Obsah (7)

§ 167§ 3§ 160§ 142§ 147§ 135§ 168

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (Vaheotsus) Kohus Harju Maakohus Kohtunik Meelis Eerik Otsuse avalikult teatavaks 1. november 2006. a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja nu

) §-le 167 peatub aegumine. Hageja seisukoha kohaselt on nõude aegumine peatunud alates kostja poolt oma esimese vastuse saatmisest, milles kostja väidetavalt nõustus otsuse ümber vaatama. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et nõue on aegunud, hageja ei ole kindlustushüvitise saamiseks ega sõidukikindlustuse hüvitisotsuse vaidlustamiseks õigustatud isik; kui kohus leiab, et nõue ei ole aegunud ja hageja on õigustatud isik, siis ei ole toimunud kindlustusjuhtumit; kui kohus leiab, et on toimunud kindlustusjuhtum, on kindlustusvõtja rikkunud kindlustuslepingus kokku lepitud ohutusnõudeid, mistõttu kostjal on õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest ning kui kohus leiab, et kostjal on kindlustusthüvitise maksmise kohustus, siis kuulub välja maksmisele vaid 354 880 krooni, lähtudes sõiduki turuväärtusest. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning hageja kohtukulud jätta hageja enda kanda. Kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks 3 Kostja esitas 19.09.2006 taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise kohaldamise küsimuses. Taotluse kohaselt on Mi OÜ sõlminud kostjaga kindlustuslepingu sõiduki XXX(registreerimismärgiga XXX) kindlustamiseks suurkasko kindlustusvariandiga perioodiga 03.05.2001 kuni 02.05.

1. 06.05.2002 esitas hageja Mi OÜ nimel (olles osaühingu juhatuse liige) kostjale sõidukikindlustuse hüvitistaotluse. 15.07.2003 esitas kostja Mi OÜ-le sõidukikindlustuse hüvitisotsuse, millega kostja keeldus kahju hüvitamast, kuna kindlustusvõtja ei olnud esitanud kostjale kõiki sõiduki võtmeid ja alarmpulte. Hüvitisotsuses informeeris kostja kindlustusvõtjat VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud üheaastasest aegumistähtajast ning selle õiguslikest tagajärgedest. 17.10.2003 esitas hageja Mi OÜ nimel vastulause sõidukikindlustuse hüvitistaotlusele. Kostja vastas pretensioonile 21.11.2003 ning jäi 15.07.2003 tehtud hüvitisotsuse juurde. 10.02.2004 esitas hageja kindlustusvõtja nimel uue pretensiooni, millele kostja 10.03.2004 eitavalt vastas. 28.09.2005 esitas hageja käesoleva vaidluse aluseks oleva hagiavalduse. Mi OÜ vaidlusalune nõue kostja vastu tekkis 01.05.
2. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse

-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Käesolev nõue ei olnud 01.07.2002 aegunud, mistõttu kohaldatakse aegumisele VÕS-is ja uues

-s sätestatut. Kostja viitab VÕS § 475 lg-le 3, milles on sätestatud, et kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusandjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Kindlustusandja ei vabane täitmise kohustusest, kui ta ei teata oma vastuses kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest. 15.07.2003 tegi kostja sõidukikindlustuse hüvitisotsuse, milles teatas kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise õiguslikest tagajärgedest. Seega kohaldub vaidlusalusele nõudele üheaastane aegumistähtaeg. Aegumine ei ole kostja väitel peatunud. Kostja hinnangul ei saa hageja poolt pretensioonide esitamist pidada läbirääkimisteks

§ 167mõttes.

