KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Lilianne Aasma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2008, Tallinn Haldusasja num

) § 6 alusel Eesti kodakondsuse saamiseks. 13.02.2007 otsusega nr 8 lõpetas KMA sooviavalduse menetlemise

§ 19lõike 4 alusel.

Otsuse põhjenduse kohaselt ei vasta M. Kilic Eesti kodakondsuse saamise tingimustele, sest ta pole elanud enne kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva püsivalt Eestis viimased viis aastat. Kaebuses halduskohtule palus M. Kilic tühistada KMA 13.02.2007 otsus nr 8 ning kohustada KMA-d jätkama Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse menetlemist. Kaebuse põhjendused. KMA otsus on motiveerimata ning seadusega ja põhiseadusega vastuolus. Kaebaja on lõpetanud merekooli Türgis, läbinud välismaal täiendkoolitused ning talle on omistatud kapteni kõrgeim kvalifikatsioon. Täiendkoolituse läbimine Eestis polnud Eesti Vabariigi õigusaktidest ja Veeteede Ameti seisukohast tulenevalt võimalik. Eestis asub kaebaja vara, kodu ja perekond, ta on õppinud ära eesti keele ja sooritanud vastava eksami. Kaebaja tööandjaks on Saksa Liitvabariigis Flensburgis asuv äriühing Xxxxx xxxxxxxx xxxxxxxxxxxx xxxx, kus ta töötab reisilaeva kaptenina. Kaebaja vastab

§ 6punktides 2.1, 2.2 ja 2.3 sätestatud nõuetele.

Vastupidist väites tõlgendab KMA seadust vääralt.

§ 6

varasema redaktsiooni järgi oli kodakondsuse saamise eelduseks välismaalase Eestis pidev viibimine, praegu kehtiva redaktsiooni järgi peab välismaalane olema Eestis püsivalt elanud viimased viis aastat. Kaebaja elab Eestis alates 1997. aastast ning asjaolu, et ta meremehena viibib üle poole aastast laeval, ei anna alust väita, et ta püsivalt Eestis ei ela. Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 3 kohaselt merelaeval, mille kohta on väljastatud lipudokument, võib kapteniks olla ainult Eesti kodanik või Euroopa Liidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalusriigi kodanik. Eesti kodakondsust omamata ei saa kaebaja Eestis oma erialal töötada. Põhiseadus ega

ei sätesta piirangut, mis ei luba isikul saada Eesti kodanikuks seetõttu, et tema tegevusala on laevajuhtimine ja amet laevakapten. Kui nõustuda KMA tõlgendusega

§-le 6, et isik peab ka faktiliselt viis aastat Eestis viibima, siis on säte ebaproportsionaalne ja vastuolus PS §-ga 29 (õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta), §-ga 26 (igaühe õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele), §-ga 34 (igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, on õigus vabalt liikuda ja elukohta valida) ning §-ga 12 (sest diskrimineerib kaebajat tegevusala järgi). Seaduse tõlgendamisel pole võimalik võrdsustada mõisteid „viibimine“ ja „elamine“.

§ 6sätestatud elukoht on sama, mis sätestab Ts

ÜS § 14 ja rahvastikuregistri seaduse §-d 39.1 ja 40. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

§ 6

p 2.1 kohaselt peab Eesti kodakondsust saada sooviv välismaalane olema elanud enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, millest viimased viis aastat püsivalt. Kaebaja sellele tingimusele ei vasta, sest tema poolt on täitmata Eestis püsivalt elamise nõue. Välismaalaste seaduse (VMS) § 4² kohaselt loetakse püsivalt Eestis elamiseks Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Piiriületuste andmebaasi andmetel on kaebaja Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul viibinud Eestist eemal üle 183 päeva aastas. Kuigi

muudatusega 08.07.2006 asendati

§ 6

sõnastuses püsivalt viibimise nõue Eestis püsivalt elamise nõudega, ei tähenda see, et kodakondsuse saamise sooviavalduse suhtes ei saa KMA isiku Eestis elamise hindamisel VMS §-st 4.2 lähtuda.

sõnastuse muudatusega ei karmistatud ega leevendatud kodakondsuse saamise nõudeid, vaid 2

§ 6

lg 2.1 ei anna erandi tegemise võimalust välismaalasele, kes on viibinud väljaspool Eestit seoses töölähetusega.

