Obsah (5)
§ 2§ 16§ 19§ 10§ 5KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Silvia Truman, Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 13. august 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-1573
) sätted, mille § 19 kohaselt kuuluvad ümberkruntimisele maakorralduse nõuetega vastuolus olevad kinnisasjad, kusjuures maakorralduspiirkonna minimaalne ulatus on kolme kinnisasja pindala; kultuurimälestisi võib sellesse piirkonda arvata üksnes kultuuriministri otsusega. Jõhviku ja Pajumäe kinnistud loodi Tammeraja II-1 maaüksuse jagamisel
- aastal ning need on kooskõlas kõikide maakorralduse nõuetega. Ümberkrunditaval alal asub kultuurimälestiseks olev kultuskivi, kuid kuna detailplaneeringu algatamine ümberkruntimiseks on välistatud, puudub vajadus kultuuriministri nõusoleku küsimiseks.
- Piret Jõhvik ja Peep Pajumäe esitasid halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada Rae Vallavalitsuse 03.07.2007 korralduse nr 1074 ning kohustada vallavalitsust kohtu äranägemisel kas 1) vastavalt kaebajate 18.09.2006 taotlusele Jõhviku ja Pajumäe kinnistute detailplaneeringut algatama, 2) detailplaneeringu algatamise küsimust uuesti lahendama või 3) kinnistute jagamiseks maakorraldust algatama.
- Vastustaja Rae Vallavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata. Rae valla kehtiva üldplaneeringu järgi ei asu kaebajate kinnistud tiheasustusalal, vaid hajaasustusalal, kus maakorraldustoimingute läbiviimisel tuleb järgida
nõudeid. Kinnistud hõlmavad kultuurimälestist.
kohaselt on ümberkruntimise eelduseks vähemalt kolme kinnisasja hõlmatus maakorralduspiirkonda ning kui maakorralduspiirkonda jääb kultuurimälestis, siis ka kultuuriministri otsus. Praegusel juhul on kaebajad vormiliselt esitanud taotluse detailplaneeringu algatamiseks, mitte aga ümberkruntimiseks, kuigi see on nende eesmärk. Ebaõiged on kaebajate väited, et vallavalitsus on vääralt mõistnud kaebajate eesmärke taotluse esitamisel ning käsitanud taotlust meelevaldselt ümberkruntimise taotlusena. Ehkki sisu poolest kahtlemata ongi tegemist taotlusega ümberkruntimiseks, käsitas vastustaja seda detailplaneeringu algatamise taotlusena ning jättis sellisena ka rahuldamata. Maakorraldusmenetluse ja detailplaneeringumenetluse peamine erinevus peitub asjaolus, et esimene toimub hajaasustuses, teine aga tiheasustuses. 4. Tallinna Halduskohtu 01.02.2008 otsusega tühistati Rae Vallavalitsuse 03.07.2007 korraldus nr 1074 ning tehti Rae Vallavalitsusele ettekirjutus vaadata uuesti läbi P. Jõhviku ja P. Pajumäe detailplaneeringu algatamise taotlused. Kaebajad on nii haldusmenetluses kui ka kahes kohtumenetluses jätkuvalt kinnitanud, et nende sooviks on jagada mõlemad kinnistud kaheks ning seejärel moodustada 2
(7)3-07-1573 olemasolevatest kinnistutest eraldatud väiksematest osadest kolmas kinnistu. P. Jõhviku väiteil selgitas ta kaebajate eesmärki juba enne taotluse esitamist valla maa-ameti juhatajale, kes seletas talle, et niisuguse soovi korral tuleb esitada detailplaneeringu taotlus. Seda seisukohta ei tunnistanud P. Jõhviku sõnul valeks ka vallavanem, abivallavanem ja vallasekretär hilisemal kinnistute jagamise arutelul. Vastustaja pole P. Jõhviku väiteid ümber lükanud. Kui vallavalitsus on algusest peale olnud seisukohal, et kaebajad taotlevad tegelikult ümberkruntimist, on ta kaebajaid detailplaneeringu taotluse esitamist soovitades tahtlikult eksitanud ja rikkunud sellega HMS §