Poolte vahel ei ole pärast kostjapoolse keelduva hüvitisotsuse tegemist 15.07.2003 läbirääkimisi olnud, kuivõrd kumbki pool ei ole teinud tahteavaldust läbirääkimiste avamiseks. Hageja pretensioonid ei sisalda tahteavaldust avada läbirääkimisi, vaid väljendavad üksnes hageja rahulolematust keelduva otsusega ning kordavad juba esitatud kahju hüvitamise nõuet. Hageja ei ole esitanud täiendavaid vastuväiteid või tõendeid ega teinud ettepanekuid mõlemale poolele aktsepteeritava lahenduse leidmiseks. Kostja seevastu on korduvalt kinnitanud oma varasemat keelduvat hüvitisotsust ning leidnud, et kuivõrd ei ole esitatud uusi asjaolusid ega tõendeid, puudub alus otsuse muutmise kaalumiseks, st ka kostja ei ole avaldanud tahet läbirääkimiste pidamiseks. Hageja ei ole kostja käitumisest lugenud välja tahteavaldust läbirääkimiste pidamiseks, kuivõrd hageja ei ole oma seisukohta muutnud ega teinud midagi kindlustuslepingust tulenevate nõuete täitmiseks. Kostja vastustes pretensioonidele kasutatud sõnapaar „käesoleva ajani” ei ole täiendav tähtaeg

§ 167lg 2 mõttes ning mõjuta kostja väitel nõude aegumise tähtaja kulgemist.

Esiteks ei ole poolte vahel olnud läbirääkimisi ning teiseks ei ole kostja oma 4 vastustes pretensioonidele andnud täiendavat tähtaega. Alusetud on hageja väited, et kostja on oma vastustes hageja pretensioonidele andnud mõista, et vaatab oma hüvitisotsuse ümber niipea, kui hageja esitab puuduolevad võtmed. Kostja on mõlema pretensiooni vastuses kirjutanud: Seesam on jätkuvalt eeltoodud seisukohal, kuna käesoleva ajani ei ole täidetud kindlustuslepingu tingimusi ning eeltoodu alusel ei näe Seesam kahjuks võimalust 15.07.2003 hüvitisotsust ümber vaadata. Seega on kostja üksnes jäänud kindlalt oma algse hüvitisotsuse juurde, sh ka aegumise punkti juurde, ega ole andnud hagejale täiendavat tähtaega võtmete esitamiseks. Seejuures viitab kostja kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevate sõidukikindlustuse tingimuste (edaspidi Tingimused) asjakohastele punktidele. Tingimuste ÜL punkti 10.2.3 kohaselt: Kui kahjuavaldusele ei lisata 90 päeva jooksul avalduse esitamisest kirjalikku tõendusmaterjali kahju suurusest ja toimumise üksikasjadest, kaotab kindlustusvõtja või soodustatud isik õiguse hüvitise nõudmiseks. Tingimuste ÜL punkti 10.4.4 kohaselt: Kui hüvitise otsuse järel selgub asjaolusid, mida teades Seesam oleks teinud teistsuguse otsuse, on Seesamil õigus teha uus kahju hüvitamise otsus, mille alusel on Seesamil muu hulgas õigus alusetult tasutud kindlustushüvitis või selle osa tagasi nõuda või lisahüvitis tasuda. Juhtides kindlustusvõtja tähelepanu võimalusele täita kindlustuslepingu tingimusi, on kostja käitunud hea usu põhimõtte kohaselt, kuid selline käitumine ei mõjuta aegumistähtaja kulgemist. Isegi kui kohus leiab, et pretensioonide esitamine on läbirääkimised

§ 167

lg 1 mõttes, lõppesid kostja väitel läbirääkimised kostja vastamisega pretensioonidele, kus kostja teatab, et ei vaata antud asjaolude juures otsust ümber. Kostja ei ole lubanud otsust piiramatu aja jooksul ümber vaadata. Alusetu on hageja väide, et kostja on hagejat teadlikult eksitanud, kuivõrd võtme või täiendavate tõendite esitamisel õigeaegselt (ÜL punkti 10.2.3 kohaselt 90 päeva ning aegumise regulatsioonist tulenevalt hiljemalt ühe aasta jooksul hüvitisotsuse tegemisest) oleks kostja kaalunud otsuse muutmist. Kostja tegi keelduva sõidukikindlustuse hüvitisotsuse, milles teatas kindlustusvõtjale muuhulgas ka üheaastase tähtaja möödumise õiguslikest tagajärgedest, 15.07.

