← Eesti

3-08-587/34

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-587 Haldusasi FIE Aivo Rebane Miku Talu kaebus põllumajandusministri 25.veebruari
  3. a käskkirja nr 47 tühistamiseks ja uue haldusakti andmiseks kohustamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori
  4. märtsi
  5. a käskkirja nr 1-3.2/2 tühistamiseks ja kohustamiseks vaadata looduskahjutoetuse saamise taotlus uuesti läbi Menetlusosalised ja esindajad Kaebuse esitaja – FIE Aivo Rebane Miku Talu (registrikood 10542920), esindaja advokaat Tambet Toomela; Vastustaja – põllumajandusminister; Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Veiko Bergmann Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon Edasikaebamise kord
  6. Rahuldada FIE Aivo Rebane Miku Talu kaebus.
  7. Tühistada põllumajandusministri
  8. veebruari
  9. a käskkiri nr 47 ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori
  10. märtsi
  11. a käskkiri nr 1-3.2/2 ning teha neile ettekirjutus võtta viivituseta vastu uus otsus.
  12. Mõista FIE Aivo Rebane Miku Talu kasuks tema menetluskulude katteks välja Põllumajandusministeeriumilt 27 780 (kakskümmend seitse tuhat seitsesada kaheksakümmend) krooni ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt 18 104 (kaheksateist tuhat ükssada neli) krooni. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt
  13. oktoobril
  14. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  15. FIE Aivo Rebane Miku Talu on Järvamaal tegutsev põllumajandusettevõtja, kelle tegevusalaks on kartulikasvatus. Põllumajandusministri
  16. detsembri
  17. a käskkirja nr 284 p 1 kohaselt määrati kartuli- ja köögiviljakasvatuses looduskahju piirkondadeks Harjumaa, Hiiumaa, Ida-Virumaa, Jõgevamaa, Raplamaa ja Tartumaa.
  18. jaanuaril
  19. a esitas kaebaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) taotluse
  20. a osas looduskahjutoetuse saamiseks, mis jäeti aga 10.märtsi
  21. a käskkirjaga nr 1-3.2/6 rahuldamata, kuna Järvamaa ei olnud käskkirja 284 p-i 1 järgi toetusõiguslik piirkond.
  22. Kaebaja vaidlustas halduskohtus PRIA peadirektori käskkirja nr 1-3.2/6 ning ka käskkirja nr 284 p-i 1 osas, millega jäeti looduskahju piirkondadest välja Järvamaa. Riigikohtu
  23. jaanuari
  24. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-62-07 rahuldati kaebaja kassatsioonkaebus ja tühistati vaidlustatud PRIA peadirektori käskkiri ning käskkiri nr 284 p 1 osas, millega määrati
  25. a kartulikasvatuse looduskahju piirkonnad, jättes motiveerimatult välja Järvamaa. Lisaks tegi Riigikohus põllumajandusministrile ettekirjutuse käskkirja nr 284 p-i 1 tühistatud osas uue käskkirja andmiseks, milles hinnata Järva maakonna tootjate toetuskõlbulikkust
  26. a kartulikasvatuse looduskahju osas.
  27. jaanuaril
  28. a tunnistas põllumajandusminister määrusega nr 3 määruse nr 108 kehtetuks. Määrus jõustus
  29. veebruaril 2008 a.
  30. veebruaril
  31. a andis põllumajandusminister käskkirja nr 47, millega täiendati käskkirja nr 284 p 1 motiveeriva osaga ning see kehtestati tagasiulatuvalt alates
  32. jaanuarist
  33. a.
  34. FIE Aivo Rebane Miku Talu esitas
  35. märtsil
  36. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada põllumajandusministri
  37. veebruari
  38. a käskkirja nr 47 ja teha põllumajandusministrile ettekirjutus anda uus haldusakt, millega arvata Järvamaa
  39. a kartulikasvatuse looduskahju osas toetusekõlbulikuks looduskahju piirkonnaks. Samuti palub kaebaja tühistada PRIA käskkirja täies ulatuses ja kohustada PRIA-t vaatama kaebaja
  40. jaanuaril
  41. a esitatud taotlust
  42. a eest looduskahjutoetuse saamiseks uuesti läbi. Kaebaja on põllumajandustootja, kelle peamiseks tegevusalaks on kartulikasvatamine.