- Kaebajate tahtliku eksitamisega pole siiski tegemist, mida kinnitab ka asjaolu, et detailplaneeringu algatamisest keeldus vallavalitsus esialgu põhjendusega, et avaldajate kinnistud ja kõrvalkinnistud moodustavad ühe kaunimate majade ansambli, samuti krundijaotuse, mida pole ette nähtud muuta. Alles siis, kui kohus tunnistas keeldumise motivatsiooni puudulikuks, leidis vastustaja, et kaebajad taotlevad tegelikult ümberkruntimist. Oma kontseptsiooni niivõrd kardinaalsest muutmisest pidanuks vallavalitsus kindlasti teavitama kaebajaid kooskõlas HMS § 40 lg-ga 1, mis sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Samuti tulnuks vastustajal selgitada kaebajatele nende võimalusi muutunud oludes. Vastustaja seda aga ei teinud, millega rikkus HMS § 36 ja § 40 lg
- Tulenevalt osundatud sätetest peab haldusorgan enne haldusakti andmist välja selgitama taotluse esitajate tegeliku soovi. Kohus nõustub kaebajatega, et vastustaja on nende taotluse sisu ja eesmärki meelevaldselt tõlgendanud. Peale selle on vastustaja meelevaldselt tõlgendanud
-i ja PlanS-i. Maakorraldust viiakse küll läbi üksnes hajaasustuses (
§ 2lg 1), kuid detailplaneeringut võib kehtestada nii tihe- kui ka hajaasustusalal (Plan
S § 2 p 4; § 9 lg-d 1, 2, 3, 8). Alusetu on vallavalitsuse seisukoht, et kahe kinnistu jagamisel kolmanda kinnistu moodustamist saab käsitada ainult ümberkruntimisena.
§ 16
lg 1 sätestab küll, et ümberkruntimine on maakorraldustoimingute kogum, millega omanike huvidest lähtuvalt korraldatakse ümber maakorralduspiirkonda arvatud kinnisasjad ja moodustatakse ning kinnistatakse kõigile omanikele sama seaduse § 5 lg-le 2 vastavad uued kinnisasjad, kuid
§ 19
lg 1 kohaselt on maakorralduspiirkonna minimaalseks suuruseks kolme kinnisasja pindala. See tähendab, et kui korraldatakse ümber vähem kui kolm kinnisasja, pole tegemist ümberkruntimisega, vaid
§ 10
lg-s 4 ettenähtud lihtsate maakorraldustoimingute läbiviimisega (kinnisasjade jagamine, ühendamine, liitmine ja eraldamine) või detailplaneeringumenetlusega (kui peale kinnistute jagamise-ühendamise-liitmiseeraldamise soovitakse saavutada veel muid PlanS § 9 lg-s 2 loetletud eesmärke). Ka nendes menetlustes tuleb järgida
§ 5
lg-s 2 sätestatud maakorraldusnõudeid (loodusvarade säästlik kasutamine, kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine, kiildumise ja ribasuse vältimine jne). Kaebajad on taotlenud detailplaneeringu koostamise algatamist, kuid vaidlustatud korralduses puudub igasugune põhjendus, miks pole seda võimalik teha. Seega on korraldus motiveerimata. Kaebuses esitati mitu alternatiivset nõuet. Kuna detailplaneeringu algatamine ja maakorralduse läbiviimine on kohaliku omavalitsuse ülesanded, ei saa kohus vallavalitsuse eest otsustada, kas kaebajate taotletud detailplaneering tuleb algatada või maakorraldus läbi viia või mitte. Kohus saab üksnes kohustada vastustajat kaebajate taotlust mõistliku aja jooksul uuesti läbi vaatama. Mõistlikuks ajaks on üks kuu kohtuotsuse jõustumisest arvates. Taotluse uuesti läbivaatamisel peab vallavalitsus välja selgitama, kas kaebajad soovivad detailplaneeringu koostamise algatamist või ainult kinnistute jagamist ja liitmist ning lahendama taotluse kaebajate soovist lähtudes. 3
(7)3-07-1573 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