§-s 6 sätestatud kodakondsuse saamise tingimused ei ole põhiseadusega vastuolus. Kaebajal on Eestis elamiseks pikaajalise elaniku elamisluba, seega on talle tagatud õigus elada Eestis koos perekonnaga. Samuti ei võeta Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse menetlemise lõpetamisega isikult õigust vabalt liikuda, töökohta valida ja valitud töökohta säilitada. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, leides, et vaidlustatud haldusakt on piisavalt motiveeritud ning sisuliselt õiguspärane. KMA on

§ 6

lõikes 2.1 sätestatud Eestis püsiva elamise sisustamisel põhjendatult lähtunud VMS §-st 4.2. Nimetatud sättes on seadusandja selgelt öelnud, et püsivalt Eestis elamiseks tuleb lugeda Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Seetõttu puudub vajadus pöörduda teise õigusharu seaduste poole ja lähtuda püsiva elamise sisustamisel TsÜS ja rahvastikuregistri seaduse regulatsioonist. Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja on enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva viibinud Eestist eemal üle 183 päeva aastas. Seega leidis KMA põhjendatult, et kaebaja ei vasta Eesti kodakondsuse saamise tingimustele ning tema sooviavalduse menetlemise lõpetamine

§ 19lg 4 alusel oli õige.

Põhjendatud pole kaebaja väide, et vaidlusaluses otsuses sisalduv

§ 6tõlgendamisviis on vastuolus PS §-dega 12, 26, 29 ja 34.

Kaevatav otsus ei diskrimineeri kaebajat tegevusala järgi, ei sea piiranguid abikaasa valikule, ei keela töötada laevakaptenina ega piira kaebaja õigust vabalt liikuda. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES M. Kilici apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus, jätta vaidluse lahendamisel kohaldamata

§ 6

p-d 21 ja 22 (redaktsioonis, mis jõustus 08.07.2006) nende vastuolu tõttu põhiseadusega ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et ta vastab Eesti kodakondsuse saamiseks kehtestatud tingimustele ning tema sooviavalduse menetlemise lõpetamine KMA vaidlustatud otsusega on ebaõige. Esitatud tõendite põhjal pole võimalik väita, et apellandi elukoht pole Eestis. Esimese astme kohus on materiaalõiguse normi kohaldanud ebaõigesti. Terminitel „viibima“ ja „elama“ on sisuline erinevus ning neid ei saa samastada. Vastustaja otsus sunnib apellanti Eesti kodakondsuse saamiseks muutma oma tegevusala. Apellant ei saa Eestis laevakaptenina töötada isegi saartevahelist ühendust pidava praami kaptenina mitte, sest tal pole Eesti või EL kodakondsust. Kui tõlgendada

§ 6

lg 2.1 ja lg 2.2 nii, nagu seda on teinud vastustaja ja kohus, siis sisaldab see norm lubamatut riivet kaebaja põhiõigustele, mis on sätestatud PS §-des 12, 29, 34 ja 35. Kohus pole eeltoodud asjaolusid ega

§ 6

lg 2.1 ja 2.2 vastuolu põhiseadusega analüüsinud, jättes sellega kaebuse osaliselt lahendamata ja kohtuotsuse vastavas osas motiveerimata. Kohus kohaldas ebaõigesti kodakondsuse saamise tingimuse kindlaksmääramisel välismaalaste seadust, jättes tähelepanuta PS § 8 5. lause, mis ütleb, et kodakondsuse andmise alused sätestab kodakondsuse seadus. Apellandi hinnangul tuleb kaebaja elukoha määratlemisel lähtuda mitte VMS-st, vaid TsÜS-s ja rahvastikuregistri seaduses sätestatust. 3

