KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 02. september 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-1143 Haldusasi V.P.i kaebus Harku Va

§ 28; § 31 lg 4).

1 ASJAOLUD

2. veebruaril 2008.a. esitas V.P. Harku Vallavalitsusele taotluse Tabasalus Kuusiku 10a asuvale kinnistule elamu projekteerimise tingimuste kindlaksmääramiseks.
3. märtsi 2008 korraldusega nr 357 keeldus Harku Vallavalitsus projekteerimistingimuste väljastamisest, põhjendades seda sellega, et Kuusiku 10a krunt on teistest samal tänaval asuvatest väiksem ning selline mitmekordselt suurema täisehitusega väikeelamukrunt oleks vastuolus planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 10 punktiga
4. Samuti märgiti korralduses, et arvestades kehtivaid teedele nõutavaid nähtavuskolmnurki, ehituse ja tuleohutuse reegleid, ei ole kinnistu ehitusalale pärast kohustusliku piiranguala määramist võimalik projekteerida kaasaegsetele nõuetele vastavat korralikku elamut. Nimetatud korralduse peale esitas V.P. vaide, mille Harku Vallavalitsus
5. mai 2008 korraldusega nr 718 rahuldamata jättis. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
7. juunil 2008 Tallinna Halduskohtule saabunud kaebusega taotleb V.P. Harku Vallavalitsuse
8. märtsi 2008 korralduse nr 357 ning
9. mai 2008 korralduse nr 718 tühistamist ning Harku Vallavalitsuse kohustamist projekteerimistingimuste väljastamise taotluse uueks läbivaatamiseks.
10. Kaebuse esitaja leiab, et projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumine on vastuolus Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi kaitse põhimõttega, kuna korraldusega on välistatud elamu ehitamine kaebaja omandis olevale kinnisasjale. Viidates Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-41-
11. leiab kaebuse esitaja, et omandiõiguse riive peab põhinema seadusel või seaduses sätestatud volitusnormi alusel antud alamal õigusaktil.
12. Kaebuse esitaja leiab, et projekteerimistingimuste väljastamata jätmine PlanS § 9 lg 10 p 2 alusel ei ole võimalik, kuna esiteks ei näe nimetatud säte ette selget volitusnormi omandiõiguse piiramiseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et määratlemata õigusmõisteid „hoonestuslaad" ja „planeerimispõhimõtted" ei saa kindlasti sisustada selliselt, et need hõlmavad ka ettekirjutust krundi suuruse osas, kuna hoonestuslaad on hoonete väljanägemist ja kubatuuri tähistav termin ning planeerimispõhimõtete all on seadusandja silmas pidanud seda, et ilma detailplaneeringut koostamata võib olemasoleva hoonestuse vahele jäävale krundile rajada üksikelamu, kui järgitakse planeerimisseaduses detailplaneeringule kehtestatud nõudeid (s.o hoonetevaheline kuja, liikluskorraldus, tehnovõrgud jne). Viidates veelkord Riigikohtu eelnimetatud lahendile, märgib kaebuse esitaja, et planeerimisseaduses ei sisaldu volitusnormi, mille alusel saaks kindlaks määrata krundi miinimumsuuruse ning krundi minimaalsuurust sätestavat normi ei sisaldu ka PlanS-is endas.
13. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et Harju Vallavalitsuse
14. märtsi 2008 korraldus nr 357 on motiveerimata ja selle põhjendustena esitatud kaalutlused on sisustamata. Nii heidab kaebuse esitaja ette seda, et korralduses ei ole sisustatud mõistet „hea arhitektuurne tava", mille näol on aga tegemist iga kord sisustamist vajava määratlemata mõistega. Seejuures viitab kaebuse esitaja Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-62-02, milles leiti, et eriti juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele, peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma (sisulise) motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu. Kaebuse esitaja väitel ei ole käesoleval juhul ei adressaadil ega ka kohtul võimalik kontrollida, millistele sisulistele kaalutlustele kohalik omavalitsus on tuginenud.
15. Ka märgib kaebuse esitaja, et korralduses on jäetud sisustamata seal kasutatud mõisted „teedele kehtestatud nähtavuskolmnurgad" ning „ehituse ja tuleohutuse reeglid" ning „kaasaegsetele nõuetele vastavalt korralikku elamu projekteerimine" ning jääb arusaamatuks, milliste õigusaktide tõttu ei ole võimalik rajada Kuusiku 10a kinnistule elamut, arvestades, et projekti pole kohalikule omavalitsusel veel esitatud. Kaebuse esitaja viitab teede-ja sideministri 2
16. septembri 1999.a. määruse nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded" punktis 5.2.
17. sätestatud nähtavuskaugustele ning märgib, et vaidlustatud korralduses ei ole põhjendanud miks neid kaugusi ei ole oleks võimalik järgida, iseäranis arvestades seda, et tegemist on väljakujunenud hoonestusega asulaga ning kaebajale kuuluv kinnistu asetseb naaberkinnistute ja tupiktee vahel ning üksnes üks kinnistu külg asetseb liigeldava tänava ääres, kus kehtib kiirusepiirang 30 km/h. Samuti viitab kaebuse esitaja Vabariigi Valitsuse
18. oktoobri 2004.a. määrusele nr 315 „Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded", ning väidab, et kuna kõik hooned paiknevad pelgalt krundi piirist kaugemal kui 8 meetrit ehk hoonetevahelise kuja olemasolu on tagatud juhul isegi siis, kui V.P. ehitab oma elamu krundi piirile naabri elamule võimalikult lähedale. Ka heidab kaebuse esitaja käskkirjale ette, et sellest ei selgu, mida tähendab, et Kuusiku 10a kinnistule ei ole võimalik projekteerida „kaasaegsetele nõuetele vastavat korralikku elamut".
19. Lisaks
20. märtsi 2008 korraldusele nr 357 tühistamisele soovib kaebuse esitaja ka vaideotsuse tühistamist, leides, et vaideotsusega on rikutud tema õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Kaebuse esitaja osundab asjaolule, et ta on taotlenud oma
21. aprilli 2008 ja
22. aprilli 2008 kirjades enda teavitamist väide läbivaatamise ajast ja kohast ning avaldanud soovi vaide läbivaatamisest isiklikult osa võtta ja täiendavaid selgitusi jagada, ent vaatamata HMS §-s 40 sätestatule on haldusorgan eiranud taotlust võimaldada tal vaide läbivaatamise juures viibida ja selgitusi anda. Kaebuse esitaja leiab seejuures, et tema ärakuulamata jätmine on viinud ebaõige vaideotsuse tegemiseni, kuna vaideotsuses on uue asjaoluna välja toodud, et Kuusiku 10a lähiümbruse kruntide keskmine täisehituse protsent on
23. Kaebaja osundab asjaolule, et talle jääb arusaamatuks teiste kruntide täisehituse protsendi seos tema krundiga, kuna Eesti õiguskorras puudub säte, mis näeks ette maksimaalse krundi täisehituse protsendi. Kaebuse esitaja leiab, et täisehituse protsendi määramise abil on võimalik planeeringus hoonestuse mahtu vähendada vastavalt vajadusele, ent ainuüksi täisehituse protsendi alusel ei saa otsustada mingi hoone rajamise võimalikkust. Seejuures toob kaebuse esitaja ka välja, et Kuusiku 10a kinnistuga samasse piirkonda jääval krundil aadressiga Kodu 1a on kinnistu pindalaks 753 m2 ning krundi täisehituse protsent 25%, krundil aadressiga Staadioni 12a suuruseks on 929 m2, ning täisehituse protsent samuti
24. Kaebuse esitaja rõhutab, et
25. veebruari 2008.a projekteerimistingimuste taotluses on ehitiste (elamu ja garaaž) aluse maa osakaaluks märgitud 17%.