1. Nõude aegumise tähtaja kulgemine ei ole vahepeal peatunud. Kindlustusvõtja esitas esimese hagiavalduse kohtusse 03.08.
2. Seega oli nõue aegunud juba esimese hagiavalduse esitamise ajal. Kui kohus siiski leiab, et nõue ei olnud esimese hagiavalduse esitamise ajaks aegunud, siis ei peatunud nõude aegumine, kuivõrd kohus ei võtnud hagi menetlusse ja tagastas selle. 13.03.2006 jäi kostja senise seisukoha juurde seoses aegumise peatumisega esimese hagi esitamise tõttu, samas viitas kostja alates
3. jaanuarist
4. a kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 362 lõikele
5. Kostja täiendava seisukoha kohaselt ei ole enne
6. jaanuari
7. a kehtinud TsMS-s sõnaselgelt sätestatud, et hagi loetakse esitatuks, kui kohus on selle menetlusse võtnud ja selle kostjale edastanud. Vana TsMS § 149 lg 4 kohaselt: kui hagiavaldus ei vasta käesoleva seadustiku paragrahv 147 lõike 1 punktides 1-4 ja 7 ning paragrahv 147 lõigetes 2-6 sätestatule või ei ole lisatud paragrahv 147 lõikes 7 või paragrahvis 148 nimetatu või on kohtukulud tasumata, nõuab kohus määratud tähtpäevaks puuduste kõrvaldamist. Kui avaldaja jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, keeldub kohus määrusega avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Käesoleval juhul ei ole kostja teinud kõike endast olenevat menetluse alustamiseks: hageja ei ole tasunud õiges summas riigilõivu hagi 5 esitamisel ega ka kohtu poolt antud täiendava tähtaja jooksul, samuti ei ole hageja vaidlustanud hagiavalduse tagastamise määrust. Kohus keeldus TsMS § 149 lg 4 alusel hagi vastu võtmisest ja tagastas selle. Kostjale ei ole hagiavaldust edastatud ning kostja ei olnud nimetatud hagiavalduse esitamisest teadlik. Kostja leiab, et sellises olukorras ei saa formaalne, menetlusseadustiku nõuetele mittevastava hagiavalduse esitamine tuua kaasa materiaalõiguslikke tagajärgi, sh mõjutada aegumistähtaja kulgemist. Kostja leiab, et vana TsMS-i tuleb hagi esitatuks lugemise küsimuses tõlgendada sarnaselt uue TsMS-ga. Uue TsMS § 362 lg 1 kohaselt loetakse hagi esitatuks, kui kohus on selle menetlusse võtnud ja hagiavaldus on kostjale kätte toimetatud. Seega, kui hagi kostjale kätte ei toimetata ja hagi menetlusse ei võeta, loetakse, et hagi ei ole kohtule esitatud. Uue TsMS eelnõu seletuskirja kohaselt on hagimenetlus oma olemuselt vähemalt kahepoolne menetlus ühelt poolt hageja ja teiselt poolt kostja. Kui kostja ei ole menetlusest teadlik, ei saa menetlust loogiliselt toimuda, mistõttu ei saa lugeda ka hagi esitatuks materiaalõiguslikke tagajärgi arvestades. Alles siis, kui kostja on menetlusest teada saanud (hagi kättetoimetamisega) on õiguslikult põhjendatud, et saabuvad ka hagi esitamise materiaalõiguslikud tagajärjed. Siinkohal aga on hageja huvides õigustatud, et materiaalõiguslike tähtaegade kulgemine peatuks juba hetkel, mil tema on omalt poolt kõik menetluse alustamiseks teinud, s.o. hagi kohtusse saabumisest. Seega tehakse selget vahet hagi esitamise protsessiõiguslike ja materiaalõiguslike tagajärgede vahel ning arvestatakse mõlema menetluspoole huvidega. Olukorras, kus hageja on teinud omalt poolt kõik vajaliku menetluse alustamiseks ning kohus võtab hagi menetlusse on protsessiõiguslike ja materiaalõiguslike tagajärgede suhtes igati õigustatud lähtuda hagiavalduse formaalsest esitamisest. Sellise põhimõtte sätestab ka uue TsMS § 362 lg
8. Olukorras, kus hageja ei ole teinud omalt poolt kõike vajalikku menetluse alustamiseks ning kohus hagi tagastab, ei saa formaalne hagiavalduse esitamine tuua kaasa materiaalõiguslikke tagajärgi, sh ei saa mõjutada aegumistähtaja kulgemist. Vastupidine tõlgendus oleks kostja suhtes ilmselt ebaõiglane ning rikuks kostja põhiõigust õiguskindlusele ja õigusselgusele. Seega tuleb ka vana TsMS-i § 149 lg 4 tõlgendada selliselt, et juhul, kui kohus asja menetlusse ei võta ja selle tagastab, ei loeta hagi esitatuks ning defektiga hagi esitamine ei mõjuta mingilgi viisil kostja õiguslikku seisundit. Teistsugune tõlgendus annaks hagejale võimaluse pahatahtlikult nõude aegumist korduvalt edasi lükata jättes seejuures maksmata riigilõivu ning vormistamata korrektse hagiavaldusele. Kostjal omakorda puuduks võimalus oma õiguste kaitsmiseks ning rikutud oleks kostja õiguskindlus sellest, et tema vastased nõuded aeguvad seaduses sätestatud aja jooksul.

