← Eesti

2-05-3766/19

Obsah (4)§ 758§ 762§ 115§ 127

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-05-3766 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juunil 2007, Jõhvis kell 15.00 Kohus Viru Maakohus Kohtunik Peeter Pällin Kohtuasi V R hagi M T vastu 245 72

rakS) § 12 lg 1 sätestab, et enne

  1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates
  2. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Käsundusleping on suunatud kestva usaldussuhte reguleerimisele, mistõttu tuleb seda pidada kestvuslepinguks ning kohaldada sellele alates nende seaduste jõustumisest tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut.
  3. Seega kohaldatakse alates
  4. juulist 2002 pooltevahelisele lepingule

-st tulenevat käsunduslepingu regulatsiooni tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätetest tulenevate erisustega.

§ 758

lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. 32.

§ 762

sätestab, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. 33. Eeltoodust nähtub, et nii ENSV TsK kui ka

regulatsioonist tuleneb ühtemoodi, et raviteenuse osutaja peab teenust osutama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada raviteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et pooltevahelises lepingus ei olnud mingeid erikokkuleppeid või erinõudeid osutatava teenuse kvaliteedile. Lepingu rikkumine 34. Nii ENSV TsK kui ka

sätetest tulenes tervishoiuteenuse osutaja kohustus osutada teenust vähemalt vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja teha seda tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Seega tuleb kohtul lahendada küsimus, kas kostja on seda kohustust rikkudes teostanud ebakvaliteetset ravi.

  1. Ravi kvaliteedi hindamiseks pöördus hageja
  2. veebruaril 2005 Tervishoiuameti Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjoni (AKEK) poole. Sotsiaalministri 27.09.
  3. a määrusega nr 118 vastu võetud tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedile eksperdihinnangu andmise korra § 1 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedile eksperdihinnangu andmiseks moodustatakse Tervishoiuameti juurde alaliselt tegutsev nõuandva õigusega arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon (edaspidi komisjon ). Sama korra § 2 p 1 sätestab, et komisjoni ülesanded on patsiendile osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamine patsiendi või patsiendi nõusolekul kolmandate isikute kirjalikult esitatud taotluse alusel. Seega annab AKEK hinnangu ravi kvaliteedile ja seejuures ei ole tema otsus kohtule ega osapooltele siduv, vaid otsuse kaalukus tuleneb ainult komisjoni liikmete erialasest autoriteedist.
  4. Kohus leiab, et kuigi AKEK otsusel ei ole formaalselt siduvat jõudu, tõendab see antud juhul ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamist kostja poolt. Komisjoni 12 liiget on läbi vaadanud asja materjalid – hageja avalduse, kostja seletuskirja, hambaravikaardi, dr R vastuse ja dr G ekspertarvamuse ja asunud selle põhjal
  5. aprillil 2005 seisukohale, et antud asjas osutatud 6

