Obsah (5)

§ 49§ 66§ 86§ 58§ 74

2-05-2605 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Lukiina Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 03.10.2007.a., Tallinn Tsiviilasja number 2-05-26

§ 49

punktidele 2 ja 3, mille kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses, andma ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu. Palgaseaduse (edaspidi PalgaS) § 35 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale palga maksmisega viivitamise eest 0,5% maksmisele kuulunud palgast iga viivitatud päeva eest. 11.05.2005.a. OÜ P (pankrotis) võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustasid kostjad töötajate saamata jäänud töötasu nõude osaliselt. OÜ R tunnustas kümne töötaja võlanõuet summas 187 996 krooni ja OÜ O summas 506 870 krooni. Kostjad ei ole sisuliselt põhjendanud töötajate töötasu nõude osalist tunnustamist. Hagejad leiavad, et nõude tunnustamata jätmine on põhjendamata. Töötajate nõue tuleneb töölepingust, saamata jäänud töötasust ja palga maksmisega viivitamise eest ning põhineb töölepinguseaduse ja palgaseaduse vastavatel normidel. Hagiavalduses paluvad hagejad tunnustada kümne töötaja saamata jäänud töötasu nõuet OÜ P (pankrotis) pankrotimenetluses summas 1 293 423 krooni (nõude summad vastavalt: IA 265 489 krooni, AE 86 825 krooni, EV 211 439 krooni, BS 121 430 krooni, EK 50 702 krooni, TT 88 271 krooni, EV 86 825 krooni, AP88 271 krooni, LV 122 946 krooni ja IB 171 225 krooni). Kostja I seisukoht Kostja on seisukohal, et kümne töötaja poolt esitatud nõue on põhistamata, nõude olemasolu tõendamata ning kostjale ei ole esitatud vastavaid tõendeid. OÜ P ajutise pankrotihalduri AApoolt 28.10.2004.a. koostatud aruandest nähtub, et 2004.a. suvel on esitanud ettevõtte töötajad ühingu vastu hagi summas 321 928 krooni. Samuti, nähtub aruandest, et nimetatud ettevõtte juhtkond on osaliselt töötajatele töötasu välja maksnud ning 27.10.2004.a. seisuga võlgnes ettevõte 17 töötajale 320 148 krooni, mis sisaldas puhkusekompensatsiooni. Ajutise pankrotihalduri poolt 07.01.2005.a. koostatud täiendava aruande kohaselt moodustas ettevõtte võlgnevus hagejate ees alljärgnevalt: (IA 55 066 krooni, AE 25 529 krooni, EV 52 516 krooni, BS 41 217 krooni, EK 15 434 krooni, TT 21 573 krooni, EV 23 856 krooni, AP22 204 krooni, LV 16 647 krooni ja IB 29 334 krooni). OÜ P juhatuse poolt 06.05.2005.a. esitatud võlausaldajate nimekirjast nähtub, et ettevõte on tunnustanud hagejate nõudeid kokku summas 187 966 krooni (IA 35 384 krooni, AE 15 984 krooni, EV 33 257 krooni, BS 25 886 krooni, EK 9 578 krooni, TT 13 549 krooni, EV 14 948 krooni, AP13 843 krooni, LV 6 747 krooni ja IB 18 820 krooni). 