← Eesti

2-05-22290/36

Obsah (4)§ 109§ 113§ 3§ 110

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-22290 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11.07.2008, Tallinn Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Margo Klaar ja Urmas Reinola

) § 113 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaldamise eeldused. 8.

§ 109

lg-st 1 ja §-st 113 tuleneb, et rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise kõige üldisemaks eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine. Hageja on võlausaldajate huvide kahjustamiseks sisuliselt pidanud kostja eelistamist teistele võlausaldajatele. Kohus asus seisukohale, et kui kostjat on talle võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, siis ei saa seda iseenesest pidada teiste võlausaldajate kahjustamiseks, kuna see põhjendus kordab üksnes

§ 113lg 1 p-s 2 nimetatud maksete tagasivõitmise ühte eeldust.

Asja juurde lisatud maksekorraldustest nähtub, et hageja on ajavahemikul 02.12.2003 - 20.07.2004 tasunud ZAO-le Obolon kaupade eest ligikaudu 160 000 eurot, seega üle 2,5 korra rohkem kui hagejale, kusjuures puudub vaidlus selles, et ZAO-le Obolon on tasutud kõik põhivõlgnevuse arved seisuga 11.05.

  1. Samuti nähtub asja materjalide juurde lisatud konto väljavõtetest, et hagejale rahalise kohustuse täitmise ajal on lisaks ZAO-le Obolon tasutud ka teistele võlausaldajatele. Seega ei ole hageja täitnud kohustusi ainult kostja, so lähikondse ees.
  2. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagejale oli kostjalt saadud kauba müük kasumlik. Kostja väidete kohaselt nähtub OÜ Divinum kirjast, kostja arvetest ning tabelist, et kauba müügiga OÜ-le Divinum sai hageja kasumit 34 831 krooni. Hageja arvestuse järgi sai ta AS-le Liviko õlle müümisega kahjumit 17 135,87 krooni. Asjas puudub vaidlus, et kauba realiseerimisega seoses kandis hageja ka kulusid - kostja enda arvestuse järgi vähemalt 6914,70 krooni. Kuna asjas ei ole tõendamist leidnud, et suuremate hulgimüüjate poolt tagastatud kaup (hageja hinnangul umbes 60 000 krooni väärtuses) müüdi enne realiseerimistähtaja lõppu väikestele kauplustele maha, siis pigem sai hageja kostjalt ostetud kauba realiseerimisega kahju kui kasu. See asjaolu ei ole piisav põhjendus võlausaldajate huvide kahjustamise tõendamiseks

§ 109lg 1 mõttes.

  1. Kuna asjas ei ole tõendamist leidnud rahalise kohustuse täitmise tõttu võlausaldajate huvide kahjustamine, on täitmata tehingu tagasivõitmise üks peamisi eeldusi. Seega tuleb hageja rahaliste kohustuste täitmise kehtetuks tunnistamise nõue ja 901 017,81 krooni nõue jätta rahuldamata. Kuna põhinõue tuleb jätta rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata ka viivise nõue. Hageja apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
  2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja mõista kostjalt välja hageja menetluskulud.
  3. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse ning menetlusõiguse norme, kohtuotsus on vastuoluline, kohus on õigesti tuvastatud asjaoludest teinud väärad järeldused.
  4. Maakohtu hinnangul ei tõenda tema poolt tuvastatud asjaolud võlausaldajate huvide kahjustamist. Maakohtu järeldus ei ole põhjendatud ning on samas vastuoluline.
  5. Kohus tuvastas, et hageja oli kostjale raha ülekandmise ajal maksejõuetu, et tehingud kostjaga olid hagejale kahjulikud, et kostja oli hageja lähikondne ning teadlik hageja maksejõuetusest, et hageja koguvõlgnevus võlausaldajate ees moodustas 16 287 737,38 krooni. Nimetatud asjaoludest ei saa järeldada, et lähikondsele isikule (kostjale), kes on teadlik maksja (hageja) maksejõuetusest, 901 017,81 krooni ülekandmisega ei kahjustata hageja teiste võlausaldajate huve. Seda enam, et kohtu hinnangul oli hagejale tehing kostjaga majanduslikult kahjulik. Seega, kui tehing on võlgnikule kahjulik, siis see kahjustab ka võlausaldajate huve (

§ 3(6) 109 lg 1) ning ei saa olla võlausaldajatele kasulik.

  1. Asjakohatu on maakohtu viide sellele, et ajavahemikul 02.12.2003-20.07.2004 tasuti ZAO-le Obolon kaupade eest 160 000 eurot, so üle 2,5 korra rohkem kui hagejale. Hageja tasus sel ajal kõik kostja poolt talle esitatud arved summas 901 017,18 krooni, seega 100%-lt. ZAO Obolon esitas sellel perioodil hagejale arveid ca 8 miljoni krooni eest ehk ca 9 korda suuremas summas ja sellest jäeti tasumata 5,3 miljonit krooni (so otseselt tarnitud kauba eest) ja tasuti ainult 33% ulatuses.
  2. Tallinna Linnakohtu 12.12.2005 kohtumäärusest tsiviilasjas 2/220-8478/04, millega kinnitati hageja pankrotimenetluses esitatud jaotusettepanek, nähtub, et ajal, mil hageja oli juba maksejõuetu ning kandis oma lähikondsele (kostjale) 901 017,81 krooni, jättis hageja tasumata Rimi Eesti Food AS-le 1 201 613 krooni, Maksu- ja Tolliametile 437 848 krooni, Ühisliisingu AS-le 40 079 krooni, ZAO-le Obolon 13 310 172 krooni, AS-le Sampo Pank 479 384 krooni, SIA-le Media House 326 330 krooni, Cinema Nouveau OÜ-le 214 134 krooni, AS-le Hansa Liising 153 691 krooni, AS-le Metsakaubandus 117 692 krooni, Elisa Mobiilsideteenused ASle 6790 krooni.
  3. Riigikohtu 20.05.2003 lahendi 3-2-1-53-03 p-s 22 selgitatakse, et kui võlgnik valib olukorras, kus ta ei suuda enam täita kõiki oma kohustusi, kohustuste täitmise esmajoones endaga seotud isikutele, siis kahjustab ta oma valikuga eeldatavalt teadlikult nende võlausaldajate huvisid, kelle nõudeid ei rahuldatud. Vastustaja seisukoht
  4. Kostja ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
  5. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse lõppjäreldus jätta muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi. Välja mõista hagejalt kostja kasuks apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud.
  6. Maakohus tegi valesid järeldusi asjas kogutud tõenditest.
  7. Kohus luges põhjendamatult tuvastatuks ZAO Obolon poolt OÜ-le Linna Joogid pretensioonide esitamist enne 2004.a augustit. Kostja on järjekindlalt väitnud, et ZAO Obolon ei esitanud OÜ-le Linna Joogid kirjalikke pretensioone enne 2004.a augustit, ei määranud täiendavat tähtaega võlgade, sh viivise tasumiseks, ega proovinud lahendada võlaga seonduvat kohtuvälises menetluses. Hageja poolt esitatud pretensioonid ei ole ehtsad. ZAO Obolon ei vastanud OÜ Linna Joogid poolt 2004.a juulis saadetud järelepärimisele konflikti reguleerimiseks, vaid esitas 11.08.2004 hagi kohtusse. ZAO Obolon hagis ei ole ühtegi sõna mainitud pretensioonide ning viivisevõla olemasolu kohta. Kogu menetluse kestel ei viidanud ZAO Obolon pretensioonide olemasolule. See asjaolu tõendab, et hageja esitatud pretensioonid olid koosatud pärast augustit 2004 ning enne seda aega ei nõudnud ZAO Obolon OÜ-lt Linna Joogid viivist.
  8. Kostja nõudis ZAO Obolon pretensioonide originaalide või nimetatud pretensioonide OÜ-le Linna Joogid kättetoimetamist tõendavate dokumentide esitamist, kuid hageja ei ole seda teinud. Tunnistaja ütlustega ei saa tõendada pretensioonide hagejale kättetoimetamist.
  9. Väär on maakohtu järeldus, et OÜ Linna Joogid oli juba 2003.a lõpus maksejõuetu. Enne 2004.a augustit oli OÜ Linna Joogid igati edukas äriühing. Puudusid igasugused probleemid seoses võlgade tasumisega. Asja materjalidest nähtuvad OÜ Linna Joogid põhivahendid kuni augustini 2004 (debitoorne saldo oli 6 043 158,08 krooni), OÜ Linna Joogid ladudes olemasoleva kauba loetelu seisuga 27.08.2004 (kokku 916 235,76 krooni), OÜ Linna Joogid nõuete loetelu seisuga 27.08.2004 (7 392 627,91 krooni). OÜ Linna Joogid oli andnud ka lühiajalisi laenusid, nt Läti äriühingule Ardi Pius 755 300 eurot. Kostja andmetel on nimetatud summa OÜ-le Linna Joogid (pankrotis) tagastatud. Seega ei saa kuidagi OÜ Linna Joogid juulis 2004 pidada pankrotistunud ettevõtteks. Majandustegevus seiskus 2004 augustis, kuna ZAO Obolon lõpetas sel ajal koostöö OÜ-ga Linna Joogid hageja juhatuse liikme A. Uškovski tegevuse tõttu. A. Uškovski ostis OÜ Brook Hansen ning selle kaudu omastas OÜ Linna Joogid 4

(6)vara kokku 4 987 159 krooni ulatuses ajal, mil OÜ Linna Joogid juhatuse liige Sergei Melnik viibis puhkusel. OÜ Linna Joogid pidevalt teostas maksed ka teistele võlausaldajatele peale kostja, sest OÜ-1 Linna Joogid olid ka pidevad sissetulekud. Maakohus ei ole kostja nimetatud väiteid analüüsinud.
  1. Maakohus ei ole põhistanud oma järeldust, et Tšernigovi õlle edasimüük oli OÜ-le Linna Joogid kahjulik. Kohus ei ole analüüsinud hageja esitatud tõendit, mille kohaselt kasum Tšernigovi õlle müügist on kokku 22 913 krooni. Kohus ei andnud ka hinnangut kostja vastuväidetele selle kohta, et Tšernigovi õlle edasimüümisega seotud halduskulude osakaal on arvutatud ebaõigesti. Tegelikud halduskulud on vaid 6914,70 krooni. Vastustaja seisukoht
  2. Hageja ei pea vastuapellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
  3. Tsiviilkolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise tõttu osas, millega maakohus jättis rahuldamata OÜ Linna Joogid (pankrotis) hagi rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks ja 901 017,81 krooni väljamõistmiseks. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus.
  4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega, kuid leiab, et maakohus on tuvastatud asjaoludest teinud väära järelduse nagu poleks võlausaldajate huvide kahjustamine tõendamist leidnud.
  5. Kõigepealt käsitleb kolleegium OÜ Linna Joogid (pankrotis) apellatsioonkaebust.
  6. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja oli kostjale raha ülekandmise ajal maksejõuetu, et tehingud kostjaga olid hagejale pigem kahjulikud, et kostja oli hageja lähikondne ning teadlik hageja maksejõuetusest, et hageja koguvõlgnevus võlausaldajate ees moodustas 16 287 737,38 krooni.
  7. Pankrotimenetluses tagasivõitmise alustena tuleb kohaldada tehingu tegemise aja sätteid. Üks makse on tehtud enne
  8. jaanuari
  9. a ja selle osas tuleb kohaldada enne 01.01.2004 kehtinud

, ülejäänute osas aga kehtivat

. Kehtiva

asjassepuutuvad tagasivõimist puudutavad sätted ei erine põhimõtteliselt varasema

vastavatest sätetest.