26. Kaebaja juhib tähelepanu ka sellele, et vaideotsuses on märgitud, et Harku valla ehitusmäärusest tulenevalt on alevikes väikeelamumaa ehituskrundi suuruseks vähemalt 1500 m2 ja külades 2000 m2, ent seejuures ei selgu, millisest ehitusmääruse normist see tuleneb. Samuti kordab kaebuse esitaja, et Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-41-06 kohaselt ei saa kruntide miinimumsuurust kehtestada ka kohaliku omavalitsuse üldaktiga, kuna selleks puudub seadusest tulenev volitusnorm. Viimaks märgib kaebuse esitaja, et vaideotsuse tühistamine on oluline ka õigusselguse seisukohast. VASTUSTAJA SEISUKOHT
27. Harku Vallavalitsus ei pea kaebust põhjendatuks ning palub see rahuldamata jätta, selgitades, et Kuusiku 10a kinnistu asub Tabasalu alevikus olemasoleval selgelt piiritletaval kompaktse asustusega territooriumi osal, kus uute hoonete püstitamiseks on planeerimisseaduse § 3 lõike 2 punktist 1 tulenevalt kohustuslik koostada detailplaneering, ent kuna tegemist on olemasoleva hoonestuse vahele jääva ühe tühja krundiga, siis võib kohalik omavalitsus planeerimisseaduse § 9 lõike 10 punkti 2 kohaselt lubada sinna üksikelamu ehitusprojekti koostamist ja püstitamist, kui selle projekteerimisel ja ehitamisel järgitakse piirkonna hoonestuslaadi ja planeerimispõhimõtteid ning projekteerimistingimused kooskõlastatakse naaberkinnistute omanikega. Vastustaja leiab, et PlanS § 9 lg 10 punktis 2 sätestatud loa andmine 3 on kohaliku omavalitsuse õigus, mitte kohustus, ning selgitab, et kinnisasja kasutamisele on kehtestatud PlanS § 3 lõike 2 punktis 1 sätestatud piirang detailplaneeringu koostamise kohustuse näol ning kuigi kohalikul omavalitsusel on õigus seda piirangut mitte rakendada, on see siiski kohaliku omavalitsuse enda otsustada, kas ta seda teeb või mitte. Vastustaja selgitab samuti, et ei välista Kuusiku 10a kinnistu hoonestamist detailplaneeringu alusel ja on nõus algatama detailplaneeringu krundi ehitusõiguse määramiseks ning hoonestusala piiritlemiseks, kui kaebaja vallavalitsusele sellekohase taotluse esitab. Vastustaja märgib veel, et vaidlustatud korraldus ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, kuivõrd iseenesest ei ole kaebuse esitajal subjektiivset õigust hoonestada oma kinnistut ilma detailplaneeringuta. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
28. Hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab kohus, et V.P.i kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Harku Vallavalitsuse
29. märtsi 2008 korraldus nr 357 tuleb tühistada selle põhjendamispuuduste tõttu, mida ei ole ületatud ka vaideotsusega. Õigusselguse huvides tuleb tühistada ka vaideotsus. Samuti tuleb Harku Vallavalitsusele teha ettekirjutus vaadata kaebuse esitaja poolt esitatud projekteerimistingimuste taotlus uuesti läbi ja teha selle kohta põhjendatud otsus.
30. Esmalt ei nõustu kohus vastustaja kirjalikus seletusest nähtuva seisukohaga, et planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 10 p 2 sätestatud loa andmisest keeldumist ei peagi põhjendama, kuivõrd tegemist on kohaliku omavalitsuse õigusega vastav luba anda, mitte aga kohustusega. Iseenesest on tõsi, et nimetatud sättes toodud eelduste täitmise korral, see tähendab tingimusel, et uue üksikelamu projekteerimisel ja ehitamisel järgitakse piirkonna hoonestuslaadi ja planeerimispõhimõtteid ning projekteerimistingimused kooskõlastatakse naaberkinnistute omanikega, ei ole isikul igal juhul õigust nõuda, et kohalik omavalitsus lubaks tal ilma detailplaneeringut koostamata üksikelamu püstitamist. Samas ei tähenda see, et kohalikul omavalitsusel oleks vaba suva otsustada, kas seda lubada või mitte. Nagu igasugune halduse tegevus, peab ka PlanS § 9 lg 10 punktis 2 sätestatud loa andmine või sellest keeldumine olema põhjendatud ja proportsionaalne. Tegemist on isikut soodustava haldusakti andmisest keeldumisega, mis vajab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lõike 1 kohaselt kirjalikku põhjendamist, kusjuures HMS § 56 lõikest 2 tulenevalt peab selline põhjendus sisaldama nii otsustuse faktilist kui õiguslikku alust. Kaebuse esitaja on asjakohaselt viidanud Riigikohtu seisukohale haldusasjas 3-3-1-13-02, kus rõhutatakse õigusliku ja faktilise motivatsiooni omavahelise sidumise vajalikkust. Kohus leiab, et vaidlustatud korralduses esitatud põhjendused on vastuolulised ning osalt asjassepuutumatud, mistõttu ei ole võimalik mõista, miks on peetud võimatuks Kuusiku 10a maatüki hoonestamist ilma detailplaneeringut koostamata.