2 Kostja on seisukohal, et hagejad olid teadlikud OÜ P (pankrotis) võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajast ja kohast. Samuti oli pankrotihaldur neid teavitanud nõude tähtaegse esitamise kohustusest ning esitamata jätmise tagajärgedest. Seega olid hagejad kui OÜ P (pankrotis) võlausaldajad teadlikud, et peavad oma nõude ja nõude aluseks olevad dokumendid esitama pankrotihaldurile hiljemalt 15.02.2005.a. kell 15.30. Võlanõude suuruse muutmine või täiendavate dokumentide esitamine peale eelpool nimetatud tähtaega rikub teiste võlausaldajate õigusi, eelkõige õigust, et võlausaldajaid koheldakse võrdselt pankrotimenetluses. Kostja leiab, et hagejate poolt 09.05.2005.a. ja 16.06.2005.a. esitatud nõuded on selgelt vastuolus PankrS § 44 lg 1, § 82 lg 3 ja § 93 lg 1 sätestatuga. Kostja arvestuste kohaselt võlgneb OÜ P (pankrotis) 10 töötajale summa 337 915 krooni, mis jaguneb hagejate vahel järgnevalt: IA 60 493 krooni (mai töötasu 9 579 kr, juuni töötasu 15 079 kr, puhkusekompensatsioon 10 726 kr, viivised kuni 18.01.2005.a. 25 109 kr), AE 28 838 krooni (mai töötasu 6 833 kr, juuni töötasu 5 489 kr, puhkusekompensatsioon 3 662 kr, viivised kuni 18.01.2005.a. 12 854 kr), EV 58 728 krooni (mai töötasu 12 305 kr, juuni töötasu 12 305 kr, puhkusekompensatsioon 8 647 kr, viivised kuni 18.01.2005.a. 25 472 kr), BS 46 428 krooni (mai töötasu 11 959 kr, juuni töötasu 7 570 kr, puhkusekompensatsioon 6 357 kr, viivised kuni 18.01.2005.a. 20 541 kr), EK 17 237 krooni (mai töötasu 4 005 kr, juuni töötasu 3 347 kr, puhkusekompensatsioon 2 226 kr, viivised kuni 18.01.2005.a. 7 657 kr), TT 25 221 krooni (mai töötasu 6 113 kr, juuni töötasu 5 090 kr, puhkusekompensatsioon 2 346 kr, viivised kuni 18.01.2005.a. 11 671 kr), EV 26 859 krooni(mai töötasu 6 002 kr, juuni töötasu 5 467 kr, puhkusekompensatsioon 3 479 kr, viivised kuni 18.01.2005.a. 11 910 kr), AP25 726 krooni (mai töötasu 6 319 kr, juuni töötasu 5 072 kr, puhkusekompensatsioon 2 452 kr, viivised kuni 18.01.2005.a. 11 883 kr), LV 15 811 krooni (juuni töötasu 2 792 kr, puhkusekompensatsioon 3 955 kr, viivised kuni 18.01.2005.a. 9 065 kr) ja IB 32 575 krooni (mai töötasu 3 919 kr, juuni töötasu 9 797 kr, puhkusekompensatsioon 5 104 kr, viivised kuni 18.01.2005.a. 13 755 kr). Kostja meelest nõuab tuvastamist asjaolu, kas OÜ P 21 töötajat töötasid ajavahemikul 01.07.2004-18.01.2005.a. nimetatud ettevõttes ja teostasid sõlmitud töölepingutes ettenähtud ametiülesandeid ja kohustusi. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hagejad ei ole täitnud töölepingutes võetud kohustusi ja enamgi veel, hagejad ise põhjustasid tööseisaku, millest lähtuvalt puudub neil alus nõuda palka, kuna see oleks selgelt vastuolus Töölepingu seadus (edaspidi

