Obsah (8)

§ 442§ 126§ 125§ 132§ 134§ 162§ 173§ 174

Tsiviilasi nr 2-07-5665 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse teinud kohtu nimi Harju Maakohus Otsuse kuupäev Tallinn, 05.novembril 2007 Kohtukoosseis kohtunik Imbi Sidok Kohtuasi PN’i (isikukood XX

§ 442lg 6, § 632 ja § 633).

I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid HT’i (edaspidi kostja 1) abikaasa VT kui kostja 1 õiguseellane ja Eesti Vabariik (edaspidi kostja 2) 25.11.1998 maaüksuse asukohaga XXXTallinnas ostumüügilepingu. Nimetatud lepingus kinnitas VT kui ostja, et ta on maa ostueesõigusega 2 erastamise õigustatud subjekt ja erastataval maal asuvad üksnes talle kuuluvad ehitised. Samasuguse avalduse tegi VT13.06.1997 maa ostueesõigusega erastamise avalduses ja koos sellega esitatud kinnituses. Erastamise käigus moodustati katastriüksused erandkorras mitte sirge omavahelise piiriga, vaid sisselõikega. Tsiviilasjas nr 2-02-265 tuvastati, et kostjale 1 kuuluval maal asub hagejale kuuluv ehitis. Et vaadeldav ehitis on rajatud enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist, leiab hageja, et VT on esitanud lepingus andmeid, mida tema hilisemad seisukohad lubavad hinnata kui teadlikult eksitava olukorra loomist maa erastamisel. Erastamisel võeti aluseks Maa-Ameti poolt kinnitatud plaan, millele hagejale kuuluvad ehitised olid märkimata. Samas pidid mõlemad kostjad olema teadlikud ehitise varasemast püstitamisest. Hageja on seisukohal, et nimetatud lepinguga on oluliselt rikutud seadusi ja riivatud hageja kui maakasutaja huve. Kostjale 1 on erastatud 10 m2 rohkem maad, kui ta taotles. Hoopis hageja on õigustatud vastavat ehitise alust maad erastama. Eeltoodu alusel palub hageja tunnustada 25.11.1998 sõlmitud maaüksuse asukohaga XXXTallinnas ostu-müügilepingu tühisust. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse täpsustuses palub hageja tunnustada nii 25.11.1998 sõlmitud maaüksuse ostumüügilepingus sisalduva nii võlaõigusliku kui asjaõigusliku lepingu tühisust. Samuti palub hageja kustutada Harju Maakohtu kinnistusameti Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr XXX tehtud omanikukanne kostja 1 kohta ja kanda omanikuna sisse kostja

