2-06-34220/31

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-06-34220 Tsiviilasi R. M.i hagi A. M. vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu
3. aprilli
4. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. M. apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant A. M. (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xx-xx, xxxxx), esindaja adv. Avo Pärmann (riigi õigusabi korras) Vastustaja R. M. (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx x - xx, xxxxxxx), esindaja adv. Rainer Kuulme Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:
5. Jätta muutmata Pärnu Maakohtu
6. aprilli
7. a. otsus R. M.i hagis A. M. vastu ühisvara jagamiseks.
8. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
9. Kummagi poole apellatsioonimenetluse menetluskulu jätta tema enda kanda.
10. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 2
11. novembril
12. a. esitas R. M. Pärnu Maakohtusse hagi A. M. vastu ühisvara jagamiseks. Hageja palus poolte ühisvaraks oleva korteriomadi jätta kostjale ja mõista kostjalt hageja kasuks välja rahalise hüvituse 340.000 krooni. Poolte abielu sõlmiti
13. oktoobril
14. a. ja lahutati
15. mail
16. a. kohtuotsusega tsiviilasjas nr. 2-246/2005.a. Poolte ühisvaraks on korteriomand asukohaga xxxxxx Xxxxx xx-xx. Tegemist on 2-toalise korteriga, mille väärtus on 680.000 krooni. Korteriomand on omandatud poolte abielu ajal
17. a. vallasasjana ja kinnistatud
18. jaanuaril
19. a. kostja nimele. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja erastas poolte abielu ajal omandatud korteri vanemate ja enda tööaastate eest. Vanema tööaastad on vaadeldavad kostjale tehtud kingitusena PkS § 15 lg. 1 tähenduses. Kuivõrd korteri (maksumusega 11.850 krooni) ostmiseks kinkis kostja ema kostjale 7500 krooni, siis abikaasade ühisvara on korteri ostmisel 4320 krooni, millest pool on 2175 krooni. See summa moodustab eluruumi hinnast 122.974, 68 krooni (2175 krooni x 680.000 krooni). See oleks arvestuslik summa, mida hagejal oleks õigus saada, kuid kostja ei ole ka selle välja mõistmisega nõus. Poolte kooselu lõppes
20. a. Korter kinnistati
21. jaanuaril
22. a., seega peale abielusuhete lõppemist. Toodud põhjustel ei saa korterit täies ulatuses lugeda ühisvara hulka kuuluvaks. Kostja juures elavad poolte alaealised lapsed. Korter on kostja ja laste ainsaks elukohaks, mistõttu ühisvara jagamisel tuleks osade võrdsusest kõrvale kalduda. Esimese astme kohtu otsus
23. aprilli
24. a. otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi. Kohus otsustas jätta vaidlusaluse korteriomandi väärtusega 680.000 krooni A. M. omandisse ning mõista temalt välja rahalise hüvituse 340.000 krooni R. M.i kasuks. Poolte menetluskulud jättis kohus kummagi poole enda kanda. Kohus otsustas ka A. M.le osutatud riigi õigusabi tasu suuruse, mis kuulub hüvitamisele riigituludest, peatas R. M.i poolt riigilõivu osamaksete tasumise ning vabastas A. M. riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Perekonnaseaduse (PkS) § 18 lg. 1 kohaselt võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda; lg. 2 kohaselt, kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et abielusuhted lõppesid
25. a.
26. septembri
27. a. ostu-müügilepingu kohaselt on vaidlusalune korter erastatud A. M.i nimele ja
28. novembril
29. a. on see kinnistatud A. M. ( M.) nimele. Rahvakapitali obligatsioonide registri väljavõttele on märgitud, et H. M. on A. M.ile kinkinud osaku summas 7500 krooni
30. oktoobril
31. a.
