2-05-15569/1

Tsiviilasi nr 2-05-15569 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse teinud kohtu nimi Harju Maakohus Otsuse kuupäev Tallinn, 13.juunil 2006 Kohtukoosseis kohtunik Imbi Sidok Kohtuasi RT hagi EAS-i (registrikood XXX, asukoht: XXX) vastu 156 000.00 krooni saamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 08.mail ja 16.mail 2006 avalikul sisulisel kohtuistungil Istungil osalenud menetlusosalised hageja esindaja Aare Kirsme kostja esindajad Olavi-Jüri Luik ja Veiko Värk Kohtuotsuse resolutsioon • Hagi rahuldada. • Mõista EAS-ilt välja RT kasuks kindlustushüvitis 156 000.00 (ükssada viiskümmend kuus tuhat) krooni ja kohtukulu 7800.00 (seitse tuhat kaheksasada) krooni. • Mõista EAS-ilt välja riigituludesse riigilõiv 9000.00 (üheksa tuhat) krooni. Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633). I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt varastati 10.06.2003 Mooni t 111 maja eest RT’le (edaspidi hageja) kuulunud sõiduk XXX registreerimismärgiga XXX, mille suhtes oli sõlmitud vabatahtlik sõidukindlustuse leping. 10.06.2003 esitas hageja EAS-ile (edaspidi kostja) avalduse kindlustushüvituse saamiseks. Kostja jättis avalduse rahuldamata põhjusel, et kahjukäsitluse käigus selgus, et sõidukil puudus nõuetekohane elektrooniline ärandamisvastane süsteem. Hageja sellega ei nõustu, kuna sõidukile oli OÜ V poolt paigaldatud vastav süsteem ja sõiduk oli enne kindlustuslepingu sõlmimist kostja töötaja poolt üle vaadatud. Eeltoodu alusel palub hageja 2 kostjalt välja mõista 156 000.00 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kirjalikus vastuses kostja vastuväidetele täiendas hageja esindaja seisukohti järgmiselt: hageja paigaldas sõidukile nõutud alarmsüsteemi, mida tõendab OÜ V poolt väljastatud garantiikiri. Kriminaalmenetluses ei ole tõestatud väidetavat kindlustuspettust. Ka on oletuslik ja tõendamata kostja vastuväide sõiduki tehasetähise võltsituse alusel. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude ja põhjenduste juurde ning lisas, et kriminaalasjas läbiviidud ekspertiisiaktist ei ole üheselt väljaloetav, et sõiduk ei olnud absoluutselt enam taastatav. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Nii kirjalike kui istungitel esitatud vastuväidete kohaselt esitas hageja sõidukikindlustuse avaldusel andmed, mille kohaselt oli sõidukile XXX registreerimismärgiga XXX(tehase tähisega XXX) paigaldatud OÜ Vpoolt ärandamisvastane seade Clifford. Kostja järelepärimisele aga OÜ V teatas, et nimetatud signalisatsioone nemad üldse ei paigaldagi. Seetõttu ei ole tõendatud, et hageja poolt väidetud paigaldus oleks toimunud. Esitatud garantiikiri väljastati hagejale aga üksnes hageja enda jutu põhjal. Seega ei olnud nimetatud sõidukile ärandamisvastast seadet paigaldatud ja hageja esitas sõidukikindlustuse lepingu sõlmimisel kostjale valeandmed, millega rikkus tahtlikult kindlustuslepingus toodud kohustusi. Antud juhul viitavad asjaolud sellele, et hageja püüdis kostjat petta ja see annab kostjale õiguse kindlustushüvitise väljamaksmisest keelduda. Võimalikule kindlustuspettusele viitab ka asjaolu, et sõiduk tehase tähisega XXX tegi 20.01.2002 Kabli lähistel tõsise avarii, mille tulemusel see sõiduk praktiliselt hävis. Avarii hetkel kandis see sõiduk registreerimismärki XXX. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse kohtuekspert Ahto Edovald viis kriminaalasja nr 03231703214 menetluses läbi autotehnilise ekspertiisi, milles antud arvamuse kohaselt oleks sõiduki taastamiseks tulnuks lisaks enamikule muudele osadele välja vahetada ka kere karkass. Kuna aga tehase tähis on märgitud kere karkassile, ei saa uuele kere karkassile olla märgitud mitte endise kere karkassi tehase tähis, vaid sinna saab olla märgitud üksnes uue kere karkassi tehase tähis. Kere karkassi vahetuse korral sõiduki tehase tähis muutub, mistõttu pidi nimetatud sõiduki tehase tähis olema võltsitud. Seega on kostja veendunud, et sõidukit XXX tehase tähisega XXX ei ole tegelikkuses pärast avariid taastatud, mistõttu ei saanud nimetatud sõidukit ka varastada. Peale selle on hagejat korduvalt kohtu poolt kriminaalkorras karistatud, sealhulgas ka dokumentide võltsimise eest. Alternatiivse vastuväitena leiab kostja, et poolte vahel sõlmitud kindlustusleping oli vastuolus heade kommetega ja sellest tulenevalt tühine, kuna sõiduki tehasetähise võltsimine on vastuolus heade kommetega. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. III Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte esindajate seletused ja tunnistaja VM ütlused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, sealhulgas tsiviilasja juurde nõutud kriminaalasja nr 03231703214 materjalid (2 köidet) kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus, et 27.03.2003 oli sõlmitud vabatahtlik sõidukikindlustuse leping. Seda tõendab ka kindlustuspoliis nr 408872 (t lk 5), mille kohaselt oli kindlustusobjektiks sõiduauto XXX väljalaskeaastaga 1998 reg/märgiga XXX ja tehase tähisega XXX ning üheks kindlustatud põhiriskiks vargus. Poliisilt nähtub samuti, et lepingu lahutamatuks osaks olid Sõidukikindlustuse tingimused S100-1999 ( t lk 30-37, edaspidi tingimused) ning et eritingimuseks ja turvanõudeks oli, et sõidukile peab olema paigaldatud nõuetekohane elektrooniline ärandamisvastane süsteem. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju 3 või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus); teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. 10.06.2003 teatas hageja kostjale kindlustatud sõiduki vargusest ja esitas avalduse kindlustushüvitise saamiseks. Teadetest 08.02.2005 ja 08.04.2005 ( t lk 6, 9) nähtub, et kindlustusandja keeldus hüvitise välja maksmisest Tingimuste punkti 20.2 alusel. Nimetatud punkti kohaselt puudub sõiduki varguse korral kindlustusandjal kindlustusvastutus muuhulgas juhul, kui sõidukil puudusid kindlustusandja poolt nõutud ärandamisvastsed seadmed. Kohtumenetluse käigus jäi kindlustusandja oma seisukoha juurde, põhjendades seda asjaoluga, et kahjukäsitluse käigus selgus, et hageja poolt sõidukikindlustusavalduses nr A510830001 27.03.2003 (t lk 8) märgitud ärandamisvastast seadet Cliford sõidukile tegelikkuses paigaldatud ei olnud. Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et nimetatud keeldumise aluse põhjendatus tõendamist ei leidnud. Kindlustusavalduses on hageja kinnitanud sõiduki lisavarustuses ärandamisvastase seadme „originaal+Cliford“ olemasolu ja andnud allkirja, et kõik avalduses märgitud andmed on tõesed. Paigaldaja oli märgitud „tehas+V OÜ“. 25.03.2003 kuupäeva kandva garantiikirja (t lk 11) kohaselt kinnitas OÜ V, et valveseadme Cliford Supernova 2 paigaldus XXX reg/nr XXX autole vastab kaasas olnud juhendile ning et paigaldusele antakse garantii 1 aasta. Üleandmisevastuvõtmise aktiga (t lk 73-74) on tõendatud, et koos muude sõiduki juurde kuulunud esemetega anti kindlustusandjale 10.06.2003 üle ka 2 signalisatsiooni pulti, milledelt on välja loetav nimetud „Cliford“. VOÜ juhatuse liikme kirja 08.08.2003 kohaselt kostjale (t lk 39) on neil alust arvata, et signalisatsiooni Cliford paigaldust neil toimunud ei ole. Sama isiku poolt kostjale väljastatud e-kirja 01.05.2005 (t lk 40) kohaselt konkreetsele autole valveseadme paigalduse kohta puudub neil raamatupidamises algdokument ning et garantiidokument oli väljastatud nende kliendile tema jutu põhjal, kuna on tema autodele ha tema toodud klientide autodele paigaldanud mitmeid valveseadmeid. Kohtuistungil tunnistaja ütlusi andnud VOü