  43. a suvi oli Eestis vihmaderohke, mistõttu kannatasid paljud põllumajandustootjad ulatuslike saagikadude all. Ebasoodsate ilmastikutingimuste (peamiselt laussaju) tõttu ujusid mh üle kartulipõllud (sh ka kaebaja Järvamaal paiknevad kartulipõllud). Kaebaja on seisukohal, et Järvamaa väljajätmine
  44. a kartulikasvatuse looduskahju piirkondadest rikub tema kui Järvamaal tegutseva kartulikasvataja ettevõtlusvabadust, mille põhjustab Järvamaa ettevõtjate väljajäämisega kaasnev ebavõrdne konkurents Järvamaa ja teiste looduskahju piirkondadeks arvatud maakondade toetust saanud tootjate vahel. Samuti rikub Järva maakonna väljajätmine kaebaja õigust teiste toetust saanud ettevõtjatega ühetaolise kohtlemisele. Kui kohus asub seisukohale, et käskkiri nr 47 kui toetusõiguslikke piirkondi määratlev eelhaldusakt on õigusvastane ja kuulub tühistamisele, siis on õigusvastane ka PRIA käskkiri kui toetuse väljamaksmise otsustamisele suunatud lõpphaldusakt, mis toetus õigusvastasele eelhaldusaktile. Kaebaja osundab ka PRIA käskkirja põhjendustele, mille kohaselt oli ainsaks kaebaja taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks asjaolu, et Järva maakond ei ole toetusõiguslik piirkond. Kaebaja leiab, et ainus asjaolu, mis määrab maakonna arvamise või mittearvamise, on maakonnas kahju esinemise või mitteesinemise fakt. Kaebaja arvamuse kohaselt on antud vaidlusaluses küsimuses võimalik kohustada haldusorganit tegema kohtu poolt kindlaks määratud diskretsiooniotsust, kuna juhtumi asjaolude tõttu on ilmselge, milline otsus on õiguspärane. Põllumajandusminister pole haldusküsimuse uuel otsustamisel järginud Riigikohtu poolt antud juhiseid lubamatute kaalutluste kohta. Riigikohus ei välistanud samade poolte vahel
  45. jaanuaril 2008.a. tehtud otsuses nr 3-3-1-62-07 looduskahju piirkondade määratlemist ning piirkondade sidumist riigi territooriumi haldusjaotusega. Riigikohus andis oma lahendi nr 3-3-1-62-07 p-s 16 mõista, et vältimaks konkurentsimoonutusi ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, tuleb haldus- 2 organil eelnimetatud juhul lähtuda selgetest ning õiguspärastest kaalutluskriteeriumidest, kusjuures antavas haldusaktis peab olema kajastatud kaalutlemise käik. Samuti andis Riigikohus viidatud otsuse p-s 17 väga selgelt mõista seda, millised põllumajandusministri kohtumenetluse väited kujutaksid endast tingimusteta lubamatuid kaalutlusi. Seega on meelevaldne põllumajandusministri
  46. aprilli
  47. a vastuses esiletoodud arvamus, mille järgi Riigikohus kohustas põllumajandusministrit esitama uue haldusakti andmisel üksnes selge kaalutlemise käigu (hindamiskriteeriumid), ega andnud seejuures mõista, milliseid kaalutlusi Riigikohus kindlasti ei aktsepteeri. Asjaolu, mille kohaselt põllumajandusminister märkis Riigikohtu otsusele vaatamata käskkirjas nr 47 kaalutlusi, mida Riigikohus oli tunnistanud lubamatuteks (sh kahju ebaolulisust ja maaparandussüsteeme puudutav), näitab, et põllumajandusminister pole Riigikohtu otsuses rõhutatud järginud. Põllumajandusminister ei ole õigesti mõistnud, milline tähendus on looduskahju piirkondi kindlaks määraval eelhaldusaktist üldkorraldusel nagu käskkirjal nr 284, samuti sellega seotud käskkirjal nr