32. a. oktoobris kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg. 1 kohaselt pidi kinkeleping summaga üle 50 krooni olema notariaalselt tõestatud. Kuivõrd A. M. ja H. M. vahel notariaalselt tõestatud kinkelepingut sõlmitud ei ole, siis on H. M. andnud vara poolte ühisomandisse. PkS § 15 lg. 1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Seega A. M. ei ole korteri erastamiseks kasutanud lahusvara. PkS § 14 lg. 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Seega korter kuulus vallasasjana abikaasade ühisvara hulka ja korteriomand tekkis ühisvaraks olnud korteri baasil. Korteriomandi seadmisel saavad selle omanikuks isikud, kes olid korteri kui vallasasja omanikud. Seega, kui vallasasjast korter oli abikaasade ühisvara, siis on ka korteriomand ühisvara vaatamata sellele, et korteriomand seati ühe abikaasa nimele pärast abielusuhete lõppu. 3 PkS § 19 lg. 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel; lg. 2 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest: 1) arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanu väärivat huvi; 3) kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel; lg. 3 kohaselt määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena; lg. 4 kohaselt, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Ainuüksi asjaolu, et korter on laste elukohaks, ei saa olla abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks. Pealegi on asjas leidnud tuvastamist, et poolte lapsed N. ja A. elavad kostja emale kuuluvas majas, mis asub xxxx maakonna xxxxxxxxxxx vallas xxxxx tänaval ja käivad xxxxxxxxxxx vallas asuvas koolis. Siit järeldub, et laste peamiseks elukohaks on kostja ema elukoht. Kostja ei ole esile toonud laste tähelepanu väärivat huvi. Juba eelpool märgitud asjaoludel ühisvara kostja lahusvara arvel ei ole omandatud. Seega poolte ühisvara jagamisel tuleb lugeda nende osad võrdseks. Eksperdi
33. veebruari
34. a. arvamuse kohaselt on ühisvaraks oleva korteriomandi turuväärtuseks 680.000 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et korteriomand jääb A. M. omandisse. Seega tuleb korteriomand jätta A. M. omandisse ja mõista temalt välja rahaline hüvitis summas 340.000 krooni R. M.i kasuks. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Korteriomandit ei ole õige lugeda täies ulatuses poolte ühisvaraks. Apellandi ema kinkis apellandile korteri erastamiseks vajaminevast 11.850 kroonist 7500 krooni, mis teeb ühisvara suuruseks 4350 krooni. Maakohus jättis selle asjaolu viitega notariaalse vormistuse puudumisele tähelepanuta, ehkki on selge, et kingi saajana pidas apellandi ema silmas üksnes teda. Maakohus ei arvestanud, et pärast vastustaja lahkumist pere juurest ei ole ta lapsi materiaalselt toetanud ning lapsed on ainuüksi seetõttu sunnitud elama apellandi ema juures. Maakohtu otsus tingib paratamatult ühisvaraks oleva korteri sundmüügi, sest kohtu poolt väljamõistetud summat ei ole apellandil võimalik tasuda. Sellest ülejääva rahaga ei ole võimalik soetada uut elamisväärset eluruumi. Alaealiste laste kodutuksjäämine on mõjuvaks põhjuseks ühisvara jagamisel võrdsuse printsiibist kõrvalekaldumiseks. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lõikega 6 ei korda neid. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendanud. Maakohus on piisavalt põhjendanud seda, miks ei saa pidada apellandi ema poolt vaidlusaluse korteri omandamiseks poolte omandisse antud vara üksnes apellandi omandiks. Et rahvakapitali obligatsioonile märgitud tööaastad anti korteri omandamiseks ja korter erastati poolte ühisomandisse, siis ei saa muuhulgas nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks enesestmõistetav apellandi ema tahe teha kinge, kinkides need üksnes oma tütrele. Seda tahet oleks saanud tõendada 4 notariaalses vormis kinkelepinguga, mida ei sõlmitud. Et vaidlusalused tööaastad omandati poolte abielu ajal, luges maakohus need PkS § 14 lg. 1 alusel põhjendatult poolte ühisvaraks. Asjaolule, nagu oleksid lapsed sunnitud elama apellandi ema juures vastustajast tulenevatel asjaoludel, ei ole apellant esimese astme kohtu menetluses tuginenud. Seejuures ei ole apellant vastuolus TsMS § 652 lõikega 4 apellatsioonkaebuses põhjendanud, et uute asjaolude esitamine apellatsioonimenetluses on lubatav sama paragrahvi lg. 3 kohaselt. Sellest tulenevalt jääb kirjeldatud väide apellatsioonimenetluses tähelepanuta. Esimese astme kohtu menetluses ei ole olnud vaidlust selle üle, et faktiliselt elavad poolte ühised lapsed juba pikemat aega apellandi ema juures Vastseliina vallas, kus nad käivad ka koolis. Seega ei ole apellatsioonkaebuse väide laste kodutuksjäämisest põhjendatud. Samas nõustub kolleegium maakohtu otsuse järeldusega, mille kohaselt isegi juhul, kui vaidlusalune korter oleks poolte ühiste laste elukohaks, ei saaks see asjaolu iseenesest olla aluseks poolte ühisvara jagamisel nende osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Muude asjaoludega ei ole apellant põhjendanud laste tähelepanu väärivat huvi, mis PkS § 19 lg. 2 p. 2 kohaselt võiks anda aluse poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Mis puudutab apellandi väidet võimatuse kohta väljamõistetud hüvitist vastaspoolele tasuda, siis ei võimalda PkS § 19 jagada abikaasade ühisvara nende vahel ebavõrdselt ainuüksi seetõttu, et see abikaasa, kes soovis ühisvarasse kuuluva asja jätmist temale, ei suuda maksta teisele poolele õiglast rahalist hüvitust. TsMS § 164 lg. 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt võib kohus jagada kulud erinevalt osundatud lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas, kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kolleegium leiab, et vaidlusaluses asjas ei ole asjaolusid, mis tingiksid apellatsioonimenetluse menetluskulude jaotamise erinevalt osundatud paragrahvi lõikes 1 sätestatust. Seega tuleb kummalgi poolel endal kanda oma apellatsioonimenetluse menetluskulud. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik