← Eesti

3-07-2189/40

3-07-2189 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-2189 Haldusasi Rista Tiidu kaebus Tartu Linnavalitsuse vastu sooritamata toimingu sooritamiseks kohustamiseks ja Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korralduse nr 14 osalise tühisuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 22.02.2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Rista Tiidu apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – Rista Tiit, esindaja Maia Ploom Vastustaja (haldusorgan) – Tartu Linnavalitsus, esindaja advokaat Margo Lemetti Kolmandad isikud – Arno Pedajas, Osvald Juhanson, Virge Appelberg, Leonhard Oja, Tartu Kinnisvarabüroo OÜ, Urmo Fuchs, Aare Hellisto, Mart Rõõm, Starwood OÜ, esindaja advokaat Kenno Vilippus RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  2. veebruari 2008 otsus muutmata. Apellandi menetluskulud jätta tema enda kanda. Arno Pedajase taotlus apellandilt menetluskulude väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED Rista Tiit esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse peale sooritamata toimingu sooritamiseks kohustamiseks ja Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korralduse nr 14 osalise tühisuse tuvastamise nõudes. Kaebuse kohaselt tunnistati Nelli Kipik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 02.07.1992 otsusega nr 4 õigustatud subjektiks ½ mõttelisele osale hoonetest ja kinnistust 185b asukohaga Tartus Herne tn
  3. Õigusvastaselt võõrandatud majavaldus Herne tn 33 koos päraldistega tagastati ½ mõttelises osas N. Kipikule Tartu Linnavalitsuse 25.04.1994 korraldusega nr
  4. Vara anti Tartu Linnavalitsuse poolt N. Kipikule üle 21.06.1995 õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmise aktiga. 28.06.1995 ja 18.06.1996 esitas N. Kipik Tartu Linnavalitsusele ettepaneku majavalduste 16, 18, ja 33 jagamise kohta. Esitatud ettepaneku alusel toimus Tartu Linnavalitsuse 18.07.1996 korraldusega nr 1284 majavalduse Herne 33 reaalosadena jagamine kaasomanike vahel. 19.08.1996 esitas N. Kipik täiendava avalduse majavalduste jagamise kohta, mille alusel Tartu Linnavalitsus andis 09.01.1997 välja korralduse nr
  5. Nimetatud korraldusega muudeti ning tühistati osaliselt Tartu Linnavalitsuse varasem, s. o 18.07.1996 korraldus nr
  6. N. Kipikule anti majas Herne 33 I korrusel korterid 1-6 ja II korrusel asuvad korterid 8-11, 316/1000 mõttelist osa ja munitsipaalomandisse jäeti Herne 33 esimesel korrusel korterid 1-5 ja II korrusel korterid 6-
  7. Korralduse p 2 kohaselt tunnistati kehtetuks Tartu Linnavalitsuse 18.07.1996 korralduse nr 1284 p
  8. 07.03.1997 sõlmitud notariaalse ostu-müügilepinguga müüs N. Kipik talle tagastatud majaosa Arno Pedajasele, Aare Hellistole ja Mart Rõõmule. N. Kipik esitas avalduse maa kompenseerimiseks 11.04.
  9. Kompensatsioon kinnistu 185b (Herne 33) krundi eest määrati N. Kipikule Tartu Linnavalitsuse 15.05.1997 korraldusega nr
  10. Kaebuse esitaja palus korrastada andmed ehitisregistris selliselt, et oleks võimalik moodustada Tartus, Herne 33 elamu juurde kinnistu, millest R. Tiidule tagastatakse 1840/10 000 mõttelist osa kinnistust ja teistele elamu kaasomanikele oleks võimalik erastada kinnistuosad vastavalt nende omandiosa suurustele. R. Tiit leidis, et tema omand tekkis õiguseellasele vara tagastamisega. Omandit said omanikud edaspidi võõrandada vaid notariaalsete tehingutega. Ehitusregistris on valed omandi suurused. Kaasomanike omandi suurused ületavad elamu kui terviku suurust, 10000/
  11. Tartu Linnavalitsusel tuleks ehitusregistrisse viia sisse parandused selliselt, et kaasomanike omandi suurused vastaksid elamu kui terviku suurusele ning seejärel moodustada elamu juurde kinnistu. Kaebuse esitaja soovis temale kui õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjekti õigusjärglasele maa tagastamise toimingu sooritamist. Kaebuse esitaja leidis, et tuvastada tuleks ka Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korralduse nr 14 tühisus osas, millega muudeti N. Kipikule kuulunud omandi suurust elamus asukohaga Tartus Herne
  12. Tartu Linnavalitsus on 09.01.1997 välja andnud korralduse nr 14, mille kohaselt muudeti N. Kipikule elamus Herne 33 üleantud omandi suurust, temalt võeti osa tema varast ära. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 6 kohaselt peab ehitise või selle osa võõrandamise leping olema notariaalselt tõendatud. Vaidlusalune korraldus nr 14 ei loo ega lõpeta omandisuhteid. Haldusakt on tühine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 p-dest 3, 4, 5 lähtuvalt. Kaevatavat haldusakti ei ole välja andnud pädev haldusorgan, see kohustab toime panema õigusrikkumise. 2 Tartu Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on ekslik kaebuse esitaja seisukoht, et talle kuulub 1840/10000 mõtteline osa Herne 33 majast. Omandiõiguse tekkimise aluseks on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamismenetluses tehtud toimingud. Pärimisõiguse tunnistusele puudub alus tugineda. Pärimistunnistus on oma olemuselt deklaratiivne dokument, mis on siduv ainult õigusjärgluse tuvastamise ning mitte päritava vara koosseisu osas. Pärimisõiguse teooria järgi lähevad pärijatele üle ainult pärandaja surma hetkel tal olnud õigused ja kohustused. Kuivõrd pärimistunnistus ise õigusi ja kohustusi loo, on kaebuse esitajale kuuluva kaasomandi osa suurus tuvastatav ainult omandi tekkimise kaudu. Riigikohus on 21.02.2003 otsuses nr 3-2-1-12-03 p 12 leidnud, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega kohustusi. Pärimisseaduse (PärS) § 1401 lg 2 järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Seega tuleb omandiõiguse tekkemomendina vaadelda tagastamismenetlust ning selle raames tehtud korraldusi. Kuivõrd N. Kipiku omandisse on antud ainult 316/1000 mõttelist osa Herne 33 majast ning N. Kipik on kõik endale kuulunud 316/1000 mõttelist osa erinevatele isikutele võõrandanud, on pärimistunnistusele kantud andmed 1840/10000 mõttelise osa N. Kipikule kuuluvuse kohta ebaõiged. Kaebuse esitaja ei saa endale kuuluva kaasomandi osa suuruse tõendamisel tugineda pärimistunnistusele. Kaebuse esitajal puudub alus tugineda ka ehitisregistri kandele. Ehitusseaduse (EhS) § 56 lg 2 järgi on ehitisregistri andmetel ainult informatiivne ja statistiline tähendus. Registrikanne ei loo ega lõpeta omandit. Kaebuse esitajale ei kuulu ühtegi mõttelist osa ehitisest asukohaga Herne 33, mistõttu ei ole tal õigust nõuda omandireformi käigus maa tagastamist. Tartu Linnavalitsuse korraldus ei ole tühine HMS § 63 lg 2 p 4 alusel, kuna sellega ei kohustata toime panema õigusrikkumist. HMS § 63 lg 2 p 4 õigusrikkumise all on silmas peetud karistusõiguslikku vastutust kaasa toovat tegevust. Haldusorganil on keelatud vastu võtta haldusakte, mis kohustaks kedagi sooritama mõnda karistusseadustikus või muudes õigusaktides ettenähtud süüteokoosseisu. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis
  13. veebruari 2008 otsusega kaebuse rahuldamata ning lõpetas menetluse kaebuses Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korralduse nr 14 osalise tühisuse tuvastamise nõudes. Otsuse põhjenduste kohaselt ei saa ehitisregistris andmete muutmise taotlemisel tugineda pärimisõiguse tunnistusele. PärS § 1401 lg 2 järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Kuivõrd pärimistunnistus ise õigusi ja kohustusi ei loo, on kaebuse esitajale väidetavalt kuuluva kaasomandi osa suurus tuvastatav ainult omandi tekkimise, mitte pärimistunnistuse kaudu. Ka kanded ehitisregistris ei ole kaebuse esitaja omandiõiguse tekke aluseks. EhS § 56 lg 2 järgi on ehitisregistri andmetel ainult informatiivne ja statistiline tähendus. Kuna N. Kipik võõrandas talle kuuluva osa Herne tn 33 majavaldusest ning sellest lähtuvalt taotles maa kompenseerimist ning maa on talle ka kompenseeritud, puudub R. Tiidul N. Kipiku pärijana õigus nõuda Herne tn 33 asuva maa tagastamist. Linnavalitsusel ei ole õigust tagastada kaebuse esitajale maad, mis tema õiguseellasele on juba kompenseeritud. Kaebuse esitajal ei ole Herne 33 elamus omandit ja maa tagastamiseks puudub kaebuse esitajal nõudeõigus. Andmete muutmine ehitisregistris ei anna kaebuse esitajale nõudeõigust maa tagastamiseks. Registrikanne ei loo ega lõpeta omandit. Kohtul puudub alus teha Tartu Linnavalitsusele ettekirjutus ehitisregistri andmete korrastamiseks. 3 Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korralduses nr 14 on märgitud, et see antakse KOKS § 30 lg 1 p 3 alusel ning N. Kipiku poolt reaalosade ümberjaotamiseks esitatud avalduse alusel seoses vajadusega sõlmida kaasomandi lõpetamise leping notariaalselt. Vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 77 lg 1 jagatakse kaasomandi lõpetamisel asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. ÕVVTK toimiku nr 4/2418 materjalidest nähtub, et 18.06.1996 esitas N. Kipik Tartu Linnavalitsusele mitu ettepanekut Herne tn 16, 18 ja 33 majavalduse reaalosadena korterite kaupa jagamiseks kaasomanike vahel. Esitatud ettepaneku alusel sõlmiti kokkulepe majavalduse Herne 33 jagamise kohta, mis vormistati Tartu Linnavalitsuse 18.07.1996 korraldusega nr 1284 ja mida muudeti 09.01.1997 korraldusega nr