  48. Määruse nr 108 § 4 lg 4 kohaselt määrati käskkirjaga nr 284 kindlaks vaid piirkonnad, kus tegutsevatel tootjatel oli põhimõtteliselt õigus toetust taotleda. Eelhaldusaktist üldkorraldusega ei ole võimalik otsustada individuaalse iseloomuga (nt maaparandussüsteemi hooldatusega) küsimusi, välja arvatud juhul, kui nende aluseks olevad asjaolud on kõigi haldusaktiga puudutatud isikute suhtes samad. Juba Riigikohus konstateeris, et asja materjalidest ei nähtu, et kõigil kahju kannatanud Järvamaa põllumajandustootjatel oleksid esinenud põllumajandusministri poolt esiletoodud väidetavalt looduskahju hüvitamist välistavad asjaolud (otsuse p 17). Seda ei kinnita ka käesoleva haldusasja tõendid. Samuti juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et kuna põllumajandusminister on antud juhul ka ise Järvamaal looduskahju tekkimist kinnitanud, siis ei oma meteoroloogiline informatsioon käesolevas asjas enam tähendust. Kaebaja on seisukohal, et Järva maakond oleks tulnud arvata
  49. a osas looduskahju piirkonnaks, kuna seal tekkis
  50. a kõiki tootjaid puudutav looduskahju. Kõigil Järvamaa tootjatel ei esinenud tingimusi, mis põllumajandusministri argumentide kohaselt välistasid looduskahju hüvitamise. Just nimetatud põhjusel konstateeris ka Riigikohus otsuse nr 3-3-1-62-07 ps 19 seda, et uue haldusakti andmisel peab põllumajandusminister hindama Järvamaa tootjate toetuskõlbulikkust
  51. a kartulikasvatusele tekkinud looduskahju alusel. See on tingimus, mis on mõõdetav kogu maakonna tasandil (st, kui maakonnas üldse kahju ei tekkinud, ei ole kindlasti mõtet kulutada halduskoormust sellele, et lahendada sealt esitatavaid taotlusi). Muud on individuaalset laadi asjaolud, millega seotud küsimused lahendatakse lõpphaldusakti ehk PRIA käskkirja andmisel. Kaebaja märgib, et talle ei saa sundida peale nõustumist õigusvastase haldusaktiga ainuüksi põhjusel, et kõikide teiste tootjate taotlused lahendati sellesama haldusakti alusel. Hetkel on käskkirja nr 284 vaidlustanud üksnes kaebaja, kuid sellele vaatamata on põllumajandusministril võimalik võtta vastu uued õigusaktid, millega tagada õigus taotleda toetust veel nendele tootjatele, kes sellest õigusvastase käskkirja nr 284 tõttu ilma jäid. Kaebaja leiab, et põllumajandusministril ei ole võimalik toetuda oma vaidlustatud käskkirja nr 47 andmisel Järvamaa toetusõiguslikest piirkondadest väljajätmise suhtes Euroopa Ühenduse õigusest tulenevatele nõuetele. Kaebajale jääb selgusetuks, kuidas oleks Järva toetuskõlbulikuks määramine konfliktis Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 36, 87-89 ja Euroopa Ühenduse põllumajandusliku riigiabi suunistega. Nendest ei nähtu piiranguid arvata Järvamaad
  52. a osas toetusõiguslikuks looduskahju piirkonnaks. Samuti on põhjendamatu põllumajandusministri taotlus kaaluda eelotsuse taotluse esitamist.