(11)raviteenus on olnud ebakvaliteetne. Komisjonil oli piisavalt tõendeid ja piisavalt eriteadmisi, et olukorda ammendavalt hinnata ja jõuda järeldusele, et tegemist on raviveaga.
  1. Lisaks sellele kuulas kohus vastavalt TsMS § 293 lg 2 ära kaks eriteadmistega tunnistajat dr G ja dr R. Tunnistaja dr G kuulus AKEK menetluse ajal Sotsiaalministeeriumi hambaravi erialakomisjoni ning andis
  2. aprillil 2005 ekspertarvamuse (tl 60), mille kohaselt hageja kaebus on vägagi põhjendatud. Dr G vaatas aprillis 2005 läbi hageja ambulatoorse kaardi ja röntgenülesvõtted ning leidis, et kostjal ei olnud piisavalt teadmisi ja oskusi hageja hammaste proteesimiseks. Ekspertarvamuse kohaselt lisaks ebakvaliteetsele proteesimisele on ka patsiendi ravitöö olnud enam kui puudulik. Kohtuistungil täpsustas dr G, et röntgenpildi alusel oli kõige olulisem, et patsiendi kaebus on põhjendatud. Seal olid mitmed hamba juured ravimata. Pilt oli tehtud värskelt. Oleks pidanud hindama iga hammast eraldi, tegema täiendavaid röntgen pilte. Mõni nendest hammastest oli põletikus juba enne proteesimist, ei oleks pidanud kohe hakkama proteesima, vaid enne ravima. Tunnistaja selgitas, et mitme hamba kanalid on täidetud poolikult ja poolikult või üldse olid ravimata juured. Tunnistaja selgitas, et vigu avastas ta tunnistaja ravi loost, proteesid olid irdunud korduvalt ja tunnistaja jõudis järeldusele, et korrektsel proteesimisel ei oleks sellist olukorda saanud tekkida. Tunnistaja leidis, et põhjus võis olla selles, et hambad olid ebakorrektselt ettevalmistatud. Prepareerimise nurk peaks olema kuni 6 kraadi et püsida. Silma järgi oli oluliselt rohkem.
  3. Kokkuvõttes nähtub tunnistaja dr G ütlustest, et ravi ebakvaliteetsus seisnes selles, et enne proteesimist ei olnud kostja piisavalt hambaid ravinud – mitmel hambal olid ravimata juured ja hambakanalid täidetud poolikult – ning et ebaõige oli proteesimise nurk.
  4. Tunnistaja dr R ravis hageja hambaid pärast kostjat ja andis kohtule selgitusi selle kohta, milline oli hammaste seisukord pärast kostja teostatud ravi lõppu. Tunnistaja dr R kinnitas dr G väidet, et enne proteesimist ei olnud hambaid piisavalt ravitud. Täpsemalt selgitas tunnistaja, et juureravi oli tegemata, 3 sektori 3 hambal oli poolik, 5 hambal kanal tühi, kuid nii ei tohi olla. Silla paigaldamisel suretas arst 3 hamba, aga jättis juurekanali täitmata, see põhjustas hiljem põletiku. Sama oli 4 sektori 5 hambaga ja 3 sektori
  5. hambaga. Tunnistaja dr R kinnitas ka dr G väidet, et proteesimine oli teostatud ebakvaliteetselt. Tunnistaja selgituse kohaselt prepareerimine oli ebaõnnestunult tehtud kogu suus. Kõik sillad tulid kergelt ära. Tunnistaja selgitas, et mõni hammas oli süsimust - oksüdeerunud – sillast lahti. Must värv näitab, et kroon ei ole õigesti prepareeritud – hammas ei ole hermeetiliselt paigaldatud ja bakterid pääsesid krooni alla, happed muudavad hamba värvi. Lekke põhjustas tunnistaja arvates halb prepareerimine. Tunnistaja ütlustest nähtub ka, et kuna prepareerimine oli tehtud valesti, siis ei olnud pärast kostja teostatud ravi lõppu võimalik uusi samasuguseid proteese paigaldada. Tunnistaja selgitas, et igeme pealsed juure köndid väga väikesed ja koonusesse lihvitud, ei kannatanud koormust. Silda ei olnud võimalik sinna tagasi panna, kuna pind väike. Tunnistaja selgitas, et uusi analoogseid proteese paigaldada enam ei saa, sest hambad on liiga ära lihvitud. Sellega kinnitas dr R dr G poolt öeldut ja täpsustas konkreetselt, milles seisnesid kostja ravivead. Samuti on tunnistaja ütlustega tõendatud, et ravivigade tulemusel ei ole enam võimalik paigaldada uusi samatüübilisi proteese.
  6. Kohus leiab, et AKEK otsusega ja tunnistajate dr G ja dr R ütlustega on veenvalt tõendatud, et kostja poolt hagejale osutatud raviteenus oli ebakvaliteetne ning selle puudujäägid seisnesid selles, et enne proteesimist ei olnud kostja piisavalt hageja hambaid ravinud – mitmel hambal olid ravimata juured ja hambakanalid täidetud poolikult – ning et ebaõige oli proteesimise nurk ja proteesimine ise teostatud defektselt. Kohus leiab, et kõik viidatud hinnangud on antud erialaarstide poolt igati piisava lähtematerjali alusel, need langevad kõikides punktides loogiliselt kokku ja võivad üksteist vastastikku kinnitada ja täiendada. Kostja vastuväited lepingu rikkumisele 7
(11)
  1. Kostja vastuväide, et AKEK ei vaadanud patsienti isiklikult läbi, ei ole kohtu arvates asjakohane, kuna võib arvata, et komisjoni menetluse ajaks oli olukord patsiendi suus sedavõrd muutunud, et ravi ajal koostatud dokumentatsioon sisaldas arvamuse andmiseks usaldusväärsemaid andmeid. Teiselt poolt ei muuda patsiendi läbivaatamata jätmine komisjoni arvamust ebausaldusväärseks, sest komisjoni liikmed on erialaselt tunnustatud spetsialistid ning suudavad ise hinnata, kas lähtematerjal on hinnangu andmiseks piisav.
  2. Kostja väitis ka, et AKEK hinnang ei sisaldanud seisukohta, milles konkreetselt arst eksis. Kohus leiab siiski, et AKEK otsuses on võetud selge seisukoht, et hageja kaebus on põhjendatud ning asja materjalidest võib järeldada, et komisjonil ei olnud vastuväiteid dr G ekspertarvamusele, seega ei ole see alus AKEK otsuses kahtlemiseks ning ravivigade täpsem olemus on tõendatud tunnistajate dr G ja dr R ütlustega ning dr G ekspertiarvamusega piisavalt konkreetselt ja arusaadavalt.
  3. Kohus leiab, et kuna vaidlust ei ole selles, et proteesid kukkusid hageja suust lühikest aega pärast ravi, siis kõikide esitatud tõendite valguses ei ole kostja suutnud selgitada, millest oli tingitud proteeside äralangemine. Kostja väitel oli hagejal parodontoos, samas on tunnistaja dr R ütlustest ilmne, et parodontoosi hagejal diagnoositud ei olnud ning et suuhügieen oli hagejal hea. Kostja üldised väited, et hagejal oli kalduvus hambahaigustele, jäävad paljasõnaliseks ja ei suuda kummutada konkreetseid süüdistusi raviteenuse puudulikkuses, mida on esitanud dr R ja dr G. Isegi juhul, kui kostja väited vastaksid tõele, tekiks küsimus, miks sel juhul võttis kostja riski ja paigaldas proteesid nõrkadele hammastele teades, et need ei saa püsida kaua.
  4. Kostja on oma vastuväidete tõendamiseks esitanud dr J ja dr V konsiiliumi arvamuse (tl 77-79) ja dr R ekspertarvamuse.
  5. Dr J ja dr V konsiiliumi arvamusest nähtub, et vastuseks hr B järelpärimisele on moodustatud 8 liikmeline konsiilium, kelle 2 esindajat teostasid patsiendi läbivaatuse. Komisjoni liikmed vaatasid läbi vaidlust puudutava meditsiinilise dokumentatsiooni ja andsid asja kohta arvamuse. Arvamuse kohaselt asus konsiilium seisukohale, et erialane ekspertiis tulnuks teostada enne järgnevat ravi dr R poolt, mistõttu ei ole võimalik täpset hinnangut anda kostja teostatud ravi üle (arvamuse p 6). Seega sisuliselt konsiilium kaebuse põhjendatuse kohta hinnangut ei andnud.
  6. Konsiilium kinnitas oma arvamuse p-s 5 küll, et ravimeetodid, mida kostja kasutas, vastasid üldtunnustatud meetoditele ja p-s 4, et stomatoloogilised diagnoosid olid põhjendatud, kuid nimetatud arvamusest ei saa kohtu arvates järeldada, kas meetodid ise rakendati ellu piisava oskuse ja hoolega. Ka ülejäänud konsiiliumi vastused ei luba teha järeldusi ravi kvaliteedi kohta.
  7. Dr R ekspertarvamuses on analüüsitud hageja ravi Jõhvi Hambapolikliinikus, dr R juures ja A M kabinetis (kolmanda isiku R tegevuskoht), kuid ekspertarvamuses puuduvad andmed ravi kohta kostja juures ning ka A M ravi kohta ei ole ekspert saanud mingeid järeldusi teha, kuna ravikaart oli täidetud puudulikult. Seega ei saa dr R ekspertarvamus millegagi tõendada kostja teostatud ravi kvaliteetsust või ebakvaliteetsust.
  8. Dr R on oma arvamuses küll täheldanud, et hagejal on läbi aegade olnud erinevaid üld- ja stomatoloogilisi haigusi, kuid kohtu arvates ei õigusta see kostja teostatud ravi ebakvaliteetsust, pigem vastupidi, kostja oleks pidanud selle asjaolu ise võimalikult varases ravistaadiumis välja selgitama ja sellele kohaselt reageerima.
  9. Arvestatav ei ole vastuväide seoses kolmanda isiku osaga lepingu täitmisel, sest kostja raviarstina pidi vastutama kogu protsessi ja tulemuse eest. Kuna kostja paigaldas proteesid hageja suhu, siis pidi ta ka veenduma proteeside sobilikkuses ja kvaliteedis. Proteeside paigaldamine hõlmas ka hammaste sobivaks lihvimist, mille üle kolmandal isikul puudus 8
(11)igasugune kontroll. Kostja esitatud koostööleping (tl 106-108) ei tõenda, et kostjal puudus patsiendi eest vastutus proteeside kvaliteedi eest, sest koostööleping puudutab vaid kostja ja kolmanda isiku omavahelisi suhteid. Kahju hüvitamine 50. ENSV TsK § 397 p 4 sätestab, et volinik on kohustatud /---/ hüvitama volitajale kahju, kui see on tekitatud voliniku süü läbi. ENSV TsK § 222 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud.

§ 115

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist /---/.

§ 127

lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja on palunud hüvitada kahju suuruses 245 720 krooni.

  1. Antud juhul tuleb kahjulikuks tagajärjeks pidada olukorda, kus hageja hammastel ei ole tavapärast funktsionaalsust ning et hambad on sellises seisundis, et kostja paigaldatud proteesid hammastel ei püsi ning hageja hammastele ei ole võimalik paigaldada ka uusi samatüübilisi proteese.
  2. Vaidlust ei ole selles, et kostja teostatud ravi lõpuks saavutati olukord, kus hammaste tavapärane funtsionaalsus oli tagatud - võimalik oli toitu hammustada ja peenestada, esines hambarea terviklikkus ja tagatud oli kõnefunktsioon (vt ka dr R arvamuse p 7). Tuleb lugeda, et kui kostja ei oleks oma kohustusi rikkunud, siis oleks selline olukord pidanud püsima kuni käesoleva ajani. Kahju hüvitamise eesmärgiks on seega luua sarnane olukord, mis saavutati ravi lõpuks. Kuna kahju hüvitamise eesmärk on kahjukannataja asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, siis tervise halvendamise korral peab kahju põhjustaja sõltumata moraalse kahju hüvitamisest hüvitama kulutused, mida kahjukannatajal tuleb teha tervise taastamiseks vähemalt samasse seisundisse.
  3. R Hambaravi OÜ raviplaanist (tl 5) nähtub, et implantaatide paigaldamine hagejale läheb maksma 245 720 krooni. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud hind ei ületa valitsevaid turuhindu. Raviplaani alusel on hageja oma hambaid ravinud ja vastavuses raviplaaniga ka väljamakseid teinud, mida kinnitavad hageja esitatud kuludokumendid. Hageja esitatud kuludokumentidest nähtub, et kohtuistungi pidamise seisuga on hageja reaalselt tasunud raviplaani alusel 149 000 krooni (tl 32-33, 88, 89, 90, 91, 145, 146 jt). Sellest võib järeldada, et raviplaan on realistlik ja vastav valitsevale turusituatsioonile.
  4. Kohus märgib, et kahju hüvitamiseks ei piisa reaalselt tehtud kulutuste hüvitamisest summas 149 000 krooni, sest kahjulikuks tagajärjeks ei ole mitte kulutuste tegemine kitsalt võttes, vaid hageja tervise halvenemine kui selline. Kui hüvitamisele kuuluks ainult reaalselt kantud kulutused, siis vähem kindlustatud kahjukannatajatel võib puududa võimalus neid kulutusi teha, mistõttu kahju hüvitamise eesmärk jääks saavutamata ja tekiks kahjukannatajate diskrimineerimine varalise seisundi alusel.
  5. Arvestatav ei ole kostja vastuväide implantaatide hinnaklassi erinevuse kohta võrreldes proteesidega. Kahju hüvitamiseks tuleb taastada hammaste funktsionaalsus vähemalt samal tasemel ja kui odavaim võimalik viis seda teha on implantaatide paigaldamine, siis tuleb seda teha.
  6. Dr R ütlustest nähtub veenvalt, et kuna hambad on liiga lihvitud, siis ei ole võimalik enam uusi samatüübilisi proteese paigaldada. Seda kinnitavad ka dr G ütlused selle kohta, et prepareerimise nurk on olnud vale. Dr R arvamusese kohaselt ei ole dr R täidetud ravikaardil 9

