KOSTJA VASTUVÄITED 1 Kostja hagi ei tunnista. Kostja tunnistab, et sõlmis hagejaga kapitalirendi lepingu nr 98-51, mille alusel ostis hageja kostja huvides ja taotlusel sõiduauto XXX soetamismaksumusega 238 021 krooni ja 35 senti ning võõrandas selle auto minule. Lepingu alusel tasutavad rendimaksed koosnesid väljaostumaksetest ja intressist. Vastavalt nimetatud lepingu lisaks olevale maksegraafikule tasus kostja nõutud igakuised maksed kuni novembrini 1998 (kaasa arvatud) kokku 62 310,80 krooni. Hageja kirjalikul loal sõlmitud allrendilepingu alusel kohustus lepingu nr 98-51 järgseid väljaostumakseid ja intressi tasuma AB AS, kelle lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tõttu esitas kostja hagejale taotluse kapitalirendi lepingu nr 98-51 muutmiseks, milles palus rendimaksete võlgnevusest tingituna leida võimalus lepingu esemeks oleva vara vahetamiseks odavama vastu või rentniku asendamiseks kostja poolt pakutava isikuga. 30.6.1999.a. esitas kostjaga kokkuleppel ja hageja eelneval kooskõlastusel taotluse MP, milles palus leping nr 98-51 üle võtta koos tekkinud võlgnevusega summas 35 615 krooni ja 30 senti. Nimetatud võlgnevuse likvideeris MP 5.7.1999.a. Hageja koostas MPle uue maksegraafiku alates 5.7.1999.a., kus vara käibemaksuta maksumuseks on märgitud 152 804,18 krooni, mis on võrdne kostjaga sõlmitud kapitalirendi lepingu 98-51 maksegraafikus vara maksumusega 5.7.1999.a. seisuga. Seega on kostjaga sõlmitud kapitalirendi lepingu nr 98-51 alusel hagejale tasutud kokku 97 926,10 krooni. Graafikujärgselt, kuni auto oli kostja kasutada (1999.a. juuni), tulnuks tasuda 92 862,03 krooni. Eeltoodu alusel leiab kostja, et hagi põhinõudes tema vastu on alusetu, seetõttu on alusetu ka viivisenõue, mistõttu palub kostja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja hagejalt välja mõista kostja kohtukulud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Kohus, tutvunud tsiviilasjas esitatud tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Pooltel puudub vaidlus selles, et poolte vahel oli 20.04.1998.a. sõlmitud kapitalirendileping nr 98-51. Nähtuvalt 20.04.1998 lepingu punktidest 1.1., 1.2. ja 2.1. ostis hageja kostja huvides ja taotlusel sõiduauto XXX soetamismaksumusega 238 021 krooni ja 35 senti. Kostja kohustus maksma hagejale sõiduauto XXX eest rendimakseid ja muid 20.04.1998 lepinguga ettenähtud makseid. Lepingu p 5.2 alusel lasus kostjal kohustus tasuda ka kõik lõivud, riiklikud ning kohalikud maksud ja muud kulutused sh trahvid, mis on seotud vara valdamise ja kasutamisega. Vastavalt pooltevahelise lepingu alusel sõlmitud maksegraafikule koosnesid rendimaksed väljaostumaksetest ja intressist. Pooled vaidlevad selle üle, kas kolmas isik MP on kostja kohustuse hageja ees üle võtnud ja kas kostjal on võlgnevus hageja ees. Vastavalt VÕSRS §-le 2 kohaldatakse asjaoludele ja toimingutele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Kuna kostja võlgnevus hageja ees tekkis enne 01.07.2002, siis kuuluvad käesoleva vaidluse lahendamisele
sätted. Kostja on esitanud kohtule 30.06.1999.a MP taotluse kapitalirendilepingu nr 98-51 ülevõtmiseks, et tõendada, et alates 30.06.1999.a läks nimetatud kapitalirendileping ühes kostja võlgnevusega üle MPle. Kohus leiab, et tuleb eristada kolmanda isiku poolt kohustise täitmist võlgniku eest ja võla ülekandmist.
lg 2 kohaselt peab kreeditor vastu võtma võlgniku asemel ka kolmanda isiku täitmise, kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei tulene kohustus täita kohustis isiklikult. Rahalise kohustuse puhul tuleb eeldada, et võlausaldajal kolmanda isiku täitmisest keeldumise õigust ei ole. Seega võib võlgnik leppida kolmanda isikuga ka kokku, et see maksab ära tema võla ning võlausaldaja on kohustatud maksmise eelduslikult vastu võtma.