1. Hageja leiab, et kostjat 1 puudutav kanne nimetatud kinnistu osas rikub hageja õigusi, sest see takistab hagejal talle kuuluva ehitise aluse maa erastamist. Hageja on tähtaegselt esitanud talle kuuluva ehitise aluse ja selle juurde kuuluva maa erastamise taotluse, mis seni on läbi vaadatud ja rahuldatud vaid osaliselt ning on lõplikult lahendamata käesoleva kohtuvaidluseni viinud ehitise osas. Omanikukande muutmisel on võimalik läbi viia maa uus erastamine sel viisil, et kostjale 1 ei erastata enam hagejale kuuluva ehitise alust maad. Hageja huviks on säilitada olemasolev ehitis kohas, kus see asub. Samuti lisab hageja, et enne varasema tsiviilasja vaidluse lahendamist ei olnud tal otsest põhjust asuda vaidlustama mingeid haldusakte ja vaidlustamise tähtajad olid viidatud vaidluse lahendamise ajaks juba sisuliselt ka möödunud. Hageja hinnangul ei ole kooskõlas õiguse üldise mõtte ega menetlusökonoomika põhimõttega, et enne asjaolude selgumist peaks igaks juhuks vaidlustama kõik teda puudutavad haldusaktid. Juhindudes Riigikohtu 08.02.2006 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05 ei nõustu hageja kostja 2 väitega, et kostja 1 maa erastamist puudutava haldusakti kehtimine takistab käesoleva asja hagejale soodsalt lahendamist. Kostja 1 poolt viidatud piiriprotokolli aga olemas ei ole. Hageja põhjendab kostjatevahelise tehingu tühisust vastuoluga tehingu sõlmimise ajal kehtinud maareformiseaduse (MaaRS) §-ga 2 ja § 22 lg-ga 1, aga ka VV 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 4 alap-ga 2 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-ga 3 (selle esimese lausega). Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esitatud nõude ja põhjenduste juurde ning lisas, et erastamise avaldusse kirjutas hageja 1190 m
2. Kui aga hakati erastama, siis palus hageja lisada 10 m2, sest ka see maa oli hageja kasutuses, kuid erastamise korraldus tehti ikka 1190 m2 osas. II Kostja HT’i seisukoht Kostja 1 hagi ei tunnista. Kostja 1 kasutuses oleva maa piirid olid paika pandud juba 1985.aastal. VTei ole esitanud valeandmeid. Hageja aga ei ole tõendanud, et kostja 1 kasutuses olevale maale oleks antud luba püstitada hagejale kuuluvaid ehitisi vastavalt oma äranägemisele. Kostjale 1 kuuluval maal on tegelikkuses üksnes hageja poolt ehitatud sein, mille hageja püstitas tsiviilasjas nr 2-02-265 tuvastatu kohaselt kostja 1 maale ilma seadusliku aluseta. Oma kinnistu piiriprotokolli allkirjastamisel 1998.aastal hageja protokollis märgitud piire ei vaidlustanud. Samuti ei ole hageja vaidlustanud haldusakti, mille alusel talle maa erastati. Seadus ei näe ette maa täiendavat erastamist. Kostjate vahel sõlmitud lepingu seadustega vastuolus olevaks tunnistamine ei saa olla põhjendatud üksnes sellega, et hagejale see ei meeldi. Nõue kinnistusraamatu kande muutmiseks aga ei tulene seadusest. Seega leiab kostja 1, et niikaua kuni hageja ei ole õigeaegselt teinud kõik endast oleneva oma õiguste kaitseks, ei ole kohtul põhjust 3 rahuldada esitatud hagi hageja poolt toodud põhjendustel. Muuhulgas on kostja 1 seisukohal, et kõik hageja nõuded aegusid 01.07.2005, mistõttu palub kostja 1 kohtul kohaldada aegumist. Eeltoodu alusel palub kostja 1 jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja 1 esindaja esitatud seisukohtade juurde. III Kostja Eesti Vabariigi (Harju maavanema kaudu) seisukoht Kostja 2 hagi ei tunnista, kuna leiab, et see on põhjendamata. Hageja ei ole vaidlustanud 25.11.1998 sõlmitud lepingu aluseks olevat Tallinna Linnavalitsuse 03.07.1998 korraldust. Kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna kostja 2 sissekandmine ei ole aga eesmärk omaette, vaid see peab kindlustama maareformieelse olukorra taastamise. Selline olukord saab aga tekkida juhul, kui kostjal 2 on võimalik registriosa sulgeda. Registriosa sulgemine saab aga toimuda vaid juhul, kui maa erastamise aluseks olnud otsus on tühistatud pärast esmakinnistamist ja registriosa mistahes jaos ei ole ühtegi teist jõusolevat kannet, v a registriosa avamisel tehtud kanded. Antud juhul on nimetatud haldusakti kehtetuks tunnistamine kui kostja 2 kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna sissekandmise esimene tingimus (eeldus) täitmata. Kostja 2 peab vajalikuks märkida ka seda, et kostja 2 kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna sissekandmine on seaduslik ja põhjendatud üksnes juhul, kui kostja 2 saab eesmärgipäraselt temale kuuluva registriosa sulgeda. Seega kuulub eeltoodu kohaldamisele üksnes olukorras, kus maa on erastatud vales suuruses ja isikule, kellel vastav õigus puudus, mistõttu on rikutud maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti õigus erastada see seaduses sätestatud ulatuses. Teisisõnu, erastamiskorralduse tühistamisega peavad olema valeks muutunud kõik kinnistusraamatu registriossa tehtud kanded. Antud juhul ei muutu erastatava maa suurus ega ka selle kinnisasja kohta kinnistusraamatu registriosa esimesse jakku tehtud kanded, mis tähendab, et kinnisasi jääb eksisteerima samasugusena. Seega ei ole tegemist vaidlusega kinnisasja suuruse üle, mistõttu kostja 2 kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna sissekandmine ei ole obligatoorne, see ei ole ka ilmselt otstarbekas ega vasta seaduse mõttele. Antud juhul ei ole vajalik maareformi-eelse olukorra taastamine. Eeltoodu alusel palub kostja 2 jätta hagi rahuldamata. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja 2 esindaja esitatud seisukohtade juurde. IV Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja ja tema esindaja ning kostjate esindajate seletused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, sealhulgas tsiviilasja juurde võetud Tallinna Maa-Ameti toimikutes nr XXX ja XXX ning Harju Maakohtu tsiviilasja nr 2-02-265 toimikus olevaid dokumentaasleid tõendeid, kogumis, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 3 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena veendumusel, et kostjate vahel 25.11.1998 sõlmitud maaüksuse asukohaga XXXTallinnas ostu-müügileping (t lk 8) ja selle alusel kinnistusraamatusse tehtud XXXkinnistu omanikukanne ei riku hageja subjektiivseid seadusega kaitstud õigusi ega huve ja seetõttu puudub alus hagi rahuldada. Hagetava tehingu p-st 1 nähtub, et selle sõlmimise aluseks oli muuhulgas Tallinna Linnavalitsuse 03.07.1998 korraldus nr XXX. Nimetatud korraldusega (TMA t XXX lk 23) määrati XXXehitiste teenindamiseks vajalik krunt pindalaga 810 m2 ja erastati see elamumaana kostja 1 õiguseellasele. Korraldusele eelnesid järgmised toimingud: 1) maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamine kostja 1 õiguseellase poolt 13.06.1997 Tallinna LV-le (samas t lk 3), milles erastaja väljendas soovi osta senikasutatav maa XXXsuurusega 600 m2 ja juurde veel 200 m2 (avalduse p 2) ja taotles koostada katastriüksuse moodustamise toimik maamõõdufirmas EKE 4 Projekt Maamõõdubüroo (avalduse p 7); 2) kostja 1 õiguseellase poolt avaldusega samal päeval antud blanketne kinnitus, et erastatavale maale jäävad üksnes talle kuuluvad ehitised (elumaja, t lk 10); 3) Pirita LO Halduskogu otsus nr 79 07.05.1997 (TMA t lk 10) XXXkrundi suurusega ca 800 m2 piiride kooskõlastamise kohta; 4) OÜ EKE Projekti Maamõõdubüroo poolt koostatud krundi piiride ettepanek (TMA t lk 20) juulist 1997; 5) Tallinna Linnaplaneerimise Ameti õiend taotletavale maale suurusega 810 m2 kitsenduste ja tingimuste määramise kohta (TMA t lk 13), millel LV seisukoht: vormistada korraldus krundi suuruse määramise kohta ostueesõigusega erastamiseks; 6) sama ameti akt nr 4242 09.06.1998 (TMA t lk 9), millega määrati maa suurusega 810 m2 maksustamishind. TMA toimik (lk 22) sisaldab lisaks Maa-ameti Harju Maakatastri poolt 26.11.1998 registreeritud krundi suurusega 810 m2 asukohaga XXXplaani ja sama ameti õiendit selle krundi katastriüksusena registreerimise kohta (samas lk 24). TMA toimiku nr XXXmaterjalidega on tõendatud hageja poolt XXXasuva maatüki erastamiseks tehtud toimingud järgmiselt: 1) hageja avaldus maa suurusega 1190 m2 ostueesõigusega erastamiseks 10.12.1997, mille p-s 6 andis hageja nõusoleku erastada olemasoleva krundiplaani nr E-587-84 24.01.1985 alusel (TMA t lk 203); 2) nimetatud krundiplaan (samas lk 207), millel märge maa looduses eraldamise akti nr 56 28.01.1985 lisaks olemise kohta; 3) nimetatud maa looduses erastamise akt (samas lk 198); 4) Tallinna LV korraldus 09.06.1999 nr XXX XXXasuvate ehitiste teenindamiseks vajaliku krundi määramiseks ja krundi suurusega 1190 m2 ostueesõigusega erastamiseks hagejale (samas lk 72-73), millel hageja märge, et „ei vaidlusta kohtulikult, kui tühistatakse juurdelõike 10m2 erastami9ne ehituskrundi XXXkasuks ja ehituskrunt XXXerastatakse vastavalt piiride ettepanekule 23.03.1998“; 5) Maa-ameti Harju Maakatastri õiend XXXasuva katastriüksuse registreerimise kohta XXX (samas lk 81); 6) ostumüügileping 23.01.2002, millega Eesti riik müüs hagejale maaüksuse asukohaga XXX pindalaga 1190 m2 (samas lk 7). Eelmises kahes lõikes nimetatud ja kirjeldatud dokumentaalsete tõenditega on kohtu arvates veenvalt tõendatud, et mõlemale naabrile erastati nende poolt taotletud maatükid nende poolt taotletud kaardimaterjali alusel ning erastatud maatükkide piirid vastavad erastamise aluseks olevale kaardimaterjalile. Nii kostjale 1 katastriüksuse moodustamisel ja sealtkaudu erastamisel aluseks olnud OÜ EKE Projekti Maamõõdubüroo poolt 1997 koostatud kinnistu plaanilt kui kostja poolt tema soovi kohaselt tema krundi erastamisel aluseks olnud aastast 1985 pärinevalt ehituskrundi plaanilt on selgelt välja lugeda asjaolu, et nende kruntide vaheline piir ei kulge sirgjooneliselt, vaid kulgeb (vaadates Jääraku tee poolsest suunast) kostja 1 krundi piiri lõpuosas sisselõikena hageja krundi suunas. Ka on samade dokumentaalsete tõenditega tõendatud, et mõlemale naabrile erastati maad tema poolt taotletud suuruses. Asjaolu, et kostjale 1 erastati algselt taotletud 800m2 asemel peale toimunud kaardistamist 810m2, ei saa kuidagi lugeda MaaRS oluliseks rikkumiseks. Vastavalt kostja 2 kui MaaRS-i § 22.2 kohaselt maa erastamise korraldaja selgituste kohaselt oli tegemist aastast 1985 kostja 1 õiguseelneja kasutusesse antud riigi reservmaaga suurusega 10m2 (t lk 135). Sama selgituse kohaselt anti samast ajast hageja kasutusse riigi reservmaast 590m2, mis samuti hagejale erastati. Kohtule ei saanud tsiviilasja menetluse kestel teatavaks asjaolusid, millised annaksid aluse kostja 2 selgitustes kahelda. Ka hageja selgitas istungitel korduvalt, et erastas tema kasutuses olnud riigi reservmaad. Kohtule esitatud tõenditega ei ole kooskõlas hageja väide nagu oleks tema taotlus maa erastamiseks rahuldatud osaliselt ning et on lõplikult senini rahuldamata. Eelpool nimetatud ja kirjeldatud TMA toimikus nr XXX asuvate dokumentaalsete tõenditega on veenvalt tõendatud, et hageja poolt esitatud 10.12.1997 avaldus on Tallinna LV korraldusega 09.06.1999 ja selle alusel 23.01.2002 sõlmitud ostu-müügilepinguga täies ulatuses (see on maatüki suurusega 1190m2 osas) rahuldatud ja erastamine ka lõpule viidud. Vaatamata nimetatud korraldusele tehtud märkusele hageja tegelikkuses talle selgitatud kaebeõigust ei kasutanud. Vastavalt kinnistamisotsusele 16.04.2002 (TMA t lk 6) on hageja elamumaa suurusega 1190m2 ja 5 asukohaga XXXTallinnas omanikuna ka kinnistusraamatusse sisse kantud. Hageja väidet nagu oleks ta erastamise käigus suurendanud taotletava maa suurust 10m2 võrra Tallinna Maa-ameti toimiku nr XXXmaterjalid ei kinnita. Kuna erastamismenetluste täiendav läbiviimine Eesti riigis seoses vastavate haldustoimingute tegemiseks sätestatud tähtaegade möödumisega ei ole enam võimalik ja hageja poolt esitatud avalduse alusel on erastamine lõpule viidud, siis ka nimetatud asjaolu kinnitab kohtu veendumust, et hagetav tehing ja selle alusel tehtud omanikukanne ei saa rikkuda hageja õigust erastada talle kuuluva rajatise (telliskivist seina) alust täiendavat maatükki. Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et isegi juhul, kui oleks leidnud tõendamist hagetava tehinguga ja selle alusel tehtud omanikukandega hageja õiguste rikkumine erastada tema poolt ehitatud telliskivist seina alla jääv täiendav maatükk, siis ei oleks tõendatud kostjate vahelise tehingu tühisus hageja poolt välja toodud ei materiaalõiguslikel ega faktilistel alustel. 25.11.1998 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 kohaselt oli tol ajal sõlmitud tehing tühine vastuolu korral seadusega, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Hageja poolt viidatud MaaRS § 2 sätestas maareformi eesmärgi, § 22 lg 1 aga ehitise omaniku õiguse erastada maad selle ehitise all. Sama sätestas tol ajal ja sätestab senini AÕSRS § 13 lg 3 esimene lause. Poolte vahel puudub vaidlus, et seina, mille alust 10m2 suurust maatükki hageja soovib erastada, näol on tegemist poolelioleva abihoone seinaga. Samuti on Tallinna TMA toimiku nr XXX materjalidega (aastatepikkune kirjavahetus ja Tallinna Linna ettekirjutused hagejale projektist kõrvalekaldumiste likvideerimiseks (nimetatud t lk 71) ja üle krundi piiri ehitatud abihoone seina likvideerimiseks (samas lk 70)) tõendatud, et hageja pidi olema ja oli teadlik, et tema poolt rajatud telliskivisein ulatus ilma naabri nõusolekuta naabri kasutuses olnud krundile. Seega tegemist ei saanud olla õiguslikul alusel püstitatud poolelioleva ehitisega, mille aluse maa erastamisõigus oleks hageja poolt viidatud seadustega olnud tema jaoks garanteeritud. 3. Kohus ei nõustu kostja 1 väidetega hageja nõuete aegumise kohta (t lk 119). Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg-le 1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Antud asjas on hageja esitanud nõude tehingu tühisuse tuvastamiseks ja selle tühisuse alusel kinnistusraamatukande muutmiseks. Nii tehingu tegemise aja TsÜS-i redaktsiooni (§ 66 lg 3) kui alates 01.07.2002 kehtiva redaktsiooni (§ 84 lg 1) kohaselt on tühine tehing kehtetu algusest peale ega too kaasa õiguslikke tagajärgi. Seega ei teki tühisest tehingust ka tsiviilõigusi ega –kohustusi ega nõuet, mis saaks sissenõutavaks muutuda, mis omakorda tähendab, et tühisuse tunnustamine kui tuvastusnõue ei aegu. Kuna tühist tehingut ei ole õiguslikult kunagi eksisteerinudki, ei saa sellisest olukorrast lähtuvalt esitatud nõuet lugeda tehingust tulenevaks nõudeks. 4. Kostja 1 on esitanud vastuväite seoses hagihinna arvestusega (t lk 26, 117) ja on seisukohal, et hageja on määranud hagihinna valesti ja sellest tulenevalt tasunud riigilõivu seaduses sätestatust vähem. Nõue tunnustada 25.11.1998 sõlmitud maaüksuse ostu-müügilepingus sisalduvate võlaõigusliku- ja asjaõigusliku lepingu tühisus koosneb tegelikkuses kahest nõudest. Juhindudes