  53. Põllumajandusminister palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et käskkiri nr 47 on õiguspärane ning on kooskõlas Euroopa Liidu põllumajandusliku riigiabi eesmärkidega. Looduskahju hüvitamise haldusterritoriaalsel jaotusel põhineval piirkondade määramisel on lähtutud hindamiskriteeriumidest, mis võimaldasid kohelda sarnastes tingimustes olnud tootjaid ühtemoodi ning antud juhul ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtteid. Vastupidiselt kaebuse esitaja seisukohale on vastustaja looduskahjutoetuse maksmisel võrdsustanud enim kahju saanud piirkondade tootjate konkurentsivõimet võrreldes teiste tootjatega. 3 Vastustaja peab vajalikuks märkida, et käskkirja nr 47 andmisega ei algatanud põllumajandusminister uut haldusmenetlust, vaid uuendas endist haldusmenetlust. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-62-07 on kolleegium kohustanud põllumajandusministrit tegema tühistatud osas uue käskkirja. Kohus pole mingil moel väitnud, et tegemist peab olema uue menetluse raames antava uue käskkirjaga. Ka muutmise käskkiri on uus käskkiri. Vastasel juhul tekiks olukord, kus haldusakti sisuline otsus väljenduks ühes haldusmenetluses ja selle motiveeriv osa kajastuks eelmisest eraldiseisvas haldusmenetluses. Põllumajandusministri
  54. novembri
  55. a määrus nr 108 muutus kehtetuks
  56. veebruaril
  57. a. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lõige 5 sätestab, et juhul, kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Seega annab käskkirja nr 47 preambulis sätestatud määruse nr 108 § 4 lõikest 4 tulenev volitusnorm põllumajandusministrile õiguse määrata kahju hindamise komisjoni ettepaneku põhjal kahju piirkonna ja põllumajandustootmise valdkondade liigid. Kaebaja väide, mille kohaselt kohustas kohus vastustajat hindama Järvamaa põllumajandustootjate toetuskõlblikkust
  58. a kartulikasvatusele vaid tekkinud looduskahju ulatuse ehk saagikuse languse alusel seejuures jätma hindamisel arvesse võtmata kõiki teisi määruses nr 108 toodud hindamiskriteeriumeid, on täiesti väär ning meelevaldne. Riigikohus rõhutas oma otsuses just vajadust kajastada looduskahju piirkondade hindamisel vajaliku põhjalikkusega kõiki hindamiskriteeriumeid, et tagada konkurentsimoonutuse ohu tingimustes kaalutlusotsuste formaalse õiguspärasuse kontrollimine. Mõeldav ei ole olukord, kus haldusorgan lähtub haldusakti andmisel erinevatest kriteeriumitest Järvamaa osas võrreldes teiste piirkondadega, kelle toetusõiguslikkust hinnati vastavalt määruses nr 108 toodud kriteeriumitele. Lisaks eelnevale on eeltoodud kaebaja seisukoht vastuolus Euroopa Liidu riigiabi põhimõtetega. Looduskahjutoetus maksmine ei saa toimuda liikmesriigi suva järgi. Euroopa Liidu õigusaktides ja EÜ põllumajandusliku riigiabi suunistes sätestatakse riigiabi andmise põhimõtted ja eesmärgid. Liikmesriigi pädevuses on kehtestada looduskahju hüvitamise alused, tingimused ja täpsem kord, mis peavad olema kooskõlas Euroopa Liidu põllumajandusliku riigiabi reeglitega. Kaebaja kaebuses toodud tingimustele vastava haldusakti kehtestamine oleks vastuolus Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklites 36 ja 87-89 sätestatuga ning Euroopa Liidu riigiabi teisese õigusega. Vastustaja on seisukohal, et kohus peaks kaaluma vajadust pöörduda Euroopa Kohtu poole eelotsuse taotlusega vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 234, et tagada asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatud abi mõiste ühesugune ühenduse sisene tõlgendamine ja kohaldamine. Kaebaja esitab oma kaebuses kohustamiskaebuse, milles palub kohtul teha põllumajandusministrile ettekirjutus anda uus haldusakt, millega arvata Järvamaa