) § 66 lg 4 ja PalgaS § 20 lg 1-ga. 20.03.2007. kohtu eelistungil kostja OÜ Rtunnustab OÜ P (pankrotis) töötajate saamata jäänud töötasu, puhkusekompensatsiooni ja viiviste nõuet summas 148 556 krooni, kuna 22.05.2005 maksis Töötukassa töötajatele 189 360 krooni. Kostja II seisukoht Kostja leiab, et hagejate nõue tuleks tunnustada summas 506 870 krooni. Nõuete kaitsmise koosolekul vaidles kostja nõudele vastu. Kostjale teadaolevalt OÜ P praktiline majandustegevus lõppes seoses töötajate poolt kohtuvaidluse algatamisega OÜ P vastu. Restoraniruumid Rüütli tn. 28/30 suleti juulis 2004.a. ning äriühingu vara arestiti. Sisuliselt peale nimetatud toimingute tegemist töötajad enam tööülesandeid ei täitnud. Kostja leiab, et eelpool nimetatud asjaolusid arvestades lõpetati töösuhted töötajatega palju varem, mitte aga hagejate poolt võlanõudes näidatud tähtajal. Kostjal puudub ülevaade töötajate töösuhete lõpetamisega seotud rahaliste arvestuste kohta võlgniku (OÜ P ) raamatupidamises. Kostja leiab, et raamatupidamislikud arvestused kohustuste kohta töötajate ees ei vasta esitatud võlanõudele. Hagejate seisukoht 20.01.2006.a. vastuses märgivad hagejad, et 2004.a. märtsis said nad teada, et OÜ P ei olnud neid kandnud oma töötajate nimekirja ning Maksuametile oli esitamata kogu aruandlus töötajate töötasude ja maksude osas. Maksmata olid kõik töötasudega seonduvad kohustuslikud maksud. 3 Seega puudusid OÜ P (pankrotis) töötajatel seadusega kehtestatud sotsiaalsed garantiid. 08.03.2004.a. pöörduti avaldusega Tööinspektsiooni. 28.06.2005.a. peatas tööandja ettevõtte majandustegevuse, kuid kirjalikult töötajatele tööseisakust ja selle põhjustest ei teavitatud. Juhatuse liige AS väitis, et tal ei ole võimalik töötajatele töötasu maksta, kuna osaühingul vara ei ole ning puudub võimalus majandustegevuse jätkamiseks. Eeltoodu oli põhjuseks, miks OÜ P (pankrotis) 21 töötajat esitasid 12.07.2004.a. Tallinna Linnakohtusse hagiavalduse. Hagejad ei nõustu kostja I väitega, et tööseisaku tekkimises olid otseselt süüdi töötajad, samuti on alusetud viited