§ 3

kohaselt tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Kostja tegi keelduva sõidukikindlustuse hüvitisotsuse, milles teatas kindlustusvõtjale muuhulgas ka üheaastase tähtaja möödumise õiguslikest tagajärgedest, 15.07.2003. Nõude aegumise tähtaja kulgemine ei ole vahepeal peatunud. Kindlustusvõtja esitas käesoleva hagiavalduse kohtusse 28.09.2005, mis ajaks oli nõue juba aegunud. Kui kohus siiski leiab, et esimene hagi esitati õigeaegselt ja nõude aegumine peatus, siis 28.09.2005, millal hageja esitas käesoleva hagi, oli nõue sellele vaatamata aegunud.

§ 160

lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude 6 rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hageja väite kohaselt peatus aegumine 03.08.2004.

§ 160

lg 3 kohaselt lõpeb nõude aegumise peatumine hagi esitamise tõttu kohtulahendi jõustumisega. 20.09.2004 tegi Tallinna Linnakohus määruse, millega hagi tagastas ja selle vastuvõtmisest keeldus. Kostja nõustub, et määrus jõustus 30.09.

1. Seega jätkus aegumistähtaja kulgemine 01.10.
2. Seega oli käesoleva hagiavalduse esitamise ajaks nõue igal juhul aegunud. Pooled on kindlustuslepingu Tingimuste punktis 6.3.1 ja ÜL punktis 10.2.3 kokku leppinud tähtaegades, millal vajalikud dokumendid ja tõendid esitada tuleb. Hageja on olnud teadlik nii nendest tähtaegadest kui ka üheaastasest aegumistähtajast. Aegumise instituudi eesmärgiks on muuhulgas motiveerida pooli mitte venitama oma nõuete esitamisega ning tagada õiguskindlus. Hageja ei ole kuni käesoleva vaidluseni võtnud kasutusele mingisuguseid meetmeid, mis tingiksid teistsuguse hüvitisotsuse. Seega on alusetu on hageja väide, et ta on seisnud aktiivselt oma õiguste eest. Kindlustusvõtja on üksnes korranud oma hüvitisnõuet ning jätnud esimese hagiavalduse esitamisel tasumata riigilõivu, mistõttu hagi tagastati. Nõude aegumine ei ole vahepeal peatunud ning käesoleva vaidluse aluseks oleva hagiavalduse esitamise ajaks oli üheaastane aegumistähtaeg möödas.

§ 142

kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest.

§-st 143 tulenevalt palub kostja kohtul arvestada nõude aegumist ning jätta hagi rahuldamata. Riigikohus on asunud lahendis nr 3-2-1-92-02 seisukohale, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Riigikohus leidis, et seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kostja teatab, et jääb oma eelnevates avaldustest esitatud seisukohtade ja vastuväidete juurde, sh leiab kostja endiselt, et hagejal puudub käesolevas vaidluses nõudeõigus, kuivõrd hageja ei ole kindlustushüvitise saamiseks ega sõidukikindlustuse hüvitisotsuse vaidlustamiseks õigustatud isik. Eeltoodust tulenevalt palub kostja