  59. aasta kartulikasvatuse looduskahju osas toetuskõlblikuks looduskahju piirkonnaks. Vastustaja on seisukohal, et liikmesriik ei saa kehtestada riigiabi andmise tingimusi vastavalt oma suvale, sest need peavad olema kooskõlas Euroopa Liidu riigiabi eesmärkidega. Mõeldamatu oleks olukord, kus riik lihtsustaks looduskahjutoetuse andmise tingimusi Järvamaa tootjate jaoks võrreldes teiste piirkondade tootjatega. Seega on põllumajandusminister kindlal veendumusel, et looduskahjutoetuse andmise hindamise kriteeriumid peavad olema samad kõigi toetust taotlenud tootjate jaoks ning nende üle kaalutlusotsuse tegemine kuulub haldusorgani pädevusse. Lisaks eeltoodule tuleb juhtida tähelepanu sellele, et kohus saab küll kontrollida, kas kaalutlusõiguse teostamine on olnud õiguspärane, s.o kaalutlusvigadeta, kuid kohus ei saa halduse otsuseid enda omadega asendada. Vastustaja on seisukohal, et käskkiri nr 47 vastab õigusselguse põhimõtetele. Kohtuasjas nr 3-3-162-07 puudus vaidlus selle üle, et käskkirja nr 284 punkti 1 kohaselt määrati
  60. aastal ebasoodsatest ilmastikutingimustest kartuli- ja köögiviljakasvatuses tekkinud kahju piirkondadeks Harjumaa, Hiiumaa, Ida-Virumaa, Jõgevamaa, Raplamaa ja Tartumaa (Riigikohtu otsus p 14). Kuna eelnimetatud piirkondade toetusõiguslikkuse või selle puudumise üle vaidlus puudus, ei olnud ka alamaastme kohtud tuvastanud kaebuse ulatusest väljapoole jäävaid faktilisi asjaolusid, Riigikohus oli otsuse tegemisel seotud kaebuse piiridega ning pidi asja otsustamisel lähtuma kaebuse ulatusest. Seega sai 4 Riigikohus tühistada käskkirja nr 284 punkti 1 osas, millega jäeti määramata Järvamaa looduskahju toetusõigusliku piirkonnana ning kohustas põllumajandusministrit selle sisulist otsust motiveerima. Teisisõnu tühistas Riigikohus käskkirja nr 284 punkti 1 osas, milles jäeti motiveerimatult välja Järvamaa. Samas kohustas Riigikohus põllumajandusministrit hindama oma uues otsuses Järvamaa põllumajandustootjate toetuskõlblikkust, kuna vaidlustatud käskkirjast nr 284 ega ka looduskahju hindamise komisjoni protokollidest ei nähtunud, millistele kriteeriumitele tuginedes Järvamaa toetusõiguslikkus välistati. Riigikohus ei kohustanud põllumajandusministrit uues käskkirjas määrama uuesti
  61. aastal kartulikasvatuse piirkondi. Maakondlike ekspertkomisjonide ülesanne seisnes looduskahjuteatistes esitatud kahju ilmingute kohapealses kontrollimises ning põllumajandustootja poolt tarvitusele võetud agrotehniliste võtete ja maaparandusseadmete olemasolu ja korrashoiu tuvastamises. Kogutud andmete hindamine kuulus aga looduskahju hindamise komisjoni pädevusse ning lõpliku otsuse tegi minister, kes võttis otsust tehes arvesse looduskahju hindamise komisjoni kui nõuandva komisjoni arvamust. Eeltoodut arvestades leiab põllumajandusminister, et käskkirja nr 47 rakendamine on tagasiulatuvalt lubatud, sest isikute rikutud õigusi kompenseeritakse tagasiulatuvalt: nimelt tagati vormivea parandamisega menetlusosalise õigused, seega oli muutmine soodustava iseloomuga. Samas aga ei kehtestatud käskkirja tagasiulatuva rakendamisega isikule mingeid kohustusi ega piiratud tema vabadusi.
  62. PRIA palub jätta kaebuse rahuldamata. PRIA on
  63. aasta looduskahjutoetuse menetlemisel lähtunud põllumajandusministri määruse nr 108 sätetest ning neid rakendati ka kaebaja suhtes. FIE Aivo Rebane Miku Talu toetustaotluse rahuldamata jätmise põhjuseks oli asjaolu, et vastavalt põllumajandusministri käskkirja nr 284 p 1 järgi ei kuulunud Järvamaa nende piirkondade hulka, kus oleks hüvitatud ebasoodsatest ilmastikuoludest tekkinud otsene looduskahju. Eelpool nimetatud käskkirja on muudetud põllumajandusministri käskkirjaga nr