juhatuse liikme V.M ütluste (t lk 110-111) kohaselt ei müü nende firma Clifordi signalisatsioone, kuid paigaldab, kui see on kliendil endal kaasas; garantii annavad paigaldusele; garantiide kohta registrit ei pea; on kindel, et kõnealusele MB-le paigaldas siganalisatsiooni, kuigi autot visuaalselt ei mäleta, sest kliente on väga palju ja konkreetse auto puhul on tegemist täiesti tavalise XXX; paigalduse garantiikirja andis firma alalise kliendi I palvel, kes ütles, et tunnistaja oli signalisatsiooni paigaldanud; nimetatud tuttav on toonud tunnistaja juurde mitmeid autosid ja töid neile tegi tunnistaja omast ajast; seetõttu ei ole ka raamatupidamises selle töö kohta algdokumente; kuigi ei mäleta, et oleks konkreetsele autole paigaldanud, arvab, et siiski paigaldas, kuna usaldab I ja andis garantiitalongi, kuna teadis, et oli paigaldanud. Eeltoodud tõendite kogumi alusel asub kohus seisukohale, et veenvalt ei leidnud tõendamist kostja seisukoht alarmi tegeliku puudumise/mittepaigaldatuse kohta. Kohus peab eeldama kõigi tõendite õigsust, kuni muude usaldusväärsete tõenditega ei ole need ümber lükatud. Kohtule esitatud tõenditega kogumis ei saa välistada alarmi olemasolu sõidukis: on sõiduki omaniku kinnitus alarmi olemasolu kohta, on esitatud 2 olemasolevat alarmipulti, on isiku, kel olid reaalne võimalus, oskused jmt alarmi paigaldada, ütlused selle kohta, et ta ilmselt paigaldas. Tunnistaja ütlustes kohtuistungil ja tema poolt kohtueelses menetluses allkirjastatud kirjade sisu vahel esinevate erinevuste põhjused suutis tunnistaja kohtu arvates piisavalt lahti seletada ning kohus ei näe alust tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütlusi kogumis muude tõenditega mitte usaldada. Kõik analüüsitud tõendid kogumis on loonud kohtule siseveendumuse vaidlusaluse alarmi tegeliku olemasolu kohta. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-le 1 hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kohus on ka asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et tõendamist ei leidnud kostja 4 seisukoht nagu ei oleks tõendatud kindlustusjuhtumi saabumine Tingimuste mõistes, kuna 10.06.2003 ei saadud varastada kindlustatud sõidukit. VÕS § 423 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtumiks eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. VÕS § 424 lg 2 kohaselt on kindlustatud esemeks ese, millega seotud kindlustusrisk on kindlustatud. Poolte vahel puudub vaidlus, et vaidlusaluse lepingu alusel oli kindlustatud esemeks sõiduauto XXX tehase tähisega XXX. Tähise (kerenumbri) kontrollimine lepingu sõlmimisel kindlustusandja poolt on tõendatud lepingu sõlminud kindlustusandja esindaja vastavasisulise märkega sõna „jah“ juures kindlustusavaldusel. Hageja omand nimetatud tehase tähisega sõidukile on tõendatud Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse poolt 27.03.2003 väljastatud registreerimistunnistusega nr XXX (asub kr/asja 1.toimikus). Sõiduki omandamine hageja poolt on tõendatud ka samas asuva 27.03.2003 sõiduki ostu-müügi (omanikuvahetuse) lepinguga. Sama tähisega sõiduki omandamine eelmiste omanike (Ühisliisingu AS, Ü.N) poolt on samuti tõendatud kriminaalasjas kogutud tõenditega. Seega ei saaks nagu olla mingeid kahtlusi, et hageja kindlustas nimelt selle tehase tähisega sõiduki ning et see sõiduk saadi varastada 10.06.2003. Küll oli aga eelmise omaniku Ü.N poolt omandamine toimunud avariilisena ning kostja vastuväited tuginevad kriminaalasja menetluses Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse kohtueksperdi poolt läbi viidud ekspertiisi tulemustel (akt nr LA-224-03/7834 13.01.2004, asub kr/asja 2.toimikus, ärakiri t lk 58-60). Eksperdi arvamuse kohaselt ei olnud tehniliselt reaalne sõiduki tehase tähise piirkonda taastada