(11)põhjendatud hammaste implantaatidega asendamise vajadust. Kohus leiab, et samas ei ole tõendatud, et dr R oleks olnud lisaks meditsiinilise seisukorra kajastamisele üldse kohustus sellise asendamise vajadust ravikaardil eraldi põhjendada. Seega puudub alus kahelda dr R ütlustes ning tuleb lugeda tõendatuks, et hammaste funktsionaalsuse taastamise odavaim võimalik viis on implantaatide paigaldamine.
  1. Kuigi hammastele kinnitatavatest proteesidest veel odavam on suulakke kinnituvate proteeside paigaldamine, siis ei taastaks need hammaste funktsionaalsust vähemalt samal tasemel hammastele kinnitatavate proteesidega, sest selliste proteeside kasutamine on ebamugavam ja vähem töökindel. Kuigi implantaatide paigaldamisega võib hammaste funktsionaalsus olla tagatud paremal tasemel võrreldes hammastele kinnitatavate proteesidega, siis ei ole see aluseks kahjuhüvitise vähendamisele, sest see oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga – sellisel juhul võiks vähem kindlustatud kahjukannatajal üldse kaduda võimalus senise olukorra taastamiseks, mistõttu kahju hüvitamise eesmärk jääks saavutamata ja tekiks kahjukannatajate diskrimineerimine varalise seisundi alusel.
  2. Arvestatav ei ole vastuväide juureravi sisaldumise kohta raviplaanis, sest selge on, et implantaate ei saa paigaldada ilma juureravi tegemata, samuti nagu ei saa proteese paigaldada, või vähemalt ei oleks tohtinud seda teha, ilma juureravi tegemata. Igal juhul ei oleks hagejal vajadust juureravi koos implantaatide paigaldamisega ette võtta juhul, kui kostja oleks täitnud oma kohustused nõutava hoolega, st ravinud hambad terveks ja paigaldanud proteesid, mis püsivad.
  3. Kohus leiab, et kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kostjapoolse kohustuste rikkumisega. Eespool (vt p 39) on kohus leidnud, et Dr R ütlustest nähtub veenvalt, et kuna hambad on liiga lihvitud, siis ei ole võimalik enam uusi samatüübilisi proteese paigaldada. Seda kinnitavad ka dr G ütlused selle kohta, et prepareerimise nurk on olnud vale. Samuti nähtub Dr R ütlustest, et prepareerimine oli ebakvaliteetne, kuna see oli tehtud mittehermeetiliselt, mistõttu bakterid pääsesid proteesi ja hamba vahele ning söövitasid hammaste pinda. Seega kui kostja oleks prepareerimise korraldanud nõutava hoolega, siis ei oleks tekkinud olukorda, kus uusi samatüübilisi proteese paigaldada ei ole võimalik.
  4. Vaidlust ei ole selles, et üldiselt püsivad samatüübilised proteesid 10-15 aastat (vt ka dr Väli konsiiliumi p 8.
  5. Antud juhul tekkisid esimesed probleemid proteesidega aasta pärast paigaldamist ning esimese proteesid langesid välja septembris 2004 ehk 2,5 aastat pärast paigaldamist ning 2005 aasta keskpaigaks olid lahti tulnud kõik proteesid. Tunnistajate dr R ja dr G ütlustest ning AKEK otsusest nähtub, et proteeside äralangemise põhjuseks oli hammaste ravimata jätmine. Eespool märkis kohus, et tunnistaja dr G ütlustest nähtub, et ravi ebakvaliteetsus seisnes selles, et enne proteesimist ei olnud kostja piisavalt hambaid ravinud – mitmel hambal olid ravimata juured ja hambakanalid täidetud poolikult. Tunnistaja R selgitas, et juureravi oli tegemata, 3 sektori 3 hambal oli poolik, 5 hambal kanal tühi, kuid nii ei tohi olla. Silla paigaldamisel suretas arst 3 hamba, aga jättis juurekanali täitmata, see põhjustas hiljem põletiku. Sama oli 4 sektori 5 hambaga ja 3 sektori