§ 110

lg 1 sätestab tehingu tagasivõitmise üldised alused, mille kohaselt saab kohus tunnistada kehtetuks tehingu, millega kahjustatakse võlausaldajate huve ning tehingu teine pool seda teadis või pidi teadma.

§ 113

sätestab erialuse rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks.

§ 113

lg 1 p 3 kohaselt saab kohus tunnistada kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.

  1. Tsiviilasjas 3-2-1-39-08 tehtud Riigikohtu 02.06.2008 otsuse p-des 12 ja 13 on osundatud, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samas selgitatakse, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Otsuse p-s 13 viidatakse, et kui tehingu teine pool oli teadlik võlgnikku ähvardavast maksejõuetusest, on üldjuhul ka selge, et ta oli teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve.
  2. Seega saab käesoleval juhul tuvastatud asjaolude alusel järeldada, et teine pool teadis võlgniku maksejõuetusest ja sellega ka teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest.
  3. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja 5

(6)nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuivõrd kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise nõue muutub sissenõutavaks käesoleva kohtuotsuse jõustumisest, ei kuulu hagi rahuldamisele viivisnõude osas.
  1. Järgmisena käsitleb kolleegium OÜ Alkamera poolt motiivide peale esitatud vastuapellatsioonkaebust. Kolleegium kaebuse väidetega ei nõustu.
  2. Maakohus on analüüsinud viivise tasumist nõudvate pretensioonide koostamist ja esitamist kinnitavaid kirjalikke tõendeid ja tunnistaja Andrii Vitchenko ütlusi ning jõudnud põhjendatule järeldusele, et pretensioonid koostati ja esitati hagejale ZAO Obolon juristi Andrii Vitchenko poolt. Nimetatud tõenditele tuginedes ei ole võimalik teha järeldust, et ZAO Obolon poolt ei ole koostatud pretensioone ega antud neid hagejale üle.
  3. Kostja arutlused ja viited sellele, et ZAO Obolon on esitanud tsiviilasjas 2/30-7041/04 nõude põhivõlgnevuse osas, ei kinnita viivisnõuete puudumist. Tegemist on erinevat liiki rahaliste nõuetega. Ühte liiki rahalise nõude esitamine ei tähenda ega kinnita teist liiki rahalise nõude puudumist. Seda enam, et vaidlustamata on asjaolu , et hageja rikkus maksetähtaegu alates
  4. aastast. Samuti on vaadeldavad viivisnõuded hageja pankrotimenetluses kaitstud nõuete hulgas.
  5. Kostja arvamus, et tunnistaja ütlustega ei saa tõendada pretensiooni üleandmist ei põhine seadusel. Kostja viited Oboloni kaubamärgi reklaamikuludele ei ole asjakohased, lisaks on need ka paljasõnalised.
  6. Maakohus on tõendeid hinnates teinud põhjendatud järelduse, et hageja oli juba 2003.a lõpus maksejõuetu, kuna ta ei suutnud kohaselt täita oma kohustusi. Kostja väited, et hageja oli sel ajal edukas äriühing, kel puudusid igasugused probleemid võlgade tasumisega, on paljasõnaline ning vastuolus asjas kogutud materjaliga. Hageja koguvõlgnevus võlausaldajate ees moodustas lõpuks 16 287 737,38 krooni. Samas tasus hageja oma maksejõuetuse perioodil (19.12.2003 29.07.2004) kõik kostja esitatud arved kogusummas 901 017,81 krooni.
  7. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud Tšernigovi õlle edasimüügi majanduslikke tagajärgi hagejale ning teinud õige lõppjärelduse, mille kohaselt sai hageja kostjalt ostetud kauba müügiga pigem kahju, mitte kasu.
  8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seaduses sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 60 lg 8 kohaselt jaotab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kohtukulud samadel alustel. Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, jätab ringkonnakohus nii esimese kui teise astme kohtukulud poolte endi kanda. G. Kivinurm M. Klaar U. Reinola 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.