ilma tähisega risttala originaalkinnitust muutmata; originaaltehaselipik hävineks külje taastamisel ja sõiduauto ei ole tähise kaudu üheselt identifitseeritav; avariilise sõiduauto taastamine selliseks nagu XXX reg/nr-ga XXX eeldaks lisaks deformeerunud ja purunenud keredetailide, klaaside, sisustuse (istmed, polstrid, armatuurlaud, keskkonsool) jms asendamisele või remontimisele ka kere karkassi vahetamist. Kohus võtab nimetatud eksperdi arvamuse otsuse tegemisel arvesse koosmõjus kõigi muude analüüsitud tõenditega ja on seisukohal, et kuigi kriminaalasja uurimise käigus ei selgunud tõepoolest, kelle poolt, kus ja kuidas oli tehtud sõiduki kere taastamine ja kuidas oli saavutatud tulemus, et tehase tähist siiski ei rikutud ja sõiduk oli peale taastamist identifitseeritav, kuid samas ei leidnud veenvat tõendamist ka asjaolu, et seda ei oleks olnud tehniliselt üldse võimalik teha. Ekspert ei ole andnud arvamust, et selline taastamine oleks olnud tehniliselt täiesti võimatu. Ekspert on kasutanud väljendeid „ reaalne ei ole“, „ebareaalne“. Peale taastamist registreeriti ARK-s omaniku vahetus ja kindlustuse esindaja kontrollis kerenumbrit. Isegi kui see kerenumbri kontrollimine toimus ainult tüübikleepise abil, tuleb siiski eeldada selle korrasolekut, kuna vastavalt eksperdi uurimuses märgitule ei ole võimalik tehase poolt paigaldatud tehaselipikut (kleebist) tervena eemaldada. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kostja vastuväited hagile ka sel alusel tõendatud ei ole. Alternatiivse vastuväitena on kostja esitanud kindlustuslepingu tühisuse vastuolu tõttu heade kommetega: kuna kindlustuse esindaja kontrollis sõiduki kindlustamisel ka tehase tähist, pidi see olema võltsitud, kuna kriminaalasjas läbi viidud ekspertiisi tulemusena on ekspert asunud seisukohale, et selle sõiduki tehase tähis taastamise korral säilida ei saanud, võltsimine aga on heade kommetega vastuolus. Kohus nõustub kostjaga, et võltsimise kui kriminaalõiguslikult karistatava teo toime panemine on loomulikult vastuolus heade kommetega, kuid eelnevalt otsuses jõudis kohus järeldusele, et antud asjas sellise teo toime panemine tõendamist ei leidnud. Kostjal on küll sellesisulised kahtlused ja neid kahtlusi toetavad teatud määral ka kostja esindajate poolt välja toodud teatud asjaolud, kuid tõendite kogumi analüüsi tulemusena siiski kostja kahtlused veenvat tõendamist ei leidnud. Eeltoodus alusel on kohus seisukohal, et veenvat põhjendatust ja tõendatust ei leidnud kostja poolt esitatud alused hagi rahuldamata jätmiseks. Teiste kohtute poolt teistes tsiviilasjades tehtud lahendid vastavalt TsMS-s sätestatud tõendamise üldpõhimõtetele kohtule antud asja 5 lahendamisel siduvad ei ole. Kostja esindajate kahtlused/väited võimalikust kindlustuspettusest seonduvalt hageja ja tema tuttava (sõiduki eelmise omaniku abikaasa) isikute kriminaalkorras karistatusega on küll kohtule inimlikult arusaadavad, kuid konkreetses asjas esitatud tõendite alusel on kohus seisukohal, et hagi rahuldamata jätmiseks alused puuduvad ja hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 alusel enne käesoleva seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul tuleb menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele rakendada seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega kuulub kostjalt riigi tuludesse välja mõistmisele kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS-i § 64 lg 1 (hageja oli kohtu määrusega vabastatud riigilõivu tasumisest) ja riigilõivuseaduse (RLS) § 37 lg 1 alusel riigilõiv 9000.00 krooni ning TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel hageja kasuks kulud õigusabile 7800.00 krooni. Imbi Sidok (allkiri) kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE: I.Sidok