kahju suurusele vastav hüvitis. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt väljatoodud asjaolu, mille kohaselt tal puudub võimalus realiseerida
lg 3 sätestatud õigust, ei saa olla iseseisvaks aluseks kahju tekkimisele ja hüvitamisele ja on seisukohal, et kaebajal puudub kahju, mis kuuluks hüvitamisele. Siinjuures märgib vastustaja, et ka kaebaja ise ei ole suutnud sisustada kahju aluseks olevat, ega hinnata võimaliku kahju suurust. Lisaks märgib vastustaja, et selgusetuks jääb asjaolu, miks kaebaja on esitanud kaebuse alles nüüd, s.o peale 11 aasta möödumist temale kuuluva veekogu avalikuks kasutamiseks määramist. Kaebusest ei tulene mittemingisuguseid asjaolusid, mis viitaksid kaebaja õiguste ja huvide hiljutisele rikkumisele ning mille tõttu on kaebuse esitamise just nüüd vajalik. Vastustaja palub jätta Kalju Kullamaa kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus
S §-s 11: Paragrahv 11. Tasu vee ja veekogu kasutamise eest Vee erikasutusõiguse tasu makstakse keskkonnatasude seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide järgi. (RK s 07.12.2005 jõust.01.01.2006 - RT I 2005, 67, 512) Halduskohus nõustub vastustajaga, et VeeS § 11 reguleerib ammendavalt alused tasu maksmiseks vee ja veekogu kasutamise eest. Kohus lähtub siinjuures analoogse olukorra reguleerimisest seadustes. Nimelt sätestab
S) § 4 sätestab: 6 Paragrahv 4. Avalikult kasutatav tee
lõikes 3 sätestatu ammendavalt reguleerituks ja on seisukohal, et tegemist ei ole õigustloova akti andmata jätmisega. Seadusandja tahe kahte sarnast juhtumit erinevalt reguleerida nähtub muuhulgas ka sellest, et mõlemaid regulatsioone on Riigikogus menetletud sisuliselt paralleelselt ja üheaegselt. Halduskohus on seisukohal, et kaebuse esitaja põhiõigusi ei ole taolise regulatsiooniga riivatud ega rikutud. Kaebuse esitaja ei kuulu eriliselt kannatanud isikute rühma RVastS § 14 lõike 1 mõttes.
lõige 3 annab aga veekogu omanikule vaieldamatult nõudeõiguse aluse nõuda vastavalt Võlaõigusseaduses sätestatule kahjude hüvitamist isikult, kui kahju tekitatakse veekogu avaliku kasutamise käigus. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel puudub alus kaebuse rahuldamiseks, mille tõttu tuleb kaebus HKMS § 26 lõike 1 punktis 6 sätestatud volitusnormi alusel rahuldamata jätta. Pooled ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, mille tõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Roby Koik Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.