- Rae Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebajate taotlus on ebaselge. Detailplaneeringu algatamise taotluses oli märgitud eesmärgiks uue kinnistu moodustamine Pajumäe ja Jõhviku kinnistutest osa eraldamise teel. Ka kaebajate esialgse kaebuse kohaselt oli nende eesmärgiks just uue kinnistu moodustamine kahest olemasolevast kinnistust osade eraldamise teel. Pärast Rae Vallavalitsuse poolt kaebuse kohta seletuse esitamist muutsid kaebajad oma positsiooni. Kaebajate 17.10.2007 vastuse kohaselt on kaebajate eesmärgiks kummagi kinnistu jagamine ja uue kinnistu loomine on kaugem eesmärk. Sama väitsid kaebajad 18.10.2007 kohtuistungil. Rae Vallavalitsuse 07.11.2007 kirjaga paluti kaebajatel täpsustada kaebuse taotluse tegelik eesmärk. Kaebajate 15.11.2007 vastusest nähtub, et kaebajate tegelikuks sooviks ei ole uue kinnistu loomine, vaid üksnes olemasolevate kinnistute jagamine. Kaebajate taotlus muutus taas ebaselgeks 28.01.2008 kohtuistungil, kus nad väitsid, et nende taotluseks oli kinnistute jagamine ja uue moodustamine ja et nad ei ole kordagi loobunud oma esialgsest taotlusest. Et kaebajate taotlus on ebaselge, siis on alusetud ka etteheited Rae Vallavalitsusele, et vallavalitsus ei ole püüdnud kaebajate tegelikku tahet välja selgitada. Seega ei vasta tegelikkusele kohtu seisukoht, et kaebajad on nii haldusmenetluses kui ka kahes kohtumenetluses jätkuvalt kinnitanud, et nende sooviks on jagada mõlemad kinnistud kaheks ja seejärel moodustada olemasolevatest kinnistutest eraldatud väiksematest osadest kolmas kinnistu. Kohus ei ole eristanud kahte erineva sisuga taotlust. Korraldusega jäeti rahuldamata kaebajate taotlus uue kinnistu loomiseks kahest kinnistuste osade eraldamise teel. Kuid kaebajate tegelik soov, mida nad korduvalt vallavalitsusele ja kohtule avaldasid, oli olemasolevate kinnistute jagamine. Kuna kohus on kaks erineva sisuga taotlust samastanud, siis on kohtul jäänud ka välja selgitamata kaebajate tegelik tahe. Tulemuseks on kohtuotsus, mis ei ole täidetav, kuna see kohustab Rae Vallavalitsust uuesti läbi vaatama taotlust, mille tegelik sisu ei ole teada. Kohus oleks pidanud tuvastama, milline on vaidlustatud korralduse aluseks olnud taotluse tegelik sisu. Kohus jättis vastamata ka Rae Vallavalitsuse poolt 28.01.2008 kohtuistungil avaldatud seisukohtadele, et vaidlus kaebajate algse taotluse lahendamise üle on kaotanud aktuaalsuse, kuna taotluse sisu kohta antud selgitustest nähtuvalt ei soovi kaebajad uue kinnistu loomist, vaid hoopis kinnistute jagamist. Kohus ei ole andnud hinnangut ka Rae Vallavalitsuse poolt taotluse rahuldamata jätmise põhjendustele, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t
- Kohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta Rae Vallavalitsuse selgitused, et ümberkruntimise taotluse juures on Rae Vallavalitsus silmas pidanud üksnes seda, et detailplaneeringu algatamise avalduses märgitud taotluse eesmärk langeb oma sisult kokku ümberkruntimisega. Sellele seisukohale ei ole kaebajad vastu vaielnud, kuid on keskendunud puhtvormilisele küsimusele - asjaolule, et taotlus ei olnud vormistatud ümberkruntimise taotlusena. Samale vormilisele küsimusele on keskendunud ka kohus. Kohus leidis, et olukorras, kus toimub kahest kinnistust osade eraldamine kolmanda kinnistu loomiseks, ei ole tegemist ümberkruntimise, vaid
§ 10lg-s 4 ette nähtud lihtsate maakorraldustoimingutega.