31. PlanS § 9 lõikes 10 sätestatud erandite eesmärk on vältida kulukat ja aeganõudvat detailplaneeringu koostamise kohustust neil detailplaneeringukohustusega aladel, kus detailplaneeringu koostamine ilmselt mingisugust lisaväärtust ei kannaks. Seetõttu leiab kohus, et keeldudes eelviidatud sättes nimetatud loa andmisest, peaks vallavalitsus põhjendama ennekõike seda, miks ta leiab, et detailplaneeringu koostamine on vajalik ehk millised on need eesmärgid, mida oleks võimalik saavutada detailplaneeringuga, mitte aga naaberkinnistute omanike poolt kooskõlastatud ning piirkonna hoonestuslaadi ja planeerimispõhimõtteid järgivate projekteerimistingimustega. Kohus märgib siinkohal, et kohtule esitatud kirjalikus seletuses on vallavalitsus pidanud kõnealuse kinnistu hoonestamist iseenesest võimalikuks, kinnitades valmisolekut detailplaneeringu algatamiseks. Seega on vallavalitsuse seisukohad korralduse andmisel ning kohtumenetluses mõneti vastuolulised, kuivõrd vaidlustatud korralduses leiti sisuliselt seda, et Tabasallu Kuusiku 10a kinnistule ei ole põhimõtteliselt võimalik elamut ehitada. Projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise põhjendustega nõustumise korral jääb arusaamatuks, millest lähtudes peab vallavalitsus siiski võimalikuks kinnistu hoonestusõiguse 4 kindlaksmääramist detailplaneeringuga. Eelnev viitab pigem sellele, et vaidlusaluse korralduse andmisel esitatud põhjendused (krundi suurus, ehitusaluse pinna ja krundi suuruse suhe jms) on pelgalt otsitud ega õigusta tegelikult PlanS § 9 lg 10 punktis 2 sätestatud erandi tegemisest keeldumist.
32. Mis puutub vaidlustatud korralduses ja vaideotsuses esitatud seisukohta, et Kuusiku 10a kinnistu on ümbruskonna kruntide suurust arvestades liialt väike, siis see ei saa kohtu hinnangul olla projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise põhjuseks. Kaebuse esitaja on õigesti välja toonud, et planeerimisseadus ei sätesta ehituskrundi minimaalset suurust ega ka ühtegi volitusnormi, mille alusel saaks näiteks kohalik omavalitsus sellise piirangu kehtestada. Krundi suurus ei ole kohtu hinnangul hõlmatud ka PlanS § 9 lg 10 punktis 2 sisalduva mõistega „piirkonna hoonestuslaad“. Viimatinimetatud mõiste hõlmab ehitatava hoone karakteristikuid, nagu hoone kõrgus, pindala jne ehk teisisõnu neid küsimusi, mis oleksid detailplaneeringu koostamise korral hõlmatud krundi ehitusõigusega PlanS § 9 lg 4 mõistes. Vaidlustatud korraldusest ega vaideotsusest ei selgu ka see, milliste piirkonna planeerimispõhimõtetega oleks Kuusiku 10a kinnistu hoonestamine igal juhul vastuolus. Vaideotsuses on viidatud Harku valla ehitusmäärusele, mille kohaselt on alevikes väikeelamu ehituskrundi suuruseks vähemalt 1500 m
33. See viide ei ole täpne. Harku valla veebilehel avaldatud ehitusmääruse § 49 lõikes 1 sätestatakse, et Harku valla arengukava kohaselt on soovitav uute elamukruntide suuruseks määrata alevikes 1500 m2 ja külades 2000 m2 […]. Tegemist on seega soovitusliku suurusega, millest lähtumine on arusaadavalt õigustatud ennekõike hoonestamata alade planeerimisel. Käesoleval juhul on aga tegemist väljakujunenud hoonestusega ala sees paikneva maatükiga, mis on sellisena tekkinud maa ostueesõigusega erastamise käigus. Kohtu hinnangul on sellise maatüki lahustükina erastamine sisuliselt vaadeldav samuti planeerimistoiminguna, mis tähendab seda, et sarnase lahustüki erastamise korral keset väljakujunenud hoonestusega ala ei saa väita, et piirkonna planeerimispõhimõtteks oleks üksnes märksa suuremate kruntide olemasolu.
34. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et põhjendamatud on
35. märtsi 2008 korralduses esitatud väited nagu ei oleks kehtivaid nähtavuskolmnurki, ehituse ja tuleohutuse nõudeid arvestades võimalik Kuusiku 10a kinnistule pärast kohustusliku piiranguala määramist võimalik projekteerida kaasaegsetele nõuetele vastavat elamut. Millistest teede nähtavuskolmnurkadest ning ehituse ja tuleohutuse nõuetest on vallavalitsus seejuures lähtunud, jääb arusaamatuks. Vastavaid põhjendusi ei ole esitatud ka vaideotsuses, kus on küll viidatud tavapärasele 5 meetri laiusele teekaitsevööndile ja 4 meetri laiusele tuleohutuskujale naaberkinnistu piirist, viitamata seejuures, kust sellise laiusega teekaitsevööndi rajamise või kuja hoidmise kohustus tuleneb. Mõistetamatu on ka vaideotsuses esitatud väide, et 7 meetri laiune ala ei ole tänapäevase väikeelamu projekteerimiseks normaalne laius. Seejuures ei ole viidatud ühelegi õigusaktile, mis reguleeriks elamu lubatud minimaalset suurust. Samuti ei ole vastustaja kohtumenetluses vastu vaielnud ühelegi kaebuse esitaja väitele, mis puudutab teehoiu- ja liiklusohutusnõudeid ja nende täitmise võimalikkust.
36. Põhjendatuks ei saa pidada vaideotuses esitatud seisukohta, et kaebuse esitajale projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise üheks kaalutluseks oli ka piirkonna elanike õigustatud ootus ja võrdse kohtlemise printsiip. Mitte kuidagi ei ole seejuures põhjendatud, millest või kuidas sai piirkonna elanikel tekkida õigustatud ootus sellele, et Kuusiku 10a kinnistut ei hoonestata, kuivõrd vaideotsusest nähtuvalt on tegemist elamumaaga ning ühtegi seda maatükki hõlmavalt ning hoonestamist välistavat planeeringut teadaolevalt kehtestatud ei ole. Samuti jääb vaideotsusest arusaamatuks, milles seisneb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine.
37. Vaideotsuses toodud väide, et kavandatav ehitustegevus hakkab mõjutama Kuusiku 10a lähiümbruse krunte, võib olla iseenesest tõene, ent kuidagi ei saa sellega õigustada seisukohta, et ehitamine sellele kinnistule on põhimõtteliselt välistatud. Siinkohal tuleb silmas pidada, et PlanS § 9 lg 10 p 2 kohase erandi tegemine on võimalik vaid juhul kui projekteerimistingimused 5 kooskõlastatakse naaberkinnistute omanikega. Seega ei saa projekteerimistingimuste väljastamisest keelduda naaberkinnistute omanike huvidele ja õigustele viidates.