§ 142ja § 143 alusel kohaldada aegumist ning Ts

MS § 449 lg 3 kohaselt teha vaheotsus aegumise kohaldamise taotluse suhtes ning juhul, kui kohus leiab, et nõue on aegunud, siis teha lõppotsus ja lõpetada asja menetlus; enne

1. jaanuari
2. a kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 alusel mõista hagejalt välja kostja kasuks kostja kantud õigusabikulud; TsMS § 403 lg 1 alusel lahendada käesolev taotlus kirjalikus menetluses. Hageja vastus aegumise kohaldamisele Hageja teatas 27.09.2006, et nõustub vaheotsuse tegemisega ja asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Hageja jääb kõigi oma varem esitatud seisukohtade juurde, mille kohaselt ei ole tema nõue aegunud. Hageja väitel tuleb aegumise arvestamisel lähtuda VÕS § 475 lg-st 1, mis sätestab kindlustusvõtjale oma õiguste kaitseks suuremad võimalused. Oluline on see, et hageja püüdis pretensioonides selgitada, et tal ei olnud rohkem võtmeid – s.t et hageja hakkas hüvitisotsuse vastu aktiivselt protesteerima. Hageja arvates on sama paragrahvi lgs 3 sätestatud lühem aegumise tähtaeg fikseeritud eesmärgiga, et kindlustusvõtja ei viivitaks oma rikutud õiguste kaitsmisega. 7 VÕS § 475 lg 1 alusel hakkas aegumise tähtaeg kulgema 2003.a lõpust. Isegi kui kohaldada § 475 lg-t 3, hakkas see tähtaeg aasta lõpust, mitte 15.07.2003, kui tehti hüvitisotsus. Sellist positsiooni toetab ka

§ 147

lg 3, millest tulenevalt hakkab lepingujärgse tasu maksmise nõude aegumine kulgema kalendriaasta lõpust, millal tasu muutus sissenõutavaks. Hageja arvates on selline regulatsioon ka õigustatud, kuna ebamõistlik oleks lähtuda dokumendil fikseeritud kuupäevast olukorras, kui teine pool on huvitatud nõude kiiremast aegumisest. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et poolte kirjavahetust tuleb vaadelda läbirääkimistena. Kostja väide, mille kohaselt sai hageja pretensioonide vastuses toodust valesti aru, on eksitav. Kui kostja oleks käitunud heauskselt ning tema vastuses oleks toodud selge ning lõplik keeldumine, siis pidanuks kostja igas oma vastuses rõhutama asjaolu, et hageja peab hüvitise saamiseks kohtusse pöörduma. Praegusel juhul teatas kostja hagejale sellisest asjaolust üksnes hüvitisotsuses ning hakkas seejärel pidama eksitavaid läbirääkimisi, mis andis hagejale mõistliku aluse eeldada, et hüvitisotsus vaadatakse tõepoolest ümber, kui hageja esitab puuduoleva võtme. Nii kehtiva TsMS § 6 kui ka kuni

1. jaanuarini
2. a kehtinud TsMS § 2 kohaselt kohaldatakse kohtumenetlusele menetlustoimingu ajal kehtivat seadust. Hageja arvates on asjakohatu väita, et kuni
3. jaanuarini 2006.a kehtinud TsMS-i tuleb kohtu poolt
4. aastal hagi menetlusse võtmisest keeldumise kontekstis tõlgendada tagasiulatuvalt koos kehtiva TsMS-iga. Aegumise peatumise osas seoses hagi läbivaatamata jätmisega on Riigikohtu tsiviilkolleegium märkinud oma
5. mai 2005.a otsuses nr 3-2-1-41-05 järgmist: aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on ÄS § 315 lg 3 (kuni
6. juulini
7. a kehtinud redaktsioonis) järgi viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Kehtiva ÄS § 315 lg 4 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg samuti viis aastat. Aegumistähtaeg katkes
8. juulini
9. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (

) § 121 lg 1 p 1 järgi hagi esitamisega ja algas § 121 lg 2 p 1 järgi uuesti hagi läbi vaatamata jätmisel. Kehtiva