Selline tõlgendus läheb vastuollu
§ 10lg-s 4 ja § 16 lg-s 1 antud lihtsate maakorraldustoimingute ja ümberkruntimise mõistetega. 4
(7)3-07-1573
- Piret Jõhviku ja Peep Pajumäe vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebuse esitajate eesmärk ei ole muutunud. Kaebuse esitajate eesmärk on olnud ühetaoline – esmajärjekorras jagada neile kuuluvad kinnistud. Kuid kui koos kinnistute jagamisega toimuks ka uue kinnistu moodustamine, siis vastaks ka see kaebajate soovidele. Kaebuse esitajate jaoks ei ole vahet, millise menetluse kaudu soovitud eesmärgini jõutakse – detailplaneeringu, maakorralduse või mõne muu menetluse kaudu. Taotlus detailplaneeringu algatamiseks esitati sellepärast, et vallavalitsuse ametniku kinnitusel oli see ainuvõimalik viis kaebajate eesmärgi saavutamiseks, sest kinnistute jagamine ja liitmine peab toimuma ühes menetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Apellatsioonkaebuses on vastustaja leidnud, et käesoleva kohtuvaidluse kõige olulisemaks faktiliseks küsimuseks on, mida kaebajad tegelikult taotlevad. Ringkonnakohus nõustub, et haldusmenetluse läbiviimiseks peab haldusorgan teadma, millise õigusliku tagajärjeni soovivad taotluse esitajad haldusmenetluse teel jõuda. Samas juhib ringkonnakohus vastustaja tähelepanu asjaolule, et käesoleval juhul on kohtuliku kontrolli esemeks vastustaja 03.07.2007 korraldus, mis oli antud vastuseks kaebajate 04.10.2006 detailplaneeringu algatamise avaldusele. Avalduses on detailplaneeringu koostamise eesmärgina märgitud „uue kinnistu moodustamine Pajumäe ja Jõhviku kinnistust osa eraldamise teel“. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud avaldusest tulenev kaebajate tahe selge: algatada detailplaneering, millega moodustataks Pajumäe ja Jõhviku kinnistust osa eraldamise teel uus kinnisasi. Ringkonnakohus möönab, et hilisemas menetluses on kaebajad esitanud seisukohti, mis ei ühti nende 04.10.2006 avaldusega. Nii on P. Jõhvik esitanud 09.07.2007 avalduse Jõhviku kinnistu jagamiseks kolmeks iseseisvaks kinnistuks. 15.11.2007 on kaebajad selgitanud, et nende eesmärgiks on luua kummalegi olemasoleva kinnistu omanikule võimalused neile kuuluva kinnistu jagamisel tekkinud uue kinnistu võõrandamiseks ning kinnistute omanikud ei välista olemasolevate kinnistute jagamisel tekkivate uute kinnistute liitmist tulevikus, kui kinnistute liitmine oleks otstarbekas. Halduskohtu istungil on kaebajate esindaja leidnud, et kaebajate eesmärgiks on eelkõige olemasolevate kinnistute jagamine, kuid neil pole midagi ka selle vastu, kui toimub uute kinnistute üheks liitmine. Ringkonnakohus leiab, et kaebajate poolt hiljem, so pärast 03.07.2007 korralduse tegemist antud selgitused või esitatud avaldused ei saa 03.07.2007 korralduse õiguspärasust mõjutada. Korraldusest ei nähtu, et vastustajale oli kaebajate tahe arusaamatu. Vastustaja on kaebajate tahet tõlgendanud soovina viia läbi ümberkruntimine ning kohus hindabki korralduse õiguspärasust just sellest vaatepunktist.
- Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja on alusetult kaebajate 04.10.2006 avaldust tõlgendanud ümberkruntimise läbiviimise avaldusena. Ümberkruntimine on
-st tuleneb spetsiifiline maakorraldustoiming, mille läbiviimiseks peab
§ 19
lg-st 1 tulenevalt olema maakorralduspiirkonda haaratud minimaalselt kolm kinnisasja, mis on vastuolus maakorralduse nõuetega ning vajalikud ümberkruntimise otstarbekaks läbiviimiseks. Kaebajate poolt märgitud kaks kinnisasja vastavad maakorralduse nõuetele, 5
(7)3-07-1573 mistõttu pole mingit alust arvata, et nad soovivad läbi viia ümberkruntimist. Igasugust kinnisasjade jagamist ja uute kinnisasjade moodustamist ei saa pidada ümberkruntimiseks. Juba eeltoodud põhjendustel on vaidlustatud korraldus õigusvastane. Vastustaja on jätnud kaebajate taotluse sisuliselt läbi vaatamata. 9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajate poolt soovitud kinnisasjade jagamine ja liitmine on võimalik läbi viia
§ 10lg-s 4 nimetatud lihtsate maakorraldustoimingutega.