38. Kohus ei nõustu siiski kaebuse esitaja seisukohaga, et talle projekteerimistingimuste väljastamata jätmine ei ole võimalik, kuna PlanS § 9 lg 10 p 2 ei näe ette selget volitusnormi omandiõiguse piiramiseks. Kaebuse esitaja omandiõigus talle kuuluva kinnisasja kasutamisel ei ole piiramatu ning käesoleval juhul piirab seda ennekõike detailplaneeringu koostamise kohustus. Selles, et kaebuse esitaja kinnistu asub detailplaneeringu koostamise kohustusega alal, ei ole poolte vahel vaidlust. Küll on aga kaebuse esitajal õigus, et vallavalitsus arvestaks PlanS § 9 lg 10 p 2 sätestatud erandi tegemisel kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning teeks põhjendatud otsuse, arvestades selle tegemisel muuhulgas loomulikult ka vaidlusaluse maatüki suurust, kuju, asukohta jne. Käesoleval juhul tingib kaebuse rahuldamise juba ainuüksi see asjaolu, et vastustaja on nii algses korralduses kui vaideotsuses esitanud terve rea kaalutlusi, millest väidetavalt on otsuse tegemisel lähtutud, ent mis on jäetud tegelikult sisustamata (tuleohutusnõuded, teehoiunõuded, väide, et konkreetsele kinnistule ei ole võimalik kaasaegset elamut projekteerida jne).
39. Mis puudutab vastustaja poolt kohtumenetluses välja toodud asjaolu, et ilma detailplaneeringut koostamata saaks kaebuse esitaja Kuusiku 10a maatükile elamu püstitada vaid kohaliku omavalitsuse loal, ent seda luba kaebuse esitaja saanud pole, siis märgib kohus, et projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise näol ongi tegemist vastava loa andmisest keeldumisega ning kaebuse esitaja ei pidanud enne projekteerimistingimuste taotluse esitamist eraldi taotlema PlanS § 9 lg 10 p 2 nimetatud luba. Seega ei ole õige vastustaja väide, et projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumine kaebuse esitaja õigusi ei riku.
40. Eeltoodud põhjustel tuleb V.P.i kaebus rahuldada ning Harku Vallavalitsuse
41. märtsi 2008 korraldus nr 357 tühistada. Samuti tühistab kohus õigusselguse huvides Harku Vallavalitsuse
42. mai 2008 korralduse nr 718, millega jäeti rahuldamata kaebuse esitaja vaie ning kus esitati täiendavaid põhjendusi vaidemenetluse esemeks olevale korraldusele. Kohus kohustab vallavalitsust esitatud taotluse uueks läbivaatamiseks, andes selleks ühekuulise tähtaja. Kohus leiab, et kuigi ehitusseaduse § 19 lg 3 kohaselt tuleb projekteerimistingimused väljastada 15 päeva jooksul, ei ole käesoleval juhul selle tähtaja kohaldamine põhjendatud, kuivõrd tegemist on detailplaneeringu koostamise kohustusega alaga, mille puhul on projekteerimistingimuste väljastamisel vaja lahendada tavapärasest enam küsimusi, eelkõige küsimus, kas erandi tegemine on põhjendatud või oleks siiski tarvilik lahendada ehitusõiguse küsimus detailplaneeringu menetluses. 20.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kasuks.

§ 93

lg 1 kohaselt toimub menetluskulude väljamõistmine menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide alusel. Kaebuse eistaja on esitanud kohtule kuludokumendid ning taotluse 25957 krooni ja 40 sendi suuruse menetluskulu väljamõistmiseks. Advokaadibüroo Lentsius ja Talts OÜ pangakonto väljavõttelt nähtuvalt on kulud kantud.

§ 93lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Arvestades vaidluse keerukust ning eelkõige seda, et kaebuse esitaja tugines ennekõike vaidlustatud haldusaktide põhjendamispuudustele, leiab kohus, et kaebuse esitaja menetluskulu suurus ei ole põhjendatud ning põhjendatud menetluskuluna tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista 15 000 krooni. Kristjan Siigur kohtunik 6