§ 126

lg-test 1 ja 2 leiab kostja 1, et nimetatud nõuete väärtuseks (hagihinnaks) on vaidlusaluse maaüksuse ostu-müügilepingu objekti väärtus summas 5 000 000.00 krooni, millelt tuleb RLS Lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 107 750.00 krooni. Hageja leiab, et tegemist on mittevaralise nõudega. Kohus nõustub kostjaga 1 osaliselt ja leiab, et käesolevas tsiviilasjas on hagihind tõepoolest määratud ebaõigesti, kuid mitte selles ulatuses nagu leiab kostja 1. 6 Esialgses hagiavalduses palus hageja tunnustada 25.11.1998 sõlmitud maaüksuse asukohaga XXXTallinnas ostu-müügilepingu tühisust ja tasus hagiavalduse esitamisel riigilõivu 1 000.00 krooni. Kohus nõustus sellega tulenevalt

§-st 125, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral, ning et kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. Kohus lähtus nimetatud sätte teisest lausest põhjusel, et hagiga hageja poolt saadava hüve suuruseks (hagi esitamise lõppeesmärgiks) ei ole vaidlustada ega saada võimalus kogu naaberkinnistu erastamiseks. Hageja soovib esitatud hagi rahuldamisel saada nimetatud kinnistust üksnes 10 m2 maatüki erastamisõigus. Hagi rahuldamise korral ei saaks hageja ka koheselt naabermaatükist vaidlusaluse osa omanikuks, vaid sellele peaks teoreetiliselt eelnema rida haldustoiminguid. Hagiavalduse täpsustuses palub hageja tunnustada samas tehingus, see on 25.11.1998 sõlmitud maaüksuse ostu-müügilepingus, sisalduva võlaõigusliku- ja asjaõigusliku lepingu tühisust, ning lisaks kustutada Harju Maakohtu kinnistusameti Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr XXX tehtud omanikukanne kostja 1 kohta ja kanda omanikuna sisse kostja 2. Kohus ei nõustu kostja 1 seisukohaga, et nõue tunnustada 25.11.1998 sõlmitud maaüksuse ostu-müügilepingus sisalduvate võlaõigusliku- ja asjaõigusliku lepingu tühisus koosneb sisuliselt kahest eraldiseisvast nõudest: 1) tunnustada võlaõigusliku lepingu tühisus ja 2) tunnustada asjaõigusliku lepingu tühisus ning seda põhjusel, et tegemist on ühe tehingu erinevate osadega ja nende eraldi välja toomine ei avalda mingilgi moel mõju hagetavale eeldatavale hüvele. Küll on aga kohus seisukohal, et nõude kustutada Harju Maakohtu kinnistusameti Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr XXX tehtud omanikukanne kostja 1 kohta ja kanda omanikuna sisse kostja 2 näol on tegemist iseseisva nõudega, millelt tuleb tasuda ka riigilõivu, kuid mida hageja teinud ei ole. Hagiavalduse kohaselt on nimetatud nõue suunatud aga ainult naaberkinnistu omanikukande ajutisele muutmisele, et viia läbi uus maaüksuse erastamine. Selle nõude puhul on kohus seisukohal, et ei ole võimalik hagetava hüve väärtust kindlaks määrata ja hagihinna määramisel tuleb samuti lähtuda

§ 125

teisest lausest.

§ 132

lg 1 alusel eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 15 000.00 krooni.

§ 134lg 1 alusel liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded.

Juhindudes eeltoodust kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja hind (hagihind) on (15 000.00 x 2) 30 000.00 (kolmkümmend tuhat) krooni, millelt tuleb lähtudes RLS Lisast 1 tasuda riigilõivu 1750.00 (üks tuhat seitsesada viiskümmend) krooni. Antud juhul on hageja tasunud riigilõivu 1000.00 krooni ehk 750.00 krooni seaduses sätestatust vähem. Seega tuleb seaduses sätestatust vähemtasutud riigilõiv hagejalt riigituludesse sisse nõuda. 5.

§ 162

lõigete 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 173

lõigete 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 174

lõike 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus, lähtudes asjaolust, et hagi rahuldamisele ei kuulu, antud asjas selliselt, et menetluskulud, sealhulgas nii kostjate omad kui riigi kasuks vähemtasutud riigilõiv suuruses 750.00 krooni, jäävad hageja kanda. 7 Imbi Sidok (allkiri) kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE: I.Sidok