Detailplaneeringu läbiviimine ei ole seega vajalik. AÕS § 54 lg 1 kohaselt saab kinnisasju ühendada üheks kinnisasjaks või ühte kinnisasja jagada mitmeks kinnisasjaks omaniku soovil. Hajaasustuses toimub kinnisasjade jagamine, liitmine ja eraldamine
alusel lihtsate maakorraldustoimingute läbiviimise teel. Nimetatud toimingute tegemisest keeldumiseks peab esinema seadusest tulev alus.
§ 2
lg 3 kohustab maakorralduse läbiviimisel lähtuma maakorralduse nõuetest, territoriaalplaneeringuga määratud kinnisasja sihtotstarbest, kinnisasja omaniku õigustest ja üldistest huvidest. Seega saab kinnisasjade ühendamisest ja jagamisest näiteks keelduda juhtudel, kui moodustuv uus kinnisasi ei vastaks maakorralduse nõuetele või üldistele huvidele (nt arvestades, et ühel kinnistul on kultuurimälestis, peab vallavalitsus muinsuskaitseseaduse § 9 kohaselt tagama mälestise kaitse). Vaidlustatud korraldusest ei nähtu ühtegi sellekohast põhjendust.
- Kaebajad esitasid vastustaja ametiisikute juhendamisel 04.10.2006 avalduse detailplaneeringu läbiviimiseks. Käesoleval juhul ei ilmne toimiku materjalidest, et kaebajate poolt soovitud eesmärgi saavutamiseks tuleb igal juhul läbi viia detailplaneering. Eeltoodu ei tähenda, et 04.10.2006 avaldus tuleks jätta rahuldamata. Õigusaktid ei keela detailplaneeringu menetlust juhtudel, kui samasuguseid toiminguid on võimalik teha ka maakorralduse läbiviimisel. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsusest tulenevaga, justkui oleks detailplaneeringu läbiviimiseks vajalik, et lisaks kinnistute jagamisele ja liitmisele soovitaks saavutada ka muid PlanS § 9 lg-s 2 loetletud eesmärke. Halduskohus on õigesti leidnud, et vastustaja oleks pidanud aru saama, milline menetlus (kas planeerimine või maakorraldus) tuleb läbi viia ning kaebajat sellest teavitama. Antud juhul soovitas vastustaja kaebajatele planeerimismenetlust. Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu asjaolule, et juhtudel, kus isikud esitavad haldusorgani juhendamisel vale taotluse või taotluse, milline pole kõige efektiivsem või säästlikum soovitava eesmärgi saavutamiseks, pole välistatud riigivastutuse seadusest tulenevate kahjunõuete esitamine haldusorgani vastu. Samuti võib haldusorgan tekitada isikutele kahju õigusvastase viivituse või tegevusetusega.
- Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et halduskohtu otsus ei ole täidetav, kuna kaebajate tahe on jätkuvalt ebaselge. Halduskohus tuvastas, et 03.07.2007 korralduses toodud taotluse rahuldamata jätmise alused olid asjakohatud. Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et 03.07.2007 seisuga oli kaebajate tahe selge ning tulenes kaebajate 04.10.2006 avaldusest. Halduskohus on kohtuotsusega kohustanud vastustajat eelnimetatud 04.10.2006 avaldust uuesti läbi vaatama. Kaebajad on kohtumenetluses kinnitanud, et jäävad oma 04.10.2006 avalduse juurde. Seega peab vastustaja pärast kohtuotsuse jõustumist viima läbi menetluse, mis on suunatud Jõhviku ja Pajumäe kinnistute jagamisele ning nendest eraldatud osade üheks kinnistuks liitmisele (ühendamisele). 6
(7)3-07-1573 Halduskohtu otsuse jõustumine ja selle täitma asumine ei tähenda, et kaebajad ei või hiljem haldusmenetluse käigus oma tahet muuta, loobudes kinnisasjade liitmise taotlusest või detailplaneeringu algatamise soovist, asendades selle maakorralduse läbiviimise avaldusega. 12. Arvestades eeltoodut, jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebajate esindaja on palunud vastustajalt välja mõista õigusabikulud summas 10 209,36 krooni. Menetluskulude kandmine on tõendatud. Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus kuulub rahuldamisele. Kaire Pikamäe Silvia Truman Ivo Pilving 7
(7)