  64. Mõlematele käskkirjadele on viidatud ka PRIA haldusaktis. Põllumajandusministri määruse nr 108 § 4 lg 4 ütleb, et põllumajandusminister võib määrata looduskahju piirkonna ja põllumajandustootmise valdkondade liigid, mida antud juhul põllumajandusminister oma käskkirjaga ka teinud on. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-62-07 p-s 18 on öeldud, et Riigikohus nõustub PRIA väitega, et konkreetse taotluse lahendamisel puudus PRIA-l kaalutlusruum. Põllumajandusministri määruse nr 108 § 11 lg 5 kohaselt teeb PRIA
  65. aasta eest looduskahjutoetuse maksmise korral toetuse määramise otsuse põllumajandusministeeriumi esitatud andmete alusel. PRIA eeldab oma haldusakti vastuvõtmisel, et PRIA haldusakti vastuvõtmise aluseks olnud õigusnormid on kehtivad ning õiguspärased ja põllumajandusministri käskkiri on vastu võetud vastavalt talle antud volitustele kaalutlusõiguse piires ning see on piisavalt motiveeritud. Arvestades eeltoodud argumente ei olnud PRIA-1 mingisugust seaduslikku alust teistsuguse haldusakti tegemiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
  66. Riigikohtu halduskolleegiumi
  67. jaanuari
  68. a otsusega nr 3-3-1-62-07 tühistati põllumajandusministri varasem,
  69. detsembri
  70. a käskkirja nr 284 punkt 1 osas, millega määrati
  71. aasta kartulikasvatuse looduskahju piirkonnad, jättes motiveerimatult välja Järvamaa, ning põllumajandusministrile tehti ettekirjutus
  72. detsembri
  73. a käskkirja nr 284 punkti 1 tühistatud osas uue käskkirja andmiseks, milles hinnata Järvamaa põllumajandustootjate toetuskõlbulikkust
  74. aasta kartulikasvatuse looduskahju osas. Põllumajandusministri
  75. veebruari
  76. a käskkirjaga nr 47 täiendati põllumajandusministri
  77. detsembri
  78. a käskkirja nr 284 motiveeriva osaga ning see kehtestati tagasiulatuvalt alates
  79. jaanuarist
  80. a.
  81. Kohtu hinnangul ei täitnud põllumajandusminister Riigikohtu otsust nõuetekohasel viisil. Põllumajandusministri eelmine käskkiri tühistati osaliselt seetõttu, et selles ei olnud motiveeritud Järva- 5 maa põllumajandustootjate toetuskõlbulikkust
  82. aasta kartulikasvatuse looduskahju osas. Käskkiri tühistati mitte kõikide looduskahju piirkondade määramise osas, vaid üksnes Järvamaa osas. Tulenevalt kujunenud õiguslikust olukorrast pidi põllumajandusminister kohtuotsuse täitmiseks andma haldusakti, milles motiveeritult Järvamaa kas tunnistatakse
  83. aasta kartulikasvatuse looduskahju piirkonnaks või jäetakse Järvamaa määramata
  84. aasta kartulikasvatuse looduskahju piirkonnaks. Seda vastustaja ei teinud ning selle asemel tegi oma
  85. veebruari
  86. a käskkirja nr 47 andmisel samasuguse vea nagu eelmises kohtuasjas, asudes varasemat motiveerimata haldusakti tagantjärgi motiveerima. Riigikohtu motivatsioonist järeldub üheselt, et õigusvastast haldusakti ei saa muuta õiguspäraseks, motiveerides seda tagasiulatuvalt. Osaliselt tühistatud haldusakti põhjenduste tagantjärgi täiendamine või muutmine ei ole käsitatav haldusakti (s.o regulatiivset sisu omava avaliku võimu tahtevalduse) nõuetekohase muutmisena või uue, kohtuotsuses nõutud uue haldusakti andmisena. Tekkinud on olukord, kus Riigikohtu otsusega tühistatud haldusakti (Järvamaa motiveerimatu väljajätmine
  87. a kartulikasvatuse looduskahju piirkondade hulgast) asemel pole kehtestatud uut otsust (haldusakti resolutiivosa). Seega on Järvamaa põllumajandustootjate toetuskõlbulikkus
  88. aasta kartulikasvatusele tekkinud looduskahju alusel jäetud tänaseni kehtiva haldusaktiga otsustamata. Põllumajandusministri seisukohtadest nähtub, et tegemist ongi vastustaja teadliku ja eesmärgipärase tegevusega, mistõttu ei saa käskkirja vormistamist praegusel kujul lugeda sisulist tähtsust mitteomavaks ja kõrvaldatavaks vormiveaks.
