KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Egon Konsand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 24. märts 2008. a Tartu Tsiviilasja number 2-07-2810

§ 30

lg 2 alusel õigus saada rahalist hüvitust töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Tööandja tunnistajate ütlustest nähtub, et töökollektiivis oli müüjatel kombeks võtta algselt müüdavaid jalatseid kandmiseks ning hiljem nende eest kauplusele maksta; eelistatavam oli see kauem töötanud töötajatele; see oli usalduse küsimus. Nähtub, et tööandja töökollektiivis ei olnud uuele töötajale piisavalt selgitatud töösisekorraeeskirju ja ametijuhendit. L.S. e teguviis tööandja varaga – ühe paari valgete naistekingade nr 38 müügihinnaga 399 krooni kandmine nende eest tasumata – on taunitav ja esines alus temale distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. Selle teoga võis L.S. kaotada tööandja usalduse. Tööandja esindaja on töövaidluskomisjoni istungil kinnitanud, et L.S. tasus kingade eest 11.05.2007 õhtul. Tööandjal olnuks võimalus kaaluda ka kergemate distsiplinaarkaristuste määramist, liiatigi kui töökollektiivis oli juurdunud kauba kasutusele võtmine enne selle omandamist, kuid tööandja seda ei teinud. Tööandja ei pidanud kinni distsiplinaarmenetluse kohustuslikest nõuetest, mistõttu oli töölepingu lõpetamine L.S. ega ebaseaduslik. 3 L.S. el jäi töölepingu lõpetamisel saamata palk 2007 maikuu nelja päeva eest 909 krooni ning puhkusekompensatsioon 494 krooni, kokku 1403 krooni. See summa on hagejale üle kantud 08.06.

1. Arvestades tööandja poolt ebaseaduslikku distsiplinaarkaristuse määramist, selle mittevastavust TDS § 12 lg 1 nõuetele ning lõpparve kinnipidamist, rahuldas kohus L.S. e hagi osaliselt: tunnistas töölepingu lõpetamise TLS § 104 alusel ebaseaduslikuks, luges töölepingu lõppenuks eelnimetatud kuupäeval TLS § 79 lg 1 alusel töötaja algatusel ning mõistis OÜ-lt ABC Saare L.S. ele välja hüvitisena kolme kuu keskmise palga kokku 14 616 krooni ja ühe kuu keskmise palga 4872 krooni. Kohus luges kostja poolt hagejale haginõuetelt tasutuks 6275 krooni. Seda asjaolu kinnitas kohtuistungil ka hageja esindaja. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. OÜ ABC Saare taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmise ning menetluskulude jaotamise osas ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega L.S. e nõuded töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga saamiseks jäetakse rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt lähtub töövaidlusorgan

§ 30

lg 2 järgi hüvitise väljamõistmisel töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel.

§ 28

lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik, kui seda on tehtud ilma, et oleks esinenud selleks alust andvaid asjaolusid, või siis, kui töölepingu lõpetamiseks alust andvad asjaolud küll esinesid, kuid töölepingu lõpetamisel on rikutud oluliselt menetluskorda. Ilmne on, et esimesena märgitud töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse alus on sama seaduse § 30 lg 2 tähenduses raskema iseloomuga seaduserikkumine. Eeltoodust tuleneb, et üksnes teisena märgitud töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse aluse esinemisel, s.o protseduurireeglite rikkumise korral, peaks hüvitis olema üldjuhul väiksem kui töölepingu alusetu lõpetamise puhul. Töövaidluskomisjon mõistis töötaja kasuks hüvitisena välja kolme kuu keskmise palga, lähtudes seisukohast, et puudub selline asjaolu, mis seaduse järgi on töölepingu lõpetamise aluseks. Kohus tuvastas, et tööandja usalduse kaotuse näol selline asjaolu esines, kuid mõistis samuti hüvitisena välja töötaja kolme kuu keskmise palga. Arvestades kohtu tuvastatud tööandja poolt töölepingu lõpetamisel toimepandud seaduserikkumise iseloomu ei ole hüvitise suurus põhjendatud. Hagejal ei ole õigust saada töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitist enam kui ühe kuu keskmise palga ulatuses, millise summa on ta kätte saanud. Kohtu seisukoht, et töökollektiivis oli juurdunud tava võtta müüdavaid jalatseid kasutusele enne nende omandamist ning et kauem töötanud töötajad olid selles osas eelistatumad, ei ole põhjendatud. Tunnistajad seletasid, et need olid erandjuhtumid, milleks pidi olema mõjuv põhjus, ning selleks anti mõjuva põhjuse korral luba üksnes pikaajalistele töötajatele, teistele mitte. Põhjendatud ei ole ka kohtu seisukoht, mille kohaselt võis hageja kehtivast korrast mitte aru saada. Tunnistaja Eve Taalvelt seletas, kuidas ta vastas

1. aprillil hageja küsimusele, et ilma kaupluse juhataja loata ei tohi keegi midagi võtta ning et hagejale kui uuele töötajale seda tõenäoliselt ei lubata. Seega teadis hageja kingi omastades, et toimib nõuetevastaselt. 4 Rikkudes TsMS § 442 lg 8 sätestatut ei ole kohus käsitlenud otsuses kostja vastuväiteid, et töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise väljamõistmisel tuleb võtta arvesse hageja süüteo raskust ning töötamise lühiajalisust. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta kostja väited, miks ta leiab, et lõpparve kinnipidamise eest ei ole põhjendatud maksta hagejale keskmist palka rohkem kui 100% ulatuses kinnipeetud lõpparve summast, s.o 1403 krooni. Ringkonnakohtul tuleb lahendada kostja taotlus vähendada keskmist palka, mida hagejal on lõpparve kinnipidamise eest õigus saada, VÕS § 162 lg 1 alusel 1403 kroonini. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 442 lg 5 sätestatule. Nimetatud sättes ei ole nähtud ette, et kohus võib otsuse resolutsioonis määrata, et osa kohtu poolt väljamõistetavast rahasummast tuleb lugeda kostja poolt tasutuks. Summadest 14 616 krooni ja 4872 krooni tulnuks kohtul arvata maha kostja tasutud summad. Mõistes lõpparve kinnipidamise eest välja 4872 krooni, ületas kohus nõude piiri, sest hageja nõudis selles osas 4872-1403=3469 krooni väljamõistmist. Kohtu seisukoht, et hagejale ei olnud piisavalt selgitatud töösisekorra eeskirju ja ametijuhendit, ei ole põhjendatud, sest nimetatud dokumendid ei käsitle töötajatele jalatsite järelmaksuga müümise korda ning samuti tutvus hageja tööleasumisel mõlema dokumendiga ja andis selle kohta allkirjad. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus tugineda otsuses asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Hageja kõnealuseid väiteid ei esitanud. Otsuses ei ole ka märgitud, millistele tõenditele tuginedes kohus sellisele järeldusele jõudis. Kohus rahuldas hagi osaliselt, kuid kohaldas menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg
2. Hagi osalise rahuldamise korral jaotatakse menetluskulud TsMS § 163 alusel.
3. L.S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt ei ole

§ 28

lg 1 sisse kodeeritud kergema ja raskema aluse teooriat, mõlemad õiguslikud alused on samaväärsed, esitatud alternatiivselt, kuid võivad praktikas esineda ka samaaegselt. Kohus on piisavalt kirjeldanud tunnistajate ütlusi ning toonud välja kostja juures levinud praktika, mille kohaselt oli müüjatel kombeks võtta algselt müüdavaid jalatseid kandmiseks ja hiljem nende eest kauplusele maksta; eelistatavam oli see kauem töötanud töötajatele; see oli usalduse küsimus. Isegi kui kohtu hinnangud tunnistajate ütlustele pole objektiivselt õiged, ei muuda see kohtuotsust vaadeldavas osas ebaõigeks. Puudub kingade varguses/omastamises süüdimõistev kohtuotsus. Töölepingu lõpetamine oli igal juhul ebaseaduslik, sõltumata tunnistajate ütluste hindamisest ja nende tõendite alusel tuvastatud asjaoludest. Maksimaalse sanktsiooni kohaldamata jätmisega on kohus arvestanud töölepingu lõpetamise asjaolude ja tööandjapoolse seaduserikkumise iseloomuga (

§ 30lg 2).

Väide, et hüvitise väljamõistmisel tuleb arvesse võtta töötamise lühiajalisust, ei ole põhjendatud. Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvesse võtta töölepingu lõpetamise asjaolusid, mitte ainuüksi töötaja süüteo raskust. Ei ole tuvastatud hageja süütegu, mis andnuks aluse töölepingu lõpetamiseks. Kostja huvi vähendada lõpparve väljamaksmisega viivitatud aja eest keskmise palga nõuet 1403 kroonile ei tugine kehtivale õigusele. Kostja kohustus tuleneb TLS § 119 lg 2, mille 5 kohaselt on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Töölepingu seadus on võlaõigusseaduse suhtes erisäte, mistõttu ei kuulu VÕS § 113 lg 8 ega § 162 kohaldamisele. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning kohus on jätnud kostja põhjendamatud väited tähelepanuta. Kohtuotsus ei ole vastuolus TsMS § 442 lg 5 sätestatuga. Resolutiivosa selgus on tagatud elementaarse aritmeetilise tehtega 14 616+4872-6275=13 213 krooni. Kohus ei ole rikkunud nõude piiri ja kohtuotsus on lõppastmes õige. Kohtu seisukoht, et hagejale ei olnud piisavalt selgitatud töösisekorraeeskirju ja ametijuhendit, kohtuotsust lõppastmes ei muuda, sest töölepingu lõpetamine oli TDS §-de 11 ja 12 järgi selgelt ebaseaduslik. Kingade kasutusse võtmise episood ning selle asjaolud ei oma töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse seisukohalt tähtsust. Kingade varguse/omastamise osas puudub süüdimõistev kohtuotsus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tuleb tühistada väljamõistetud hüvitise suuruse osas. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis lõpparve kinnipidamise eest summas 4872 kr. Muus osas tuleb hageja esitatud hüvitise nõuded jätta rahuldamata. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust ning jätab menetluses kantud kohtuvälised kulud poolte endi kanda.
2. Ringkonnakohtus ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et hageja asus 5.04.2007 kostja kaupluses tööle müüja-klienditeenindajana
3. kuulise katseajaga ning töösuhe lõpetati ebaseaduslikult 11.05.
4. Poolte vahel ei ole ka vaidlust selle üle, et hageja keskmine kuupalk oli 4872 kr. Asja materjalidest nähtub, et kostja tunnistas töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist ning tasus hagejale kohtueelselt ühe kuu keskmise palga ulatuses hüvitise so, 4872 kr, samuti lõpparve viivitamise eest 1403 kr.
5. Ringkonnakohus leiab, et kuna maakohus tuvastas hageja poolse töökohustuste rikkumise ning seda järeldust pooled vaidlustanud ei ole, siis on apellandi väide, et hüvitise suuruse määramise juures saab seda arvesse võtta, põhjendatud. TLS § 117 lg 2 kohaselt, kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses.