§ 66lg 4 ja Palga

S § 20 lg 1-le. 14.07.2004.a. arestis kohtutäitur IS OÜ P (pankrotis) arveldusarved ja kirjutas üles vallasvara (tsiviilasi nr. 2/30-6272/04). Toimingu juurde kutsuti juhatuse liige AS, kes käitus kohtutäituri suhtes vägivaldselt, mistõttu oli täitur sunnitud kohale kutsuma politsei. Politsei juuresolekul toimus ruumide pitseerimine. Tallinna Linnakohtu 08.09.2004.a. määrusega algatati OÜ P pankrotimenetlus OÜ P töötajate pankrotiavalduse alusel. Samal ajal asutas OÜ P (pankrotis) juhatuse liige ASuue OÜR, kus ta on ka juhatuse liikmeks. OÜ R majandustegevuse asukohaks on XXX. Ajutise halduri AAnõusolekul toimus 18.01.2004.a. OÜ P (pankrotis) vara müük, ostjaks oli OÜ R, keda esindas juhatuse liige AS(ostis sisuliselt enda võla). Lepingus sätestatud maksetingimustest ei ole ostja kinni pidanud. Hagejad leiavad, et tegemist on näilise tehinguga, kuna sisuliselt ei ole AS tegevusalas ja asukohas midagi muutunud. Samuti kasutab nimetatud isik endiselt OÜ-le P (pankrotis) kuuluvat vara. Kostja I väide, et hagejate nõue ei ole esitatud tähtaegselt on alusetu. Hagejate nõue on esitatud tähtaegselt, kuid ekslikult on 10.06.2005.a. hagis kirjutatud, et nõue on esitatud 16.06.2005.a. Lisaks märgivad hagejad, et 2005.a. lõpus on Maksu- ja Tolliamet algatanud väärteomenetluse OÜ P (pankrotis) juhatuse liikeme ASvastu maksudest kõrvalehoidmise osas. Hagejad jäävad haginõude juurde ja paluvad kohtukulud, sealhulgas kulud õigusabile, jätta vastaspoole kanda. Kostja I seisukoht Kostja leiab, et hagejad ei ole esitanud TsMS § 363 nimetatud hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis neid asjaolusid kinnitavad. Kostjale jääb arusaamatuks, mida hagejad soovivad tõendada Tööinspektsiooni, OÜ P töötajate koosoleku protokolli ja vara ostu-müügi lepinguga antud hagi puhul. TsMS § 363 lg 1 p 3 kohaselt lasub hagejal kohustus teavitada, mida tõenditega soovitakse tõendada. Antud juhul on hagejad kohut informeerinud AS´ga seotud intsidentidest, mis antud hagiga ei ühildu ja mis antud taotluse raames ei oma vähimatki tähendust. Kostja leiab, et hagejad üritavad kohut eksitusse viia ja palub kohtul kaaluda võimalust rakendada TsMS § 200 lg 2 sätestatud võimalust trahvida hagejaid. Hagejad väidavad, et OÜ P (pankrotis) juhatuse liikmed töötajatega läbirääkimisi ei pidanud ega kokkuleppeid ei sõlminud. Kostjale teadaolevalt esitasid Tallinna Linnakohtusse hagi OÜ P (pankrotis) 21 töötajat, hagiavalduse aga käesolevas asjas on esitanud 10 töötajat. Seega on kostja meelest ilmselge, et enamusega, see tähendab 11 töötajaga, on sõlmitud kokkulepped. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hagejate esindaja IAi poolt esitatud avalduse alusel läbiviidud täitemenetlus ja tööruumide pitseerimine tegid OÜ P majandustegevuse võimatuks ning sellist toimingut tuleb käsitleda

§ 66lg 1 tähenduses.

Kuna ettevõte ei saanud oma põhikirjalist tegevust (toitlustamine) jätkata, puudub OÜ P (pankrotis) 10 töötajal õigus nõuda töölepingujärgset tasu, kuna see oleks selgelt vastuolus

§ 66lg 4 ja Palga

S § 20 lg 1 sätestatuga. Kostja leiab, et hagejate poolt on esitatud alusetu hagi ning ta taotleb kohtult hagejate taotluse rahuldamata jätmise korral määrata hagejatele trahv kooskõlas TsMS § 200 lg

1. Tunnistaja AAütlused Tunnistaja märgib, et 18.10.2004.a. andis ta nõusoleku OÜ-le P kuuluvate varade müügiks OÜ-le 4 R. See oli parim lahendus, kuna inimesed said rahad kätte. 01.10.2004.a. andis tunnistaja ajutise haldurina nõusoleku OÜ P poolt renditud restorani ja kontori ruumide rendilepingu lõpetamiseks. Nii sai lahti rendivõlast, kuid seda ei tasunud OÜ P , vaid keegi kolmas isik. Tunnistaja märgib, et ajutise pankrotihaldurina lähtus ta raamatupidamise andmetest. Inventuuri akt oli ajutise halduri poolt allkirjastatud, kuid inventuuri viis läbi raamatupidaja. Ettevõtte juhtimisvead olid tunnistaja hinnangul põhjustatud väljastatud laenudest – olid suured laenud, kuid töötajad polnud raha saanud. Enne OÜ P pankroti väljakuulutamist oli osad töölepingud lõpetatud ASpoolt, hiljem lõpetas mõned töölepingud ajutine pankrotihaldur. Töötajate nõue oli põhjendatud, kuid see oli suurem kui raamatupidamises kirjas. Ilmselt tulid erinevused puhkusekompensatsioonist ja saamata jäänud palgast. Tunnistaja on seisukohal, et töötajad ei ole tahtlikult rikkunud OÜ P majandustegevust ega juhatuse tööd. Töötajad ei saanud mitu kuud palka, nad tahtsid oma raha saada. Inventuuriga tuvastati puudujääk üle 50 000 krooni. Tunnistaja ei pea seda tahtlikuks pankrotiks, see pole põhjus ettevõtte kinnipanekuks. Tunnistaja IS´i ütlused Tunnistaja viis läbi OÜ P restorani ja kontori ruumides vara arestimise 14.07.2004.a. Arestimise alla läks kogu vara, see on arestimisaktis täpselt kirjas. Täiendavat arestimist ei toimunud. Arestimise juures ajutist pankrotihaldurit ei olnud, kuid kuna võlgniku esindaja takistas arestimistoimingute läbiviimist, kutsus tunnistaja kohale politsei. Pärast pitseerimist sai ruumidesse siseneda vaid vara hoidja, sest tema vastutab vara säilimise eest. Tunnistaja SO´e ütlused Tunnistaja märgib, et töötajate saamata osa oli juuni töötasu 2004.a. ja puhkuserahad, kokku umbes 300 000 krooni, mitte 1,2 miljonit. Tunnistaja teostas 24.09.2004.a. OÜ P XXX asuvates ruumides kauba inventuuri. Inventuuri käigus võrdles tunnistaja olemasolevat kauba jääki lao seisuga, mille käigus tuvastati köögi ja baari laos puudujääk. Kauba viimane sisseost oli 22.06.2004.a., teenust ei osutatud juuni lõpust alates. Tunnistaja alustas raamatupidamise teenuse osutamisega OÜ-le P märtsis 2004.a. Inventuuri ta alustamisel ei teostanud. Kui tunnistaja sai raamatupidamisdokumendid, nägi ta, et töötajate maksud palkadelt olid maksmata. Töötasu arvestus toimus töölepingute alusel, OÜ P esitas tööaja tabelid, arvutis oli raamatupidamisprogramm, mis palgad välja arvutas. Tunnistaja märgib, et arvestas välja aprilli, mai ja juuni töötajate töötasud. Juulikuust ei teinud tunnistaja töötasu arvestust kehtivate töölepingute järgi. Tööaja arvestust ei toimunud ajavahemikus 01.07.200401.11.2004.a. Tunnistaja märgib, et teostatud inventuuri käigus tuvastati raamatupidamisdokument, millega kanti maha 40 000 krooni eest alkoholi. Töötukassale esitatud palgaarvestuse tellis AAja koostas Inga Suurkask, kes oli ajutise pankrotihalduri tellitud raamatupidaja. Kohtu põhjendused TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus, ära kuulanud hagejate esindajad ja kostja II esindaja, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 5 1) PankrS § 106 lg 1 kohaselt, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Koosolek jättis nõuded tunnustamata 11.05.2005.a. toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul, mistõttu viimane päev hagi esitamiseks oli 11.06.2005.a. Hagi esitati 10.06.2005.a., seega tähtaegselt. 2) PankrS § 107 sätestab, et nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Vastavalt PankrS § 94 lg 1 kohaselt tuli haldurile esitada kirjalik avaldus, milles pidi olema märgitud nõude sisu, alus ja suurus, kas nõue on tagatud pandiga. Eelnimetatud avaldusele tuli lisada avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Hageja AE esitas nõudeavalduse summas 66 995 krooni (tl 27-29), millele esitas hiljem nõudeavalduse paranduse, kus palus rahuldada nõue summas 86 825 krooni (tl 26). Kostja OÜ R tunnustas sellest nõudest 15 984 krooni (tl 24). Kostja OÜ O tunnustas sellest nõudest 32 461 krooni (tl 25). Hageja IA esitas nõudeavalduse summas 198 028 krooni (tl 31-33), millele esitas hiljem nõudeavalduse paranduse, kus palus rahuldada nõue summas 265 489 krooni (tl 30). Kostja OÜ R tunnustas sellest nõudest 35 384 krooni (tl 24). Kostja OÜ O tunnustas sellest nõudest 102 148 krooni (tl 25). Hageja EV esitas nõudeavalduse summas 158 386 krooni (tl 35-37), millele esitas hiljem nõudeavalduse paranduse, kus palus rahuldada nõue summas 211 439 krooni (tl 34). Kostja OÜ R tunnustas sellest nõudest 33 257 krooni (tl 24). Kostja OÜ O tunnustas sellest nõudest 85 801 krooni (tl 25). BS esitas nõudeavalduse summas 93 624 krooni (tl 39-41), millele esitas hiljem nõudeavalduse paranduse, kus palus rahuldada nõue summas 121 430 krooni (tl 38). Kostja OÜ Rtunnustas sellest nõudest 25 886 krooni (tl 24). Kostja OÜ O tunnustas sellest nõudest 57 294 krooni (tl 25). Hageja EK esitas nõudeavalduse summas 40 505 krooni (tl 43-45), millele esitas hiljem nõudeavalduse paranduse, kus palus rahuldada nõue summas 50 702 krooni (tl 42). Kostja OÜ R tunnustas sellest nõudest 9578 krooni (tl 24). Kostja OÜ O tunnustas sellest nõudest 21 075 krooni (tl 25). Hageja TT esitas nõudeavalduse summas 68 066 krooni (tl 47-49), millele esitas hiljem nõudeavalduse paranduse, kus palus rahuldada nõue summas 88 271 krooni (tl 46). Kostja OÜ R tunnustas sellest nõudest 13 549 krooni (tl 24). Kostja OÜ O tunnustas sellest nõudest 26 626 krooni (tl 25). Hageja EV esitas nõudeavalduse summas 66995 krooni (tl 51-53), millele esitas hiljem nõudeavalduse paranduse, kus palus rahuldada nõue summas 86 825 krooni (tl 50). Kostja OÜ R tunnustas sellest nõudest 14 948 krooni (tl 24). Kostja OÜ O tunnustas sellest nõudest 34 524 krooni (tl 25). Hageja AP esitas nõudeavalduse summas 68 066 krooni (tl 55-57), millele esitas hiljem nõudeavalduse paranduse, kus palus rahuldada nõue summas 88 271 krooni (tl 54). Kostja OÜ R tunnustas sellest nõudest 13 843 krooni (tl 24). Kostja OÜ O tunnustas sellest nõudest 26 333 krooni (tl 25). Hageja LV esitas nõudeavalduse summas 93 484 krooni (tl 59-61), millele esitas hiljem 6 nõudeavalduse paranduse, kus palus rahuldada nõue summas 112 516 krooni (tl 58). Kostja OÜ R tunnustas sellest nõudest 6747 krooni (tl 24). Kostja OÜ O tunnustas sellest nõudest 37 149 krooni (tl 25). Hageja IB esitas nõudeavalduse summas 128 897 krooni (tl 63-65), millele esitas hiljem nõudeavalduse paranduse, kus palus rahuldada nõue summas 171 225 krooni (tl 62). Kostja OÜ R tunnustas sellest nõudest 18 820 krooni (tl 24). Kostja OÜ O tunnustas sellest nõudest 67 022 krooni (tl 25). Juhinduvalt PankrS §-st 107 vaatab kohus läbi hageja esitatud nõuet üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui ta esitas kaitsmisele. 3) Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hagejate ja OÜ P (pankrotis) vahel olid sõlmitud töölepingud, samuti puudub vaidlus selles, et töötajad täitsid tööülesandeid kuni
2. juunini 2004.a. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kes oli(d) tööseisaku tekkimises süüdi, mis kuupäeva loetakse töölepingu lõppemise kuupäevaks - kas tööleping lõppes peale pankroti väljakuulutamist s.o 19.01.2005.a. või siis, kui lõppes osaühingu majandustegevus, s.o 01.07.2004.a. Antud vastusest oleneb, kas töötajad on õigustatud saama ajavahemiku 01.07.2004.a. – 18.01.2005.a. eest töö- ning puhkusetasu, samuti on vaidlus saamata jäänud töötasude ja puhkusekompensatsioonide üle. Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (edaspidi

) § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused.

§ 49

punktide 2 ja 3 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses ning andma ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu. Palgaseaduse § 20 lg 1 kohaselt ei maksta töötaja süül tekkinud tööseisaku aja eest talle tasu. Esmalt võtab kohus seisukoha selle suhtes, kes oli(d) tööseisaku tekkimises süüdi, kuna sellest oleneb, kas tööseisaku aja eest makstakse töötajatele tasu. Kostja I väitel on tööseisaku tekkimises süüdi OÜ P (pankrotis) töötajad, kes esitasid avalduse täitemenetluse läbiviimiseks, mis seisnes OÜ-le P (pankrotis) kuuluvate arveldusarvete ja vallasvara arestimisega ning ruumide pitseerimisega. Eeltoodud toimingute läbiviimisega osutus OÜ P (pankrotis) majandustegevus võimatuks ning antud asjaolu käsitleb kostja I kui toimingut

§ 66

lg 1 tähenduses.

§ 66

lg 1 kohaselt on tööseisak töö seiskumine töö tegemiseks vajalike organisatsiooniliste või tehniliste tingimuste puudumise, vääramatu jõu või muude asjaolude tõttu. Kohus ei nõustu kostja I väidetega, et töötajad on süüdi tööseisaku tekkimises ning seetõttu ei ole neil õigus töötasu nõuda, kuna töötajad esitasid hagi ja hagi tagamise avalduse seoses tööandjapoolsete töölepingu tingimuste rikkumisega, milleks olid nii saamata jäänud töötasu ja puhkusekompensatsiooni väljamaksmata jätmine, samuti ei olnud OÜ P (pankrotis) kandnud töötajaid töötajate nimekirja ning olid esitamata Maksu- ja Tolliametile kogu aruandlus töötajate töötasude ja maksude osas, mistõttu puudusid töötajatel seadusega kehtestatud sotsiaalsed garantiid. Ka tunnistaja AA ütluste kohaselt ei ole töötajad tahtlikult rikkunud OÜ P (pankrotis) majandustegevust ega juhatuse tööd. Töötajad ei saanud mitu kuud palka, nad tahtsid saada oma raha. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kuna töötajad ei olnud süüdi tööseisaku tekkimises, ei kuulu kohaldamisele

§ 66lg 4 ja palgaseaduse § 20 lg 1 ning neil on õigus töötasu nõuda.

Selleks, et vastata küsimusele, kas töötajad on õigustatud saama ajavahemiku 01.07.2004.a. – 18.01.2005.a. eest töö- ning puhkusetasu, on vajalik esmalt välja selgitada, mis kuupäeva loetakse töölepingu lõppemise kuupäevaks - kas tööleping lõppes peale pankroti väljakuulutamist ehk töölepingus märgitud kuupäeval s.o 19.01.2005.a. või siis, kui lõppes osaühingu majandustegevus, s.o 01.07.2004.a. Kostjad on seisukohal, et osaühingu majandustegevus toimus kuni 30.06.2004.a. ning peale seda töötajad enam tööülesandeid ei täitnud, mistõttu leiavad 7 kostjad, et töötajatel ei ole õigus peale nimetatud kuupäeva töötasu saada. Kohus ei nõustu nimetatud seisukohaga. Töösuhe lõpeb kindlal kuupäeval koos töölepingu lõppemisega. Kohtule esitatud töölepingutest (tl 224-253, 183-187) nähtub, et töölepingud lõpetati ettevõtte pankroti tõttu

§ 86lg 2 alusel 19.01.2005.a.