  6. hambaga.
  7. Nimetatud tõendid – AKEK otsus, tunnistajate dr G ja dr R ütlused ja dr R ekspertarvamus – võimaldavad teha järelduse, et proteeside ebanormaalse irdumise põhjuseks oli hammaste ravimata jätmine koos ebakvaliteetse proteesimisega, seega on kahju tekkimine on põhjuslikus seoses kostja tegevusega.
  8. Arvestatav ei ole kostja väide, et proteeside äralangemine sellise aja jooksul ongi normaalne, kuna see on ümber lükatud dr V konsiiliumi vastusega. Tõendatud ei ole kostja vastuväide, et proteeside äralangemise põhjustas üldhaiguste kulg hagejal. Dr V konsiiliumi arvamuses on küll leitud, et üldhaiguste kulg võib teataval määral proteeside eluiga mõjutada, kuid prognoosida seda ei ole võimalik. Konsiilium on andnud proteeside võimalikuks vanuseks 4045 a ja 10-15 a ning puudub alus, arvata, et sellised üldhaigused, nagu need on hagejal, võiksid 10
(11)proteeside püsivusaega lühendada 2,5 aastani. Lisaks tuleb märkida, et dr R ütluste kohaselt on hagejal hea suuhügieen, mistõttu ei ole ka alust arvata, et äralangemisele võis kaasa aidata halb hügieen. Samuti nähtub dr R ütlustest, et hagejal ei esine parodontiiti, mis lükkab ümber väite, et äralangemisele võis kaasa aidata parodontiidi kulg.
  1. Küsimuse kohta, millal ja kui palju oleks kostja pidanud tegema röntgenpilte, märgib kohus, et lepingu täitmise seisukohast on oluline teha kõik tulemuse saavutamiseks, kuid tulemuse saavutamise konkreetsed vahendid jäävad raviarsti otsustada ning kui raviarst saavutab tulemuse ilma röntgenpilte tegemata, on ta sellega lepingu nõuded täitnud. Kuivõrd antud asjas on muude tõendite alusel tuvastatud, et raviarst ei täitnud lepingut nõuetekohaselt, siis isegi juhul, kui oleks tõendatud piltide tegemine enne ravi alustamist, ei vabastaks see kostjat vastutusest lepingu rikkumise eest. Seega ei pea kohus vajalikuks analüüsida tõendeid, mis puudutavad röntgenaparaadi omamist ja piltide tegemist ning selle dokumenteerimist (tl 82,85,86).
  2. Tõendatud ei ole kostja süüd välistavaid asjaolusid ja seega tuleb lugeda, et kostja on kahju põhjustamises süüdi. Menetluskulud
  3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSrakS) § 3 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (1998TsMS) § 60 lg 1 sätestab, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hageja kohtukuludeks on riigilõiv 14 000 krooni, tunnistajatasu 490 krooni. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 14 490 krooni kohtukulusid.
  4. 1998TsMS § 55 lg 1 sätestab, et tunnistajale, eksperdile ja tõlgile maksab pärast nende kohustuste täitmist tasu välja kohus sellest sõltumata, kas pooled on kulud ette tasunud või kas need on pooltelt sisse nõutud. 1998TsMS § 54 lg 4 sätestab, et kui asja läbivaatamiskulusid ei ole ette makstud, siis võib kohus mõista läbivaatamiskulud välja kohtuotsusega protsessiosaliselt, arvestades käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut. Kohus maksis tunnistaja R välja tasu 571,36 krooni, tunnistaja G kulude hüvitamist ei taotlenud. Ette maksmata tunnistajatasu on 571,36-490= 81,36 krooni, mis tuleb välja mõista kostjalt riigituludesse.
  5. Kostja kohtukulu jääb kostja enda kanda. Kolmas isik kohtukulude hüvitamist palunud ei ole. Peeter Pällin Kohtunik 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.