  89. Põllumajandusministri
  90. veebruari
  91. a käskkirja nr 47 andmiseks praegusel kujul (varasema, tühistatud otsuse motivatsiooni täiendamine ja selle kehtestamine tagasiulatuvalt) puudus õiguslik alus. Riigikohtu otsuse mittetäitmine rikub kaebuse esitaja õigusi. Seetõttu kuulub käskkiri tühistamisele. Põllumajandusministril tuleb anda haldusakt, milles hinnata Järvamaa põllumajandustootjate toetuskõlbulikkust
  92. aasta kartulikasvatusele tekkinud looduskahju alusel ning võtta haldusakti resolutsioonis vastu otsus, milles tunnistada Järvamaa
  93. aasta kartulikasvatuse looduskahju piirkonnaks või jätta Järvamaa määramata
  94. aasta kartulikasvatuse looduskahju piirkonnaks.
  95. Uus käskkiri tuleb anda põhjendamatu viivituseta pärast kohtuotsuse jõustumist. Kohus ei pea siiski mõistlikult kirjutada jäigalt ette kohtuotsuse täitmise tähtaega, kuna see sõltub konkreetse üksikjuhtumi asjaoludest (nt vajadus täiendavaid tõendeid või arvamusi koguda vms) ja ei ole hetkel täiel määral ette prognoositavad. Põhjendamatu viivitus uue haldusakti andmisel võib kaasa tuua vastustajatele rahatrahvi määramise kohtuotsuse täitmata jätmise eest vastavalt HKMS § 98 lõikele
  97. Riigikohtu otsusega kohustati PRIA-t uuesti läbi vaatama FIE Aivo Rebane Miku Talu taotlus pärast seda, kui põllumajandusminister on täitnud Riigikohtu otsusega tehtud ettekirjutuse. Kuna põllumajandusminister ei olnud täitnud Riigikohtu otsusega tehtud ettekirjutust ning puudus kehtiv haldusakt Järvamaa määramise või mittemääramise kohta
  98. aasta kartulikasvatuse looduskahju piirkonnaks, on Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori
  99. märtsi
  100. a käskkiri nr 1-3.2/2 õigusvastane ja kuulub tühistamisele. PRIA saab FIE Aivo Rebane Miku Talu taotluse lahendada pärast Riigikohtu otsuse ja käesoleva otsuse alusel antava nõuetekohase haldusakti kehtestamist.
  101. Kohus ei saa võtta seisukohta kaebaja sisuliste väidete ning taotluste suhtes, mis on väljendatud kaebaja
  102. märtsil,
  103. aprillil ning
  104. mail
  105. a esitatud menetlusdokumentides. Vaidluse sisuline lahendamine ei ole võimalik enne vaidlusalust õigussuhet reguleeriva haldusakti vastuvõtmist. Põllumajandusministril on piirkondade määratlemisel ulatuslik kaalutlusõigus. Riigikohtu otsusest ei tulene, et uue haldusakti andmisel on keelatud arvestada asjaoluga, et kahju oli ebaoluline või maaparandussüsteemid olid hooldamata vm asjakohased kaalutlused. Need väited ei olnud asjakohased eelmises kohtumenetluses põhjusel, et nendega ei olnud toona vaidlustatud haldusakti motiveeritud. Kui haldusakt peaks osutuma ebasoodsaks, on kaebuse esitajal võimalik see kohtus vaidlustada. Vas- 6 tustaja menetluslikud minetused, mis on venitanud FIE Aivo Rebane Miku Talu taotluse lahendamise ebamõistlikult pikaks, võib lisaks anda aluse esitada kahjunõue.
  106. Nähtuvalt
  107. augustil
  108. a kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale ja lisatud kuludokumentidele (12 leheküljel) on Aivo Rebane käesolevas kohtuasjas kandnud menetluskulusid järgmiselt: riigilõiv kahe kaebuse pealt kokku 160 krooni ning õigusabikulud põllumajandusministri käskkirja vaidlustamisel 17 700 krooni, PRIA käskkirja vaidlustamisel 8024 krooni ja liidetud menetluses protsessuaalsete avalduste esitamisel 20 000 krooni. Kohus leiab, et nimetatud kulud on põhjendatud ning kuuluvad HKMS § 92 lg 1 alusel väljamõistmisele vastustajatelt. Kohus mõistab FIE Aivo Rebane Miku Talu kasuks välja Põllumajandusministeeriumilt 80+17700+10000=27780 krooni ning PRIA-lt 80+8024+10000=18104 krooni. Villem Lapimaa 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.