Kostja väide, et peale majandustegevuse lõppemist ei saanud töötajad täita töölepingutes ettenähtud ametiülesandeid ja –kohustusi, ei ole asjakohane, kuna vastavalt

§-ile 1 lasub tööandjal kohustus kuni lepingu lõpetamiseni (lõppemiseni) tagada töötajale töö ning maksta talle selle eest kokkulepitud tasu. Üldjuhul on palk tehtud töö eest, kuid kui töötaja temast olenemata põhjustel tööd teha ei saa või on tegemist hälvetega töötingimustes, siis peab tööandja maksma talle tasu ka neil juhtudel. Peale töö eest makstava tasu tulevad arvesse ka summad tööseisaku aja eest, tööandja süüst tingitud tööülesannete täitmata jätmise eest jmt. töötajal on õigus nõuda tasu nii töö eest kui ka töötingimustes hälvete esinemisel. Kui tööandjal ei olnud võimalik töötajatele tööd anda, oleks tulnud vastavalt

§ 58

lg-le 1 vormistada töölepingu peatumine tööraamatus või töölepingud töötajatega lõpetada. Seoses sellega, et töölepingud lõpetati ettevõtte pankroti tõttu

§ 86

lg 2 alusel alles 19.01.2005.a, on töötajatel õigus saada nimetatud kuupäevani töötasu. Järgnevalt võtab kohus seisukoha saamata jäänud töötasude ja puhkusekompensatsioonide kohta. Mõlemad kostjad vaidlevad vastu väljamakstud töötasu nõude tunnustamisele. Kostja OÜ Rtunnustas töötajate võlanõuet summas 187 996 krooni, mis koosnes mai- ja juunikuu töötasudest ning puhkusekompensatsioonidest kuni 30.06.2004.a. (tl 24) ja kostja OÜ O tunnustas 506 870 krooni.

§ 49

p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Seoses sellega, et kohus tuvastas, et hagejatel on õigus saada töölepingus märgitud kuupäevani s.o 19.01.2005.a. töötasu, on töötasu välja maksmata ajavahemiku mai 2004.a kuni 18. jaanuar 2005.a eest kokku summas 845 272 krooni (A. E 56 257 krooni, J. B 112 020 krooni, I. A 174 738 krooni, E. V 138 938 krooni, B. S 80 124 krooni, H. K 32 390 krooni, T. T 57 212 krooni, E. V 56 257 krooni, A. P 57 212 krooni, L. V 80 124 krooni). Kostja kui tööandja ei ole oma kohustusi täitnud vastavalt sõlmitud töölepingutele, mistõttu kuulub hagejatele väljamaksmisele töötasu summas 845 272 krooni.

§ 74

lg 2 sätestab, et tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Lõpparve sisaldab saamata jäänud töötasu ja puhkuse kompensatsiooni. Kostja ei ole tõendanud, et hagejad oleksid saanud seaduses ettenähtud puhkuse eest tasu.

§ 49

p 3 kohaselt on tööandja kohustatud andma ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu. Seega on hagejatel õigus saada lõpparve koosseisus 2004-2005 aasta puhkuse eest kokku summas 96 463 krooni (AE6600 krooni, JB13 142 krooni, IA19 839 krooni, EV15 774 krooni, BS7884 krooni, HK3800 krooni, TT6712 krooni, EV6600 krooni, AP6712 krooni, LV 9400 krooni). Vastavalt palgaseadus §-ile 35 maksab palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Kuna töötasu väljamaksmine on olnud viivituses alates maikuust 2004.a, siis hagejad on õigustatud saama viivist 0,5% maksmisele kuulunud summast iga viivitatud päeva eest kuni 18.01.2005.a. Seega hüvitis kasutamata puhkuse eest moodustab kokku 351 688 krooni (AE23 968 krooni, JB46 063 krooni, IA70 912 krooni, EV56 727 krooni, BS33 422 krooni, HK14 512 krooni, TT24 347 krooni, EV23 968 krooni, AP24 347 krooni, LV 33 422 krooni). Seega oleks pidanud OÜ P (pankrotis) lõpparvena välja maksma töötajatele kokku 1 293 423 krooni. Lähtudes eeltoodust asub kohus seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele ja tuleb tunnustada hageja nõuet OÜ P (pankrotis) pankrotimenetluses summas 1 293 423 krooni. Menetluskulude jaotus 8 Kuna kohus rahuldas hagi, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Lukiina Vismann Kohtunik 9