§ 160

lg-te 1 ja 3 järgi hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnistamiseks aegumine ei katke, vaid peatub kohtulahendi jõustumiseni. See, kas kehtiva seaduse järgi tuleb hagi läbivaatamata jätmist arvestada aegumise peatumisel või mitte, ei puutu käesoleval juhul asjasse – 2004.a kehtinud seaduse järgi peatus aegumine hagi esitamisega ning jätkus alates läbivaatamata jätmise määruse jõustumisest. Kui kohus asub seisukohale, et tuleb kohaldada normi, mis kaitseb enam kindlustusvõtja huve ehk siis VÕS § 475 lg-t 1, ei oma olulist tähtsust, millal esitati hagi ning millal aegumine peatus, kuna sellisel juhul aeguks hageja nõue ka ilma aegumise peatumist kohaldamata ning ühtegi hagi esitamata alles 31.12.2006 – seega nõue ei olnud hagi esitamise ajal aegunud. Kui kohus asub seisukohale, et kohaldada tuleb VÕS § 475 lg-t 3 ehk ühe aastast aegumise tähtaega, tuleb vaadata aegumise peatumise asjaolusid. Niisiis pidanuks aegumine hakkama kulgema 01.01.2004. Arvestades aga, et sellel hetkel toimus pooltevaheline arutelu lepingu täitmise kohta, peatus aegumine koheselt alates selle kulgemise algusest. 8 Esmakordselt esitati hagi 30.07.2004 – see on varaseim tõendatud hetk, mille põhjal saab järeldada, et hagejale sai selgeks, et kostja on teda oma kirjadega eksitanud ning tegelikkuses ei kavatsegi hagejale hüvitist välja maksta. Sellest hetkest lõppes aegumise tähtaja peatumine

§ 167

lg 1 (läbirääkimised) alusel ning peatus koheselt

§ 160lg 1 (hagi esitamine) alusel.

Aegumise peatumine lõppes

§ 160

lg 3 (kohtulahendi jõustumine) järgi 30.09.2004 Seega oli aegumise tähtaeg kulgenud

1. oktoobriks
2. a ühe aasta. Käesoleva vaidluse aluseks olev hagi on esitatud 28.09.
3. Kohtu põhjendused Käesolev otsus on vaheotsus TsMS § 449 järgi vaheotsus ning käsitleb ainult hagi aegumist. 03.05.2001 sõlmis OÜ Mi SAS-ga sõidukikindlustuse lepingu. Kindlustuspoliisi nr 800420 kohaselt oli sõiduk kindlustatud ajavahemikul 03.05.2001-02.05.2002 (t lk 47). Poolte vahel puudub vaidlus, et käesoleva hagi aluseks olev võlasuhe tuleneb 03.05.2001 sõlmitud sõidukikindlustuse lepingust. Samuti puudub vaidlus, et 01.05.2002 varastati kõnealune sõiduk Leedu Vabariigis (t lk 22-24) ning 15.07.2003 esitas kostja Mi OÜ-le Sõidukikindlustuse Hüvitisotsuse, milles kostja teatas, et vargusega tekitatud kahju ei kuulu tema poolt hüvitamisele (t lk 48-49). Hageja väitel on ta antud nõudes OÜ Mi õigusjärglane (t lk 5). Õigusjärglus tuleb hageja väitel järgmistest asjaoludest: hageja kui rendilepingu käendaja poolt oma osa müümisel OÜ-s Mi 07.01.2003 osa omandajaga sõlmitud kokkuleppega võetud kohustus vabastada OÜ Mi vaidlusaluse sõiduki rendilepingust tulenevatest kohustustest; kohustuse ülevõtmise kohta Ühisliisingu AS-iga 29.09.2003 sõlmitud võlaleping nr L03106836, millega hageja võttis üle OÜ Mi võla, leppetrahvi ning viivised, kokku summas 454 347,22 krooni; hageja poolt eelviidatud kohustuse AS-ile SEB Ühisliising tasumine 21.07.
4. Kohus ei anna käesolevas otsuses hinnangut õigusjärglusele, vaid käsitleb kas lepingust tulenev õigussuhe on aegunud. Kuna poolte vahel on muuhulgas vaidlus asjaolus, kas nõue on aegunud, palus kostja teha vaheotsuse ja kohaldada aegumist. Kostja leiab (t lk 72-73), et aegumistähtaeg on VÕS § 475 lg 3 kohaselt 1 aasta taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Hageja leiab (t lk 9), et kuivõrd käesoleval juhul on hageja püüdnud aktiivselt kahjuhüvitist kostjalt kätte saada, tuleb lähtuda kindlustuslepingust tuleneva nõude aegumise üldregulatsioonist, s.o VÕS § 475 lg-st 1, mille kohaselt aegumistähtaeg on 3 aastat. Kõigepealt lahendab kohus antud küsimuse. VÕS § 475 lg 1 kohaselt on kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg hakkab kulgema kalendriaasta, mil nõue muutub sissenõutavaks, lõpust. Kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusandjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja VÕS § 475 lg 3 kohaselt täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Kindlustusandja ei vabane täitmise kohustusest, kui ta ei teata oma vastuses kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest. Kohus leiab, et kohaldamisele tuleb VÕS § 475 lg 3 ning käesolevas vaidluses on hagi aegumise tähtajaks 1 aasta taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. VÕS § 475 9 lg 3 on VÕS § 475 lg-ga 1 võrreldes erinormiks ning kuulub seetõttu kohaldamisele. VÕS § 475 lg 1 kohaldamiseks alus puudub. Kohtu hinnangul on seadusandja sätestanud, et kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmise taotluse rahuldamata jätmisest tulenevad vaidlused kuuluvad lahendamisele lühendatud aegumistähtaja jooksul. Sõidukikindlustuse hüvitisotsusest (t lk 48-49) nähtub, et kindlustusandja (kostja) on teatanud kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest. Seega vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Pooled on nõus, et hüvitisotsus saadi kätte 15.07.
5. Seega algab aegumistähtaja kulgemine alates 16.07.2003 tuginedes