§ 30

lg 2 järgi mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvitise kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel ning hüvitise suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus teise tööandja juurde tööle või mitte. Käesolevas asjas on tuvastatud, et tööandja rikkus töölepingu lõpetamisel seadusest tulenevaid nõudeid, samas on maakohus tuvastanud, et formaalne rikkumine töötaja poolt leidis aset. Ringkonnakohus märgib, et seadus ei sätesta ammendavalt kriteeriume, mida peab töövaidlusorgan arvestama hüvitise suuruse määramisel, vaid igakordselt on õigus kaaluda hüvitise nõude põhjendatust. 6 Ringkonnakohtu arvates saab käesoleval juhul arvestada asjaolu, et töötaja töösuhe oli kestnud lühiajaliselt, töösuhe lõpetati katseajal ning töötaja käitus viisil, mis andis aluse kaaluda, kas töötaja ei ole tööandja usaldust kuritarvitanud, samuti ka seda, et tööandja tunnistas oma eksimust ning maksis kohtueelselt hagejale ühe kuu palga ulatuses, s.o 4872 kr hüvitist. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on töötaja nõue TLS § 117 lg 2 hüvitise maksmiseks põhjendatud ühe kuu palga ulatuses ning kuna kostja on nimetatud summa hagejale tasunud, siis tuleb hageja nõue jätta rahuldamata.

1. Ringkonnakohus leiab, et apellandi nõue vähendada lõpparve kinnipidamise eest hüvitise suurust ei ole põhjendatud. TLS § 119 lg 2 kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Ringkonnakohtu arvates on TLS § 119 lg 2 regulatsioon käsitletav erisättena ning nimetatud sättele ei kohaldu VÕS § 162, mis reguleerib ebamõistlikult suure leppetrahvi vähendamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hageja lõpparve kinnipidamine on toimunud, siis on põhjendatud hageja kasuks välja mõista selle eest hüvitus. Pooltel ei ole vaidlust ka selle üle, et kostja on tasunud hagejale lõpparve kinnipidamise eest 1403 kr. Asja materjalidest ei nähtu, mis kuupäeval kostja tasus hüvitised. Hageja väitel on lõpparve kinnipidamine toimunud 28 päeva ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et hagejal on õigus lõpparve kinnipidamise eest saada hüvitust ühe kuupalga ulatuses. Arvestades kostja poolt tasutud summat 1403 kr tuleb kostjalt välja mõista 3469 kr.
2. RLS § 22 lg 1 p 1 kohaselt riigilõivu ei võeta järgmiste toimingute eest: palga nõudmise, tööle või teenistusse ennistamise, töölepingu lõpetamise või teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamine.

§ 24

lg 4 kohaselt kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. Avalduselt tuleb tasuda riigilõivu summas, mille hageja oleks pidanud tasuma hagi esitamise korral. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud sätetest tulenevalt ei pidanud hagilt ega apellatsioonkaebuselt pool riigilõivu tasuma. Asja materjalidest nähtub, et OÜ ABC Saare on tasunud riigilõivu avalduse esitamisel 2000 kr (tl 12) ja apellatsioonkaebuse esitamisel 1250 kr (tl 72). Ringkonnakohus märgib, et OÜ-l ABC Saare on õigus TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel taotleda tasutud riigilõivu tagastamist. Ringkonnakohtus leiab, et kuna kohtukulusid menetlusosalistel menetluses kanda ei tulnud ning arvestades, et tegemist on töövaidlusega, kus hageja nõue kuulus osaliselt rahuldamisele ning ka apellatsioonkaebuses kostja taotlus kuulus osaliselt rahuldamisele, siis on põhjendatud jätta kohtuvälised kulud poolte endi kanda. Üllar Roostoja Egon Konsand Andra Pärsimägi 7