tunnistas samuti võlgniku üldist õigust kanda oma võlg (kohustus) üle teisele isikule, kuid ülekandmise kui käsutuse kehtivuseks on vajalik võlausaldaja nõusolek võla ülekandmiseks. Võlgnik ei saa aga vahetuda võlausaldaja suhtes viimase tahteta. Antud vaidluse puhul on seega määrav, kas hageja on andnud 2 nõusoleku kostja võla ülekandmiseks. Kohus leiab, et võla ülekandmist ei saa tõendada isiku avaldusega, milles isik taotleb võla ülekandmist. Hageja antud avaldusega nõustunud ei ole ning MP ja hageja vahel on vormistatud uus kapitalirendileping nr 99-
kohaselt peab kirjalikul tehingul põhineva võla ülekandmise tehing olema samuti kirjalik. Kohus leiab, et kostja, esitades antud vastuväite, on kohustatud seda ka kohtule tõendama. Seega lasub nimetatud asjaolu tõendamiskoormis kostjal. Pooltevahelise lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg 1 kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Hageja seaduslik esindaja likvideerija Veiko Valgma kohtus antud seletuse kohaselt eeltoodud asjaolude üksikasju ei mäletanud, mistõttu ei tõenda ka tema seletus hageja tahet võla ülekandmisega nõustumiseks või selle puudumist. Kostja on oma seisukohtade põhjendustes muuhulgas toetunud asjaolule, et hageja loal sõlmitud allrendilepingu alusel kohustus väidetavalt lepingu nr 98-51 järgseid väljaostumakseid ja intressi tasuma AB AS. Oma väidete kinnituseks on kostja lisanud oma vastusele hageja kirjalikus vormis loa (toimiku lk 43) ning AB AS-ga sõlmitud allrendilepingu koopiad (toimiku lk 44-46). Nähtuvalt kostja poolt esitatud hageja kirjalikust loast allrendilepingu sõlmimiseks andis hageja küll loa allrendilepingu sõlmimiseks, kuid lepinguliste kohustuste täitmise eest jäi endiselt vastutavaks kostja ise. Ka sätestab kostja esitatud allrendilepingu p 2.2.2, et allrentnik kohustus renti tasuma kostjale endale, mitte hagejale. Eeltoodu tõttu ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et hageja loal sõlmitud allrendilepingu järgi lasus AB AS-il lepingu 98-51 järgsete väljaostumaksete ja intresside tasumise kohustus. Hageja on kohtule esitanud hageja raamatupidamises oleva kostja kui kliendi väljavõtte ja maksmata arvete ülevaate. Nimetatud väljavõttest nähtub, et 05.07.1999.a MP poolt tasutud summast on kaetud arved nr 223, nr 459, nr 694, nr 826, nr 1043 summas 2 978 krooni), arve nr 1062 ( summas 5956 krooni), nr 1096 (summas 616, 51 krooni), arve nr 66281, arve nr 98984776 ja arve nr 98984867. Kokku on kostja võlgnevusi 05.07.1999.a. laekunud raha arvel kahandatud summas 35 615 krooni ja 30 senti, mis vastab täpselt 05.07.1999.a MP poolt antud maksekorraldusele. Kohus nõustub hagejaga, et kuivõrd MP ei olnud maksekorralduses märkinud, milliste lepingu 98-51 alusel väljastatud arvetest tulenenud võlgnevuste katmiseks tulnuks ülekantud summasid kasutada ja pooltel sellesiuline kokkulepe puudus, oli põhjendatud arvestada ülekantud vahendid kostja kõikide lepingust 98-51 tulenevate võlgnevuste katteks alates ajaliselt kõige varasematest võlgnevustest. Arvest nr 1096 tulenenud võlgnevuse katmine MP edastatud vahenditest sai seetõttu olla üksnes osaline summas 616, 51 krooni. Kliendi väljavõttest nähtub, et MP poolt 05.07.1999.a hagejale üle antud vahenditest ei jätkunud seega arvete 1755 ja 1096 tasumiseks, mistõttu ka pärast MP poolt 05.07.1999.a maksekorralduse tegemist võlgnes kostja endiselt hagejale arvete 1096 ja 1755 alusel kokku 9576 krooni ja 1 sendi suuruse summa. Sellist võlgnevust kinnitab ka hageja raamatupidamises koostatud kostja maksmata arvete ülevaade. Kohus leiab, et kostja poolt esile toodu asjaolu, et kostja on tasunud rohkem kui graafikujärgsed maksed, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks, kuna pooltevahelise lepingu p 5.3 alusel lasus kostjal ka muude kulutuste hüvitamise kohustus lisaks graafikujärgsetele maksetele, mida möönis kohtuistungil ka kostja ise. Hageja on esitanud kohtule haginõude aluseks olevad arved ja raamatupidamise andmed kostja 3 võlgnevuse kohta. Kuivõrd kostja ei ole kohtule omapoolsete tõenditega tõendanud, et ta oleks kogu võla hagejale tasunud, siis tuleb võlgnevus kostjalt välja mõista. Vastavalt
lg-le 1 tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele.
§-i 174 kohaselt on ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest keelatud. Nähtuvalt
lg-st 1 on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest viivist 3% aastas, kui lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. 20.04.1998 lepingu punkti 16.1. kohaselt kohustus kostja kokkulepitud maksete tasumisega viivitamisel maksma viivist 0,25% õigeaegselt tasumata summalt päevas. 20.04.1998 lepingu alusel on hageja esitanud kohtule viivisearve nr. 9060 summas 52’704 krooni. Käesoleva hagiavaldusega palub hageja kostjalt välja mõista 10’423 krooni ja 99 sendi suuruse viivise. Kostja seletuse kohaselt ta viivisearvet saanud ei ole ja kostjal oli teadmine, et tal mingit võlgnevust hageja ees ei ole, kuna tema poole võla nõudmiseks kordagi pöördutud ei ole. Kohus leiab, et viivis ei tohi olla hageja rikastumise allikaks ning eeltoodud asjaoludel tuleb väljamõistetavat viivist vähendada ja mõista kostjalt välja viivis summas 3500 krooni. Hageja taotleb kostjalt kohtukulude väljamõistmist. TsMS rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. TsMS § 60 lg 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 1400 krooni. Hagejal on tekkinud kohustus tasuda oma esindajale osutatud õigusabi eest 4613, 80 krooni. TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja kantud õigusabikulud 5% hagi rahuldatud osast summas 653,80 krooni. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks kohtukuludena 2053,80 krooni. Tiia Mõtsnik Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.