§ 135lg 1.

Seetõttu ei ole kohtu hinnangul asjakohane ka hageja väide, et VÕS § 475 lg 1 alusel hakkas aegumise tähtaeg kulgema 2003.a lõpust ning et isegi kui kohaldada § 475 lg-t 3, hakkas see tähtaeg aasta lõpust, mitte 15. juulist 2003. kui tehti hüvitisotsus. Kohtu hinnangul ei ole asjakohane ka hageja toetumine

§ 147

lg-le 3, kuna see puudutab lepingujärgse tasu maksmise nõude aegumist, mitte aga kahju hüvitamist käesolevas vaidluses. Järgnevalt analüüsib kohus kas aegumine on peatunud. Vastavalt

§ 167

lg-tele 1 ja 2 peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral on aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. OÜ Mi ja kostja on pidanud kirjavahetust järgmiselt: 17.10.2003 (OÜ Mi vastulause hüvitisotsusele, t lk 50-51), 21.11.2003 (kostja vastus pretensioonile, t lk 52), 10.02.2004 (MKi vastus kostjale, t lk 53), 10.03.2004 (kostja vastus pretensioonile, t lk 54-55). Kohus asub seisukohale, et OÜ Mi , MK ja kostja on pidanud antud nõude asjaolude üle läbirääkimisi 17.10.2003 kuni 10.03.2004. Seda järgnevate põhjendustega. Kõigepealt ei sätesta seadus, milline peab olema läbirääkimiste vorm. Läbirääkimised ei pea olema kohtu hinnangul suulised ja ühe laua taga, vaid võivad olla ka kirjalikud. Seda on pooled käesoleval juhul ka teinud. Kohus ei nõustu kostja positsiooniga, et läbirääkimisi ei ole toimunud. Kohtu hinnangul on hageja püüdnud kostjaga läbi rääkida nõude aluseks olevate asjaolude üle

§ 167lg 1 tähenduses.

Viimane nähtub kõigis hageja kirjades. Hageja on piisavalt viidanud kirjades kahju hüvitamata jätmise aluseks olevate asjaolude tuvastamise küsimusele (sõiduki komplektsuse määramisel tehtud viga) ning kostjale ei saanud see olla arusaamatu. Kostja ei väljendanud, et ei soovi hagejaga sel teemal läbi rääkida, vaid põhjendas ning kordas oma positsiooni. Kui kostja ei soovinud hagejaga läbi rääkida pidanuks ta seda selgesõnaliselt väljendama. Hageja väitel lõppesid läbirääkimised hagi esitamisel 30.07.2004. Aegumine peatus seejärel koheselt

§ 160lg 1 (hagi esitamine) alusel.