  14. Seega vormistati Tartu Linnavalitsuse 18.07.1996 korraldusega nr 1284 kui ka Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korraldusega nr 14 kaasomanike vaheline tsiviilõiguslik kokkuleppe elamu jagamise kohta. Korraldusest nähtuvalt on 09.01.1997 korraldus nr 14 võetud vastu seoses vajadusega sõlmida kaasomandi lõpetamise notariaalne leping. Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korraldus nr 14 ei ole haldusakt HMS § 51 lg 1 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 tähenduses, mida saab halduskohtus vaidlustada. Halduskohtu pädevuses on teha kindlaks haldusakti tühisus, halduskohus ei saa tuvastada AÕS § 77 lg-s 1 nimetatud kokkuleppe tühisust. Kuna asi ei kuulu halduskohtu pädevusse, peab halduskohus menetluse HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel lõpetama. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED R. Tiit esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
  15. veebruari 2008 otsuse maa tagastamise motiivide osas, seoses väitega, et N. Kipikule ei kuulu Herne 33 majas omandit ja korralduse osalise tühisuse tuvastamise osas ning teha selles osas uue otsuse. Apellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige kohtuotsuse motiveerivas osas toodud seisukoht, et kaebuse esitajale ei kuulu omandit Herne 33 elamus. Kaebuse esitajale kuulub 184/1000 elamuosa, nii on kirjas ka ehitusregistri andmebaasis. N. Kipik tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 02.07.1992 otsusega nr 4 õigustatud subjektiks 1/2 elamule asukohaga Tartus Herne
  16. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 41 kohaselt tagastatakse vara üleandmise aktiga. Korra p 48 kohaselt läheb vara üle akti allakirjutamise päevast. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastati N. Kipikule Tartu Linnavalitsuse 25.04.1994 korraldusega nr
  17. 21.06.1995 anti elamu N. Kipikule Tartu Linnavalitsuse poolt koostatud õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmise aktiga üle. Vara tagastamine oli lõpule viidud, omandisuhted olid kindlaks määratud vastavalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrale. Selles osas poolte vahel vaidlust ei ole. Vastav omandiõigust tõendav kanne on tehtud hooneregistris. Kaebuse esitaja on N. Kipiku pärija. Tartu Linnavalitsus on 09.01.1997 välja andnud korralduse nr 14, mille kohaselt muudeti N. Kipikule elamus Herne 33 üleantud omandi suurust, millega seoses võeti temalt osa tema varast ära. AÕSRS § 13 lg 6 kohaselt peab ehitise või selle osa võõrandamise leping olema notariaalselt tõendatud. Seda ei tehtud. Vaidlusalune korraldus nr 14 ei loo ega lõpeta omandisuhteid. Haldusakt on tühine HMS § 63 p-dest 3, 4, 5 lähtuvalt. Kaevatav haldusakti ei ole välja andnud pädev haldusorgan, see kohustab toime panema õigusrikkumist, muuta omandit ilma notariaalse tehinguta. Haldusakti tühisus on automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses. HKMS § 9 lg 6 kohaselt võib esitada kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks tähtajatult. 4 Tartu Linnavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on halduskohus õigesti leidnud, et kaebuse esitaja ei saa oma omandiõigust tõendada ei pärimistunnistuse ega ehitisregistri kandega. Kuna N. Kipik võõrandas talle kuuluva osa Herne tn 33 majavaldusest ning sellest lähtuvalt taotles maa kompenseerimist ning maa on talle ka kompenseeritud, puudub R. Tiidul N. Kipiku pärijana õigus nõuda Herne tn 33 asuva maa tagastamist. Linnavalitsusel ei ole õigust tagastada kaebuse esitajale maad, mis tema õiguseellasele on juba kompenseeritud. Õige on halduskohtu seisukoht, et vastavaid aluseid korralduse tühisuse tuvastamiseks ei esine. Samuti on õige halduskohtu seisukoht, et Tartu Linnavalitsuse 09.01.1997 korraldus nr 14 on oma olemuselt tsiviilõiguslik kokkulepe asja jagamise kohta, mida saab vaidlustada ainult tsiviilkohtumenetluses. Halduskohtumenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 1 p 1 järgi kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Sel põhjusel ei ole käesolevas menetluses võimalik tühistada tsiviilõiguslikku kokkulepet. HMS § 61 lg 2 järgi on haldusakt kuni selle kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni kehtiv. Halduskohus on õigesti leidnud, et 09.01.1997 korraldus nr 14 on kehtiv ning toob kaasa õigusi ja kohustusi. Analoogiliselt on ka tsiviilõiguslik kokkulepe kehtiv kuni selle tühistamiseni või selle tühisuse tuvastamiseni. Viimasel juhul loetakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 alusel küll, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Samas on tegemist tagasiulatuva mõjuga, mille tuvastamiseks halduskohtul pädevus puudub. Kuivõrd Tartu Linnavalitsuse korralduses sisaldub tsiviilõiguslik kokkulepe, on ka selle tühistamine võimalik ainult tsiviilkohtumenetluses. Kolmas isik Arno Pedajas vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja leidis, et N. Kipik on talle tagastatud vara ära müünud ja ülejäänu eest saanud kompensatsiooni, mistõttu puudub tema pärijal R. Tiidul õigus nõuda vara tagastamist või maa erastamist. A. Pedajas leidis, et apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral tuleks kolmandatele isikutele apellandilt välja mõista need kulud, mida viimased on kandnud varasemas tsiviilkohtumenetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
  18. veebruari 2008 otsus muutmata. HKMS § 34 lg 2 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Põhjendatud ei ole apellandi väide, mille kohaselt on halduskohus ebaõigesti leidnud, et kaebaja ei ole tõendanud, et talle kuuluks Herne 33 elamus korteriomand või eluruum vallasasjana. Halduskohus on põhjendatult viidanud asja materjalidest nähtuvale olukorrale, mille kohaselt N. Kipik võõrandas talle kuuluva osa Herne tn 33 majavaldusest ning sellest lähtuvalt taotles ka maa kompenseerimist ning maa on talle kompenseeritud, mistõttu puudub R. Tiidul N. Kipiku pärijana õigus nõuda Herne tn 33 asuva maa tagastamist. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et linnavalitsusel ei ole õigust tagastada kaebuse esitajale maad, mis tema õiguseellasele on juba kompenseeritud. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu 5 seisukohaga, et pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust ning kuivõrd pärimistunnistus ise õigusi ja kohustusi ei loo, oleks kaebuse esitajale väidetavalt kuuluva kaasomandi osa suurus tuvastatav ainult omandi tekkimise kaudu. Ka kanded ehitisregistris ei ole kaebuse esitaja omandiõiguse tekke aluseks, sest EhS § 56 lg 2 järgi on ehitisregistri andmetel ainult informatiivne ja statistiline tähendus. Põhjendatud ei ole apellandi väide selle kohta, et halduskohtu otsus on vastuoluline, sest ühest küljest on leitud, et halduskohus ei saa tuvastada AÕS §-s 77 lg 1 nimetatud kokkuleppe tühisust, kuid samas on tuvastatud, et N. Kipikule ei kuulunud Herne 33 elamus omandit. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole halduskohus väitnud, et N. Kipikule ei kuulunud Herne 33 elamus eluruume, vaid on välja selgitanud, et N. Kipik on need võõrandanud ja saanud maa eest kompensatsiooni ning, et üksnes pärimisõiguse tunnistuse olemasolu ja ehitisregistri kanne ei tekita omandiõigust R. Tiidule. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et korraldusena nr 14 vormistatud tsiviilõigusliku kokkuleppe (kaasomandi lõpetamine ja asja reaalosadeks jagamine) osalise tühisuse tuvastamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, kuna olenemata kokkuleppe sõlmimise vormist ei ole tegemist haldusaktiga, mis oleks antud avalik-õiguslike ülesannete täitmise käigus. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist apellandilt. Kolmas isik A. Pedajas on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et juhul, kui apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleks R. Tiidult välja mõista kõik Herne 33 elanikele tekitatud kahjud ning märkinud menetluskuludena tsiviilasjades kantud kulud. Kuna halduskohus saab konkreetses haldusasjas sellelt poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, teise poole või kolmanda isiku kasuks välja mõista üksnes sellesama haldusasja menetlemisega seoses tekkinud kulud, siis puudub ringkonnakohtul alus A. Pedajase sellekohase taotluse rahuldamiseks. Viivi Tomson Agu Timmi 6 Maili Lokk

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.