-s sätestatud tingimustele vastavuse hindamisel asjakohased ning meelevaldne oleks võtta isiku püsiva Eestis elamise hindamisel arvesse TsÜS § 14 regulatsiooni. Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse menetlemisel on oluline isiku reaalne Eestis viibimine, mitte asjaolu, et tal on Eestis elukoht, vara ja perekond. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks alust. Esimese astme kohus on materiaalõigust kohaldanud õigesti ning apellandi vastupidise seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Vaidluse esemeks on KMA 13.02.2007 otsus nr 8, millega lõpetati kaebaja Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse menetlemine

§ 19

lg 4 alusel põhjendusega, et taotleja pole elanud enne Eesti kodakondsuse sooviavalduse esitamise päeva püsivalt Eestis viimased viis aastat. Apellatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas kaebaja vastab

§ 6

lg 2.1 sätestatud tingimusele, milleks on vähemalt viieaastane elamisloa/elamisõiguse alusel Eestis püsivalt elamise nõue. Apellant on seisukohal, et püsiva elukoha mõiste avamisel tuleb lähtuda TsÜS-st ja rahvastikuregistri seadusest. Ringkonnakohus apellandi seisukohta ei jaga ning nõustub vastustaja ja esimese astme kohtuga, et püsivalt Eestis elamise mõiste sisustamisel saab lähtuda VMS §-st 4.2 ning et kaebaja puhul pole

§ 6lg 2.1 nimetatud Eesti kodakondsuse omandamise tingimus täidetud.

VMS § 4.2 kohaselt loetakse püsivalt Eestis elamiseks Eestis elamisluba omava välismaalase Eestis viibimist vähemalt 183 päeva aastas. Vaidlust ei ole selle üle, et sooviavalduse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul on kaebaja Eestist eemal olnud üle 183 päeva aastas. TsÜS §-s 14 on toodud elukoha definitsioon, kuid kodakondsuse omandamiseks kehtestatud tingimustele vastavavuse määratlemisel ei saa rakendada TsÜS § 14 sätestatud põhimõtteid, mis annavad isikule õiguse valida, millist kohta ta oma elukohaks peab. Registreeritud elukoha omamise nõue on

-s kehtestatud kodakondsuse saamise eraldiseisva tingimusena (§ 6 lg 2.3). Püsiva elukoha mõistet TsÜS ega rahvastikuregistri seadus ei anna. Käesolevas asjas pole vaidlust selles, et kaebajal on Eestis registreeritud elukoht ja et Eestis asub tema vara ja elab tema perekond. Asjaolu aga, et isikul on Eestis elukoht TsÜS § 14 ja registreeritud elukoht rahvastikuregistri seaduse tähenduses, ei tähenda, et isik seejuures ka

-st tulenevale Eestis püsivalt elamise tingimusele vastab. Kaebaja väidab õigesti, et põhiseaduse § 8 viimase lause kohaselt kodakondsuse saamise tingimused ja korra sätestab kodakondsuse seadus.

§ 6

lg-st 2.1 järeldubki, et Eesti kodakondsust omandada sooviv välismaalane peab seadusega ettenähtud aja jooksul Eesti territooriumil ka reaalselt elama, so füüsiliselt riigis viibima. Kaebaja puhul pole see tingimus täidetud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kodakondsus on riigi ja isiku vaheline õiguslik suhe, mis kätkeb endas mõlemapoolseid õigusi ja kohustusi ning põhjendamatu on anda kodakondsus isikule, kes viibib enamiku ajast väljaspool riiki, mille kodanikuks ta soovib saada. Põhjendatud pole apellandi seisukoht, et

§ 6

lg 2.1 tõlgendamine viisil, et taotleja peab reaalselt viis aastat riigis elama, piirab põhiseadusevastaselt tema põhiõigusi. Riigil on õigus määratleda oma kodanikkond ja kehtestada kodakondsuse saamiseks teatud tingimusi. Kodakondsuse saamiseks sätestatud tingimused on kõigile sooviavaldajatele võrdsed ning õigusaktid ei näe ette erandeid ükskõik mis põhjusel välismaal töötada 4