Kohus ei nõustu hageja väidetega läbirääkimiste lõppemise aja suhtes. Kuivõrd antud vaidluses ei ole sisuliselt antud täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks, ei saa ka aegumise peatumise lõppemist määratleda

§ 167

lg 2 kohaselt kohustatud isiku 10 poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumisega. Kohus leiab, et läbirääkimiste lõpuks tuleb lugeda kostja poolt viimase kirja (vastus pretensioonile) saatmist 10.03.2004. Seetõttu tuleb lugeda nõude aegumine peatunuks

§ 167lg 1 alusel alates 17.10.2003 kuni 10.03.2004.

Hageja väitel on hagi aegumine peatunud ka hagi esitamisega 03.08.2004 (t lk 32-34). Tallinna Linnakohtule esitatud hagiavaldusest (t lk 32-34) nähtub, et käesolevas nõudes on 03.08.2004 esitatud hagi Tallinna Linnakohtule. Tallinna Linnakohtu 20.09.2004 määrusest tsiviilasjas 2/27-6854/04 (t lk 58) nähtub, et kohus on hagi tagastanud ja keeldunud selle vastuvõtmisest. Määrus on vastavalt 10-päevalisele kaebetähtajale jõustunud 30.09.

1. Kostja on väitnud, et kuna kohus ei võtnud hagi menetlusse ja tagastas selle, ei saa hagi esitatuks lugeda (t lk 199-200). TsMS § 8 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Seetõttu leiab kohus, et puudub alus tõlgendada hagi esitatuks lugemise küsimust alates
2. jaanuarist
3. a kehtiva TsMS sätetest lähtuvalt. Kohtu arvates mõisteti hagi esitamise all kuni praegu kehtiva TsMS jõustumiseni hagi esitamist kohtu kantseleile ega seotud seda menetlusse võtmisega. Praegu kehtiva TsMS regulatsiooni kohaldamine seaks hageja halvemasse positsiooni kui enne
4. jaanuari
5. a kehtinud TsMS kohaldamine. Seetõttu leiab kohus, et kohaldada tuleb

§ 160

lg-t 1, mille kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hagi on kohtule esitatud 03.08.2004, mida tõendab kohtutempel. Kohus leiab, et aegumine tuleb lugeda peatunuks seoses hagi esitamisega alates 03.08.2004 kuni 30.09.2004.

§ 168

lg 1 kohaselt ei arvestata aega, mille kestel aegumine oli peatunud, aegumistähtaja hulka. 1-aastane aegumistähtaeg hakkas kulgema alates 16.07.

1. Ilma aegumise peatumiseta oleks aegumistähtpäev saabunud 16.07.
2. Kohus on lugenud aegumise peatunuks alates 17.10.2003 kuni 10.03.2004 (146 päeva) ning alates 03.08.2004 kuni 30.09.2004 (59 päeva, kokku 205 päeva). Seega pikeneb aegumistähtaeg 205 päeva võrra ning aegumistähtpäev saabus 05.02.
3. Käesolev hagi on kohtusse esitatud 28.09.
4. Seega on nõue aegunud. Kohus jätab aegumise tõttu hagi rahuldamata. VÕS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus rahuldab kostja taotluse aegumise kohaldamiseks. Kuna kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb kohus lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Hagi jääb rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kuuluvad kohtukulud jaotamisele kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS redaktsioonis. Vastavalt enne
5. jaanuari
6. a kehtinud TsMS § 60 lg-le 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Vastavalt enne
7. jaanuari
8. a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-le 1 poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja 11 põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest: hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Hagi jäeti täielikult rahuldamata. Kostja on taotlenud õigusabikulude 18 880 krooni (t lk 204,213) väljamõistmist hagejalt. Hagejalt väljamõistmisele kuulub õigusabikulu 18 880 krooni kostja kasuks, mis jääb enne
9. jaanuari
10. a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-s 1 ettenähtud väljamõistetava tasu määra piiresse. Meelis Eerik kohtunik 12